2-12-55750/66 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. oktoober 2014 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-55750

Tsiviilasi

A.V. hagi Eesti Energia Kaevandused AS vastu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

22 672,18 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. märtsi 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Energia Kaevandused AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Eesti Energia Kaevandused AS (registrikood

10032389), esindaja Kersti Tingas

Vastustaja (hageja): A.V. (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Kaido Kooga

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 18. märtsi 2014 otsus osas,

milles maakohus mõistis Eesti Energia Kaevandused AS-lt

välja A.V. i kasuks ühekordselt kollektiivlepingu kohaselt

toetuse 6395,94 eurot ning mittevaralise kahju hüvitise

summas 10 000 eurot (resolutsiooni punktid 3 ja 4) ning

teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Eesti

Energia Kaevandused AS-lt välja A.V. i kasuks

mittevaralise kahju hüvitis 6500 eurot.

2. Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu 18. märtsi 2014

otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1. Rahuldada A.V. i hagi Eesti Energia Kaevandused

AS-i vastu osaliselt.

3.2. Välja mõista Eesti Energia Kaevandused AS-lt A.V. i

kasuks igakuiselt hüvitis summas 697 eurot 36 senti

(kuussada üheksakümmend seitse eurot 36 senti) alates

19.06.2012.

3.3. Välja mõista Eesti Energia Kaevandused AS-lt A.V. i

kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 6500 eurot

(kuus tuhat viissada eurot).

3.4. Menetluskulud maakohtus jätta 56% ulatuses Eesti

Energia Kaevandused AS kanda ja 54% ulatuses A.V. i

kanda.“

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 56% ulatuses Eesti

Energia Kaevandused AS kanda ja 54% ulatuses A.V. i

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.V. (hageja) esitas 28. detsembril 2012 hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i (kostja) vastu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja ja tema õiguseellaste ettevõtetes perioodil 12.09.1977

– 18.06.2012 läbindaja ja koristuseetöölisena. 18.06.2012 öeldi temaga sõlmitud töölepingu TLS

§ 88 lg 1 p 1 alusel erakorraliselt üles. 03.07.2012 diagnoositi hagejal kutsehaigusena müratekkene

kuulmisnõrkus ja ohutegurina märgiti ära ülenormatiivne müra. Sotsiaalkindlustusameti Põhja

Pensioniameti Rakvere büroo 19.09.2012 otsusega tuvastati hagejal osaline töövõimetus 40%-lise

töövõime kaotusega kutsehaiguse tagajärjel. Hagejal esineb mõõdukas mõlema kõrva

kuulmislangus ja ta vajab kuuldeaparaati.

Hageja töötas 1977-1999 Sompa kaevanduses ja 1999-2012 Estonia kaevanduses, kus rikuti

jämedalt ja pidevalt NSVL Söetööstuse ministri 16.06.1972 käskkirja nr 220 „Söetööstuse

vibratsiooniohtlikel töödel töötavate töötajate töörežiimi alused“. 1975. aastal tuvastati, et müra

ületas lubatud norme 16 dB võrra. 1970-1980 ei olnud töötajatel individuaalseid kaitsevahendeid.

Alles 2002. aastast hakati kasutada kõrvaklappe, kuid need kaitsevad üksnes 20dB müra eest, müra

on aga tugevam. Tööandja on rikkunud TLS 28 lg 2 p 6, TTOS § 12 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse

18.06.2004 määruse nr 223 „Maavarade kaevandamisele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse

nõuded“ § 3 lg 1 p 1.

Seoses kutsehaiguse tagajärjel tekkinud osalise töövõimetusega on hagejal tekkinud kahju, mis

seisneb sissetuleku ja edasiste majanduslike võimaluste vähenemises. Hageja keskmine

kuutöötasu viimase 12 töötatud kuu lõikes on 2 131,98 eurot ning ta saab pensioni 388,59 eurot

uus. Seoses tervisekahjustusega on sissetulek vähenenud 697,36 euro võrra (2 131,98- 388,59 x

0,4).

Vastavalt kollektiivlepingu punktile 2.1.15.3. peab tööandja maksma töövigastuse tagajärjel

invaliidistunud töötajale ühekordse toetuse püsiva osalise töövõimetuse puhul (kuni 60%) kolme

kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 6 395,94 eurot (s.o 2 131,98 eurot x 3 kuud).

Kuna kutsehaiguse tagajärjel on hageja elukvaliteet oluliselt vähenenud, on hagejal VÕS § 130

lg-st 2 tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas 10 000 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei anna kutsehaiguse diagnoosimine

iseenesest õigust kahjuhüvitisele. Hagist ei selgu, milles seisnes kostjapoolne õigusnormide

rikkumine. Hageja ei ole oma väiteid rikkumiste kohta tõendanud. Kostja on alati täitnud

tööohutusalaste õigusnormide nõudeid. Hageja on osalenud koolitustel, talle on tutvustatud

erinevaid juhendeid. Hageja on läbinud regulaarselt tervisekontrolli ja töötervishoiuarsti otsused

on olnud positiivsed. Hageja seletuskirjast nähtub, et esimesed probleemid kuulmisega algasid tal

ca 12 aastat tagasi, kuid ta pole sellest juhtkonda teavitanud. Kutsehaigestumise põhjusi uurinud

komisjon jõudis järeldusele, et kutsehaigestumises on süüdi hageja ise, kuna ei kasutanud

kuulmiskaitsevahendeid järjepidevalt. Kollektiivlepingust tulenev nõue on arusaamatu, kuna

25.04.2011 sõlmitud kollektiivlepingu lisas hageja poolt viidatud punkt puudub. Kui hageja pidas

silmas punkti 2.1.14.3, siis antud juhul ei ole tegemist töövõimetusega töövigastuse/tööõnnetuse

tagajärjel, vaid töövõimetusega, mis tekkis kutsehaigusesse haigestumise tagajärjel. Kostja ei

nõustu mittevaralise kahju nõudega, kuna kahju hüvitamise eeldused pole täidetud. 10 000 eurot

on ebamõistlikult suur hüvitis (VÕS § 130 lg 2 kohaselt kuulub hüvitamisel mõistlik rahasumma).

Hagejal on õigus soodustingimustel vanaduspensionile. Tõendamata on põhjuslik seos kostja

tegude ja tagajärje vahel. Hageja tervisliku seisundi halvenemine võib olla tingitud ealistest

iseärasustest ja suhtumisest oma tervisesse.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 18. märtsi 2014 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejaks kasuks välja

igakuise hüvitise summas 697,36 eurot alates 19.06.2012, ühekordse hüvitise kollektiivlepingu

kohaselt summas 6 395,94 eurot ning mittevaralise kahju hüvitise summas 10 000 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et hageja terviserike on kutsehaigus, mis vastab

sotsiaalministri 20.05.2005 määruse nr 66 § 4 lg-s 5 nimetatud kutsehaigustele, mille on TTS § 23

lg 5 nõudeid järgides tuvastanud töötervishoiuarst.

Alates 01. juulist 2002 kohaldatakse kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud

kahju hüvitamisel VÕS-i sätteid. Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu

tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044 lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel

lepingu rikkumisele (st VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043),

kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad. Kuna hageja töötas tööandjate

juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja võib vastutada juba pikka aega enne

01.juulit 2002, siis kohus on seisukohal, et hageja töölepingu näol on tegemist kestvuslepinguga,

millele tulenevalt VÕSRS §-de 2 ja 12 koostoimes tuleb kohaldada VÕS sätteid, mööndusega,

et välistatud ja piiratud ei ole lepingupoolte õigused ja kohustused, mis on tekkinud enne

01.07.2002 ning kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud

enne 01.07.2002 kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega kohaldab kohus eelkõige VÕS-i

norme, samas vajadusel arvesse võttes ka TsK § 448 jj ja TsK §-des 463-473 toodud regulatsiooni.

Kuna töötaja ise möönis, et isikukaitsevahendeid hakati jagama alates 2002, vaatas kohus esmalt

õiguslikku regulatsiooni mürataseme ja kaitsevahendite osas alates 2002.aastast kuni 2012 aastani.

Kohus tuvastas, et perioodil 01.07.2002 kuni 29.04.2007 ei täitnud tööandja seaduse nõudeid müra

piirnormidele töökeskkonnas, vaid töötaja töötas seadmetega, mille müra ületas Vabariigi

Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja

ohutegurite parameetrite mõõtmise kord” (edaspidi määrus nr 54/2002 algredaktsiooni kehtivuse

aeg 01.07.2002 kuni 29.04.2007) § 3 lg 1 piirnormi ning tööandja ei korraldanud tööaega vastavalt

müratasemele vastavas müras viibimise maksimaalsele ajale, vaid töötajate müras viibimise aeg

ületas seadusega lubatud piirnorme.

Kohus tuvastas, et tööandja on täitnud kohustuse võimaldada tööandjale kuulmiskaitsevahendeid,

ning töötaja on need ka korrektselt vastu võtnud. Samuti on tööandja võimaldanud töötajale

töökaitsealastel koolitustel osalemist ning töötaja on koolitused läbinud. 22.01.2009 kehtestatud

juhendiga nr 95 müra kahjuliku mõju vähendamiseks on kostja täitnud Vabariigi Valitsuse poolt

12.04.2007 vastu võetud määruse nr 108 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud

töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord“ (edaspidi määrus

108/2007, jõustunud 30.04.2007 ja kehtib kuni käesoleva ajani) nõudeid ja reguleerinud

töökeskkonna riskihaldust.

Kohus leidis, et töötajal puudub süü kutsehaiguse tekkimises, kuna teda ei ole kordagi

distsiplinaarkorras karistatud ega tema suhtes tuvastatud isikukaitsevahendite kasutamata jätmist

või mittenõuetekohast kasutamist. Hageja selgitas 04.09.2013 toimunud kohtuistungil, et ta ei viibi

tööst vabal ajal mürarohkes keskkonnas, tal ei ole perekonnas varem esinenud kuulmislangust,

ning ta ei ole tegelenud ka kuulmist kahjustavate hobide ega spordiga.

Kohus leiab, et mürataseme hindamisel ei ole piisav lugeda müra fooniks üksnes seadeldise müra,

millega hageja ise töötab. Kohus tuvastas, et hageja tööseadeldise SMAG GB 280/4,7 tegelik

müratase kostja selgituse ja juhendi nr 95 lisa 2 toodud tabeli kohaselt on 101,2 dB. Seega ületab

hageja kasutuses olnud konkreetse seadme tegelik müra lubatavat 85 dB tervelt 16,2 dB võrra.

Arvestades asjaoluga, et kambrisüsteemis töötab korraga mitmeid seadmeid, mille loetelu on

toodud juhendi nr 95 lisas 2 jaotuses „Põlevkivi tootmisjaoskond” ning kõigi masinate tegelik

müratase ületab lubatud 85 dB, on tegelikkuses täielikult tuvastamata, milline oli müratase töötaja

töökohal reaalselt. Kostja on jätnud täitmata oma otsesed kohustused töökeskkonna ohutuse

tagamisel ja ei ole mõõtmiste teel tuvastanud tegelikku mürafooni, milles hageja igapäevaselt

töötama pidi. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja väita, et müratase oli ka tegelikkuses normi piires

ja ei kahjustanud isikukaitsevahendeid korrektselt kandvat töötajat.

Kohtu arvates ei ole tõendamist leidnud ka see, et kostja oleks täiendavalt rakendanud muid enese

poolt koostatud juhendi nr 95 punktides 9-10 loetletud müra vähendamise meetmeid. Tööandja

on tulemuspalga kehtestamisega loonud olukorra, mis soodustab töötaja töötamist kahjulikes

oludes tulemuspalga saamise nimel pigem kauem, samas kui kostjal on kohustus luua töötajat

tervistkahjustavatest tingimustest säästev töörežiim. Kohus ei pea asjakohaseks kostja vastuväited

selle kohta, et kuulmislangust esineb harva ning seetõttu on risk madal ja kutsehaiguse põhjustab

pigem konkreetse töötaja organismi eripära. Kohus on seisukohal, et need vastuväited omandaksid

tähtsuse juhul, kui tööandja oleks töötajale taganud ohutud töötingimused, vähendades mürataset

ja selles lubatud viibimise aega seaduses ette nähtud piirideni.

Hageja on piisavalt tõendanud, et kostja ei ole õigusvastaselt taganud hagejale tervislikke ja

ohutuid töötingimusi ja sellest tulenevalt põhjustas hagejal kutsehaiguse – müratekkese

kuulmislanguse tekke, mis on diagnoositud 03.07.2102.

Kutsehaigusest tingitud kahju väljamõistmisel tugines maakohus VÕS §-le 130. Seda on võimalik

välja mõista eluaegselt, sõltumata kutsehaige töötaja east. On põhjendatud mõista kostjalt hageja

kasuks välja igakuise hüvitise summas 697,36 eurot alates 19.06.2012.

Kollektiivleping ei kasuta TTOS § toodud termineid, vaid kasutab sõna „töövigastus.“ On ilmne,

et kollektiivlepingu pooled on selgelt leppinud kokku selles, et „töövigastuse“ õiguslikuks

tagajärjeks peab olema invaliidsus – püsiv töövõimetus ning määratleb ära selle raskusastmed ja

diferentseerib saadava ühekordse hüvitise määra sellele vastavalt. Kohus oli seisukohal, et

käesoleval juhul kahjulik tagajärg, mis võimaldaks hagejal hüvitist saada püsiva tervisekahjustuse

40-70% korral, on tekkinud. Hageja on kollektiivlepingust aru saanud selliselt, et

kollektiivlepingus toodud termin „töövigastus“ hõlmab ka mõistet „kutsehaigus,“ mistõttu temal

on kahjuliku tagajärje olemasolu tõttu tekkinud õigus ka ühekordse hüvitise saamisele. Kostja ei

ole kohtu arvates piisavalt põhjendanud, miks tööandja kitsendab lepingus toodud hüvitist

töövigastuse eest üksnes juhtumitega, mis on tekkinud tööõnnetuse tagajärjel ja jätab ühekordsest

hüvitisest ilma kutsehaigusesse haigestunud. Samas võib tööl saadud vigastuse tagajärjeks olla

ka kutsehaigus, kuid mõlemal juhul on tegemist töötaja püsiva tervisekaotusega. Kohus leidis, et

sellise kitsendav tõlgendamine tööandja poolt kohtleb töötajaid põhjendamatult ebavõrdselt, kuna

nii tööõnnetus kui ka kutsehaigus on töötajatel tekkinud tööülesandeid täites tööprotsessi käigus,

samuti esineb võimalusi, kus kutsehaigus võib tekkida saadud tööõnnetuse tulemusena. Kuna

kollektiivleping ei ole piisavalt konkretiseeritud, rakendab kohus töötaja jaoks soodsama sätte

kohaldamise põhimõtet ning leiab, et hageja nõue ühekordse hüvise saamiseks 3 kuu töötasu

määras s.o summas 6395,94 eurot, on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Hageja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude tulenevalt VÕS § 130 lg-st 2 (kehtis

01.07.2002 – 31.12.2010). 31.12.2010 jõustunud VÕS § 134 lg 2 sätestab sama põhimõtte. Kohus

tuvastas hagejale tekkinud negatiivsed mittevaralised tagajärjed –püsiv terviserike, millest tuleneb

vältimatu vajadus kasutada elu lõpuni kuuldeaparaati. Selline terviserike vähendab isiku

edaspidise elu kvaliteeti nii suhtlemise, loodushäälte, muusika jm helide kuulamise osas kui ka

tänavamüra ning võimalike ohtude hindamise osas. Kuulmiskaotus võib põhjustada isiku

teadmatust teda ümbritsevatest ohtudest (nt tänaval liigeldes), mistõttu saadud tervisekahjustus

mõjutab isiku elu igapäevaselt olulisel määral. Kohus on seisukohal, et hagejal puudus võimalus

kuulmislangust hoolikalt käitudes vältida. Hageja on aastaid töötanud müra keskkonnas ning

kasutanud kohusetundlikult temale määratud isikukaitsevahendeid. Mingeid täiendavaid

meetmeid hagejal kuulmislangemise vältimiseks omalt poolt rakendada võimalik ei olnud. Kostja

pikaajaline süüline tegevusetus müra vähendamiseks töökeskkonnas või töötajat säästva

töörežiimi tagamisel on põhjustanud hagejal tervisekahjustuse tekke. Seega tuleb kostjalt

mittevaraline kahju hageja kasuks välja mõista.

Kohus oli seisukohal, et hagejal tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja

selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel

hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades

muuhulgas rikkumise intensiivsust ja kestust (RKTKo nr 3-2-1-67-20, p 25). Kohus arvestas

mittevaralise kahju väljamõistmisel ka seda, et hüvitis peab vastama ühiskonna üldise heaolu

tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi

säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTKo nr 3-2-1-18-13, p 26). Tegemist on

keskmise hüvitisega, võrreldes 2008 välja mõistetud töövigastustega tekkinud mittevaralise kahju

hüvitistega, mistõttu hageja nõue summas 10 000 eurot on kohtu arvates kooskõlas sarnastel

asjaoludel välja mõistetavate hüvitistega ning vastab ühiskonnas üldise heaolu tasemele

(Riigikohtu õigusteabe 2008 analüüs „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades

esimese ja teise astme kohtutes 2008. aastal“).

TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Eesti Energia Kaevandused AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu

18. märtsi 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus jätnud tuvastamata hagejale tekkinud kahju olemasolu ja suuruse, ebaõigesti

tuvastanud kostja süü, põhjusliku seose õigusvastase teo ja tagajärje vahel ning hinnanud seejuures

ebapiisava tähelepanuga faktilisi asjaolusid, samuti on jätnud arvestamata kostja poolt esitatud

tõendid;

2) on maakohus ebatäpselt kajastanud kostja poolt esitatut. Kostja ei ole kunagi väitnud, et ta ei

ole toime pannud tegusid, mis võisid tingida hagejal töövõime kaotuse suurenemise 10% ulatuses

ning sellest tuleneva kahju tekkimise (otsuse p 2 ls 2). Kostja ei ole kunagi maininud, et õige oleks

tugineda kollektiivlepingu punktile 2.1.14.3 (otsuse p 3). Ebatäpne on ka otsuse punktis 4 märgitu;

3) on maakohus ebaõigesti võtnud perioodiks 2002-2012. Sellist taotlust ei ole menetlusosalised

esitanud. Esimesed märgid kuulmislangusest olid hagejal olemas juba 2000. aastal. Kohus oleks

pidanud analüüsima ka neid õigusnorme müra piirnormide osas, mis jäävad varasemasse perioodi

(1977 kuni 2012);

4) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja töötas 8-tunnistes vahetustes ning, et töötaja müras

viibimise aeg ületas seadusega lubatud piirnorme. Apellant on tõendanud, et septembrist 1977 kuni

augustini 2009 oli allmaatöödel ühe vahetuse kestus 7 tundi. Perioodil 1993 - 2005 (maist kuni

septembrini) töötas kaevandus 3-4 päeva nädalas. Alates 2009 muutus töövahetus 8-tunniseks, mis

sisuliselt tähendab, et töö tegemise aeg ei pikenenud, vaid tööaja hulka hakati arvestama kogu

allmaatingimustes viibimise aega (sh sõiduaega töö tegemise kohta ja tagasi). 85 dB müra tekib

ainult siis, kui masin puurib. Masin puurib keskmiselt 100 puurauku vahetuses, ühe augu

puurimiseks kulub 1,5-2 minutit, vahetuses kokku 150-200 minutit. See on kokku 3 tundi, mis on

43% 7-tunnise vahetuse tööajast;

5) on maakohus ebaõigesti leidnud, et töötaja süü tervisekahjustuse ja sellest tuleneva kutsehaiguse

väljakujunemisel puudub. Kohus on jätnud tähelepanuta tööandja poolt koostatud

kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte, kus on lisaks kuulmiskaitsevahendite ebajärjekindlale

kasutamisele tuvastatud ka ohutusjuhendi nr 1 punkti 6 rikkumine. Hageja ei ole kuulmise esmasel

halvenemisel 12 aastat tagasi sellest tööandjat teavitanud. Hageja rikkus tahtlikult enda tervist,

teades, et tal on kuulmisega probleem, kuid jätkates tööd tingimustes, kus üheks riskifaktoriks oli

võimalik aeg-ajalt normiületav müra. Maakohus on jätnud hindamata Ida Inspektsiooni

tööinspektsiooni tööinspektori kutsehaiguse uurimise otsuse, kus õigusaktide rikkumist tööandja

poolt ei tuvastatud;

6) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja on jätnud täitmata oma kohustused töökeskkonna

ohutuse tagamisel, kuna mõõtmiste teel pole tuvastatud tegelikku mürafooni, milles hageja

igapäevaselt töötama pidi. Kohus ei ole arvestanud tõendeid, sh tunnistaja ütlusi, ning ei ole

lähtunud Vabariigi Valitsuse 25.02.2002 määrusest nr 54 ega 12.04.2007 määrusest nr 108.

Asjaolu, et kostjal ei olnud kohtule esitada konkreetselt selle inventari numbriga masina müra

mõõtmisprotokolle, ei tähenda, et mõõtmisi töökohas ei teostatud ning protokollid puuduvad.

Kohus on jätnud tähelepanuta 04.11.2013 esitatud tõendi „Töökeskkonna ohutegurite hindamise,

töötervishoiu- ja tööohutusalase tegevuskava koostamise ja töökeskkonna seire korra“. Määrused

ei sätesta, missuguse sageduse või metoodikaga tuleb toestada müra mõõtmisi, vaid sätestab, et

müra tuleb mõõta, kui on alust arvata, et müratase on lubatust kõrgem. Kostja ei eita, et müratase

hageja töökohal ületas kohati (mitte pidevalt) müra piirnormi, kuid kostja on tarvitusele võtnud

kõikvõimalikud meetmed, et see ei kahjustaks töötaja tervist;

7) on maakohus jätnud tähelepanuta kostja arvamuse, et kutsehaiguse kuulmislanguse näol võis

põhjustada inimese geneetiline eripära;

8) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja on piisavalt tõendanud, et kostja ei ole õigusvastaselt

taganud hagejale tervislikke ja ohutuid töötingimusi ja sellest tulenevalt on hagejal tekkinud

kutsehaigus. Hageja on tõendanud vaid seda, et tal on tuvastatud kutsehaigus. Hageja ei ole

nimetanud kostja süülist õigusvastast tegu, mis võis kutsehaiguseni viia. Hageja ei ole kahju

tekkimist tõendanud;

9) on maakohus ebaõigesti leidnud, et samaaegselt töötab samas kaevanduses mitmeid masinaid,

mis tekitavad omakorda müra ning tööandja ei ole seda riski hindamisel arvesse võtnud. Erinevad

masinad ei tööta nii lähestikku, et nende müra oleks saanud mõjutada mürataset hageja töökohal;

10) on aastate jooksul diagnoositud väga üksikuid kuulmise languse juhtumeid. Kuulmise langus

võib olla tingitud geneetikast, ealistest iseärasustest ja suhtumisest oma tervisesse. Vananemisega

kaasneb „füüsiline kulumine“. Kuulmise langust võivad põhjustada mitmed tegurid;

11) tuleb Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määruse nr 108 § 3 lg 6 kohaselt töötajale mõjuva müra

päevase kokkupuutetaseme määramisel arvestada töötaja individuaalsest kuulmiskaitsevahendist

tingitud sumbumist. Kostja väljastas hagejale kõrvaklapid, mis summutasid müra 32 dB ulatuses.

Töötajale mõjuva müra kokkupuuteetase töövahetuse jooksul oli 60 dB;

12) on apellant teinud omalt poolt kõik, et tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine,

võttes tarvitusele meetmed, et vältida terviseriske ettevõtte töö igas etapis (riskianalüüs, töörežiimi

rakendamine, isikukaitsevahendid, koolitused, erinevad juhendid);

13) on maakohus jätnud tuvastamata, kas hagejal on üldse kahju tekkinud ja on teinud otsuse vaid

hageja väidete alusel. Asjaolu, et hageja ei saa jätkata tööd oma senisel töökohal, ei tähenda

otseselt sissetuleku vähenemist. Hageja töövõimekus on säilinud 60% ulatuses ning ta võib töötada

muul ametikohal. Hageja on vanaduspensionär ning oleks suure tõenäosusega lahkunud oma

seniselt ametikohalt. Hageja pole põhjendanud ega tõendanud, milles seisnevad halvenenud

edasised majanduslikud võimalused;

14) on apellant seisukohal, et tegemist ei ole töövõimetusega töövigastuse/tööõnnetuse tagajärjel,

vaid töövõime osalise kaotusega, mis tekkis kutsehaigusesse haigestumise tagajärjel. TTO § 23

lg 1 kohaselt on kutsehaigus selline haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelu nimetatud

töökeskkonna ohutegur või töölaad. Töövigastust ei saa selliselt defineerida;

15) kui ringkonnakohus tuvastab eeltoodule vaatamata, et kostjal on hageja ees mittevaralise kahju

hüvitamise kohustus, palub apellant arvestada VÕS § 134 lg-s 2 sätestatut (mittevaralise kahju

puhul kuulub hüvitamisele mõistlik rahasumma). 10 000 eurot on ebamõistlikult suur. Apellant

esitab hüvitise vähendamise taotluse;

16) on tõendamata põhjuslik seos kostja tegevuse/tegevusetuse (mürataseme mõõtmine) ja

tagajärje (kuulmislangus) vahel.

5. A.V. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus põhjendanud, miks on piiratud õigusnormide analüüsi perioodiga 2002-2012. Kui

kohus oleks analüüsinud täiendavaid ka varasemaid aastaid, oleks tuvastust leidnud ka tolleaegsed

rikkumised;

2) ei ole apellant tõendanud, et ka 7-tunnise tööpäeva puhul poleks ületatud lubatavat müra

ekspositsioonitaset;

3) ei ole fikseeritud, et hageja puhul oleks tuvastatud kuulmiskaitse vahendite ebajärjekindlat

kasutamist. Hageja pole kuulmiskahjustusi varjanud. Tööinspektori kutsehaiguse uurimise otsuses

tööandja rikkumisi eraldi ei uuritud. Antud tõendit tuleb hinnata koos tööinspektori seletusega

kohtuistungil, kus ta ei osanud otsuse järeldusi selgitada;

4) ei ole apellant esitanud mürataseme mõõtmise protokolle. Selgitus mürataseme mõõtmise kohta

ei ole tõend. Tuleb lähtuda sellest, et mürataset ületati ja see oli põhjuslikus seoses kutsehaigusega;

5) seisneb hageja kahju selles, et ta ei saa endises ametis tööd jätkata ning kuulmislanguse tõttu on

töölesaamine väga problemaatiline;

7) on tõendamiskoormis kostjal (RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-68-11).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Viru Maakohtu 18. märtsi 2014 otsuse osas, milles kohus mõistis kostjalt välja hageja

kasuks ühekordselt kollektiivlepingu kohaselt toetuse 6395,94 eurot ning mittevaralise kahju

hüvitise summas 10 000 eurot (resolutsiooni punktid 3 ja 4) ning teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega mõistab Eesti Energia Kaevandused AS-lt välja A. V kasuks mittevaralise kahju hüvitise

6500 eurot. Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu 18. märtsi 2014 otsus muutmata.

7. Asja materjalidest nähtuvalt töötas hageja kostja ja tema õiguseellaste juures perioodil

12.09.1977 kuni 18.06.2012. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejal diagnoositi 03.07.2012

kutsehaigus (I kd tl 5) ning hagejal on kutsehaiguse tagajärjel 40% töövõime kaotus. Vaidlus on

selles, kas hagejal kujunes välja kutsehaigus tingituna sellest, et kostja ei taganud talle ohutuid ja

tervislikke töötingimusi, s.o kas kutsehaiguse põhjustas kostjapoolne töölepingu rikkumine.

Nähtuvalt asjas esitatud töötervishoiuarsti 03.07.2012 teatisest oli kutsehaiguse väljakujunemise

perioodiks 1977-2012. Seega on iseenesest õige apellandi väide, et maakohus on põhjendamatult

piirdunud ajavahemikuga 2002-2012 otsustamaks, kas kostjapoolne tegevus (s.o hagejale ohutute

ja tervislike töötingimuste tagamine või mittetagamine) põhjustas hagejal kutsehaiguse

väljakujunemise. Samas aga kuna kutsehaiguse kujunemise perioodiks on 1977-2012, siis kui

kostja tööandjana mingil ajahetkel sel perioodil ei täitnud õigusvastaselt talle pandud kohustust

tagada hagejale kui töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused ning

sellega põhjustas hagejal kutsehaiguse, siis on kostja rikkunud oma töölepingust tulenevat

kohustust ning tema õigusvastase tegevuse (tegevusetuse) ja hagejal tekkinud kahju (kutsehaiguse

tõttu sissetuleku osaline kaotamine) vahel on põhjuslik seos.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et arvestades kutsehaiguse kujunemise perioodi, kuuluvad

kohaldamisele nii TsK (enne 01.07.2002 kahju põhjustanud teo kohta) kui VÕS-i (pärast

01.07.2002 kahju põhjustanud teo kohta) vastavad sätted. Võlaõigusseaduse kohaselt on

kutsehaiguse põhjustamise korral kannatanul õigus valida, kas ta esitab oma nõude lepinguõiguse

sätete või deliktiõiguse alusel. Antud juhul on hagi esitatud lepinguõiguse sätete alusel (I kd

tl 1-3).

8. Kostja väite kohaselt on hageja tõendanud vaid seda, et tal on tuvastatud kutsehaigus, kuid

hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-68-11 punktis 10 asunud seisukohale, et „/…/ Kolleegium selgitab

ühtse kohtupraktika kujundamiseks järgmist. Senist seisukohta tööandja käitumise õigusvastasuse

tõendamise koormuse jagamise kohta on vaja muuta. Kolleegium leiab, et juhul, kui töötajal on

tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse)

ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama,

et tema on tööohutuse nõudeid täitnud./…/“

Antud juhul on hageja tõendanud kutsehaigusega tekkinud kahju ja kostja tegevuse

(sh tegevusetuse) vahel põhjusliku seose seeläbi, et kostja tegevus (tegevusetus) – hagejale

kutsehaigusega töövõimest 40% kaotuse põhjustamine – oli hageja väidetava kahju – sissetuleku

osalise kaotuse – põhjuseks. Kostja peaks vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole lepingut

rikkunud ning on taganud hagejale ohutud töötingimused (s.o ei ole põhjustanud hagejal kahju

tekkimist) , kuid kostja ei ole seda teinud.

9. TLS § 28 lg 2 p 6 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele

vastavad töötingimused. Maakohus on õigesti kohaldanud asjas Vabariigi Valitsuse 25.01.2002

määrust nr 54 ja Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määrust nr 108, hinnanud õigesti asjas esitatud

tõendeid (sh kutsehaiguse uurimiskokkuvõtet I kd tl 128-132; juhendit nr 95 I kd tl 166-169;

ohtlike ja kahjulike ohutegurite riskianalüüsi I kd tl 110; tunnistaja V. S ütlusi II kd tl 42-

43) asudes seisukohale, et kostja ei ole täitnud seadusest tulenevat kohustust tagada töötajale

tervislikud ja ohutud töötingimused, sest ta ei ole reaalseid töötingimusi müra mõõdistamise teel

kontrollinud. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda

neid (maakohtu põhjendused vaidlustatud otsuse punktides 10, 11, 12, 13, 14, 16).

Hageja väite kohaselt oli temal diagnoositud kutsehaiguse põhjuseks asjaolu, et ta töötas

töökeskkonnas, kus müra tase ei vastanud piirnormidele, vaid oli kõrgem; samuti ületas töötajate

müras viibimise aeg seadusega lubatud piirnorme. Kostja on hageja väitele vastu vaielnud ning

vastuväidete kohaselt oli töötajale kehtestatud töörežiim kahjuliku müra keskkonnas viibimise

osas ning asjaolu, et kostja ei ole esitanud konkreetse masina müra mõõtmisprotokolle, ei tähenda,

et mõõtmisi töökohas ei toimunud.

Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 § 3 lg 1 kohaselt töötajale mõjuva müra

ekspositsioonitase 8-tunnise tööpäeva korral ei tohi ületada 85 dB(A). Lisatud tabelis 1 on toodud

eri müratasemetele vastav müras viibimise maksimaalne lubatud aeg.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et asjas olevate tõenditega ei ole tõendatud kostja väide,

et hagejale rakendatud tööajarežiim ei rikkunud Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 § 3

lg-s 1 sätestatud eri müratasemetele vastavat müras viibimise maksimaalset lubatud aega.

Nimetatud asjaolu ei tõenda II kd tl-l 101-103 asuv kamberploki nr 3802 ajakava (nagu märgib

apellant oma apellatsioonkaebuses). Kamberploki pass on koostatud veebruaris 2011 ning sellest

ei nähtu, millise osa tööajast (mitu tundi) hageja töötas normatiivset müra ületavas keskkonnas.

10. Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 § 4 lg 4 kohaselt mõõtmise tulemused

protokollitakse ning säilitatakse tööandja ja mõõtmiste teostaja juures vastavalt kehtestatud

korrale. Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määruse nr 108 § 5 lg 1 järgi tuleb kokkupuutest müraga

tulenevad riskid kõrvaldada nende tekkekohas või vähendada neid võimaliku miinimumini

«Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse» §-s 121 sätestatud ennetuspõhimõtete kohaselt. Sama

paragrahvi lg 2 kohaselt kui riskianalüüsi tulemusel selgub, et töökeskkonna müratase on 80 dB(A)

või ületab selle, on tööandja kohustatud koostama ja rakendama tehniliste ja töökorralduslike

meetmete tegevuskava müraga kokkupuute vältimiseks või vähendamiseks. Tegevuskava

koostamisel tuleb pöörata tähelepanu: 1) võimalikult madala müratasemega töömeetodite ja

töövahendite valimisele; 2) tööruumi, töötamiskoha või töövahendi mürataseme vähendamisele

tehniliste abinõudega (nt õhu teel leviva müra vähendamisele kilpide, sirmide, piirete, kestade või

helikindlate katete abil ning konstruktsiooni kaudu leviva müra vähendamisele summutamise või

isoleerimise teel); 3) töökorraldusele, mis vähendab töötaja kokkupuudet müraga kokkupuute

kestuse ja intensiivsuse piiramise teel või koostades asjakohased töögraafikud, milles nähakse ette

piisavad puhkepausid või müravabad tööülesanded; 4) abinõudele, et vältida taustmüra häirivat

mõju tööülesannete täitmisele (nt kontsentreerumist või suhtlemist nõudvad tööd) või suulise

märguande edastamisele; 5) töökohtade ja töövahendite korrasoleku ja hoolduse tagamisele.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja on rikkunud antud juhul Vabariigi Valitsuse

25.01.2002 määruse nr 54 § 4 lg-t 4 ja Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määruse nr 108 § 5 lg-id 1

ja 2. Tõendamata on kostja väide, et kuigi tal ei olnud kohtule esitada konkreetselt selle inventari

numbriga masina müra mõõtmisprotokolle, ei tähenda, et mõõtmisi töökohas ei oleks teostatud

ning protokollid üldse puuduvad. Vastavaid mõõtmise protokolle asja materjalide hulgas ei ole.

Vastupidist ei tõenda ka kostja poolt kohtule esitatud „Töökeskkonna ohutegurite hindamise,

töötervishoiu- ja tööohutusalase tegevuskava koostamise ja töökeskkonna seire läbiviimise kord“

(II kd tl 104-112). Viidatud kord on kinnitatud 04.04.2012 ning selle eesmärgiks on punkt 1

kohaselt: - töökeskkonna ohutegurite määratlemine, hindamine ja ajakohastamine: - töötervishoiu-

ja tööohustusalase tegevuskava koostamine ja täitmise jälgimine; - töökeskkonna seirete

kavandamine, läbiviimine, aruandlus ja täitmise jälgimine. Kostja ei ole esitanud viidatud korra

alusel koostatud konkreetseid töötervishoiu- ja tööohutusalaseid tegevuskavasid, ohutegurite

hindamist jms. Ainuüksi korra kinnitamine ei tõenda kostja poolt vastavate praktiliste tegevuste

teostamist. Seega on ebaõige apellandi väide, et ta on teinud omalt poolt kõik, et tagada

töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine, ning on võtnud tarvitusele meetmed, et vältida

terviseriske ettevõtte töö igas etapis (riskianalüüs, töörežiimi rakendamine, isikukaitsevahendid,

koolitused, erinevad juhendid).

11. Apellandi väite kohaselt puudub põhjuslik seos kostja tegevuse (tegevusetuse) ja hagejal

tekkinud kahjuliku tagajärje vahel. Siinkohal viitab apellant sellele, et mürataseme mõõtmata

jätmine kostja poolt ei saanud iseenesest kaasa tuua hagejale kahjulikku tagajärge.

Ringkonnakohus leiab, et kostjapoolne tegevus (tegevusetus) töölepingu rikkumisel ei seisnenud

ainult mürataseme mõõtmata jätmises, vaid töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavate

töötingimuste mittetagamises ning selline kostja tegevus (tegevusetus) on otseses põhjuslikus

seoses hagejal kujunenud kutsehaigusega ning sel tagajärjel sissetuleku vähenemisega.

12. Asjaolu, et maakohus on otsuse kirjeldavas osas ebatäpselt märkinud kostja väited (otsuse

punktid 2-4) ei anna alust otsuse tühistamisele.

Alusetu on apellandi väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta kostja arvamuse, et kutsehaiguse

kuulmislanguse näol võis põhjustada inimese geneetiline eripära. Selline apellandi väide on

paljasõnaline, sest oma väite kinnituseks ei ole ta esitanud ühtki tõendit (kas vastav arsti-

spetsialisti arvamus vms). Kuna on tegemist paljasõnalise väitega, millele on hageja vastu

vaielnud, siis ei ole see hagi rahuldamata jätmise aluseks. Ainuüksi see, et kaevurite hulgas on

aastate jooksul diagnoositud vaid üksikuid kuulmise languse juhtumeid, ei anna alust asuda

seisukohale, et antud juhul on tegemist kuulmise langusega tulenevalt geneetilisest või ealisest

iseärasusest.

13. Õige on maakohtu seisukoht, et töötaja süü tervisekahjustuse ja sellest tuleneva kutsehaiguse

väljakujunemisel puudub ning ükski apellandi väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale. Siinkohal on apellant viidanud kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttele, mille

kohaselt on tuvastatud hageja poolt kuulmiskaitsevahendite mittekasutamine töötamisel

puurmasinaga. Ringkonnakohus leiab, et uurimiskokkuvõttega ei ole tuvastatud asjaolu, et hageja

ei kasutanud järjekindlalt kuulmiskaitsevahendeid. Uurimiskokkuvõtte järeldus põhineb kostja

poolt esitatud fotomaterjalil, mis oli tehtud seoses teise juhtumiga. Hageja on selgitanud, et

esitatud fotodel ta ei töötanud, vaid teda paluti seista fotode tegemiseks puurmasina taha ja näidata,

kuidas ta töötab. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ühekordse näitega ei ole võimalik

tõendada asjaolu, et hageja ei kandnud kõrvaklappe ja sellega põhjustas ise endale

tervisekahjustuse. Hagejat ei ole kordagi karistatud tööohutuseeskirjade ja –nõuete mittetäitmise

(sh kuulmiskaitsevahendite kasutamata jätmise) eest.

14. Maakohus on õigesti tuvastanud hagejal tekkinud kahju suuruse ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest

tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas

sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejal on tekkinud kahju seoses sellega, et

osalise töövõimetuse (40%) tõttu on vähenenud tema sissetulek ning on halvenenud edasised

majanduslikud võimalused. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja keskmine töötasu enne

töölepingu erakorralist ülesütlemist kostja poolt 18.06.2012 oli 2131,98 eurot. Kuna hageja

pension on 388,59 eurot ning töövõime kaotus 40%, siis on kutsehaigusega tekkinud kahju

suuruseks igakuuliselt 697,36 eurot ning see summa tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks.

15. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osas, milles maakohus rahuldas hagi ja

mõistis kostjalt välja hageja kasuks ühekordselt kollektiivlepingu kohaselt toetuse 6395,94 eurot.

Õige on apellandi väide, et kollektiivlepingu lisa 2 punkt 2.1.14.3. ei anna alust nõuda ühekordset

toetust kutsehaiguse korral.

Kollektiivlepingu lisa 2 punkti 2.1.14.3. kohaselt tööandja kohustub maksma töövigastuse

tagajärjel invaliidistunud töötajale ühekordseks toetuseks püsiva osalise töövõimetuse puhul (kuni

40-70%) kolme kuu töötasu.

Kollektiivleping on sõlmitud tööandja ja ametiühingu vahel ning lähtuvalt viidatud punkti

sõnastusest on poolte tahteks olnud reguleerida hüvitise väljamaksmist töövigastusega

(tööõnnetusega) seonduvalt. Maakohus on alusetult laiendanud töövigastuse mõistet ning

tõlgendanud kollektiivlepingu lisa 2 punkti 2.1.14.3. nii, et ühekordse toetus õigus on ka isikul,

kellel diagnoositakse kutsehaigus. Tõlgendades kollektiivlepingu lisa 2 punkti 2.1.14.3. kooskõlas

teiste punktidega (sh punktid 2.1.15., 2.1.17.1., 2.1.17.2., 2.1.17.3., 2.2.) saab asuda seisukohale,

et kollektiivlepingu sõlminud isikute tahe oli sätestada õiguse saada ühekordset toetust

töövigastuse (tööõnnetuse) korral.

16. Maakohus on vaidlustatud otsusega välja mõistnud kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju

eest hüvitise summas 10 000 eurot. Apellatsioonkaebuses on apellant palunud muuhulgas

vähendada mittevaralise kahju hüvitist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esineb alus mittevaralise kahju väljamõistmiseks,

kuid samas ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitist tuleks vähendada ja välja mõista

hüvitis summas 6500 eurot.

Vastavalt VÕS § 134 lg-le 2 isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või

muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb

kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama

paragrahvi lg 5 järgi mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja

ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

Antud juhul on hagejal tekkinud kahju tema tervise kahjustamisest (kutsehaigus) ja kuna kostja

tegevus (tegevusetus) on põhjuslikus seoses hageja tervise kahjustamisega, on kostjal mittevaralise

kahju hüvitamise kohustus. Hageja on mittevaralise kahju suuruse määratlemisel lähtunud sellest,

et kutsehaiguse tagajärjel on alanenud oluliselt tema elukvaliteet. Iseenesest on õige maakohtu

seisukoht, et antud juhul on hageja elukvaliteet kutsehaiguse tagajärjel langenud, sest

kutsehaigusest tingituna on tal vajalik kasutada pidevalt kuuldeaparaati. Samas aga peaks

kuuldeaparaadi kasutamine tagama selle, et hagejal ei ole takistatud suhtlemine ühiskonnas,

samuti muusikateoste jms kuulamine. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hagejal kutsehaiguse

tagajärjel tekkinud tervisekahjustust, on mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistliku rahasumma

suurus 6500 eurot. Siinkohal arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et kutsehaigus on hagejal välja

kujunenud pika perioodi vältel ning kostja on sel perioodil täitnud oma kohustuse kindlustada

töötaja kuulmiskaitsevahenditega, võimaldanud töötajal osaleda töökaitsealastel koolitustel ning

korrapäraselt on toimunud tervisekontroll.

17. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt (hagihind 22 672,18 eurot, rahuldatakse 12 776,24 eurot), siis

jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 56% ulatuses kostja kanda ja 54%

ulatuses hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel samuti 56%

ulatuses kostja kanda ja 54% ulatuses hageja kanda.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja

lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva

kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese

astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson