3-14-51357/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51357 Haldusasi OÜ Buduaar Meedia kaebus Maksu- ja Tolliameti 2. juuni 2014 maksuotsuse nr 12.2-3/11290-10 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil 1. oktoobril 2014

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja: OÜ Buduaar Meedia Esindajad: juh. liige Marge Tava ja v.adv Marko Saag Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet Esindajad: Pille Lehis ja Liisa Nikkarinen

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada OÜ Buduaar Meedia kaebus osaliselt ning tühistada Maksu- ja Tolliameti 2. juuni 2014 maksuotsus nr 12.2-3/11290-10 osas, millega määrati maksusummad A.A.ele, K.R.ile ja K.K.le tehtud väljamaksetelt. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. 2. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Buduaar Meedia kasuks välja menetluskulu 517 (viissada seitseteist) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad menetlusosalised esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 13. novembril 2014. ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS 1. OÜ Buduaar Meedia peab eesti- ja venekeelset internetiportaali Buduaar (www.buduaar.ee; www.buduaar.ru) ning annab välja neli korda aastas ilmuvat ajakirja Buduaar Shopping. 2012. aasta septembri- ja oktoobrikuu TSD-del deklareeris OÜ Buduaar Meedia oma juhatuse liikmele Marge Rahule ning neljale töötajale (A.A., K.R., T. T. ja K. R.) litsentsitasude väljamaksed kokku 2738,92+ 2880,75=5619,67 eurot. Eelnimetatud töötajatele deklareeriti samadel perioodidel ka palgaväljamakseid. Litsentsitasude näol oli tegu tasuga nende isikute poolt kirjutatud artiklite avaldamise eest internetiportaalis Buduaar või ajakirjas Buduaar Shopping.

2 2. Maksu- ja Tolliamet tegi 2. juunil 2014 maksuotsuse nr 12.2-3/11290-10, millega määras OÜ-le Buduaar Meedia 2012. aasta septembri- ja oktoobrikuu eest täiendava 2314,30 euro suuruse maksukohustuse, mis koosnes sotsiaalmaksust (1948,10 eurot), kohustusliku kogumispensioni maksetest (118, 20 eurot), kinnipeetud töötuskindlustusmaksetest (165,30 eurot) ning töötuskindlustusmaksetest (82,70 eurot). Maksuotsuses asuti seisukohale, et OÜ Buduaar Meedia töötajate ja juhatuse liikme poolt kirjutatud ning avaldatud artiklite puhul on tegemist uute artiklitega autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 48 lg 4 tähenduses ning nende eest makstud tasu tuleb maksustada kui töövõtulepingu alusel saadud tasu. Maksuotsuse kohaselt oli Marge Rahu sõlminud töötajatega suulised kokkulepped artiklite kirjutamiseks, oodates töötajatelt kindlat arvu artikleid igas kuus ning olles nendega kokku leppinud artikli eest makstava tasu suuruse, samuti kirjutas Marge Rahu ise artikleid jooksvalt, olles teadlik, millistel teemadel artikleid parasjagu vaja on. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 3. OÜ Buduaar Meedia esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti 2. juuni 2014 maksuotsuse nr 12.2-3/11290-10 tühistamist. Kaebaja leiab, et maksustamise seisukohast ei oma tähtsust, kas tegemist on uue teosega või mitte ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktist 6, kogumispensioni seaduse § 7 lõikest 1 ning töötuskindlustuse seaduse § 4 lõikest 1 tulenevalt ei kuulu litsentsitasu maksustamisele. Kaebaja hinnangul ei reguleeri AutÕS § 48 lg 4 maksustamise küsimusi ning autoril on varalised õigused teosele, sõltumata sellest, kas ta loob uue teose või võimaldab kasutada olemasolevat teost. Kaebaja viitab siinkohal ka tulumaksuseaduse kommenteeritud väljaandele, milles peetakse võimalikuks autoritasu maksmist tellimuslepingu alusel uue teose loomise eest. 4. Kaebaja leiab, et teose kasutada andmise eest makstavat tasu saab töövõtulepingu alusel makstud tasuna käsitada üksnes juhul kui poolte vahel eksisteerib reaalselt suhe, mis on omane just töövõtulepingule. Kaebaja hinnangul pole aga käesolevas asjas ühtegi asjaolu, mis sellisele suhtele viitaks ning kinnitab, et kõik artiklid on kirjutatud isikute poolt omal initsiatiivil ning võrreldavad mistahes muu isiku omal initsiatiivil kirjutatud ja avaldamiseks esitatavate artikliga. Kaebaja selgitab, et pole kunagi üheltki töötajalt tellinud artiklit mõnel konkreetsel teemal ning juhatuse liikme poolt koosolekutel tehtud tähelepanekud selle kohta, millistel teemadel võiks artikleid ilmuda, pole käsitatavad tellimustena töövõtusuhte kontekstis, vaid tähelepanekutena, mis on kehtinud kõikidele lugudele sõltumata sellest, kes neid kirjutavad. Kaebaja märgib, et artikleid oli võrdselt võimalik kirjutada ja avaldamiseks pakkuda nii kaebaja oma töötajatel, kes tegid seda tööülesannete kõrvalt, kui ka kõigil teistel isikutel, kes seda soovisid. Asjaolu, et alles pärast artiklite laekumist otsustas kaebaja, millised artiklid avaldatakse, kinnitab kaebaja meelest just seda, et tegemist ei olnud kaebaja poolse tellimusega. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd artiklite osas tehti avaldamisotsus ning otsus autoriõigused omandada pärast artikli valmimist, siis on selliste õiguste omandamise eest makstav tasu selgelt käsitletav litsentsitasuna. Kaebaja rõhutab, et artiklite valmimise aega ega seda, kas need valmivad või mitte, ei olnud kaebajal kuidagi võimalik kontrollida, samuti pole leppinud eelnevalt kokku artiklite arvus. 5. Kaebaja leiab, et võlaõiguslikust töösuhtest eristab tema ja artikli kirjutaja vahelist suhet ka see, et ainuüksi artikli kirjutamisest ei tekkinud autoril õigust nõuda tasu ning kuigi kaebaja oli enda finantsplaani silmas pidades pannud paika üldised autoritasude piirid, ei

3 makstud tasu kunagi alati kõikidele isikutele, kes artikli esitasid, sest pärast artiklite laekumist (ükskõik kellelt) otsustati, millised artiklid avaldada ja millised mitte ning ühelgi autoril ei saanud tekkida õigustatud ootust tasule. Samuti märgib kaebaja, et tema ja artiklite kirjutaja vahelist suhet ei iseloomustanud ka VÕS § 638 sätestatud kohustus valmis töö vastu võtta, saumuti ei tulnud kõne alla VÕS § 646 lõikes 1 sätestatud tellija õigus nõuda töö parandamist või VÕS § 655 lõikest 1 tulenev tellija õigus töövõtuleping üles öelda. 6. Kaebaja ei nõustu väitega, et Marge Rahul olid töötajatega kokkulepped artiklite kirjutamiseks, ning selgitab, et andis küll erinevatele isikutele teada, et on valmis avaldama artikleid, kuid ühtegi konkreetset tellimust maksuotsuses märgitud isikutele esitatud ei ole. Kaebaja selgitab, et ühegi isikuga ei ole eelnevalt lepitud kokku artiklite arvu, kuid kõikidele kirjutajatele, sh. neile, kes polnud samaaegselt kaebaja töötajad, on antud teada, et kui soovitakse avaldada oma artikleid, siis võiks see toimuda teatud mõistliku sagedusega, et tagada väljaannete ühtlane täituvus. Selles osas peab kaebaja eksitavaks K.R.i poolt maksuhaldurile antud selgitust artiklite kirjutamise eest 250 euro suuruse kuutasu saamise kohta. Kaebaja märgib, et pole lubanud kunagi ühelegi isikule konkreetset summat ning nimetatud summa võis jääda K.R.ile meelde, kui ühe näitena sellest, et kui kirjutada näiteks omal initsiatiivil X arv artikleid, siis võttes arvesse selle eest makstavat litsentsitasu, võib saada autoritasusid kokku ka näiteks 250 eurot kuus. 7. Kaebaja hinnangul on põhjendamatu talle ette heita seda, et ta oma finantsvõimekusest lähtudes kehtestas artiklitele hinnavahemikud, sest need kehtisid nii oma töötajatele kui ka teistele isikutele ühtmoodi. Ka peab kaebaja õigustamatuks etteheidet, et artikleid avaldati vaid ajakirjas Buduaar Shopping ja portaalis Buduaar, sest mujal ei saanukski kaebaja neid avaldada. 8. Kaebaja hinnangul ei saa tema töötajate poolt maksuhaldurile antud seletustest järeldada, et nad oleks artikleid kirjutanud töövõtjatena, et kaebaja oleks neile esitanud tellimused või et neil oleks olnud artiklite kirjutamise kohustus. Kaebaja meelest kinnitasid kõik seletusi andnud töötajad, et kirjutavad artikleid ise omast vabast ajast ning endale meelepärasel teemal sellise sagedusega ja mahus nagu soovivad. Kaebaja möönab, et mõned isikud küll arvestavad oma igapäevaste kuludega ning sellega, et kui palju peaks kirjutama, et teenida honoraridena soovitav summa, kuid ükski asjaolu ei viita sellele, et kaebaja oleks nimetatud mahus ja nimetatud artikleid tellinud. 8. Ka see, et litsentsitasusid maksti välja üks kord kuus, ei ole kaebaja hinnangul tavapäratu, sest valdavas osas teevadki kirjastused väljamakseid kõikidele isikutele üks kord kuus, kuna peale iga artikli ilmumist väljamaksete tegemine oleks administratiivselt liigselt koormav. 9. Kaebaja hinnangul on maksuotsus nõuetekohaselt põhjendamata, sest maksuhaldur on küll abstraktselt kvalifitseerinud suhte ümber, ent pole analüüsinud ühegi konkreetse artikli valmimise ega avaldamise protsessi. Lisaks märgib kaebaja, et maksuhaldur on maksuotsuses välistanud kolmandatele isikutele makstud litsentsitasud täiendavast maksustamisest põhjendusega, et pole leidnud kinnitust, et nende puhul on tegemist uute artiklite avaldamisega. Kaebaja leiab seejuures, et seda viimast pole maksuotsuses tuvastatud ka kaebaja töötajatest autorite artiklite kohta. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte rikkumist, leides, et maksuhaldur ei ole arvestanud maksukohustust

4 vähendavate asjaoludega, pole täie põhjalikkusega kogunud informatsiooni kaebaja ettevõtluse kohta ega analüüsinud maksustamise aluseks olevaid artikleid. VASTUSTAJA SEISUKOHT 10. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Buduaar Meedia kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et kuivõrd AutÕS § 48 lõigetest 2 ja 3 tulenevalt kohaldatakse olemasoleva teose kasutamise korral litsentsilepingu alusel autorilepingule VÕS-is litsentsilepingu kohta sätestatut, uue teose loomise ja kasutamise korral aga töövõtu kohta sätestatut, tuleb lepingulise suhte kindlaks tegemiseks tuvastada, kas isikud said tasu olemasoleva teose kasutada lubamise eest või uue teose loomise ja kasutada lubamise eest. Vastustaja hinnangul ilmneb see, millise lepingulise suhtega poolte vahel tegemist olla saab, juba olemuslikult sellest, kas tasu makstakse olemasoleva või uue teose eest. Vastustaja selgitab, et kui isikul on juba teos olemas, ei saa seda temalt kui tööd tellida, kui isikul aga veel teos puudub ning see temalt tellitakse ühes õigusega seda kasutama asuda, saabki olla tegemist üksnes töövõtuga või sellelaadse õigussuhtega. 11. Vastustaja peab eksitavaks kaebaja väidet, et artiklite kirjutamiseks ei esitanud kaebaja tellimusi. Siinkohal viitab vastusaja Marge Rahu seletusele, milles ta muuhulgas ütles, et „[…] sisulugusid ostame honorari alusel sisse teistelt töötajatelt ja väljaspool töötavatelt inimestelt. Lugude pealkirju ja teemasid ma otseselt honoraride eest kirjutajatele ette ei anna. Kuid kui ma näen, et ammu ei ole nt suhete teemal lugusid, siis ma annan teada, et võiks kirjutada mingi loo suhete teemal.“ Samuti toob vastustaja välja, et Marge Rahu vastas maksuhalduri küsimusele, kas töötajatega on kokku lepitud mitu artiklit ühes kuus/nädalas oleks vaja kirjutada, et „jah, arv on paigas. […] Nt K.l on kohustus iga päev 1 lugu teha (selle eest saab ta honorari).“ Vastustaja on seisukohal, et kaebaja seadusliku esindaja selgitustest ilmneb selgelt, et töötajatele, kes artikleid kirjutasid, esitati selleks tellimus. Vastustaja meelest pole oluline, et kaebaja ei esitanud tellimust konkreetse teema osas konkreetsele isikule. Vastustaja toob näite, et kaebaja loogikast lähtudes tuleks ka olukorras, kus keraamikapoe pidaja palub poes müümiseks teha keraamikul erinevaid keraamilisi tooteid, täpsustamata, kas kausse, tasse või taldrikud, samuti väita, et tegemist pole töövõtuga. Vastustaja meelest on selline käsitlus ilmselges vastuolus seaduse mõtte ja eesmärgiga. 12. Mis puudutab kaebaja väidet, et ühelgi autoril ei tekkinud artikli kirjutamisest õigust tasule, siis toob vastustaja välja, et Marge Rahu selgitas maksumenetluses, et lepib enne töötajaga artikli hinnas kokku ja enne loo avaldamist inimene alati teab palju ta selle artikli eest raha saab. Vastustaja möönab, et artikleid võib valmida nii töötajate kui muude isikute sulest rohkem kui kaebaja avaldada jõuab, ent sellest ei saa vastustaja hinnangul väita, et nende artiklite osas, mis on otsustatud avaldada ja millise hinnas on kokkulepe saavutatud, ei oleks tegemist poolte vahel töövõtusuhtega. Siinkohal viitab vastustaja K.R.i seletusele, milles ta väitis järgmist: „[…] meil oli kokku lepitud summa, et saan 250 eurot kuus artiklite kirjutamise eest ning iga kuu kirjutasin artikleid jooksvalt.“ Vastustaja hinnangul on tegemist üsna selge kokkuleppega tasu suuruses. 13. Vastustaja möönab, et kaebaja majandustegevuse spetsiifikast tulenevalt ei saa rääkida sellest, et tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma ja et tellija võib töövõtulepingu igal ajal ülesse öelda, ent see ei tähenda, et need artiklid, mis avaldati ja mille eest tasu maksti, ei oleks tehtud töövõtulepingu alusel. Siinkohal viitab vastustaja ka Marge Rahu seletusele,

5 kus ta märgib: „[…] see oleneb ka sellest, kui palju on vaja seda lugu ümber teha.“ Vastustaja hinnangul võib seega öelda, et VÕS § 646 lg 1 tingimus on täidetud, sest kaebaja nõudis töö parandamist ning sellest, kui palju seda oli vaja parandada, sõltus tasu suurus. 14. Vastustaja peab vääraks kaebaja väidet, et kaebaja pole leppinud isikutega eelnevalt kokku artiklite arvus, vaid andis üksnes kõikidele kirjutajatele on teada, et kui soovitakse avaldada oma artikleid, siis võiks see olla teatud mõistliku sagedusega. Siinkohal viitab vastustaja Marge Rahu, . T.T seletustele, millest saab vastustaja hinnangul teha vastupidise järelduse. 15. Mis puudutab kaebaja poolt artiklite eest makstavate tasude kehtestamist, siis märgib vastustaja, et ei heidagi seda iseenesest kaebajale kuidagi ette, küll aga kinnitab selliste hinnavahemike kehtestamine, et poolte vahel oli kokkulepe tasu suuruse osas. Vastustaja viitab ka K.K. seletusele, mille kohaselt avaldati artiklid mõnikord mitu kuud hiljem. Vastustaja hinnangul kinnitab seegi, et ehkki artikleid valmis rohkem, kui mingis ajahetkes oli vajadus, siis neid võidi kasutada mingil teisel hilisemal hetkel, mil tekkis artikli kirjutajal ka kaebaja vastu nõue tasuda honorari. Vastustaja rõhutab, et kõik seletusi andnud isikud on kinnitanud, et neil oli kokkulepe kaebajaga artiklite kirjutamiseks, mis tähendab, et kaebajal oli ootus artiklite saamise osas ning kirjutajatel omakorda tasu saamiseks selle eest. Vastustaja märgib, et kuna kaebajal ühtegi püsivat lepingut st töölepingut või töövõtulepingut ühegi isikuga artiklite kirjutamiseks polnud, poleks kaebajal ilma töötajate poolt nn vabatahtlikkuse alusel kirjutatud artiklite, olnud võimalikki tagada jätkusuutlik ajakirja väljaandmine ja veebilehe ajakohasus. 16. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja etteheitega uurimispõhimõtte osas, märkides, et jääb arusaamatuks, milles uurimispõhimõtte rikkumine kaebaja meelest seisnenud on. Vastustaja ei nõustu ka väitega, et maksuhaldur pole teinud endale selgeks kaebaja ettevõtluse spetsiifikat ega analüüsinud artikleid. Vastustaja selgitab, et just artiklite analüüsi tulemusel, leides, et tegemist on uudsete teostega, ongi kujunenud maksukohustus. Mis puudutab ettevõtluse spetsiifikat, siis märgib vastustaja, et kaebaja ei täpsusta, milline nüanss on jäänud maksuhalduril maksumenetluses märkamata, mis oleks maksu määramist mõjutanud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 17. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et OÜ Buduaar Meedia kaebus tuleb rahuldada vaid osaliselt. Vaidlusalune maksuotsus on ebapiisavalt põhjendanud ning tõendamata osas, mis puudutab kaebaja poolt A.A.ele, K.R.ile ja K.K.le tehtud honorariväljamaksete täiendavat maksustamist, kuivõrd nende isikute puhul pole võimalik kogutud tõendite pinnalt tuvastada töövõtusuhte või muu sarnase teenuse osutamise suhte olemasolu ning tõenditest nähtuvate asjaolude valguses ei saa sellise suhte olemasolu kaebaja ja nende isikute vahel ka eeldada. Seevastu saab kogutud tõendite pinnalt järeldada, et Marge Rahu ja T. T. kirjutasid honorariväljamaksetega tasustatud artikleid töövõtjatena kaebaja tellimusel. 18. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Marge Rahu oli maksuotsuses käsitletud perioodil OÜ Buduaar Meedia juhatuse liige ega selles, et A.A., K.R., K.K. ja T. T. töötasid samal perioodil OÜ-s Buduaar Meedia töölepingu alusel. Samuti ei ole vaidlust selles, et nende

6 artiklite, mille eest kaebaja oma juhatuse liikmele ja töötajatele honorare maksis, kirjutamise kohustus ei tulenenud ei eelnimetatud töötajate töölepingutest ega olnud seotud Marge Rahu juhatuse liikme funktsioonide täitmisega. Vaidlus on aga selles, kas kõnealuste artiklite eest tehtud väljamakseid tuleb käsitada autoritele teose kasutamise eest makstud litsentsitasudena (nagu on leidnud kaebaja) või töövõtulepingu alusel tehtud väljamaksetega (nagu leiab vastustaja). Iseenesest ei vaidle pooled ka selle üle, et kui tegemist oleks töövõtulepingu alusel tehtud väljamaksetega, tekiks kaebajal kui tellijal neilt väljamaksetelt sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni maksete ja töötuskindlustusmaksete tasumise kohustus maksuotsuses näidatud ulatuses; ega ka selle üle, et kui need väljamaksed saab kvalifitseerida autorile teose kasutamise eest makstavate litsentsitasudena, siis vastavas osas maksukohustusi kaebajale ei tekiks. 19. Maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 84 tulenevalt on maksuhalduril õigus maksukohustuslaste poolt tehtud tehingud nende majanduslikust sisust lähtuvalt ümber kvalifitseerida ning kohaldada maksuõiguslikult järelmeid, mis vastavad tehingu tegelikule majanduslikule sisule, kui maksukohustuslane on tehingu teinud maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil. Maksuhalduri poolt tehingu majandusliku sisu järgi ümber kvalifitseerimine on õigustatud, kui on võimalik tuvastada, et maksukohustuslane on oma majanduslikule sooritusele teatud vormi valinud, kas üksnes või peamiselt lubamatu maksueelise saamise eesmärgil (vt. Riigikohtu otsus haldusasjas 3-3-1-67-09). Käesolevas asjas ei ole maksuotsuses sõnaselgelt küll maksustamise alusena MKS §-le 84 viidatud, ent maksuotsuses põhjendustest nähtuvalt ei saa selles olla kahtlust. Maksuotsusest nähtub üheselt maksuhalduri seisukoht, et kaebaja on majanduslikus mõttes töövõtuna kvalifitseeruvas õigussuhtes füüsilistele isikutele tehtud väljamakseid kajastanud oma maksuarvestuses litsentsitasudena, mille korral on maksukoormus oluliselt väiksem. Leian, et juhul, kui maksuhalduril on õigus, et majanduslikus mõttes oli kaebaja ja autorite vahel töövõtusuhe, saab väljamaksete kajastamine litsentsitasudena olla kantud üksnes kaebaja soovist saada maksueelis. Vaidlus taandub aga just sellele, kas majanduslikus mõttes oli kaebaja ja maksuotsuses nimetatud artiklite autorite vahel tegemist töövõtulepinguga või sellega maksustamise seisukohast võrdväärse muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepinguga sotsiaalmaksuseaduse (SmS) § 2 lg 1 p 6 tähenduses või ei olnud. 20. Möönan esmalt, et litsentsitasude ning töövõtulepingu alusel makstud tasude eristamine on komplitseeritud ning sageli võib esineda piiripealseid juhtumeid, mille puhul ei pruugi ka õigeid asjaolusid teades olla lihtne määratleda, millist liiki suhtega isikute vahel tegu on. Sarnaselt võib segadust tekitada ka näiteks töövõtu- ja müügilepingu eristamine olukordades, kus lõppkokkuvõttes annab üks isik teisele üle mingi enda valmistatud asja. Suhte kvalifitseerimiseks tulebki sellisel juhul koguda andmeid selle kohta, kas suhe vastab töövõtu iseloomule; eeskätt vaadelda seda, kas pooled on võtnud endale töövõtule sarnaseid kohustusi ja saanud töövõtuga sarnased õigused ja vastutuskoorma. 21. Leian, et vaidlusalusel juhul ei ole poolte vahelise suhte kvalifitseerimise seisukohast esmatähtis mitte see, millal on teos reaalselt loodud ega ka see, kellelt tuli algne initsiatiiv teose loomiseks, samuti mitte see, millal vaidlusalused artiklid avaldati, vaid see, millal sõlmiti poolte vaheline siduv kokkulepe selle kohta, et teose tellija saab õiguse teost kasutada ning tal on kohustus maksta selle eest teose autorile tasu. Kuna seda, millal mingi teos reaalselt valmib, ei ole üldjuhul võimalik üheselt tuvastada, siis tuleb sellele küsimusele läheneda eeskätt tellija vaatevinklist. Kokkuleppega uue teose loomiseks ja kasutamiseks

7 AutÕS § 48 lg 4 ning VÕS §-de 635 jj tähenduses on tegemist juhul, kui tellija tellib autorilt teatud objektiivsetele ja kokkulepitud tunnustele vastava teose ja võtab kohustuse selle eest tasuda ilma, et ta oleks kokkuleppe sõlmimisel saanud teosega tutvuda ning ilma, et ta saaks kokkulepitud objektiivsetele tunnustele vastava, ent talle siiski mingil muul põhjusel mitte meelt mööda oleva teose loomise ja kasutada andmise eest tasu maksmisest keelduda. Siduv kokkulepe tellija ja autori vahel tähendabki seda, et kokkuleppest tulenevalt on autoril kohustus luua ja anda tellijale üle kindlatele ja kokkulepitud parameetritele vastav teos ning selle teose kokkulepitud tingimustele vastavuse korral on tellijal kohustus maksta autorile kokkulepitud tasu. 22. Leian, et toimikus olevad tõendid ei ole veenvad selles, et kaebajal oleks A.A.e, K.R.i ja K.K.ga olnud töövõtulepinguna käsitatav siduv kokkulepe artiklite loomiseks ja nende eest tasu maksmiseks. Kaebaja juhatuse liige Marge Rahu on maksuhaldurile selgitanud (kd II, tl. 90), et töötajad kirjutasid artikleid vabast ajast, neile ei olnud kaebaja poolt ette antud konkreetseid teemasid, millest artikleid kirjutada ning see, kas artiklid avaldada või mitte, otsustati pärast nende valmimist. K.R. (kd II, tl. 93) ja K.K. (kd II, tl. 96) selgitustest nähtub samuti, et nad kirjutasid artikleid oma vabast ajast ning see, kas artikkel avaldada või mitte, otsustati pärast artikli valmimist. Siinkohal tuleb esiteks märkida, et see, millal tehti otsus artikli avaldamise kohta või see, millal artikkel tegelikult avaldati, ei oma eraldivõetuna tähendust, sest autorilt teose kasutamise õiguse saanud isiku õigus teost kasutada tekib siiski kokkuleppest, mitte teose reaalsest kasutamisest. Käesoleval juhul on otsused teose avaldamise kohta olulised siiski seetõttu, et kaebaja tegevuspraktikast võib aru saada selliselt, et otsus mingi artikkel avaldada, tähendas samas otsust omandada selle autorõigused, mis hõlmas ka otsustust maksta autorile tasu. Eelnimetatud isikute seletustest nähtuvalt võis toimetuskolleegium või tegevtoimetaja või kaebaja juhatuse liige otsustada, et töötaja poolt valmis kirjutatud artikkel ei ole avaldamiseks sobiv ning sel juhul ei makstud ka autorile tasu. See asjaolu kinnitab töövõtusuhte puudumist. 23. Kaebaja mitte ei tellinud eelnimetatud isikutelt teose loomist, vaid pakkumuse litsentsi andmiseks konkreetse teose avaldamiseks tegid kaebajale autorid. Toimikus olevate tõendite ega kaebaja poolt kohtuistungil antud selgituste põhjal ei saa teha järeldust, et A.A.e, K.R.i ja K.K.ga oleks siduv kokkulepe teose loomiseks ja kasutamiseks sõlmitud enne artiklite valmimist. Selline siduv kokkulepe tähendanuks seda, et nende isikutega on eelnevalt kokku lepitud mingisugusteski objektiivselt mõõdetavates parameetrites, millele loodav teos vastama peab ning juhul kui teos neile vastab, oleks tellijal olnud kohustus maksta selle eest tasu, sõltumata sellest, kas see on tellija meelest avaldamiseks muul põhjusel sobiv või mitte. VÕS § 635 lg 1 tähenduses ei saa töövõtulepinguna käsitada üldist kokkulepet selle kohta, et kui üks isik valmistab mõne asja või teose, mis teisele isikule pärast valmimist piisavalt meele järele on, siis teine isik maksab talle selle eest tasu. Töövõtulepingus selle oodatavale tulemusele esitatavad nõuded peavad olema sellised, et need oleks objektiivselt hinnatavad. Seetõttu ei saa töövõtulepingus leppida kokku, et valmistatav toode peab olema piisavalt ilus või piisavalt huvitav. 24. Töövõtusuhtega, mille sisuks on töövõtja poolt oma töise panusega tellija seatud eesmärgile vastava tulemuse saavutamine, saab tegemist olla siis, kui pooled on selles üheselt kokku leppinud ning tellija kohustus tulemuse eest tasuda ei sõltu muust, kui sellest, kas tulemus vastab kokkuleppele. K.R.i ja K.K. poolt maksuhaldurile antud seletused ei lükka ümber Marge Rahu seletust, et samamoodi, kui võõraste autoritega, otsustati ka oma

8 töötajatest autorite teose kasutamine pärast teose valmimist. Maksuhaldur ei ole kogunud tõendeid ega veenvalt põhjendanud seisukohta, et enne teose loomisele asumist oli K.R.il, K.K.l või A.A.el kaebajaga siduv kokkulepe artikli kasutamiseks ja selle eest tasu saamiseks. Seletustest nähtuvalt sõltus tasu saamine ehk see, kas kaebaja autorõigused omandas, sellest, kas kaebaja pidas valminud artiklit avaldamisvääriliseks või mitte. 25. See, et Marge Rahu võis töötajate vahelistel koosolekutel anda vihjeid selle kohta, millistel teemadel oleks artikleid vaja, ei muuda eeltoodud seisukohta. Siinkohal saab vastustaja vastu pöörata tema enda poolt toodud näite keraamikapoe pidaja kohta. Olukorras, kus keraamikapoe pidaja esitab üksnes üleskutse valmistada teda huvitavaid tooteid ning pakkuda neid talle müügiks, jättes endale võimaluse pärast toodete valmimist otsustada, millised neist ta omandab ja millised mitte, ei saa rääkida töövõtulepingust. Töövõtulepinguga oleks esitatud näite puhul tegemist, kui lepitakse kokku kasvõi kindlas toodete arvus või mingisuguses muus füüsikalise väärtusega hinnatavas koguses, mille ulatuses kohustub müüja autorile tasuma, kui autor selle hulga tooteid kokkulepitud ajaks ja muudele kokkulepitud tingimustel valmis teeb. Samamoodi on see ka käesoleval juhul. Siinjuures ei ole iseäranis oluline see, kas teostest või toodetest huvitatud isiku üleskutse esitatakse konkreetsele piiratud isikute ringile või laiemale avalikkusele. Antud juhul on kaebaja seejuures selgitanud, et tema oli esitanud üleskutse artikleid kirjutada ka avalikkusele ning lisaks oma töötajatest autoritele esitasid artikleid avaldamiseks ka muud isikud. Vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud ega seda selgitust kahtluse alla seadnud. Ka tehtud honorariväljamaksete ülevaatest (kd II, tl. 63) nähtuvalt see nii oli. 26. Asjaolu, et oma töötajatest autorid olid paremini kursis sellega, millistel teemadel kirjutades on suurem tõenäosus, et artikkel avaldamiskõlblikuks tunnistatakse ning selle eest tasu saab, ei anna iseenesest alust väita, et kaebajal oli nende autoritega eelnev siduv kokkulepe. Samuti ei saa seda järeldust teha sellest, et kaebaja oli kehtestanud artiklite eest tasustamise hinnakirja. Sellise hinnakirja kehtestamine on loogiline ja majanduslikult mõistlik. Siinkohal on asjakohane kaebaja poolt kohtuistungil toodud näide seoses marjade korjamisega. Asjaolu, et näiteks marjade töötlemisega tegelev ettevõtja avaldab, et on põhimõtteliselt huvitatud teatud liiki marjade kokku ostmisest teatud hinnaga ning selle hinnaga pakkujatelt ka reaalselt marju ostab, ei anna alust väita, et marjade korjaja ja selle ettevõtja vahel oleks tekkinud töövõtusuhe. Olukorras, kus töövõtule viitavaid eritunnuseid tuvastada võimalik ei ole, tuleb marjade müük kvalifitseerida maksuõiguslikult vara võõrandamisena, millisel juhul tekib võõrandajal tulumaksukohustus, mitte aga töövõtuna. Ka see, et marju müüvad samal ajal selles ettevõttes töölepingu alusel muid ülesandeid täitvad inimesed, kes ilmselt on muudest isikutest paremini kursis sellega, millisel ajahetkel milliste marjade järele suurem vajadus on või muude ettevõtja kokkuostuotsuseid mõjutavate asjaoludega, ei anna alust väita, et nad korjavad neid marju töövõtu korras. 27. Maksuhalduri kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada ka seda, et artiklite kirjutajad ja kaebaja kandnuksid teineteise eest töövõtusuhtele iseloomulikku vastutust. Nii näiteks ei nähtu, asjaolusid, mis andnuks kaebajale õiguse esitada artikli valmimata jätmise korral kirjutaja vastu VÕS § 646 sätestatud lepingu täitmise nõue või nõuda VÕS § 652 alusel lepingu täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Siinkohal pole oluline see, kas omavaheliste suhete vormistamisest tulenevalt oleks selliste nõuete esitamine perspektiivikas, vaid selles, kas (sõltumata asjaolu tõendavate tõendite liigist) on üldse võimalik tuvastada asjaolusid, millest nähtuks, et pooled sellist vastutust kannavad. Sellele

9 küsimusele tuleb K.K., A.A.e ja K.R.i puhul vastata eitavalt. A.A. ei ole arusaadavalt maksuhaldurile asjassepuutuvaid seletusi andnud, K.K. ja K.R.i selgitustest nähtub aga see, et otsustusõigus selle üle, kas artikleid kirjutada või mitte, oli neil endil, samas kui otsustusõigust selle üle, kas valminud artikkel avaldamiseks läks ning selle eest tasu maksti, neil polnud. Isegi kui möönda, et nimetatud isikud olid toimetuskolleegiumi koosseisus neil koosolekutel, kus otsustati, millised artiklid avaldatakse, millised mitte, ei saa väita, et kokkulepe kaebajaga artikli koostamiseks ja avaldamiseks oli sõlmitud enne artikli valmimist. 28. Järeldust, et K.K. kirjutas honorariga tasustatud artikleid tegelikult töövõtuna, ei saa teha ei tema ega Marge Rahu poolt nendevahelise suhte kohta esitatud selgitustest. Marge Rahu on maksuhaldurile küsimuse peale: „Kas olete töötajatega kokku leppinud, mitu artiklit ühes kuus/nädalas oleks vaja kirjutada“, et „[…] Nt. K. on kohustus iga päev 1 lugu teha (selle eest saab ta honorari. Ta saab neid lugusid teha, siis kui käib õhtuti väljas ja suhtleb inimestega“. K.K. ise on samuti selgitanud, et teeb töövälisel ajal eksklusiivlugusid tuntud ja vähemtuntud inimestega, tema ülesanne on ise need inimesed leida ning igavaid lugusid ei avaldata. Marge Rahu seletus K.K. kohustusega teha üks lugu päevas, ei ole kooskõlas aga honoraride arvestuse tabeliga (tl. 63 jj), millest nähtuvalt on K.K.le 2012. aastal nii septembris kui oktoobris arvestatud honorari 8 teose eest. Seega jääb selgusetuks, milliseid lugusid on Marge Rahu pidanud silmas, väites, et Kariniga on kokkulepe, et ta teeb ühe sellise päevas. Samuti ei kinnita eeltoodud selgitused seda, et kaebaja ja K.K. vaheline kokkulepe väljaspool töölepingu-järgseid ülesandeid koostatud artiklite (intervjuude) eest tasu saamiseks oleks sõlmitud enne nende teoste esitamist kaebajale. K.K. ise väitis, et igavaid lugusid ei avaldatud. Maksuhaldur ei ole aga püüdnudki selgitada, mida see täpsemalt tähendas, kas seda, et nende eest ka ei makstud või siiski maksti. Sellist vastuolu tuleb vaidluse korral tõlgendada maksukohustuslase kasuks. 29. See, et Marge Rahu pidas väidetavalt arvestust selle kohta, et K.K. honoraridega koos igakuiselt 350 eurot teeniks, ei kinnita samuti töövõtusuhte olemasolu. Arusaadavalt maksti honorare välja kord kuus. See on igati loogiline, sest iga artikli eest võrdlemisi väikese honorarisumma eraldi välja maksmine oleks kaebajale ilmselgelt põhjendamatu halduskoormus. Eluliselt mõistetav on K.K. soov teenida kuu lõpuks teatud summa. Samuti on ilmne, et jooksvat arvestust tasu saamise õigust andvate artiklite kohta oli kõige lihtsam pidada kaebajal. Selles olukorras ei saa kaebajale ette heita, kui ta K.K. soovil viimasele kasvõi pidevalt teada andis, kui palju viimane veel avaldamiskõlbulikke artikleid kirjutama peab, et soovitud kuuteenistus kokku tuleks. Eelnev ei kinnita seda, et iga konkreetse artikli puhul olnuks selle koostamiseks ja avaldamiseks sõlmitud siduv kokkulepe enne seda, kui kaebaja sai teosega tutvuda. Samamoodi on põhimõtteliselt usutav, et nii K.K. kui teiste kaebaja töötajate jaoks oli üheks kaebaja ettevõttes töötamise motivaatoriks ka võimalus kõrvalseisjatega võrreldes mõnevõrra lihtsamatel tingimustel kirjutatud artiklite avaldamisele ja tasu saamisele. See pole antud juhul aga oluline, sest maksuhaldur ei ole väitnud, et tegelikult oleks artiklite kirjutamine olnud töötajate töökohustus, milles oli töölepingu sõlmimisel kokku lepitud, ent mida maksueelise saamise nimel töölepingusse ei märgitud. 30. K.K. ja Marge Rahu on mõlemad selgitanud, et K.K. tegi nö. eksklusiivlugusid vähem ja rohkem tuntud inimesega. K.K. väitest, et igavat artiklit ei avaldatud, saab teha järelduse, et kui Marge Rahule või muule ajakirja sisu üle otsustusõigust omavale isikule K.K. koostatud artikkel ei meeldinud (näiteks tundus, et isik, kellega intervjuu tehtud oli, polnud piisavalt

10 huvitav või ei rääkinud piisavalt huvitavat juttu), siis artiklit avaldamiseks ei võetud ja tasu selle eest ei makstud. Seega oli selliste artiklite loomine autori oma risk. Pole mistahes tõendeid, mis annaks alust järeldada, et see oli vastupidi või millest saaks järeldada, et kokkulepe artiklite loomise kohta oli sedavõrd selge, et kui kaebaja oleks keeldunud esitatud artiklite eest maksmast, oleks sellel ilmselged lepingu rikkumise tunnused. Erinevalt T. T. (vt. allpool), pole ka mistahes asjaolusid, millest võiks järeldada, et K.K. ise sai otsustada, millised artiklid avaldamiskõlblikud on ja millest tulenevalt oleks ta pidanud tasu saama. 31. K.R.i antud seletused ei kinnita samuti seda, et tal oleks kaebajaga olnud siduv kokkulepe teoste avaldamiseks enne teoste loomist. K.R. kinnitas maksuhaldurile, et see, kas neid n.ö honorariga tasustatavaid lugusid kirjutada või kui palju neid kirjutada, oli tema enda südametunnistuse asi, ka teemade üle otsustas ta ise. Temagi seletusest ei saa teha järeldust, et artikli kirjutamine tagas alati tasu saamise. 32. Mis puudutab kaebaja saadud maksueelist, siis ühelt poolt on ilmne, et tasudes artiklite eest litsentsitasu on kaebaja maksukoormus väiksem. Teisalt ei saa väita, et antud olukorras olnuks see kaebaja jaoks ainus või peamine põhjus, miks kajastada tasusid litsentsitasudena ja mitte sõlmida töövõtulepinguid. Arusaadavalt olekski kaebajal väga keeruline enne konkreetset artiklit nägemata hinnata, kas see väärib avaldamist ning tasustamist või mitte. Mingisuguseid objektiivselt hinnatavaid parameetreid seada, millest lähtudes võiks kaebaja enam-vähem kindel olla, et loodav teos teda rahuldab, on aga äärmiselt keeruline. Selles osas erinevad kaebaja töötajad ilmselgelt näiteks tuntud kirjanikest, kelle puhul võib teosest huvitatud isik ehk kindel olla, et leppides eelnevalt kokku teose mõõdetavates parameetrites (näiteks tähemärkide arv, üldine teema vms), on tulemus piisavalt kvaliteetne, sest selle kvaliteedi ja teose väärtuse tagaks teose looja autoriteet, tuntus jms. Kaebajal oma töötajatest suleseppade vastu sellist usaldust olla ei pruugi. Seega on eelneva siduva kokkuleppe puudumine kaebaja jaoks ka äriliselt otstarbekas ning selle ainsaks eesmärgiks ei ole oma maksukoormuse vähendamine. 33. Seoses poolte erinevate seisukohtadega maksuhalduri uurimiskohustuse täitmise osas, pean vajalikuks märkida järgmist. See, et asjaosaliste vahelised kokkulepped olid suulised ning asjaolude tuvastamine keerukam, ei vähenda iseenesest maksuhalduri uurimiskohustust. Sellisel juhul tuleb maksuhalduril püüda võimalikult paljud asjaolud kindlaks teha isikutelt võetavate seletuste põhjal, esitades täpsemaid ja üksikasjalikumaid küsimusi, millele antavad vastused võimaldaksid võtta seisukoha mingi asjaolu esinemise või mitte-esinemise kohta. Uurimispõhimõte nõuab, et maksuhaldur teeks endast oleneva, et mingisuguste asjaolude kohta tõendeid koguda ning kogutud tõendite pinnalt saab ta sel juhul elulise usutavuse kriteeriumi abil lugeda maksustamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud tuvastatuks. Maksuhalduri põhjendatud seisukoht mingite asjaolude esinemise kohta toob kaasa maksukohustuslase kohustuse omapoolsete täiendavate tõenditega need asjaolud ümber lükata. Maksukohustuslasel on samas kaasaaitamiskohustus, mis hõlmab vaidlusaluste asjaolude kohta tõendite esitamist. Kaasaaitamiskohustuse rikkumisega on tegu, kui maksukohustuslane tõendeid ei esita või vajalikke selgitusi ei anna, ent seda, millised asjaolud on asjas tähtsust omavad, teab eeskätt maksuhaldur. Seega olukorras, kus mingi majandusliku soorituse sisu ja eesmärkide kohta kirjalikke tõendeid ei ole, saab kaasaaitamiskohustuse rikkumisest rääkida eeskätt juhul, kui maksukohustuslane ei ole vastanud maksuhalduri piisavalt konkreetsetele ja selgetele küsimustele. Juhul kui maksuhaldur tuvastab erinevates tõendites mingi vastuolu, tuleb tal isikute poolt antud

11 seletustele hinnangu andmisel arvestada ka sellega, millisele küsimusele isik täpselt vastas ning kuivõrd on võimalik, et vastus on ebatäpne ebatäpselt esitatud küsimusest tulenevalt. Käesolevas asjas ei ole Marge Rahu ega kaebaja töötajate käest sageli kõige asjassepuutuvamate asjaolude kohta üldse küsitud (nt. selle kohta, kunas või millisest faktist tulenevalt tekkis autoritel õigus tasu nõuda). Samuti ei ole küsimused üldjuhul täpsed küsitud asjaolude aset leidmise aja osas. Kui isikult küsitakse 2013. aasta maikuus olevikuvormis küsimus ettevõtte töökorralduse kohta ning ta vastab sellele olevikuvormis vastusega, saab eeskätt seda käsitada selgitusena töökorralduse kohta küsimuse esitamisele vahetult eelnenud ajal. Kui kontrollitavad sündmused on oluliselt varasemad, peab küsimusest-vastusest selle asjakohasuse hindamiseks ka selguma, et seletus on antud just kontrollitava aja kohta. Nende küsitlemise põhimõtete vastu on maksuhaldur antud juhul eksinud ning vähemalt K.K., A.A.e ja K.R.i osas teinud nende antud üldistest seletustest liialt kaugeleulatuvad järeldused maksustamise aluseks olevate õigussuhete sisu kohta. 34. Erinevalt eelnevast, saab kogutud tõendite pinnalt teha järelduse töövõtusuhte olemasolu kohta kaebaja ja T.T. vahel. T.T. on maksuhaldurile seletusi andes kinnitanud, et tal oli kokkulepe igas kuus 8 artikli kirjutamise kohta, samuti nähtub T.T. seletusest, et artiklite avaldamise üle venekeelses portaalis otsustas tema ise. Kuigi suulisi seletusi andes ei ole T.T.le küsimuste esitamisel määratletud, millise aja kohta küsimusi esitatakse, nähtub talle tehtud väljamaksetest ja honoraride tabelist, et ka kontrollitaval perioodil koostas ja ühes kuus 8 artiklit, mille eest sai tasu à 25 eurot. Need asjaolud lubavad järeldada, et T.T. seletus puudutab ka kontrollitavat perioodi. Erinevat varem nimetatud töötajatest võib seega T.T. puhul teha järelduse, et kokkulepe kindla arvu artiklite koostamise kohta oli sõlmitud eelnevalt. Ka artiklite avaldamise otsustas T.T. ise, st. kaebaja töötajana oli ta see isik, kes kaebaja nimel sisuliselt artiklite avaldamiskõlblikkuse otsustas. Seetõttu ei saa väita, et kaebaja otsustas teose kasutamise või autoriõiguste omandamise üle alles pärast teose loomist ja sellega tutvumist. Pole mistahes põhjust, mis lubaks T.T. poolt maksuhaldurile antud seletuse usaldusväärsuse põhjendatult kahtluse alla seada. Kaebaja väited selle kohta, et T.T. vastused võivad olla mõjutatud ebapiisavast eesti keele oskusest või halvasti kuulmisest, ei ole tõsiseltvõetavad. Suuliste seletuste andmisel tutvustati T.T.le tema õigusi ja kohustusi, sh. õigust nõuda menetlusse tõlgi kaasamist. T.T. antud vastused on konkreetsed ja selged, esitatud küsimused pole olnud iseäranis keerukad ega mitmetimõistetavad. Seega on tõenäoline, et T.T. rääkis maksuhaldurile seletusi andes ausalt, millised suhted tema ja OÜ Buduaar Meedia vahel seoses artiklite kirjutamisega on. Erinevalt T. T. ei nähtu teiste töötajate seletustest, et neil oleks olnud kokkulepe kindla arvu artiklite kirjutamiseks, samuti ei nähtu, et neil oleks endil olnud võimalik otsustada artikli avaldamise üle. Seetõttu saab T. T. puhul rääkida töövõtusuhtest ning pooltel oleks selle pinnalt tekkiva vaidluse käigus võimalik esitada teineteise vastu töövõtusuhtest tulenevaid nõudeid. See, et lepingu kirjaliku vormistamata jätmise tõttu oleks pooltel nende nõuete realiseerimine praktikas väga keeruline, ei oma siinkohal tähtsust. 35. Samamoodi leian, et Marge Rahu poolt artiklite kirjutamise makstud tasu ei saa majanduslikus mõttes käsitada teose kasutamise eest makstava litsentsitasuna. Vaidlust pole selles, et Marge Rahu oli vaadeldaval perioodil OÜ Buduaar Meedia juhatuse liige. Nii Marge Rahu enda kui ka K.R.i ja K.K. seletused kinnitavad, et Marge Rahul oli väljaannete sisu osas märkimisväärne otsustamisõigus. Viimatinimetatud töötajad kinnitasid, et artiklite sobivuse üle otsustab lõppkokkuvõttes Marge Rahu. Siingi tuleb möönda, et vastavasisuliste küsimuste esitamise ajal ei ole maksuhalduri ametnik selgelt väljendanud, millise aja kohta ta

12 teavet soovib. Üksnes sellest, et teabe andmiseks kolmandatele isikutele antud korralduse põhjendavas osas on ära näidatud kontrollitava maksukohustuse ulatus, ei saa eeldada, et küsimustele vastamisel andsid isikud seletusi just selle perioodi kohta. Maksuhaldur ei ole siinkohal vastu vaielnud ka kaebaja poolt juba eriarvamuses esitatud väitele, et 2012. aasta septembris-oktoobris oli Marge Rahu lapsehoolduspuhkusel. Samas veenavad muud asjaolud selles, et lapsehoolduspuhkusel viibimine ei vähendanud oluliselt Marge Rahu rolli väljaannete sisu üle otsustamisel. Esiteks ei ole kaebaja ise väitnud, et kontrollitaval perioodil poleks väljaannete sisuküsimustega tegelenud, teiseks tuleb tähele panna, et K.R., kelle töösuhe lõppes 2012. aasta detsembris, tõi oma vastuses artiklite sobivuse üle otsustajana välja siiski just Marge Rahu, mitte mõne muu isiku. K.R.i puhul ei saa eeldada, et ta andis seletusi küsimuste esitamise ajal toimunu (st. 2013. aasta maikuu) kohta, kuna sel ajal ta enam ettevõttes ei töötanud. Lisaks sellele pole vaidlust selles, et vaatamata lapsehoolduspuhkusel viibimisele oli Marge Rahul jätkuvalt OÜ Buduaar Meedia juhatuse liige ning liiati oli tal OÜ Buduaar Meedia enamusosanikuks oleva OÜ MRG Creatives ainuosaniku ja juhatuse liikme staatuses olles võimalus ja vajadus OÜ Buduaar Meedia majandustegevust kõige rohkem suunata ja mõjutada. 36. Olukorras, kus üks inimene osaleb tehingus mõlemal poolel, st. antud juhul nii teose autorina kui lõppkokkuvõttes ka sellena, kes otsustab teose eest tasu maksmise ning kus pole vaidlust selles, et tegemist on n.ö jooksvalt loodavate teostega, mis eeskätt määratud avaldamiseks konkreetses väljaandes, saab eeldada, et tegemist on autori ja tellija vahelise eelneva siduva kokkuleppega teose loomiseks ja kasutamiseks. Erinevalt K.K.st, A.A.est ja K.R.ist ei saa Marge Rahu puhul eeldada, et tal ei olnud artikli koostamisele asudes siduvat kokkulepet selle kohta, et OÜ Buduaar Meedia saab endale õiguse seda artiklit kasutada ning maksab selle eest Marge Rahule tasu. Isegi kui eeldada, et nii ajakirja kui veebiportaali artiklite otsustusõigus oli toimetuskolleegiumil tervikuna või tegevtoimetajal, veenavad käesolevas asjas tuvastatud asjaolud selles, et Marge Rahul oli igal juhul võimalik mõjutada toimetuskolleegiumi selleks, et tema kirjutatud artiklid avaldataks. Marge Rahu puhul võib seetõttu asuda seisukohale, et ta kirjutas artikleid, olles nende koostamiseks ja kasutada andmiseks eelnevalt sõlminud kokkuleppe OÜ-ga Buduaar Meedia, keda ta selle kokkuleppe sõlmimisel ise esindas. Kokkuvõttes taandub kõik sellele, et erinevalt eelnimetatutest, kes ei saanud artikli koostamisel kindlad olla, et nad selle eest OÜ-lt Buduaar Meedia tasu saavad, võis selles kindel olla Marge Rahu, kel endal oli pädevus OÜ Buduaar Meedia nimel tehinguid teha ja kohustusi võtta. Seetõttu saab Marge Rahule artiklite eest makstud tasu kajastamine litsentsitasuna olla kantud üksnes OÜ Buduaar Meedia soovist vältida täiendavat maksukoormust ehk maksude tasumisest kõrvale hoida. 37. Kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole uurimispõhimõttest juhindudes igakülgselt välja selgitanud kaebaja majandustegevuse eripäraga seotud asjaolusid, on liialt üldsõnaline ega ole põhjendatud. Vastustaja on selles osas õigustatult leidnud, et kaebaja ei ole selgitanud, millised on need ettevõtluse eripärad, mille maksuhaldur oleks pidanud välja uurima. Lisaks sellele ei olnud maksuhalduril vajalik eraldivõetuna uurida kaebaja majandustegevuse eripärasid, vaid kindlaks teha eeskätt just see, kas kõnealuste artiklite koostamise ja kasutamise kohta oli kaebaja ning artiklite kirjutajate vahel siduv kokkulepe enne artiklite autorite poolt nende esitamist kaebajale. Sellise siduva kokkuleppe olemasolu võib juba eeltoodud põhjustel järeldada T.T. ning Marge Rahu puhul, ülejäänud töötajate puhul aga ei ole maksuhaldur tuvastanud piisavalt hulka asjaolusid, mis lubaksid sellele seisukohale asuda.

13 38. HkMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vaidlustatud maksuotsusega A.A.ele, K.R.ile ja K.K.le tehtud väljamaksetelt määratud täiendav maksusumma moodustab umbes 25% kogu maksuotsusega määratud maksusummast. Seega jäävad kulud 25% ulatuses vastustaja ning 75% ulatuses kaebaja kanda. Kaebaja on taotlenud kokku 2389,44 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmist. Taotluse ja sellele lisatud tõendite kohaselt koosneb see 2320,01 euro suurusest õigusabikulust ja 69,43 euro suurusest riigilõivust. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikud kulud. Käesolev vaidlus on põhimõtteline, mitte aga keerukas. Seisukohtade välja töötamine ja esitamine ei ole nõudnud erilist põhjalikku õigusnormide ega kohtupraktika analüüsimist, ka kaebaja seisukohad kattuvad suurel määral maksumenetluses esitatud seisukohtadega. Seevastu ei ole põhjendatud vastustaja seisukoht, et välja mõistetava õigusabikulu suurust tuleks vähendada vaidlusaluse maksusumma suuruse tõttu. Maksusumma pole tõepoolest väga suur, samas on ilmne, et asjassepuutuvate soorituste maksustamine on kaebaja jaoks põhimõtte küsimus; kaebaja jätkab tegevust endisel tegevusalal ning seetõttu on tema huvi selle vaidluse lahenduse vastu ilmselgelt märksa suurem, kui vaidlusaluse maksusumma rahaline väärtus. Kokkuvõttes leian, et õigusabikulu tuleb selle põhjendatusest lähtudes vähendada mõnevõrra, põhjendatud õigusabikulu suuruseks oleks umbes 2000 eurot. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb sellest välja mõista umbes 25%, samuti tuleb kaebaja kasuks välja mõista 25% tasutud riigilõivust. Kokku tuleb menetluskuluna kaebaja kasuks välja mõista 517 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik