3-12-1085/99 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Viive Ligi ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 08.10.2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1085 Haldusasi VK kaebus Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo I Pensionikomisjoni 08.02.2012 otsuse nr 6.TL15.4-2/16065 ja 31.10.2012 otsuse nr 6.TL15.-2/17619 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti asja uueks otsustamiseks kohustamiseks Menetlusosalised Kaebaja – VK, esindaja v.adv Eve Jundas Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15.04.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus VK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kohtuistungil 30.09.2014

RESOLUTSIOON

Jätta VK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.04.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-1085 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 07.11.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

3-12-1085 2(7) kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Pensioniameti Tallinna osakond määras 01.10.2007 otsusega nr 376392 VKle rahvapensioni töövõimetuse korral.

2. VK esitas 17.12.2011 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse töövõimetuspensioni määramiseks.

3. SKA Põhja Pensioniameti Tallinna büroo I Pensionikomisjon jättis 08.02.2012 otsusega nr 6.TL15.4-2/1606 VKle töövõimetuspensioni määramata. VKl puudub Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž ja pensionikindlustusstaaži on tal 0,525 aastat, mis ei ole piisav töövõimetuspensioni määramiseks. Koos taotlusega esitatud Justiitsministeeriumi vanglate arhiivi 19.07.2011 tõendist nähtuvalt viibis VK erinevates kinnipidamiskohtades perioodidel 09.04.1976-09.04.1979; 22.06.1980-22.06.1985; 24.06.1985-22.06.1991; 02.03.1994- 15.08.1997; 04.07.2000-08.11.2002; 17.02.2004-06.11.2006. Põhja Pensioniameti Tallinna büroo palus 02.01.2012 kirjaga taotleja esindajal esitada dokument, millest nähtuks VK kohustuslikus korras tööle rakendamine tingimisi vabadusekaotusega karistuse kandmise perioodil. Esindaja ei ole täiendavaid dokumente esitanud.

4. VK esitas 25.05.2012 halduskohtule kaebuse 08.02.2012 otsuse tühistamiseks ja SKA-le asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemiseks (haldusasi nr 3-12-1085).

5. VK esitas 19.09.2012 SKA-le taotluse tuvastada tema pensioniõiguslik staaž ning määrata töövõimetuspension.

6. SKA Põhja Pensioniameti Tallinna büroo I Pensionikomisjon jättis 31.10.2012 otsusega nr 6.TL15.-2/17619 VK kinnipeetavana töötamise aja tema pensioniõigusliku staaži hulka arvamata ning talle töövõimetuspensioni määramata. Riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS) ei näe ette kinnipidamiskohas viibimise aja ja kinnipidamiskohas töötamise aja arvamist pensioniõigusliku staaži hulka. Töövõimetuspensioni määramiseks on nõutav Eestis omandatud pensionistaaž 11 aastat. VKl puudub nõutav pensionistaaž.

7. VK esitas 21.11.2012 halduskohtule kaebuse 31.10.2012 otsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks asja uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-12-2446). Kohus liitis haldusasjad ühiseks menetlemiseks haldusasjana 3-12-1085. Kaebaja põhjendused olid järgmised. 08.02.2012 otsus on õiguslikult ja faktiliselt põhjendamata. Otsus on vastuolus kaebaja parandusliku töö kolooniates töötamise ajal kehtinud pensioniseadusandluse ja paranduslikku tööd reguleeriva seadusandlusega. 15.04.1991 vastu võetud pensioniseadus ja ka varasem seadusandlus ei teinud pensioniõigusliku staaži arvestamisel vahet paranduslike tööde iseloomu või nende tegemise koha järgi. 1991. a pensioniseaduse § 27 kohaselt arvestati pensioniõigusliku staaži hulka igasuguse tegevuse aeg töövõtjana, sõltumata sellest, kas tööandja maksis sotsiaalmaksu või mitte.

Otsus on tehtud puudulikult väljaselgitatud asjaolude alusel. 31.10.2012 otsus on ebaõige, vastustaja on tõlgendanud seadusi valesti. Ebaõige on seisukoht, et reaalselt vabaduskaotuslikku karistust kandnud isikute töötamist pensioniõigust andva staaži hulka ei arvestata. Kaebajal olid terviseprobleemid juba kinnipidamiskohtades viibimise ajal. Kohati oli töö kinnipidamiskohtades väga raske ja tervistkahjustav. Mõju tervisele on tunda tänaseni ja sellega on seotud ka kaebaja töövõime kaotus 80% ulatuses. Vastustaja võinuks vangistusseaduse (VangS) § 40 laiendada kõigi kinnipidamiskohas viibinute töötamisele.

Kuigi kaebajal esinesid

3-12-1085 3(7) terviseprobleemid juba kinnipidamiskohas viibimise ajal, jäi töövõimetus tuvastamata. Tagasiulatuvalt on seda raske kindlaks teha. RPKS § 28 lõikeid 1 ja 2 tuleks tõlgendada selliselt, et kaebaja töötamise aeg erinevates kinnipidamiskohtades arvestatakse tema pensioniõiguslikku staaži hulka. Selle seisukohaga mittenõustumisel tuleb need sätted jätta vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) § 15 lg-ga 2 kohaldamata. Ei ole õige siduda pensioniõigusliku staaži hulka arvestatava tegevuse aega tööandja kohustusega maksta sotsiaalmaksu. RPKS § 28 lg 2 ei ole üheselt mõistetav ja täpne. Nõukogude aja parandusliku töö üks printsiipe oli, et süüdimõistetu parandamine ja ümberkasvatamine pidi toetuma tema ühiskonnakasulikule tööle. Parandusliku töö koodeksi (ParTööK) § 7 lg 1 kohaselt oli töö üheks parandamise ja ümberkasvatamise põhivahendiks. ParTööK § 32 lg 1 kohaselt oli iga süüdimõistetu kohustatud töötama. ParTööK § 35 sätestas täpselt vabadusekaotust kandva isiku töötingimused. Töö tasustamisel lähtuti üldistest normidest ja tariifidest. ParTööK § 33 lg 1 sätestas 8-tunnise tööpäeva. Kinnipeetavatele sotsiaalsete garantiide, sh pensioni maksmiseks arvestatava tööstaaži küsimus ei olnud seadusandluses üheselt mõistetav. Euroopa Inimõiguste Komisjon on pidanud diskrimineerivaks kohtlemiseks olukorda, kus kinnipeetavatele ei ole tagatud elementaarsed sotsiaalsed garantiid, nende töötamise aega ei arvestata pensioniõigusliku staaži hulka. PS § 29 lg 2 sätestab süüdimõistetu töökohustuse. Töökohustuse sätestas ka VangS § 37 ning see nägi ette tööga kindlustamise, nõuded töötingimustele, töövõimetuspensioni vanglas saadud töövigastuse või kutsehaiguse korral, töötamise võimaluse väljaspool vanglat jms. Kinnipeetavate tööle tuleks laiendada kõiki töölepingule kohalduvaid sätteid, sh õigust töötamise korral taotleda tööstaaži arvestamist pensioniõigusliku staaži hulka ja muid tagatisi sotsiaalkindlustusele.

8. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. 9. Tallinna Halduskohus jättis 15.04.2013 otsusega VK kaebuse rahuldamata ja määras riigi õigusabi tasu suuruseks 943,68 eurot.

9.1. 08.02.2012 otsus tühistamisele ei kuulu. RPKS § 15 lg 1 kohaselt peab töövõimetuspensioni määramiseks isikul, kelle töövõime kaotus on 40-100 protsenti, olema püsiva töövõimetuse tuvastamise algtähtajaks Eestis omandatud pensionistaaži 11 aastat, kui taotleja vanus jääb vahemikku 51-53 aastat. RPKS § 27 lg 1 kohaselt on pensionistaaž aeg, mil pensionikindlustatu oli hõivatud riiklikule pensionile õigust andva tegevusega. Sama paragrahvi lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt jaguneb pensionistaaž pensioniõiguslikuks staažiks, mida arvestatakse kuni 31.12.1998 ja pensionikindlustusstaažiks, mida arvestatakse alates 01.01.1999. Kuni 31.12.2012 kehtinud RPKS § 27 lg-s 3 sisalduva delegatsiooninormi alusel kehtestati pensioniõigusliku staaži tõendamise kord. Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määruse nr 6 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord“ (Määrus nr 6) § 27 sätestas, et kui pensioniõigusliku staaži tõendavatest dokumentidest nähtub kohustuslikus korras tööle rakendatud tingimisi vabadusekaotusega karistatud isiku töötamise aeg, vabadusekaotuseta paranduslikel töödel töötatud aeg või ravija tööprofülaktooriumis töötatud aeg, arvatakse nimetatud tööperioodid pensioniõigusliku staaži hulka. Samasisuline säte on lisatud 01.01.2013 kehtima hakanud RPKS § 28 lg 2 p-i 16. Seaduse eelnõu nr 248 seletuskirjas põhjendatakse viidatud muudatust järgnevalt: „Tegemist ei ole põhimõtteliselt uue pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja sätestamisega (pensioniõiguslikku staaži arvestatakse kuni 1998. a 31. detsembrini). Kehtivas õiguses on selline õigus sätestatud juba mainitud Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2002. a määruse nr 6 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord“ §-s 27. Kuna pensioniõiguslik staaž peaks olema sätestatud seaduse tasandil, viiakse regulatsioon käesoleva eelnõuga RPKS-i.“ Seega ei ole tegemist sisulise muudatusega, millest tuleneks kaebajale otsuse tegemise ajal kehtinud RPKS regulatsiooniga võrreldes positiivsemaid tagajärgi.

3-12-1085 4(7) Kaebajat on vaidlusalusel perioodil karistatud alati reaalse vabadusekaotusega, mitte tingimisi. Kaebaja on taotlenud selgesõnaliselt pensioniõigusliku staaži tuvastamist töötamise ajal vabaduskaotusliku karistuse kandmisel erinevates parandusliku töö kolooniates. Ta ei ole töötanud vabadusekaotuseta paranduslikel töödel ega viibinud ravija tööprofülaktooriumis. Määruse nr

6 §-s 27 sätestatud eeldusi kaebaja puhul ei esine. Seega puudub õiguslik alus arvata perioodi kuni 31.12.1998 kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka. Pensionistaaži arvestamine, pensioni määramine ja kõik muu sellega seonduv toimub täna kehtivate õigusnormide järgi. See, millise tegevuse aeg ja millistel tingimustel arvestatakse pensioniõigusliku staaži hulka, on seadusandja otsustada. Seadusandja on õigustatud piiritlema isikute ringi, kelle vahel jaotatakse riigieelarvelisi pensionikindlustuse vahendeid. Kaebajal pole kunagi saanud tekkida õiguspärast ootust, et tema reaalse vabadusekaotuse kandmise ajal töötatud aeg arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka.

NSV Liidu Ministrite Nõukogu 03.08.1972 määruse nr 590 „Riiklike pensionide määramise ja maksmise korra määrustik“ §-st 124 tulenevalt arvestati isiku töötasu hulka vabadusekaotuseta paranduslike tööde ajal saadud töötasu ja kohustuslikus korras tööle suunatud tingimisi karistatud isiku töötasu. Nii on NSVL Ministrite Nõukogu määruse ja Määruse nr 6 § 27 loogika sama – isikud, kes olid suunatud paranduslikule tööle kohustuslikus korras vabadusekaotuseta või tingimisi vabadusekaotusega, ei olnud riigi ülalpidamisel nagu reaalset vabadusekaotust kandvad kinnipeetavad, vaid pidid oma igapäevase majandamisega ise hakkama saama.

Seetõttu oli nende töötasu võrdsustatud tavalise palgatöö eest saadava tasuga. Reaalset vabadusekaotust kandvad isikud ei kandnud kinnipidamiskohas viibides mingeid kulusid ning neid peeti riigi poolt ülal. Nende isikute karistuse ühe osa moodustaski töö tegemine, mida kinnitavad ka kaebaja viidatud ParTööK sätted. Seadusandja pole kunagi olnud seisukohal, et isikud, kes viibivad täielikult riigi ülalpidamisel vanglas ning karistuse ühe osana töötavad, peaksid selle aja eest saama pensioni. Viited sellele, millised olid töötingimused ja kuidas töö kahjustas tervist, on praeguse vaidluse kontekstis asjakohatud.

Oluline on see, millise režiimiga kaebaja karistust kandis. Pensionikindlustusstaaži (periood alates 01.01.1999) osas sätestab RPKS § 30 lg 1, et üks aasta pensionikindlustusstaaži arvestatakse pensionikindlustatule, kelle eest on vastavalt sotsiaalmaksuseadusele (SMS) makstud või arvestatud isikustatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa vähemalt töötasu alammäära aastasummalt. SMS § 3 p 8 kohaselt ei maksustata sotsiaalmaksuga summasid, mida makstakse isikule, kes viibib kohtuotsuse alusel kinnipidamiskohas. Kuna kinnipidamiskohas viibivatele isikutele makstavat töötasu ei maksustata sotsiaalmaksuga, puudus alus arvata kaebaja taotletud perioodi pensionikindlustusstaaži hulka. 08.02.2012 otsus ei ole õiguslikult ja faktiliselt põhjendamata.

Selles on viidatud asjakohastele õigusnormidele ja tõendile, millele vastustaja seisukoht tugineb. Kohus möönab, et vastustaja ei ole haldusmenetluses täielikult kohaldanud abistamisja selgitamiskohustust, samuti ei nõustu kohus seisukohaga, nagu lasuks pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamise kohustus ainult taotlejal. Vastustajal tulnuks tuvastada Määruse nr 6 § 27 kohaselt, kas kaebaja oli kohustuslikus korras tööle rakendatud seoses tingimisi vabaduskaotusliku karistusega. Vastustaja langetas otsuse nimetatud asjaolu välja selgitamata.

Eeltoodule vaatamata on otsus sisult ja lõppjäreldustelt õige. Kohus kogus ise asjakohased tõendid. Menetlusviga pole selline, mis tingiks otsuse tühistamise.

9.2. 31.10.2012 otsus tühistamisele ei kuulu. Vastustaja põhjendused 31.10.2012 otsuses on üldjoontes samad, mis 08.02.2012 otsuses. Ka kaebaja argumendid on 31.10.2012 otsuse õigusvastasuse osas enamasti samad. Kohus jääb eelnevalt väljendatud seisukoha juurde, et perioode, mil kaebaja tegi reaalse vangistuse raames kinnipidamisasutuses tööd, ei saa tema pensioniõigusliku staaži hulka arvestada.

3-12-1085 5(7) Kaebaja väited, nagu tuleks kinnipidamisasutuses töötavate isikute töösuhetele laiendada kõiki töölepingule kohalduvaid sätteid, jäävad arusaamatuks. Reaalset vangistust kandva isiku paranduslikul tööl viibimine oli tol ajal karistuse kandmise üks osa. Samuti oli kaebaja täielikult riigi ülalpidamisel. Seega, isegi kui laiendada kinnipidamisasutuses töötavate isikute töösuhetele töölepingutele kohaldatavaid sätteid, ei anna see siiski mingit õiguslikku alust arvestada kaebaja töötamist vanglas tema pensioniõigusliku staaži hulka.

Kaebaja palub tunnistada RPKS § 28 lg-d 1 ja 2 vastuolus olevaks PS § 15 lg-ga 2. PS § 15 lgs 2 on sätestatud kohtuvõimu ülesanded ja objektiivsed põhiseaduslikud kohustused, mitte isiku põhiõigused. Kaebaja pole märkinud, millise põhiseaduse normiga on RPKS § 28 lg-d 1 ja 2 vastuolus. Kaebaja arvates on viidatud sätted PS-ga vastuolus seetõttu, et pensioniõigusliku staaži hulka arvestatava tegevuse aega pole õige siduda tööandja kohustusega maksta sotsiaalmaksu. Kohus kaebajaga ei nõustu. Seadusandja polegi sidunud pensioniõiguslikku staaži (PRKS § 27 lg 2 p 1) tööandja kohustusega maksta sotsiaalmaksu, st perioodi osas kuni 31.12.1998 pole vaja tõendada kaebaja tööandja poolt sotsiaalmaksu tasumist, vaid asjaolu, kas kaebaja oli kohustuslikus korras tööle rakendatud tingimisi vabaduskaotusliku karistuse kandmisel.

Seda, miks on seadusandja näinud ette, et pensioniõigusliku staaži hulka ei saa arvata kinnipidamisasutuses viibimise ajal töötamise perioodi, kohus juba põhjendas. Kaebaja peamiseks etteheiteks ning põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamise ajendiks on asjaolu, et kinnipidamiskohas töötatud aega ei arvestata pensionistaaži hulka. Milliste tegevuste eest ja millistel tingimustel tuleb riigieelarvelisi pensionikindlustuse vahendeid isikute vahel jaotada, on riigi sotsiaalpoliitiline otsus. Sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid.

Sotsiaalsete põhiõiguste täpsem maht sõltub ka riigi majanduslikust olukorrast. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 07.07.2011 lahendis 37452/02 Stummer vs Austria leidnud, et lepinguosalistel riikidel on avar hindamisruum sotsiaalja majanduspoliitiliste küsimuste reguleerimisel, mistõttu ei tulene Euroopa inimõiguste konventsioonist lepinguosalisele riigile kohustust arvestada vanglas töötatud aega vanaduspensioni arvestamise aluseks oleva ajaperioodi sisse. Kohtul pole alust arvata, et tegemist oleks kaebaja põhiõigusi rikkuva regulatsiooniga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 10. VK palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja kordab halduskohtus esitatud väiteid ja lisab järgmist. Halduskohus pidas õigeks pensionikomisjoni otsuseid ega arvestanud sisuliselt üldse kaebaja vastuväidetega. Kohus ei pidanud vajalikuks kontrollida RPKS § 28 lg-te 1 ja 2 põhiseaduspärasust. Kohtuotsuse motiivid on üldsõnalised, kaebaja olukorda mittearvestavad, ei arvesta Euroopa vangistusõiguse põhimõtete ning kaebaja inimõiguste rikkumisega vanglates. Kohus ei arvestanud, et kaebaja tegi sisuliselt sunnitööd. Kaebaja viibis vanglates, kus ei järgitud Euroopa vanglareeglistiku soovitusi ega töötamise üldpõhimõtteid. Arvestamata kaebaja tervisliku seisundi halvenemise ja konkreetse olukorraga vanglates, juhindus kohus kontekstiväliselt EIK 07.07.2011 lahendist nr 37452/02 Stummer vs Austria. Viidatud lahendi kohaselt on lepinguosalistele riikidele jäetud hindamisruum sotsiaalja majanduspoliitiliste küsimuste reguleerimisel. Liikmesriikidel ei ole otsest kohustust vanglas töötatud aega pensioni arvestamise aluseks oleva ajaperioodi sisse arvestada, kuid see võimalus pole välistatud. Konkreetseid asjaolusid arvestades oleks seadusandja ebaõigesse sotsiaalpoliitilisse otsustusse sekkumine siiski võimalik. Kaebaja reaalse karistuse kandmise ajal ei olnud sotsiaalsete põhiõiguste maht täpselt piiritletud. Viitega Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-54-09 rõhutas halduskohus, et seadusandja on õigustatud piiritlema isikute ringi, kelle vahel jaotatakse riigieelarvelisi pensionikindlustuse vahendeid. Samas ei arvestanud halduskohus sama lahendi seisukohaga, et sotsiaalsete

3-12-1085 6(7) õiguste sfääris jaotatavate hüvede andmist ei tohi piirata kriteeriumitega, mis rikuvad võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse nõuet. Halduskohus viitas ka Riigikohtu lahendile nr 3-4-1- 12-10, kuid ei viidanud selles lahendis rõhutatule, et riigi sotsiaalpoliitilistest kaalutlustest lähtuvalt ei tohi rikkuda võrdsuspõhiõigust. Olukorra sisulist olemust motiveerimata leidis halduskohus ekslikult, et kaebaja oli täielikul riiklikul ülalpidamisel. Halduskohus ei arvestanud, et kaebaja töötas kinnipidamise ajal minimaalselt 8-tunnise tööpäevaga, alludes kõigile töötingimustele, mis olid sätestatud analoogselt töölepinguga. Mitmel töötamise perioodil ei vastanud töötingimused töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele, ebaseaduslikult nõuti ületunnitöö tegemist. Kuigi sunnitöö oli keelustatud, oli kaebaja töö mitmetes kinnipidamiskohtades sisuliselt võrdsustatav sunnitööga. Pensionikomisjon ei pidanud kaebaja töö sisulist ja tervistkahjustavat külge vajalikuks arvestada, piirdudes RPKS § 28 lg-te 1 ja 2 formaal-juriidilise tõlgendusega. Halduskohus luges ekslikult vastustaja seisukohad õigeks. 11. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise.

13. Apellatsioonkaebus tugineb kokkuvõtvalt seisukohal, et halduskohus ei ole piisava põhjalikkusega kontrollinud RPKS § 28 kooskõla põhiseadusega osas, milles see ei näe ette reaalse vabadusekaotusega karistatud isiku töötamise aja arvamist pensioniõigusliku staaži hulka. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on hinnanud RPKS kooskõla põhiseadusega piisava põhjalikkusega ja õigesti leidnud, et tegemist ei ole kaebaja põhiõigusi rikkuva regulatsiooniga. Halduskohus on õigesti toonitanud, et see, milliste tegevuste eest ja millistel tingimustel tuleb riigieelarvelisi pensionikindlustuse vahendeid isikute vahel jagada, on riigi sotsiaalpoliitiline otsus, ning sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus, millesse kohtud kaaluka põhjuseta ei sekku.

Halduskohtu otsuse põhjendustest järelduvalt on halduskohus leidnud, et reaalset vabadusekaotust (reaalset vangistust) kandnud isikute grupp ei ole võrreldav isikute grupiga, kes olid kohustuslikus korras tööle rakendatud tingimisi vabadusekaotusega karistamise ajal või viibisid vabadusekaotuseta paranduslikel töödel, ega ka tavalist palgatööd tegevate isikutega. Seda seisukohta ei lükka ümber ka asjaolu, mida kinnitab apellatsioonkaebusele lisatud kaebaja töötasu isikuarve aastast 1989 (II kd, tl 17-18), et vaidlusaluste perioodide (langevad ajavahemikku 1976-2006) hulgas oli ka aeg, mil kaebaja ei olnud halduskohtu osutatud täielikul riiklikul ülalpidamisel, kuna tema töötasust tehti erinevalt kehtivast vangistusõigusest muu hulgas kinnipidamisi ülalpidamiskulude katteks.

See, et reaalset vabadusekaotust kandev kaebaja osales mingil perioodil oma ülalpidamiskulude kandmisel, ei muuda teda võrdseks isikutega, kes pidid oma majandamisega täielikult ise toime tulema ja kelle töötasu võrdsustati tavalise palgatöö eest saadava tasuga. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada ka asjaolu, et vaatamata pensioniõigusliku staaži puudumisele ja peaaegu olematule pensionikindlustusstaažile ei ole kaebaja jäetud ilma õigusest pensionile. Kaebajale on määratud rahvapension töövõimetuse korral.

14. Kaebajale riigi õigusabi osutava advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

3-12-1085 7(7)

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets