3-14-50460/7 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 09.10.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50460 Haldusasi Denis Gussevi kaebus Tartu Vangla 12.03.2014. a otsuse nr 1-13/26-2 tühistamiseks, õiglase hüvitise maksmiseks seoses liiga vähese kambri pindalaga Tartu Vanglas ja Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada kanda karistust selleks ettenähtud pindalal Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Denis Gussevi määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrus muutmata ja Denis Gussevi määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD 1. Kinnipeetav Denis Gussev esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, nõudes hüvitist selle eest, et teda on peetud kinni liiga väikeses elukambris. Kinnipeetav nõuab enda üksinda kambris hoidmist ning õhuaknale lisatud metallplaatide ja võrgu eemaldamist. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igale kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi 4 m2. Tartu Vangla kambrid on planeeritud ühele kinnipeetavale, kuid neisse on paigutatud kaks kinnipeetavat, mistõttu on vähendatud kinnipeetava isiklikku ruumi 2,47 m2-ni. Samuti ei ole kinnipeetava sõnul kambris piisavalt õhku kahele kinnipeetavale. Tartu Vangla 12.03.2014. a otsusega nr 1-13/26-2 jäeti D. Gussevi kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. 2. D. Gussev esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 12.03.2014. a otsuse nr 1-13/26-2 tühistamiseks, õiglase hüvitise väljamõistmiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lubada D. Gussevil kanda edaspidi karistust selleks ettenähtud pindalal. Kaebuse kohaselt on kaebaja viibinud 05.05.2010-17.02.2012 ja 28.08.2013 kuni kaebuse esitamiseni (07.04.2014) Tartu Vanglas ebainimlikes tingimustes, kuna talle ei tagata vähemalt 3 m2 isiklikku kambripinda. Kui kinnipeetavale võimaldatakse isiklikku ruumi alla 3 m2, on tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega. Isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata mööbli alla jääv pindala. Kaebaja soovib õiglase hüvitise väljamõistmist, milleks oleks 15 eurot iga Tartu Vanglas viibitud ööpäeva eest.

Kaebusele on lisatud D. Gussevi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. 3. Tartu Halduskohus jättis 19.05.2014. a määrusega rahuldamata D. Gussevi taotluse tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja riigilõivu summas 250 eurot tasumiseks. Halduskohus tuvastas, et D. Gussevil puuduvad menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud neljal kuul nii sissetulekud kui ka väljaminekud. Kuna kaebajal sissetulekud puuduvad, on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. Tartu Vangla kambrite pindalad on ilma tualettruumita S-hoones 8 m2 ning E-hoones 7,9 m2 või 8 m2. Seega on minimaalsel juhul Tartu Vanglas kinnipeetava kohta kambris pinda 3,95 m2. Muuhulgas on EIK asjas Tunis vs Eesti tehtud otsuses selgitanud, et kuigi 4 m2 kinnipeetava kohta on soovituslik standard, on üksnes isiklikust ruumi vähesusest tuvastatav EIÕK art 3 rikkumine juhul, kui isiklikku ruumi on alla 3 m2 kinnipeetava kohta. EIK arvestab kinnipeetava isiklikku ruumi, lahutades kambri pindalast tualettruumi pindala ning jagades saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga, jättes kambri pindala hulka mööbliga kaetud põrandapinna. Seega ei ole piisavalt alust eeldada, et D. Gussevi kavandatav menetluses osalemine on edukas. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 4. D. Gussev esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega anda menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamise näol. Määruskaebuse kohaselt ei pööranud halduskohus tähelepanu kaebuses toodud väitele, et EIK lahendite kohaselt tuleb isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala. D. Gussevi esitatud kaebusega samalaadses haldusasjas nr 3-14- 63 leidis halduskohus, et käesolevas menetlusstaadiumis ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrus tuleb jätta muutmata ja D. Gussevi määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 203 lg 2 ja 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 6. HKMS §-st 111 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda, talle menetlusabi ei anta. Antud asjas puudub vaidlus selle üle, et D. Gussev on maksejõuetu. 7. Halduskohus on kaebaja riigilõivust vabastamisest keeldumist põhjendanud kaebuse vähese edulootusega. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse eduväljavaadete kontrollimisel ei ole halduskohtul keelatud anda hinnangut ka kaebaja sisulistele väidetele, sh põrandapinna suurust puudutavate väidete õigsusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega kinnipeetava isikliku ruumi (minimaalselt 3,95 m2) vastavuse kohta EIK lahendites märgitud nõutavale suurusele. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK oma lahendites osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada EIÕK art 3 rikkumist. Kuna praegusel juhul on tõendatud, et isiklik ruum oli suurem, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemist 2 2

pidada selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise. 8. Riigikohus on 06.01.2004. a otsuse 3-3-2-1-04 p-s 27 väljendanud seisukohta, et põhiseaduse (PS) § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitsemehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt PS §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isiku õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste ja vabaduste ebaseadusliku piiramisega. Kaebajal on kaebeõigus, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb tal tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuna väheperspektiivseid kaebusi ei pea kohus lahendama riigi kulul. PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ja arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguste piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-3-1-10-02, p 28). Eeltoodu alusel jääb kaebaja määruskaebus rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Maili Lokk Agu Timmi 3 3