3-12-2527/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 10.10.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2527 Haldusasi P.G. kaebus Politseija Piirivalveameti 05.11.2012. a lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse nr 1020460294 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.12.2012. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.G. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja P.G. Vastustaja Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus Tartu Halduskohtu ja Politseija Piirivalveameti poolt tekitatud kahju eest kompensatsiooni määramise nõudes läbi vaatamata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.12.2012. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Määruskaebuse esitaja on Eestis viibiv määratlemata kodakondsusega isik. Politseija Piirivalveamet andis 10.10.2010. a otsusega määruskaebuse esitajale erandina humaansetel kaalutlustel tähtajalise elamisloa üheks aastaks kehtivusega 01.10.2010 kuni 30.09.2011, et määruskaebuse esitaja saaks taotleda Venemaa Föderatsiooni kodakondsust ning lahkuda Venemaa Föderatsiooni elama.

2. 20.01.2012. a otsusega nr 15.3-3/31-1 keeldus Politseija Piirivalveameti (PPA) kodakondsusja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo välismaalaste talituse peaspetsialist määruskaebuse esitaja tähtajalise elamisloa pikendamisest välismaalaste seaduse (VMS) § 128, § 126 lg 1, § 123 p 3 ja § 124 lg 1 p 6 alusel.

3. 08.02.2012 koostas Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri kodakondsusja migratsioonibüroo migratsioonijärelevalve talituse peainspektor määruskaebuse esitajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294. Ettekirjutuse kohaselt on määruskaebuse esitaja kohustatud lahkuma Eesti Vabariigist 30 päeva jooksul. Pärast lahkumisettekirjutuse tegemist on Politseija Piirivalveamet igakuiselt pikendanud määruskaebuse esitaja lahkumiskohustuse tähtaega. Käesolevas haldusasjas on vaidluse all Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri kodakondsusja migratsioonibüroo migratsioonijärelevalve talituse vaneminspektori 05.11.2012. a otsus nr 1020460294 (tl 12), millega pikendati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 5 alusel määruskaebuse esitajale Eestist lahkumiseks pandud lahkumiskohustust 30 päeva võrra kuni 04.12.2012.

4. 04.12.2012 edastas määruskaebuse esitaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 3−4, tõlge tl 5−6) Politseija Piirivalveameti 05.11.2012. a otsuse peale. Kaebuse väidetest nähtuvalt ei ole määruskaebuse esitaja rahul sellega, et tema elamisluba keelduti pikendamast. Määruskaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud otsusega pikendatakse lõputult ja kontrollimatult Eestist lahkumise ettekirjutust, hoitakse teda siin ilma seadusliku aluseta, ei kiirendata ega suurendata lahkumise võimalusi, vaid piinatakse teda.

5. Tartu Halduskohus tagastas 20.12.2012. a määrusega (tl 13) kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 järgi, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Määruse kohaselt ei riku määruskaebuse esitaja poolt vaidlustatud otsus tema seadusest tulenevaid õigusi. Tegemist on hoopis tema suhtes soodsa otsustusega, sest selle tõttu sai ta täiendavat aega sama ameti poolt 08.02.2012 tehtud Eestist lahkumisettekirjutuse täitmiseks. Määruskaebuse esitaja on viimati nimetatud ettekirjutuse vaidlustanud haldusasjas nr 3-12-301 ja lahkumisettekirjutuse negatiivsed tagajärjed oma õigustele ja vabadustele saab ta kõrvaldada ainult nimetatud haldusasja raamides. Lahkumiskohustuse täitmise tähtaja järjekordse pikendamise otsustuse vaidlustamise abil pole kuidagi võimalik Eestis viibimist seadustada ega oma õigustele ka mistahes muul viisil kaitset saavutada. Määruskaebuse esitajal poleks võimalik lahkumiskohustuse pikendamise otsustuse vaidlustamise abil oma õigustele soovitud kaitset saada ka seetõttu, et kaebuse halduskohtusse saabumise hetkeks oli vaidlusaluse otsusega määratud tähtaeg praktiliselt juba möödunud.

6. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtu 20.12.2012 kaebuse tagastamise kohta tehtud määruse peale venekeelse määruskaebuse (tl 17−18, tõlge tl 19−19 pöördel).

7. 21.01.2013. a määrusega jättis Tartu Halduskohus määruskaebuse käiguta ning palus esitada kohtule määruskaebuse eestikeelne tõlge ning tasuda määruskaebuse esitamisel riigilõiv.

8. Määruskaebuse esitaja ei kõrvaldanud halduskohtu 21.01.2013. a määruses nimetatud puudusi, vaid esitas puuduste kõrvaldamiseks ette nähtud tähtaja jooksul 11.02.2013 riigi õigusabi taotluse (tl 24−25 pöördel).

9. Tartu Halduskohus jättis 20.02.2013. a määrusega määruskaebuse esitaja taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata.

10. 26.03.2013 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Halduskohtu 20.02.2013. a määrusele apellatsioonkaebusena pealkirjastatud määruskaebuse (tl 31−33p, tõlge tl 34−36p).

11. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22.10.2013. a määrusega Tartu Halduskohtu 20.02.2013. a määruse osas, millega halduskohus ei andnud määruskaebuse esitajale menetlusabi menetlusdokumentide tõlkimiseks vene keelde; andis määruskaebuse esitajale menetlusabi menetlusdokumentide tõlkimiseks vene keelde, selgitades, et Tartu Halduskohtul tuleb tagada määruskaebuse esitajale 20.12.2012. a ning 21.01.2013. a määruste venekeelsed tõlked ning anda määruskaebuse esitajale täiendav võimalus 14.01.2013. a määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks; muus osas jättis ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.02.2013. a määruse muutmata.

12. 10.11.2013 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Ringkonnakohtu 22.10.2013. a määruse peale määruskaebuse (tl 56−59, 61−64) Riigikohtule. 23.01.2014. a määrusega jättis Riigikohtu halduskolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22.10.2013. a määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmata.

13. 25.02.2014. a määrusega jättis Tartu Halduskohus käesolevas määruskaebemenetluses lahendatava 14.01.2013. a määruskaebuse käiguta, andes määruskaebuse esitajale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, so riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks. 24.03.2014 edastas määruskaebuse esitaja halduskohtule riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse (tl 95−96). Tartu Halduskohus vabastas 25.03.2014. a määrusega määruskaebuse esitaja määruskaebuse esitamisel 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest ning jättis 17.04.2014. a määrusega Tartu Halduskohtu 20.12.2012. a määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata, edastades selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

14. 08.05.2014 teavitas PPA kohut, et 30.04.2014. a otsusega tunnistas PPA määruskaebuse esitaja suhtes tehtud 08.02.2012. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294 kehtetuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. Tartu Halduskohtu 20.12.2012. a määruse peale esitatud määruskaebus (tl 17−18, tõlge tl 19−19 pöördel) sisaldab järgmisi taotlusi: 1) tühistada halduskohtu 20.12.2012. a määrus (määruskaebuses ekslikult märgitud „otsus“); 2) vaadata kaebus läbi sisuliselt, tagastamata seda läbivaatamiseks esimese astme kohtule; 3) kompenseerida vastavalt kohtu õiglasele äranägemisele kahju, mis on määruskaebuse esitajale tekitatud esimese astme kohtu lahendiga ja PPA poolt; 4) vabastada riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 2 tähenduses määruskaebuse esitaja igasugustest toimingutest, mis takistavad kaebuse sisulist läbivaatamist. Määruskaebuse esitaja hinnangul on halduskohus teinud kaalutlemata otsuse, keeldudes ettekavatsetult õigusemõistmisest. Määruskaebuse esitajal puuduvad sotsiaalsed garantiid ning tema õigusi on Eesti täitevvõimu poolt rikutud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.12.2012. a määrus muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada.

17. Halduskohtule esitatud kaebuse (tõlge tl 5−6) pealkirjast ning põhjendustest nähtuvalt on määruskaebuse esitaja käesolevas haldusasjas vaidlustanud Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri 05.11.2012. a otsuse nr 1020460294, millega pikendati määruskaebuse esitajale Eestist vabatahtlikuks lahkumiseks antud lahkumiskohustuse tähtaega 30 päeva võrra ehk kuni 04.12.2012. Hoolimata eeltoodust, on määruskaebuse esitaja kaebuses esitatavate taotluste seas palunud muu hulgas kohtul tühistada PPA lahkumisettekirjutus (kaebuse taotlus nr 1). Lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuse osas on määruskaebuse esitaja esitanud eraldi taotluse, milles palub kohtul tunnistada see otsus õigusvastaseks (kaebuse taotlus nr 2). Halduskohus on kaebust käsitlenud PPA 05.11.2012. a otsuse tühistamiseks esitatud kaebusena ning on vaidlustatud määruses põhjendanud kaebuse tervikuna tagastamist sellega, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Seega on halduskohus lugenud kõik kaebuses esitatud nõuded seotuks PPA 05.11.2012. a otsusega lahkumisettekirjutuse pikendamise kohta. Kuigi ringkonnakohus leiab, et halduskohus oleks pidanud antud juhul paluma kaebust selles esitatud taotluste osas täpsustada, ei ole see minetus antud juhul vaidlustatud määruse tühistamise aluseks. Kaebuse põhjendustest saab piisaval määral järeldada, et määruskaebuse esitaja sooviks on vaidlustada lahkumisettekirjutuse pikendamise otsust. Kaebuses on määruskaebuse esitaja läbivalt rääkinud just PPA 2012. a novembri toimingust ning PPA 08.02.2012. a lahkumisettekirjutuse oli määruskaebuse esitaja eraldi vaidlustanud haldusasjas nr 3-12-301.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebuse eesmärgi saavutamise võimatuse osas lahkumisettekirjutuse tähtaja pikendamise otsuse vaidlustamisel. Riigikohus on lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse vaidlustamise kohta märkinud järgmist: „Kuna tegemist on haldusaktiga, millega selle adressaadile on antud õigus viibida Eestis kauem, kui tuleneb lahkumisettekirjutusest, siis on lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus soodustav haldusakt. Kui kaebaja eesmärgiks on lahkumiskohustusest vabanemine, siis ei ole sellise soodustava haldusakti vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2). Kolleegium märgib, et ei saa välistada, et otsus, millega pikendatakse lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega, võib rikkuda kaebaja õigusi siis, kui selline otsus tehakse kaebaja taotluse alusel ning ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antakse aeg, mis on lühem, kui taotles kaebaja.“ (RKHKm 17.12.2013, nr 3-3-1-74-13, p 12; vt ka RKHKm 11.06.2014, nr 3-3-1-41-14, p 6). Seega on halduskohus antud juhul õigesti leidnud, et lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuse peale esitatud kaebusega ei ole määruskaebuse esitajal võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kuigi halduskohus ei ole vaidlustatud määruses eraldi selgitanud, miks ei ole kaebuse eesmärki võimalik saavutada kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõude osas (kaebuse taotlus nr 5), ei ole see asjaolu antud juhul määruse tühistamise aluseks. Ka kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt perspektiivitu – lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus oli määruskaebuse esitajale adresseeritud soodustav haldusakt ega põhjustanud talle kahju.

19. Lisaks halduskohtu 20.12.2012. a määruse tühistamise taotlusele on määruskaebuse esitaja määruskaebuses taotlenud, et talle kompenseeritaks kohtu õiglasel äranägemisel kahju, mis on talle tekitatud esimese astme lahendiga ja PPA poolt. Tegemist on osaliselt sama nõudega, mille määruskaebuse esitaja on esitanud kaebuses, ning osaliselt uue nõudega (halduskohtu poolt esimese astme lahendiga tekitatud kahju hüvitamise osas). Ringkonnakohus selgitab, et käesoleva määruskaebemenetluse esemeks ei ole PPA 05.11.2012. a otsus lahkumiskohustuse tähtaja pikendamiseks ega halduskohtule esialgses kaebuses esitatud nõuded. Halduskohtule esitatud kaebust ei ole kohtumenetlusse võetud ning halduskohus ei ole kaebust kohtuotsusega lahendanud. Et ringkonnakohtul puudub halduskohtumenetluse seadustiku järgi apellatsioonikohtuna pädevus võtta esimese astme kohtule esitatud kaebus ise menetlusse ja lahendada kaebust ilma esimese astme kohtu lahendita, jääb määruskaebus osas, milles taotletakse kompensatsiooni väljamõistmist, läbi vaatamata. Esimese astme lahendi puudumise tõttu ei saaks ringkonnakohus määruskaebuse esitaja kaebust sisuliselt läbi vaadata (määruskaebuse taotlus nr 2). Taotluse kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna tegemist on menetlusliku taotlusega, mis ei saa määruskaebuse lahendamisel tähtsust omada.

20. Määruskaebuses on esitatud taotlus määruskaebuse esitaja vabastamiseks kõikidest toimingutest RÕS § 2 tähenduses. Ringkonnakohus selgitab, et ei käsitle eeltoodut käesolevas määruskaebemenetluses riigi õigusabi määramise, so õigusteenuse osutamise taotlusena, millest kõneleb RÕS § 2. Määruskaebuse esitaja on palunud tema vabastamist toimingutest, mis takistavad kaebuse sisulist läbivaatamist, mistõttu hõlmab ringkonnakohtu hinnangul see taotlus näiteks määruskaebuse esitaja vabastamist seadusega lõivustatud toimingute eest riigilõivu tasumisest ning menetlusabi saamist menetlusdokumentide tõlkekuludest vabastamiseks. Kuigi halduskohus ei ole seda taotlust koheselt riigilõivust vabastamise taotlusena käsitlenud, on halduskohus lahendanud määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamise küsimuse 25.03.2014. a määrusega ning määruskaebuse esitaja 15 euro tasumisest määruskaebuse esitamisel vabastanud. Menetlusabi menetlusdokumentide tõlkimiseks vene keelde on määruskaebuse esitajale võimaldatud Tartu Ringkonnakohtu 22.10.2013. a määrusega (tl 40−42p). Seega ei võta ringkonnakohus käesolevas määruses vastava taotluse osas täiendavat seisukohta.

21. Tulenevalt eelpool esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.12.2012 . a määrus muutmata.

Tiina Pappel Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/