3-14-50213/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 14.10.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50213 Haldusasi U.M. kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.2013. a ettekirjutuse ja hoiatuse nr XXXXXXXXXXXXX

ning Sotsiaalkindlustusameti 24.01.2014. a vaideotsuse nr 1.1-10/3 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti poolt ebaseaduslikult kinnipeetud peretoetuse summas 1085,11 eurot väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus U.M. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja U.M. Esindaja v.-adv. vanemabi Valli Murde Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet RESOLUTSIOON

1. Jätta U.M. määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määruse resolutsioon muutmata. Muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandimaa Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a otsuse nr 9 (tl 21) kohaselt otsustati pidada kinni U.M. määratud lastetoetusest alates 01.05.1999 igakuuliselt 20% kuni enammakse summas 22 020.51 krooni (s.o 1407,37 eurot) täitumiseni.

2. 24.07.2012 esitas U.M. Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse (tl 79) tõendi väljastamiseks selle kohta, miks temale makstavast peretoetusest peetakse kinni 20%. 16.08.2012 esitas SKA Lõuna Pensioniameti Viljandi büroo selgituse nr XXXXXXXXXXXX (tl 79p-80) U.M. avaldusele. Selgituses teatas SKA, et tagastamata enammakse jääk on 360,56 eurot.

3. SKA Tallinna büroo 22.10.2013. a teavituskirjas nr XXXXXXXXXXXX teatas U.M. , et vastavalt Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a otsusele nr 9 ja riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 30 lg-le 3 kuulub tema poolt tagastamisele 01.01.1995 kuni 31.03.1999 enammakstud lastetoetus summas 322,26 eurot. 04.11.2013 edastas U.M. vastuväite SKA Tallinna büroo teavituskirjale.

4. SKA Tallinna büroo 15.11.2013. a ettekirjutuse ja hoiatuse nr XXXXXXXXXXXXX (tl 22-22p) kohaselt kohustati U.M. talle ilma õigusliku aluseta makstud peretoetus summas 322,26 eurot tagasi maksma SKA pangakontole hiljemalt 30 päeva jooksul ettekirjutuse kättesaamisest.

5. U.M. esitas SKA 15.11.2013. a ettekirjutuse peale vaide (tl 23-24), mis jäeti SKA 24.01.2014. a vaideotsusega nr 1.1-10/3 (tl 8-10) rahuldamata.

6. U.M. esitas 21.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-5) Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a otsuse nr 9 ning SKA Tallinna büroo 15.11.2013. a ettekirjutuse ja hoiatuse nr XXXXXXXXXXXXX õigusvastasuse tuvastamiseks, SKA 24.01.2014. a vaideotsuse nr 1.1-10/3 tühistamiseks ning temalt ebaseaduslikult kinnipeetud peretoetuse summas 1085,11 eurot väljamõistmiseks. Kaebaja asus seisukohale, et ekslikult enammakstud toetus määrati talle pensioniameti süül ning ta ei ole esitanud valeandmeid, kuid ettekirjutuse tegemisel pole seda arvesse võetud. Samuti märkis U.M. , et ei ole nõuet tunnustanud ning ta ei ole saanud kätte 05.04.1999. a otsust, mistõttu ta ei ole seda ka vaidlustanud. U.M. hinnangul on 05.04.1999. a otsus õigusvastane, sest on tehtud tema ärakuulamisõigust rikkudes. Kaebaja leidis, et kuna esmakordselt on kõnealuseid summasid temalt tagasi nõutud alles 15.11.2013, siis selleks ajaks oli nõue aegunud.

7. Tallinna Halduskohus 27.03.2014. a määrusega (tl 11-11p) edastas U.M. kaebuse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtule.

8. SKA esitas 04.06.2014 vastuse kohtunõudele (tl 19), milles märkis, et ei ole teada, mil viisil 05.04.1999. a otsus U.M. kätte toimetati.

9. Tartu Halduskohus 05.06.2014. a määrusega (tl 25-26) jättis U.M. kaebuse käiguta. Kohus palus kaebajal selgitada, millal ta sai teada 05.04.1999. a otsusest ning selle alusel teostatud kinnipidamistest. Samuti selgitas kohus, et 15.11.2013. a ettekirjutus on kehtiv haldusakt, mistõttu võib kaebaja eesmärgi mõttes olla sobivam tühistamisnõue.

10. U.M. esitas 19.06.2014 Tartu Halduskohtule uue kaebuse (tl 30-31), milles ta palus lugeda õigusvastaseks Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a otsus nr 9, tühistada SKA Tallinna büroo 15.11.2013. a ettekirjutus nr XXXXXXXXXXXXX ja 24.01.2014. a vaideotsus nr 1.1-10/3, vabastada ta SKA-le raha maksmise kohustusest ning välja mõista ja tagastada talle ebaseaduslikult kinnipeetud rahasumma 1085,11 eurot. Ühtlasi esitas U.M. taotluse riigi õigusabi saamiseks tema esindamiseks halduskohtumenetluses (tl 32-34) ning menetlusabi taotluse (tl 35-36p).

11. Tartu Halduskohus 30.06.2014. a määrusega (tl 41-42p) võttis U.M. kaebuse menetlusse, andis kaebajale 10-päevase tähtaja hüvitamisnõude osas tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ning jättis U.M. riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kohus märkis, et kuivõrd 1085,11 eurot on kinni peetud Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a otsuse nr 9 alusel, on hüvitamisnõudega hõlmatud ka õigusvastasuse tuvastamise nõue, sest riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on hüvitamisnõude eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Tühistamisnõuded on kohtu hinnangul U.M. esitanud tähtaegselt. Kohus märkis, et Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a otsuse nr 9 alusel peeti peretoetusi kinni alates aprillist 1999 kuni 30.06.2013. Kuigi isikult ei saa nõuda, et ta hoiaks pidevalt oma rahalistel laekumistel silma peal ning kontrolliks väljamakstavaid summasid, eeldas siiski kohus, et keskmise hoolsuse korral kontrollib isik aeg-ajalt talle saabuvaid laekumisi ning tunneb huvi makstavate toetuste suuruse vastu. Kuivõrd toetusi makstakse igakuiselt kindlas summas, pidi kaebaja kohtu hinnangul aru saama, et talle makstakse toetusi seaduses ettenähtud määrast madalamas summas ehk teostatakse kinnipidamisi hiljemalt aasta jooksul ehk 05.04.2000. Sel ajal kehtinud HKMS § 9 lg 4 sätestas samasuguse tähtaja hüvitamiskaebuse esitamiseks nagu praegune HKMS § 46 lg 4. Riigikohus on määruse nr 3-3-1-59-12 p-s 17 selgitanud, et koos kahju hüvitamise nõudega hakkab kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas. Seega luges kohus hüvitamisnõude osas kaebetähtaja saabunuks 05.04.2003. Kohus pidas vajalikuks märkida, et niivõrd pikaajalise tähtaja ületamise puhul saavad tähtaja ennistamise aluseks olla üksnes väga kaalukad põhjused.

12. U.M. esitas 09.07.2014 tähtaja ennistamise taotluse (tl 45-45p), milles ta palus ennistada tähtaeg nõuetekohaselt esitatud taotluse vormistamiseks advokaadi vahendusel. Kaebaja palus kohtul ennistada hüvitamisnõude tähtaeg ning kaebaja kasuks välja mõista temalt ebaseaduslikult kinnipeetud peretoetus summas 1085,11 eurot. U.M. väitel ei ole ta vaidlustanud Viljandimaa Pensioniameti otsust, sest mingit otsust ei olnudki või kui on olemas, on see tagantjärele koostatud, sest vastasel korral oleks see temale teatavaks tehtud. Kaebaja märkis, et esmakordselt on kõnealuseid summasid temalt tagasi nõutud 15.11.2013 ja ta esitas sellele kohe oma vastuväited.

13. Tartu Halduskohus 15.07.2014. a määrusega (tl 50-51p) rahuldas U.M. riigi õigusabi taotluse ja määras talle riigi õigusabi esindamiseks halduskohtumenetluses. Lisaks rahuldas kohus kaebaja taotluse ja andis talle täiendava tähtaja hüvitamisnõude osas kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

14. SKA esitas 22.07.2014 vastuse tähtaja ennistamise taotlusele (tl 58), milles palus jätta U.M. taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.

15. U.M. esitas 30.07.2014 taotluse menetlustähtaja ennistamiseks (tl 63-65), milles palus lugeda, et U.M. l esinevad mõjuvad põhjused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks 05.04.1999. a otsusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning palus ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebaja leidis, et kaebetähtaja ennistamata jätmine on ebaõiglane, sest põhiseaduse §- de 13 ja 14 mõtte kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Kaebaja märkis, et vastustaja jättis täitmata haldusmenetluses sätestatud kohustused, kuivõrd teda ei teavitatud vastavalt HKMS § 1 lg-le 3 koostoimes TsMS § 306 lg-ga 1 kohustuste tekitamisele suunatud haldusaktist. Kaebaja tõdes, et ta märkas, et tema pangaarvele laekuv lastetoetus on väiksem kui teisele lapsele makstav lastetoetus, kuid ta arvas, et nii peab olema, sest selgitati, et tulenevalt RPTS § 19 lg-st 1 on iga järgneva lapse lastetoetus väiksem. Kaebaja viitas ka seda, et pangakonto väljavõttest ei nähtu, et lastetoetuse vähendamine oleks kuidagi põhistatud, mistõttu ei olnud kaebajal ka selle kaudu võimalik aru saada, et lastetoetusest tehakse tasaarvestusi RPTS § 30 lg 2 mõttes. Kaebaja arvates on õige tema väide, et vaidlustatavast haldusaktist sai ta teada alles 15.11.2013. a ettekirjutusest. Kaebaja kinnitas, et ta ei ole esitanud vastustajale valeandmeid ega eksitanud muul viisil vastustajat eesmärgiga õigusliku aluseta lastetoetust saada. Kaebaja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et kuigi 30.06.2013 lõpetas vastustaja lastetoetuse maksmise, ei ole ta sellest kaebajat RPTS § 29 lg 5 kohaselt teavitanud. Kaebaja asus seisukohale, et kaebetähtaja möödalaskmisel on mõjuvad põhjused, sest asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei teadnud enda õigusi ja kohustusi mõjutavast haldusaktist ning asjas puuduvad tõendid selle kohta, et ta oleks saanud sellest teada mingil muul viisil. Lisaks asus kaebaja seisukohale, et lastetoetuse tagasinõudmine on esitatud vale isiku vastu, sest RPTS § 3 lg 1 p 1 kohaselt on lastetoetuse saamise õigustatuks subjektiks laps ning lastetoetus on lapse raha, siis ei saa kaebaja olla vastutavaks isikuks.

16. SKA esitas 18.08.2014 vastuse tähtaja ennistamise taotlusele (tl 75-75p), milles leidis, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja märkis, et 24.07.2012 esitas kaebaja SKA-le avalduse tõendi väljastamiseks selle kohta, miks temale makstavast peretoetusest peetakse kinni 20%, millele SKA edastas 16.08.2012 selgituse, millest tulenevalt on väär kaebaja väide, et ta sai vaidlustatavast haldusaktist teada alles 15.11.2013. Nähtuvalt SKA 16.08.2012. a selgitusest paluti kaebajal täiendava informatsiooni saamiseks või teabenõude vormistamiseks pöörduda elukohajärgsesse SKA klienditeenindusse, millest tulenevalt oleks kaebaja saanud hiljemalt 2012. a välja selgitada vaidluse algatamise korra. Vastustaja leidis, et antud juhul ei ole taotluses toodud põhjenduste puhul tegemist mõjuvate põhjustega.

17. Tartu Halduskohus 26.08.2014. a määrusega (tl 81-82) jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks hüvitamisnõude osas ning lõpetas hüvitamisnõude osas menetluse. Kohus viitas 30.06.2014. a määruses selgitatule, et U.M. pidi kahju tekitamisest teada saama hiljemalt 05.04.2000, kuna aasta on piisavalt pikk aeg, et märgata ettenähtust väiksemaid toetuse laekumisi ning Riigikohus on määruse nr 3-3-1-59-12 p-s 17 selgitanud, et koos kahju hüvitamise nõudega hakkab kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas, millest tulenevalt luges kohus kaebetähtaja möödunuks 05.04.2003. Kohus viitas, et Riigikohus on määruse nr 3-3-1-75-08 p-des 16 ja 17 selgitanud, et halduskohtumenetluses võib tähtaja ennistamiseks küllaldane põhjus olla ka õiguslikult kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes, kuid teisalt on Riigikohus samas asunud seisukohale, et ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Käesoleval juhul ei ole kohtu hinnangul määravat tähendust sellel, kas esineb mõjuv põhjus HKMS § 71 lg 1 mõttes kaebetähtaja ennistamiseks või mitte. HKMS § 71 lg 2 kohaselt tuleb tähtaja ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates takistuse äralangemisest. Kohus märkis, et SKA poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtub selgelt, et juba 24.07.2012 on U.M. esitanud pöördumise SKA-le, milles ta palus selgitada, miks 20% talle laekuvatest peretoetustest kinni peetakse ning 16.08.2012. a vastusega on SKA seda selgitanud, viidates seejuures 05.04.1999. a otsusele. Kohus leidis, et kuivõrd kaebuse halduskohtule on U.M. esitanud 21.02.2014 ehk umbkaudu poolteist aastat pärast eelnimetatud vastuse saamist, on selge, et kaebaja ei ole järginud HKMS § 71 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Seega jättis kohus kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Ühtlasi märkis kohus, et U.M. 24.07.2012 SKA-le esitatud pöördumisega on ümber lükatud tema väide selle kohta, et ta sai peretoetustest tehtavatest kinnipidamistest ning 05.04.1999. a otsusest teada alles 15.11.2013. a ettekirjutuse kaudu. Eeltoodust tulenevalt lõpetas kohus HKMS § 124 lg 2 ning § 151 lg 1 p 2 alusel hüvitamisnõude osas menetluse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

18. U.M. esitas 12.09.2014 määruskaebuse (tl 89-90), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määrus ja rahuldada tema taotlus kaebetähtaja ennistamiseks hüvitamisnõude osas ning taastada menetlus selles osas. Kaebaja leiab, et määrusega rikutakse oluliselt tema õigust õiglasele ja objektiivsele kohtumenetlusele HKMS § 2 lg 1 mõtte kohaselt. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus ei ole määruse tegemisel piisavalt arvestanud kaebaja väiteid, mistõttu ei ole määrus HKMS § 178 lg 2 koostoimes TsMS § 465 lg 2 p-ga 8 mõttes põhjendatud. Kaebaja on seisukohal, et halduskohtu järeldused määruse p-des 12 ja 15 on väärad, sest kohus jättis arvestamata kaebajapoolsed selgitused. Kaebaja kordab, et ta märkas, et tema pangaarvele laekuv lastetoetus on väiksem kui teisele lapsele makstav lastetoetus, kuid ta arvas, et nii peab olema, sest temale selgitati, et tulenevalt RPTS § 19 lg-st 1 on iga järgneva lapse toetus väiksem. Samuti ei nähtu pangakonto väljavõttest, et lastetoetuse vähendamine oleks kuidagi põhistatud, mistõttu ei olnud kaebajal ka selle kaudu võimalust aru saada, et lastetoetusest tehakse RPTS § 30 lg 2 mõttes tasaarvestusi. Kaebaja on kindel, et ta ei pidanud esitama taotlust kaebetähtaja ennistamiseks, kuna raha kinnipidamise alusest sai ta teada 16.08.2012. a vastusest, siis hüvitamiskaebuse 21.02.2014 esitamine toimus HKMS § 46 lg 4 tingimusi järgides ehk kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest. Kaebaja leiab, et kohus jättis arvestamata esitatud asjaolud, mille tõttu jõudis ebaõigele järeldusele tähtaja ennistamise küsimuse otsustamisel.

19. SKA esitas 29.09.2014 vastuse (tl 96), milles ta märgib, et vaidleb määruskaebusele täies ulatuses vastu ja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Lisaks märgib SKA, et jääb Tartu Halduskohtule antud kirjalike selgituste ja esitatud vastuväidete juurde ning nõustub Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määruses toodud seisukohtadega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

20. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

21. Tartu Halduskohus jättis 26.08.2014. a määrusega hüvitamisnõude osas kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetas hüvitamisnõude osas menetluse. Kaebuse menetlusse võtmiseks peab kaebus olema esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul või peavad esinema sellised asjaolud, mille korral on võimalik kaebuse esitamise tähtaja ennistamine. Kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline halduskohtumenetluse põhimõte ning halduskohus saab lahendada vaid tähtaegselt esitatud kaebust (Riigikohtu 14.05.2007. a otsus nr 3-3-1-18-07, p 23).

22. HKMS § 46 lg-st 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Ka kuni 01.01.2012 kehtinud HKMS § 9 lg 4 sätestas samasugused tähtajad hüvitamiskaebuse esitamiseks.

23. Kohtupraktikas on soovitatud kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamiseks esmalt selgitada välja, milles seisneb kahju, mille hüvitamist kaebajad taotlevad ning seejärel on võimalik selgitada, millise haldusakti või -toiminguga kahju tekitati, millal hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg ning otsustada, kas kaebus on tähtaegne või mitte (Riigikohtu 25.06.2009. a määrus nr 3-3-1-39-09, p 9). Käesolevas asjas seisneb kaebaja hinnangul hüvitamisele kuuluv kahju selles, et temalt on ebaseaduslikult kinni peetud temale makstud lastetoetusest 1085,11 eurot. Viljandimaa Pensioniameti komisjoni 05.04.1999. a otsuse nr 9 alusel on alates 01.05.1999 kinni peetud 20% lastetoetusest. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et eelnimetatud otsus on haldusakt, mille vaidlustamiseks oleks olnud kõige kohasem kaebus tühistamiskaebus. U.M. tühistamiskaebust seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitanud ei ole, kuid on jäänud käesolevas asjas esitatud kaebuses 05.04.1999. a otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude juurde. Halduskohus on 30.06.2014. a määruses õigesti märkinud, et hüvitamisnõudega on hõlmatud ka õigusvastasuse tuvastamise nõue, lähtuvalt RVastS § 7 lg-st 1. Eeltoodut arvestades on halduskohus õigesti asunud hindama hüvitamisnõude esitamise tähtaegsust.

24. Ringkonnakohus peab põhjendatuks halduskohtu seisukohta, et aasta on piisavalt pikk aeg, mille jooksul isik peaks märkama ettenähtust väiksema toetuse laekumist, seega pidi U.M. kahju tekitamisest teada saama hiljemalt 05.04.2000. Kaebaja on nii tähtaja ennistamise taotluses kui ka määruskaebuses kinnitanud, et märkas, et tema pangaarvele laekuv lapsetoetus on väiksem kui teisele lapsele makstav lapsetoetus, kuid ta arvas, et nii peab olema. Seega puudub vaidlus asjaolu üle, et kaebaja oli teadlik väiksema toetussumma laekumisest, kuid ta on teadasaamisest arvates alles enam kui 12 aastat hiljem, 24.07.2012, esitanud haldusorganile järelepärimise saamaks selgitust, miks talle makstakse vähem toetust ning peaaegu 14 aastat hiljem pöördunud kaebusega kohtusse. Arvestades, et U.M. pidi kahju tekitamisest teada saama hiljemalt 05.04.2000, on halduskohtusse 21.02.2014 saabunud kaebuse esitamisel möödunud nii 3-aastane kui ka 10-aastane kaebetähtaeg. Eeltoodut arvestades ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuses toodud seisukohaga, mille kohaselt ei pidanud U.M. esitama taotlust kaebetähtaja ennistamiseks põhjusel, et raha kinnipidamise alusest sai ta teada alles Sotsiaalkindlustusameti 16.08.2012. a vastusest, millest tulenevalt on hüvitamiskaebuse 21.02.2014 esitamine toiminud kolme aasta jooksul.

25. Riigikohus on 16.01.2009. a määruse nr 3-3-1-75-08 p-des 16 ja 17 käsitlenud kaebetähtaja ennistamise küsimust, leides, et üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Samas on Riigikohus rõhutanud ka seda, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (Riigikohtu 01.10.2002. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 19).

26. Varasemalt järelepärimise tegemiseks ja kaebuse esitamiseks takistuste esinemist ei ole kaebaja põhjendanud tähtaja ennistamise taotluses ega ka määruskaebuses. Eeltoodut arvestades ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga HKMS § 71 lg 2 mõttes takistuse äralangemise kohta, kuivõrd haldusorganile järelepärimise tegemiseks ei esinenud ringkonnakohtu hinnangul takistust ka enne SKA 16.08.2012. a vastust. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (16.10.2002 otsuse nr 3-3-1-41-02 p 11). Kuigi ka hüvitamiskaebuse kümneaastase tähtaja võib halduskohus konkreetse juhtumi erilisi asjaolusid arvestades ennistada (Riigikohtu 15.06.2005. a määrus nr 3-3-1-25-05), ei säili kohtusse pöördumise võimalus lõputult. Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust (Riigikohtu 01.10.2002. a määruse nr 3-3-1-57-02 p 20) ning seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Seega kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistasid kaebajal kohtu poole tähtaegselt pöörduda. Kaebaja poolt käesolevas asjas esitatu ei tõenda, et ta oleks üles näidanud piisavat huvi, et välja selgitada väiksema toetussumma maksmise põhjus ning et oleks esinenud mõni mõjuv põhjus, mis takistas kaebajal tähtaegselt kohtu poole pöörduda. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et halduskohus on põhjendatult kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätnud ja asjas hüvitamisnõude osas menetluse lõpetanud.

27. Vaidlustatud määruse põhjendava osa p-s 16 on halduskohus märkinud, et lõpetab hüvitamisnõude osas menetluse HKMS § 124 lg 2 ning § 151 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on määruse põhjendavas osas viidanud ebaõigesti menetluse lõpetamise õigusliku alusena HKMS § 151 lg 1 p-le 2. Käesolevas asjas on asjakohane säte HKMS § 152 lg 1 p 2, mille kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. Viimati nimetatud sättest tuleneb, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Seega kuulub hüvitamisnõude osas menetlus lõpetamisele HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.

28. Kuna Tartu Halduskohus on lõpptulemusena jõudnud õige järelduseni, jättes rahuldamata kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetades hüvitamisnõude osas menetluse, jääb U.M. määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel