3-14-51379/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-14-51379

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51379 Haldusasi A.T.i kaebus Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutuse nr tühisuse ning toimingu (täitekorralduse andmine) õigusvastasuse tuvastamise või alternatiivselt Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutuse nr 276 osalise tühistamise või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamise nõuetes.

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja: A.T. Esindaja: v.adv. Madis Päts Vastustaja: Muinsuskaitseamet Esindaja: Merike Peterson

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.T.i kaebus läbi vaatamata Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutuse nr 276 tühisuse tuvastamise nõude, selle ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõude ning Muinsuskaitseameti toimingu (kohtutäiturile täitmisavalduse esitamine) õigusvastasuse tuvastamise nõude osas.

2. Jätta rahuldamata A.T.i kaebetähtaja ennistamise taotlus ning lõpetada menetlus Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutuse nr 276 tühistamise nõude osas.

3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HkMS § 155 lg 5, § 204) ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Muinsuskaitseamet tegi 4. septembril 2012 A.T.ile, J. T.ile ja K.-J. T.ile ettekirjutuse nr 276 (tl. 8), millega kohustas adressaate täitma muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 16 lg 1 punktides

1 ja 11 sätestatud kohustusi, mis seisnesid Kohila vallas asuva Rabivere mõisa talli, peahoone ja aida ning lauda varemete hooldusja remonditööde tegemises. Ettekirjutus toimetati A.T.ile kätte 15. septembril 2012 (tl. 75). Ettekirjutus sisaldas ka hoiatust sunniraha rakendamise kohta ettekirjutuse täitmata jätmisel.

2. 25. jaanuaril 2013 ja 25. juunil 2013 esitas Muinsuskaitseamet kohtutäiturile täitmisavaldused vastavalt 400 ja 450 euro suuruse sunniraha sissenõudmiseks 4. septembri 2012 ettekirjutusega nr 276 pandud kohustuste täitmata jätmise eest.

3. A.T. esitas 7. juulil 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täiendas 24. juulil 2014 (tl. 23), esitades järgmised alternatiivsed taotlused:
tuvastada Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutuse nr 52 tühisus osas, mis puudutab kaebajat ning tuvastada ettekirjutuses näidatud sunniraha sissenõudmiseks täitekorralduse (täitmisavalduse) andmise õigusvastasus või
alternatiivselt ennistada kaebetähtaeg ning tühistada Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutus nr 276 kaebajat puudutavas osas ja tuvastada ettekirjutuses näidatud sunniraha sissenõudmiseks täitekorralduse (täitmisavalduse) andmise õigusvastasus või
alternatiivselt tuvastada kaebajat puudutavas osas Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutuse nr 276 ning seal näidatud sunniraha sissenõudmiseks täitekorralduse (täitmisavalduse) andmise õigusvastasus.

4. Kaebaja selgitab, et ei ole Muinsuskaitseameti ettekirjutuses nimetatud mälestiste omanik ning tal, samuti nagu mistahes muul isikul, peale nende ehitiste omaniku, ei ole objektiivselt võimalik ilma õigusrikkumist toime panemata ettekirjutust täita. Seetõttu leiab kaebaja, et ettekirjutus on tühine. Samuti peab kaeabaja ettekirjutuse tühisuse tõttu õigusvastaseks Muinsuskaitseameti poolt ettekirjutuses näidatud sunniraha sissenõudmiseks kohtutäiturile täitmisavalduse esitamist. Alternatiivselt peab kaebaja ettekirjutust tema suhtes õigusvastaseks, kuna tema näol ei ole tegemist ei mälestise omanikuga ega ka valdajana, kes oleks MuKS § 16 lõikes 1 sätestatud kohustuste kandjaks. Kaebaja on seisukohal, et on ettekirjutuse peale tühistamiskaebuse tähtaja mööda lasknud mõjuval põhjusel, kuna pidas ettekirjutust tühiseks. Kolmanda võimalusena taotleb kaebaja ettekirjutuse ja selle alusel täitekorralduse andmise õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja leiab, et õigusvastasuse tuvastamine on vajalik, et vältida edaspidi kõnealuse ettekirjutuse alusel sunniraha määramist ning nõuda tagasi juba tasutud sunnirahasummad.

5. Muinsuskaitseamet on seisukohal, et kaebus pole põhjendatud. Vastustaja hinnangul ei ole ettekirjutus tühine, kuna seal pandud kohustused on reaalselt täidetavad. Alternatiivselt esitatud tühistamisnõude osas leiab vastustaja, et kaebetähtaja ennistamine pole õigustatud, sest kaebaja puhul ei ole esinenud mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja mööda laskmiseks. Vastustaja hinnangul ei ole ettekirjutus ka objektiivselt õigusvastane, sest kaebajat saab käsitada mälestiste valdajana, kes on MuKS § 16 lõikes 1 sätestatud kohustuste kandjaks. Vastustaja selgitab siinkohal, et enne ettekirjutuse tegemist oli kaebaja Muinsuskaitseameti ametnikuga suheldes avaldanud nõusolekut hilisema ettekirjutuse esemeks olevad parandusja korrastustööd tegema ning jättis igati mulje, et mälestisteks olevad ehitised on tema tegeliku võimu all. Samuti selgitab vastustaja, et vaidlusaluste täitekorralduste alusel ei ole kaebajalt reaalselt sunniraha sisse nõutud, seega pole talle tekitatud ka mistahes kahju. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Hinnanud poolte väiteid ja toimikusse esitatud tõendeid, leian, et A.T.i kaebus tuleb sisuliselt läbi vaatamata jätta, tühistamisnõude osas aga menetlus lõpetada. Kaebajal on võimalik oma eesmärk saavutada teisel moel, taotledes Muinsuskaitseametilt vaidlusaluse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lg 5 või lg 1 alusel. Haldusakti kehtetuks tunnistamise neil alustel peab haldusorgan otsustama kaalutlusõiguse alusel (vt. täpsemalt määruse põhjendava osa p. 11). Kuna kaebaja Muinsuskaitseametile sellist taotlust esitanud ei ole, ei ole Muinsuskaitseamet saanud selles osas kaalutlusõigust teostada, esitatud kaebuse alusel ei saa kohus aga seda teha Muinsuskaitseameti asemel. Ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõue

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse läbi vaatamata, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Riigikohtu määrusest haldusasjas nr 3-3-1-20-10 saab järeldada, et eelnimetatud kaebuse läbi vaatamata jätmise alus on kohaldatav ka juhtudel, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, kui on ilmne, et ka kaebaja faktiväidete õigsust eeldades ei ole selle rahuldamine võimalik. Leian, et Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõue on ilmselgelt perspektiivitu.

Vaidlusalune ettekirjutus ei vasta ühelegi haldusmenetluse seaduse § 63 lõikes 2 sätestatud tunnusele. Siinkohal tuleb märkida, et eelviidatud normis nimetatud tunnustele vastav haldusakt on tühine vaid siis, kui tühisus on ilmselge. Käesoleval juhul see nii ei ole. Asjaolu, et kaebaja ei ole Rabivere mõisa ehitiste valdaja ega saa seetõttu olla MuKS § 16 lõikes 1 sätestatud kohustuste kandjaks, ei muuda ettekirjutust tühiseks. Ettekirjutus võib selle tõttu küll olla õigusvastane, ent mitte tühine. Jään käesolevas asjas varem võetud seisukohale, et HMS § 63 lg 2 punkti 5 kohaselt oleks tühine selline haldusakt, millega pandud kohustust ei ole võimalik mitte kellelgi täita.

Käesoleval juhul on Muinsuskaitseamet teinud ettekirjutuse kaebajale kui mälestisteks olevate ehitiste valdajale. Vaidlust ei saa olla selles, et valdajal kui asja üle tegelikku võimu omaval isikul pole objektiivset takistust teha mälestise kallal ettekirjutuses nõutud parandusja korrastustöid. Adresseerides ettekirjutuse valele isikule, on haldusorgan eksinud asjas olulist tähtsust oleva asjaolu väljaselgitamisel, ent see ei mõjuta haldusakti kehtivust. Seega ei saa ettekirjutus olla tühine. Samamoodi ei esine HMS § 63 lg 2 punktis 4 sätestatud tühisuse alust.

Selle normi kohaselt on haldusakt tühine, kui see kohustab õigusrikkumise toime panemiseks. Haldusakt on HMS § 63 lg 2 p 4 kohaselt tühine, kui sellega sunnitakse adressaati ilmselgelt rikkuma talle seadusega pandud kohustusi ehk tegema midagi, mille tegemise kohustust isikule haldusaktiga põhimõtteliselt panna ei saa, iseäranis panema toime süütegu. Vaidlusaluse ettekirjutusega kaebajale selliseid kohustusi pandud ei ole. Isegi kui kaebaja ei olnud ettekirjutuse tegemise ajal mälestiste valdaja, ei annaks see alust väita, et ettekirjutus on tühine.

See, et haldusorgan on haldusakti adressaadi valesti tuvastanud, ei muuda haldusakti tühiseks. Kaitsmaks end sellise haldusakti ebasoodsa mõju vastu, saab isik esitada sellise haldusakti tühistamise nõude. Ettekirjutuse tühistamise nõue

8. Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutuse tühistamise nõude osas tuleb menetlus lõpetada, sest see nõue on esitatud pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist ning kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Vaidlust pole selles, et ettekirjutus tehti kaebajale teatavaks 15. septembril 2012. HkMS § 46 lg 1 kohaselt oleks ettekirjutuse tühistamise nõudega kohtusse pöörduda tulnud 30 päeva jooksul. Vaidlustatud ettekirjutuses sisaldus ka korrektne vaidlustamisviide. Kaebaja seaduses sätestatud tähtaja jooksul ettekirjutust ei vaidlustanud, esitades kaebuse alles 2014. aasta juulis ehk veidi vähem kui kaks aastat ja kümme kuud pärast ettekirjutuse teatavakstegemist. HkMS § 71 lg

1 kohaselt võib kohus menetlusosalise taotlusel seaduses sätestatud tähtaja ennistada, kui menetlusosaline lasi selle mööda mõjuval põhjusel. Tähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena saavad kõne alla tulla eeskätt kaebaja enda tegevusest ja tahtest sõltumatud objektiivsed asjaolud, mis takistasid tal kaebuse tähtaegset esitamist või mille tõttu ei saanuks temalt kaebuse tähtaegset esitamist eeldada. Tähtaja ennistamise alusena võib erandina kõne alla tulla ka see, et kaebaja asus kaebetähtaja vältel oma õigusi kaitsma muul moel, kui kohtusse pöördudes, ning tal oli põhjust arvata, et saavutab oma eesmärgi ilma kohtusse pöördumata.

Nii võib see näiteks olla juhtudel, kui haldusakti andnud haldusorgan on isikule piisavalt selgelt mõista andnud, et kavatseb ise isikut häiriva haldusakti kehtetuks tunnistada või seda muuta. Seevastu ei saa seaduses sätestatud menetlustähtaja ennistamist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks olla üldjuhul isiku enda ekslik arusaam haldusakti tähendusest. Selles küsimuses on väljakujunenud kohtupraktikas võetud ühene seisukoht, et ka õigusküsimustes kogenematu haldusakti adressaat peab seaduses sätestatud kaebetähtaja jooksul suutma endale selgeks teha, vajadusel professionaalset õigusabi või muud abi kasutades, kuidas talle adresseeritud haldusakt tema õigusi ja kohustusi mõjutab, ning selle vaidlustama.

Käesoleval juhul kaebaja sead teinud ei ole. Kõnealune ettekirjutus on sellega pandud kohustuste sisu ja iseloomu, samuti sunniraha tasumise kohustuse osas piisavalt selge. Kaebaja väide, et ta pidas ettekirjutust tühiseks ega vaidlustanud seda seetõttu, pole tõsiseltvõetav. Kaeaja pidi aru saama, mida temalt ettekirjutusega nõutakse ning leides, et selline nõue seadusele ei tugine, oleks pidanud ettekirjutuse seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustama. Sellest, et kaebaja ei pidanud isiklikult võimalikuks ettekirjutuses näidatud parandusja hooldustööde tegemist, ei saanud temas tekitada põhjendatud veendumust, et ettekirjutus on tühine või et sellest ei tulene talle tegelikult ühtki kohustust.

Isegi kui kaebaja tõepoolest nii arvas, oli tegemist tema subjektiivse hinnanguga haldusakti õiguslikule tähendusele, mis aga ei õigusta kaebetähtaja ennistamist. HkMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebuse menetlus alternatiivselt esitatud tühistamisnõude osas lõpetada. Ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõue

9. Kolmanda võimalusena esitatud Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas tuleb kaebus samuti HkMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätta. HkMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. See säte hõlmab tegelikult kahte tingimust. Esiteks seda, et tuvastusnõude esitamine on isiku õiguste kaitseks üleüldse tõhus ning teiseks, et tõhusamaid vahendeid ei leidu. Tuvastusnõude osas võib kaebuse HkMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätta eeskätt juhul, kui tuvastamisnõude esitamine ilmselgelt kaebaja õiguste kaitseks tõhus ega vajalik ei ole. Nõnda see sedakorda ongi. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ning on täitmiseks kohustuslik kehtiv haldusakt. Haldusakt kehtib ehk loob õiguslikke tagajärgi sõltumata õigusvastasusest. Kaebaja leiab ekslikult, et Muinsuskaitseameti ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine tooks kaasa selle, et kaebajalt ei saa enam ettekirjutuse täitmist nõuda. Samuti ei välistaks kohtuotsusega ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine iseenesest sunniraha tasumise kohustust, kui ettekirjutusega pandud kohustused nõuetekohaselt täitmata on. Antud juhul oleks ilmselgelt välistatud ka võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamine. Nimelt on riigivastustuse seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamise eeldusena muuhulgas see, et kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Muinsuskaitseameti 4. septembri

2012 ettekirjutusega põhjustatud võimaliku kahju (isegi kui mingisuguse kahju tekkimine oleks tõendatud) tekkimist oleks kaebajal olnud võimalik vältida, kui ta oleks seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitanud kohtule ettekirjutuse tühistamise taotluse. Eeltoodust tulenevalt ei annaks ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine kaebajale tegelikult mingisugust õiguslikku kasu. Seetõttu puudub tal vastava nõude esitamiseks HkMS § 45 lõikes 2 sätestatud kaebeõigus. Muinsuskaitseameti toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõue

10. Paralleelselt Muinsuskaitseameti ettekirjutuse tühisuse tuvastamise või tühistamise või õigusvastasuse tuvastamise nõuetega on kaebaja taotlenud ka Muinsuskaitseameti toimingu, mis seisnes ettekirjutuse täitmata jätmise puhuks määratud sunniraha sundtäitmisele pööramiseks kohtutäiturile täitmisavalduse (täitekorralduse) esitamist, õigusvastasuse tuvastamist. Leian, et kaebuses esitatud väidete õigsust eeldades on nimetatud nõue samuti ilmselgelt perspektiivitu ning tuleb HkMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätta. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 1 kohaselt on sunniraha kui sunnivahendi rakendamine lubatud, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Selles, et Muinsuskaitseameti 4. septembri 2012 ettekirjutus oli kaebajale teatavaks tehtud, ei ole poolte vahel vaidlust. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et selle ettekirjutusega pandud kohustused oleksid täidetud (st. seal loetletud parandusja hooldustööd mälestise juures tehtud). Kohtutäiturile täitmisavalduste esitamise ajal oli ettekirjutus HMS § 61 lg 1 tähenduses ilmselgelt kehtiv. Seda kehtivust ei mõjuta hilisem hinnang ettekirjutuse õiguspärasusele. Seega olid täitekorralduse andmise tingimused täidetud.

11. Viimaks märgin, et on siiski kahetsusväärne, et pooled ei suutnud tekkinud probleemi kokkuleppel lahendada, ent tekkinud olukorrale mõistliku ning mõlemat poolt rahuldava lahenduse saavutamine pole endiselt võimatu. Jättes kõrvale küsimuse sellest, kas kõnealune ettekirjutus oli selle tegemise ajal õiguspärane või mitte, nähtub kaebaja seisukohast tegelikult see, et igal juhul käesoleval ajal ei ole kaebaja vaidlusaluste mälestiste valdaja ega saa seetõttu olla MuKS § 16 lõikes 1 sätestatud kohustuse kandjaks. Samas on ettekirjutus kehtiv ning piirab jätkuvalt kaebaja õigusi (kaebajal on ettekirjutusest tulenevalt jätkuvalt kehtiv kohustus teha mälestise säilimiseks vajalikud parandusja hooldustööd).

Selles olukorras peaks vastustaja kaebaja sellekohase taotluse esitamisel kaaluma ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist kas HMS § 65 lg 1 alusel (kui vastustaja möönab, et andmise ajal ei tuvastatud õigesti, et A.T. on valdaja) või § 65 lg 3 alusel. Kui kaebaja ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist vastustajalt taotleb, peab vastustaja otsustama selle HMS 64 lg 2 kohaselt kaalutlusõiguse alusel. Kui asjaoluks, millele tuginevalt kaebaja enda suhtes ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist taotleb, on see, et ta (igal juhul enam mitte) ei ole mälestiste valdaja, peab Muinsuskaitseamet koguma vastavad tõendid, neid hindama ja võtma kaebaja avalduse osas seisukoha.

Sisuliselt peab Muinsuskaitseamet selles olukorras uuesti võtma seisukoha, kas A.T. on nende mälestiste valdaja või mitte. Juhul kui Muinsuskaitseamet peaks ettekirjutuse kehtetuks tunnistamisest keelduma, on kaebajal võimalik seda omakorda vaidlustada. Mis puudutab tõendamiskoormust, millele vastustaja kohtumenetluses viidanud on, siis tuleb tähele panna, et haldusorgan ei saa nõuda, et isik tõendaks negatiivsed asjaolud. See tähendab, et Muinsuskaitseamet ei saa ka asja uuel läbivaatamisel nõuda, et A.T. tõendaks, et ta ei ole mingisuguse mälestise valdaja.

Selle, et isik on valdaja, peab tõendama haldusorgan, kes soovib valduse faktile rajada haldusakti (või kes soovib sellest faktist lähtuvalt keelduda varasema haldusakti muutmisest või kehtetuks tunnistamisest). Lisaks eelnevale näib Muinsuskaitseamet kaebaja kohustuse ja staatuse küsimuses isegi olevat ebajärjekindel – ettekirjutus on selgelt adresseeritud kaebajale, samas nähtub kohtutäitur Hille Kudule esitatud täitmisavaldusest, et Muinsuskaitseamet sissenõudjana on soovinud sissenõude pööramist mitte kaebaja, vaid J. T. ja K.-J.

T. vastu, olles märkinud avaldusse kaebaja nende isikute esindajana. Ka kohtutäitur Tarvi Söömeri täitekutsest võib teha järelduse, et võlgnikeks selles täitemenetluses peaksid olema J. T. ja K.-J. T. Miks on viimatinimetatud kohtutäitur võlgnikuna käsitlenud kaebajat, ei ole teada, ent selles osas ei saa halduskohus ka seisukohta võtta, kuna kohtutäituri tegevuse õiguspärasuse kohtulik kontroll ei ole halduskohtu pädevuses. Eeltoodu tõin siinkohal välja aga seetõttu, et kuigi käesoleval juhul esitatud kaebuse rahuldamiseks ei ole mingit võimalust ning kaebus tuleb seetõttu osaliselt läbi vaatamata jätta ja osaliselt menetlus lõpetada, siis ei saa tähele panemata jätta, et iseenesest ei selgu ei sellest 4. septembri 2012 ettekirjutusest ega ka vastustaja poolt kohtule esitatud kirjalikest seletusest, miks peab Muinsuskaitseamet vajalikuks, et jätkuvalt kehtiks ettekirjutus ka kaebaja suhtes või kas Muinsuskaitseamet leiab, et ka käesoleval ajal oleks A.T.ilt ettekirjutuse täitmist nõuda.

Ilmselgelt on kaebajal õigus selles, et üksnes asjaolu, et ta on varem esindanud ehitiste omanikke või et ta on nende sugulane või ka see, et tema nimel on avaldatud ehitiste müügikuulutus, ei saa teha järeldust, et tegemist oleks mälestise valdajaga, kellel on MuKS §

16 lõikest 1 tulenevad kohustused. Ilmselgelt on eelnimetatud normis omaniku kõrval valdajale mälestise säilitamise kohustus sätestatud eeskätt juhuks, kui mälestise omanikku pole võimalik hõlpsalt kindlaks teha (mis vallasmälestiste puhul võib olla täiesti tõenäoline) või et mälestis ei jääks kaitseta olukorras, kus selle omanik muu isiku valduse tõttu ei saa reaalselt mälestise kaitset tagada. Selle kohta, kas A.T.ilt ettekirjutuses nimetatud ehituste kordategemise (jätkuv) nõudmine eelnimetatud eesmärgiga kuidagi kooskõlas on, puuduvad igasugused andmed.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik