3-14-51146/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

8. oktoober 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-51146 Haldusasi Oleg Semjonovi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6750 eurot seonduvalt kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Oleg Semjonovi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Oleg Semjonov Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.

O. Semjonov esitas 12.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 6750 eurot seonduvalt kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil 22.11.2011 – 27.02.2013. Kaebaja märkis, et viibis Tallinna Vanglas 15 kuud ja palus tema kasuks välja mõista hüvitise suuruses 450 eurot iga kuu eest (kokku 6750 eurot). Koos kaebusega esitas O. Semjonov taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel ning oma vanglasisese isikukonto väljavõtte. 2. Tartu Halduskohus tagastas 26.06.2014. a määrusega osaliselt kaebuse (p 1); rahuldas kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamise nõuet 6750 eurot seonduvalt ebapiisava põrandapinnaga (p 2) ning jättis kaebuse käiguta ja andis riigilõivu summas 25 eurot tasumiseks aega kuni 10.07.2014 (p 3). Määruse kohaselt tuleks vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg-le 2 kaebuselt tasuda riigilõiv 202,50 eurot. Kaebaja HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 38,62 eurot, s.o (274,41–197,18)/4x2. Kuigi kaebaja ei ole võimeline tasuma riigilõivu summas 202,50 eurot, leidis kohus, et arvestades kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut ei ole kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest täielik vabastamine põhjendatud. Kaebaja on kinni peetav isik, keda peetakse ülal riigieelarvest. Tema õigusi rikuti väidetavalt perioodil 22.11.2011 – 27.02.2013 ehk mitmeid kuid enne kaebuse kohtule esitamist. Seega oli kaebajal piisavalt aega, et säästa raha riigilõivu tasumiseks ning ta pidi arvestama, et oma õiguste kaitseks võib tal olla vajalik pöörduda kohtusse. Kohus leidis, et käesolevas haldusasjas kaebuse esitamisel tuleb kaebajal tasuda riigilõiv summas 25 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3.

O. Semjonov esitas 08.07.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a määruse tühistamiseks nii resolutsiooni p-i 1 kui ka 2 peale. Riigilõivust vabastamata jätmise osas esitas kaebaja järgmised põhjendused. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja arvele laekunud summad Justiitsministeeriumilt on tasu riigikeele õppes osalemise ja tasemeeksami sooritamise eest, mis on ühekordsed tasud. Ka kogu sissetulekut säilitades ei oleks kaebaja suutnud tasuda riigilõivu terves ulatuses, ning kaebajale ei ole jõukohane prognoosida, mis ulatuses ta võidakse riigilõivu tasumisest vabastada. Kinnipeetavana on kaebaja küll riigi ülalpidamisel, kuid Tartu Vangla kodukorra p

11.3.3 kohaselt saab vangla poolt tasuta hügieenitarbeid ainult see kinnipeetav, kelle kolme kuu vabaks kasutuseks olnud rahasumma on alla 9,59 euro. Sama kehtib ka sokkide ja aluspesu humanitaarabina jagamise puhul. Kohus on kaebaja pannud situatsiooni, kus tal tulnuks valida hügieenitarvete soetamise ja riigilõivu tasumise vahel, ning see on inimväärikust alandav. Kaebaja palus end riigilõivu tasumisest täielikult vabastada või määrata riigilõivu tasumine perioodiliste maksetena alates kaebaja vabanemisest. Kaebaja palus end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel.

4. Tartu Halduskohus jättis 25.08.2014. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a määruse resolutsiooni p-le 1. Määruskaebus jäeti selles osas käiguta ning anti riigilõivu tasumiseks aega kuni 05.09.2014.

5. Tartu Halduskohus võttis 26.08.2014. a määrusega menetlusse kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a määrusele osas, mis kohustab teda kaebuselt tasuma riigilõivu summas 25 eurot. Halduskohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule.

6. Tartu Halduskohus keeldus 24.09.2014. a määrusega kaebaja määruskaebust Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a määruse resolutsiooni p-le 1 menetlusse võtmast. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et menetlusabi taotluse osalise rahuldamata jätmise peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Kohus vastab järgnevalt määruskaebuse väidetele.

8. Kui kaebaja on Justiitsministeeriumilt saadud ühekordsele tasule viidates leidnud, et nimetatud tasu ei saa tema sissetulekuks pidada, siis on see arvamus väär. Riigikohtu 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p 9 järgi tuleb kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad, sh menetluskulu). Seega on ka kaebajale Justiitsministeeriumilt laekunud ühekordne tasu riigikeele õppes osalemise ja tasemeeksami sooritamise eest käsitatav tema sissetulekuna ning halduskohus arvutas seda tasu arvestades õigesti kaebaja sissetulekuks 274,41 eurot.

9. Kaebaja väitis, et ka kogu sissetulekut säilitades ei oleks ta suutnud tasuda riigilõivu terves ulatuses ning talle ei ole jõukohane prognoosida, mis ulatuses ta võidakse riigilõivu tasumisest vabastada. Kohus märgib, et kuna kaebaja esitas vanglale kahjunõude 20.01.2014 ning kohtule kaebuse 12.06.2014, siis oskas ta isegi rohkem kui menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul kindlasti kohtusse pöördumise ning riigilõivu tasumise võimalusega arvestada. Tegelikult ei vaidle kaebaja ka määruskaebuses vastu, et kohtusse pöördumise vajadus oli ettenähtav, kuid kaebaja väidab sisuliselt, et ta ei teadnud, kui palju tulnuks riigilõivu tasumiseks raha säästa.

Ringkonnakohus rõhutab, et kaebajalt on nõutud riigilõivu tasumist summas, milleks ta on HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevate arvutuste kohaselt võimeline, ning asjaolu, et kaebajal on alates enda väidetavast õiguste rikkumisest kuni kaebuse esitamiseni olnud piisavalt aega riigilõivu summa säästmiseks, on täiendav argument. Kuigi võib nõustuda, et isik ei tea enne menetlusabi taotluse lahendamist selle tulemust, ei takista see raha säästmist vastavalt võimalustele. 25 eurot ei ole nii ebamõistlikult suur summa, millega isik 6750 euro suuruse nõudega kohtu poole pöördudes arvestada ei oskaks ning mida ta säästa ei suudaks.

10. Kaebaja on viidanud, et hügieenitarbeid, sokke ja aluspesu peab kinnipeetav enamasti ise ostma ning inimväärikust alandav on olukord, kus ta peab valima hügieenitarvete soetamise ja riigilõivu tasumise vahel. Kui kaebaja leiab seda väites, et kohus pidanuks tema sissetulekust maha arvama ka kulutused hügieenitarvetele ja riideesemetele, siis viitab kohus Riigikohtu 12.03.2014. a määrusele nr 3-3-1-82-13, mille p 12 teise lõigu kohaselt ei võimalda HKMS § 112 lg 1 p 1 isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, toidule ega riietele. Seega ei saa kohus vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 kaebaja maksevõimet hinnates võtta arvesse seda, et ta peab tegema kulutusi ka hügieenitarvetele ja riietele.

11. Kaebaja on määruskaebuses taotlenud, et ringkonnakohus vabastaks ta täielikult riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel või määraks riigilõivu tasumiseks perioodilised maksed alates kaebaja vabanemisest. Määruse eelnevatest põhjendustest nähtuvalt ei pea ringkonnakohus õigustatuks kaebaja täielikku vabastamist riigilõivu tasumisest. Lisaks, ringkonnakohtu poolt Tartu Vanglale tehtud päringu vastuse kohaselt on kaebaja karistusaja lõpukuupäevaks 09.07.2018. Seega kaebaja palve määrata riigilõivu tasumiseks perioodilised maksed alates kaebaja vabanemisest tähendab seda, et kohus saaks kaebajalt hakata riigilõivu nõudma alles

3 aasta ja 9 kuu pärast arvestades praegusest hetkest, mis oleks mõeldamatu. Kuna kaebuse menetlusse võtmise eelduseks on riigilõivu tasumine kaebaja poolt (vt HKMS §

104 lg-d 1 ja 2), siis tähendaks see, et ka kaebust saaks lahendama asuda alles 3 aasta ja 9 kuu möödumisel. Selline variant, et kohus lahendab kaebuse kohe, kuid küsib riigilõivu alles aastate pärast, ei oleks HKMS-iga kooskõlas. Seega kaebajal tuleb 25 euro suurune riigilõiv vastavalt halduskohtu määratud tähtajale lähiajal tasuda. Ringkonnakohus märgib, et kuna Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a määruse resolutsiooni p-s 3 märgitud tähtpäev 10.07.2014 on möödunud, tuleb halduskohtul määruse jõustumisel kaebajale riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg anda.

12. Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

26.06.2014. a määrus muutmata. Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/