3-13-1498/69 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 07.10.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1498 Haldusasi OÜ Felixmarte kaebused Maksuja Tolliameti 12.04.2013 korralduse nr 12.2-3/14030-11 ja 10.06.2013 vaideotsuse nr 6- 1/1476-2 (nr 3-13-1498) ning Maksu-ja Tolliameti 15.05.2013 korralduse nr 12.2-3/14858-3 ja 28.06.2013 vaideotsuse nr 6- 1/1553-2 tühistamiseks (nr 3-13-1710). Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuste esitaja OÜ Felixmarte, seaduslik esindaja Ivar Alas ja lepinguline esindaja adv Ramil Pärdi, ning vastustaja Maksuja Tolliamet, volitatud esindajad Ivar Siska, Aiki Meister.

Resolutsioon

1. Jätta OÜ Felixmarte kaebused rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

03.04.2014 korraldusega nr 12.2-3/14030-6 kohustas Maksuja Tolliamet (MTA) OÜ Felixmartet kui kolmandat isikut andma maksuhaldurile suulisi seletusi OÜ-ga Port One perioodidel märts, mai, august ja september 2012 toimunud tehingute kohta ning esitama teatud dokumendid perioodide märts, mai, august ja september 2012 kohta. Antud korraldus sisaldas ka sunniraha hoiatust kummagi kohustuse täitmata jätmise eest summas 160 eurot. OÜ Felixmarte täitis MTA 03.04.2014 korralduse osaliselt, jättes maksuhaldurile esitamata nõutud dokumendid. 12.04.2013 korraldusega nr 12.2-3/14030-11 kohustas MTA OÜ-d Felixmarte tasuma sunniraha 160 eurot. 13.05.2014 esitas OÜ Felixmarte MTA-le vaide, milles taotleb MTA 12.04.2013 korralduse nr 12.2- 3/14030-11 kehtetuks tunnistamist. MTA 10.06.2013 vaideotsusega nr 6-1/1476-2 jäeti OÜ Felixmarte vaie rahuldamata põhjusel, et on täidetud kõik sunniraha korralduse andmise aluseks olevad tingimused, korraldus vastab Maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 lg-le 3 ning vaidlustatud korraldusega nõutud summa on mõistlik. 11.07.2013 esitas OÜ Felixmarte Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 12.04.2013 korralduse nr 12.2-3/14030-11 ja 10.06.2013 vaideotsuse nr 6-1/1476-2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-13-1498).

22.04.2014 korraldusega nr 12.2-3/14858-2 kohustas MTA OÜ-d Felixmarte esitama maksuhaldurile dokumente ja andma suulisi selgitusi seoses OÜ Felixmarte 2012. aasta juunikuu käibedeklaratsioonil kajastatud andmete õigsuse kontrolliga. Antud korraldus sisaldas ka sunniraha hoiatust kummagi kohustuse täitmata jätmise eest summas 320 eurot. OÜ Felixmarte ei täitnud MTA 22.04.2013 korraldust tähtaegselt (07.05.2013 kell 10:00). 07.05.2013 kell 10:50 edastas OÜ Felixmarte juhatuse liige Ivar Alas maksuhaldurile e-kirja, milles väidab, et sai korralduse kätte pärast korralduse täitmise tähtaega. Maksuhaldur palus Ivar Alasel esitada digitaalselt allkirjastatud taotlus ning teavitada maksuhaldurit hiljemalt 09.05.2013, millal OÜ Felixmarte korralduse täidab. OÜ Felixmarte ei esitanud allkirjastatud taotlust ega teavitanud maksuhaldurit, millal ta korralduse ajavahemikus 13.05.2013-16.05.2013 täidab. 15.05.2013 korraldusega nr 12.2-3/14858-3 kohustas MTA OÜ-d Felixmarte tasuma sunniraha summas 640 eurot. 11.06.2014 esitas OÜ Felixmarte MTA-le vaide, milles taotleb MTA 15.05.2013 korralduse nr 12.2- 3/14858-3 kehtetuks tunnistamist. MTA 28.06.2013 vaideotusega nr 6-1/1553-2 jäeti OÜ Felixmarte vaie rahuldamata põhjusel, et korraldus on antud pädeva haldusorgani poolt, välja on toodud selle andmise õiguslik alus ja faktilised asjaolud, haldusakt on põhjendatud ja motiveeritud ning vastab kõigile MKS § 46 lg 3 punktides 1-8 sätestatud nõuetele. 12.08.2013 esitas Felixmarte Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 15.05.2013 korralduse nr 12.2- 3/14858-3 ja 28.06.2013 vaideotsuse nr 6-1/1553-2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-13-1710).

19.03.2014 määrusega liitis kohus haldusasjad nr 3-13-1498 ja nr 3-13-1710 ühte menetlusse, määrates nende ühiseks numbriks 3-13-1498.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuste esitaja: Kaebaja hinnangul on mõlemad käesolevas menetluses vaidlustatud sunniraha määramise korraldused ning nende tühistamisest keelduvad vaideotsused õigusvastased ning tuleb seetõttu tühistada. Kaebaja on seisukohal, et MTA on sunnirahade määramisel juhindunud mitte kaebaja kohustuse täitmisele sundimise eesmärgist, vaid kaebaja karistamise eesmärgist selle eest, et kaebaja ei täitnud MTA korraldusi MTA poolt ettenähtud lühikeste tähtaegade jooksul ning julges selle asemel hoopis avaldada arvamust, et selliste kiuslike ning koormavate korralduste esitamine ei ole õiguspärane ega kooskõlas hea halduse tavaga. 03.04.2013 tegi MTA kaebajale korralduse nr 12.2-3/14030-6 (korraldus I) suulise teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks Port One OÜ 2012 aasta märtsi, mai, augusti ja septembri käibemaksu kontrollimenetluses. Korraldus tuli täita 11.04.2013 kell 12:00 MTA revidendi Katrin Uutsalu juures.

Korralduses I oli esitatud sunniraha hoiatus korralduse mittetäitmise eest. Selles vaidlust ei ole. MTA edastas korralduse I kaebajale tähtkirjaga nr RR223530846EE. Kiri on postitatud Tallinnas 04.04.2013, Keilasse Harju kandekeskusesse jõudis kiri 05.04.2013. Reaalselt allkirja vastu sai kaebaja seaduslik esindaja selle kätte alles 12.04.2013 kell 13:20. 11.04.2013 käis kaebaja seaduslik esindaja korralduses I toodud isiku juures ütluseid andmas. Ka MTA on kinnitanud, et kaebaja täitis korralduse I suulise teabe andmise osas, st osaliselt.

Seda tõendab muuhulgas MTA 10.06.2013 vaideotsus nr 6-1/1476-2 (vaideotsus I), I osa p 2. Seega vaidlust ei ole selles, et kaebaja on korralduse I osaliselt täitnud. Vaidlust ei ole ka selles, et seletuste andmisel on kaebaja seaduslik esindaja kinnitanud, et kavatseb korralduse I täita ka ülejäänud osas (st dokumentide esitamise nõudes), kuid et see ei ole erinevatel põhjustel võimalik nii kiiresti (so 11.04.2013), kui MTA seda nõuab. 12.04.2013 tegi MTA kaebajale järgmise korralduse nr 12.2-3/14030-11 sunniraha tasumiseks summas 160 eurot (sunniraha korraldus I) MTA korralduse I tähtajaks täitmata jätmise eest.

Seega tegi MTA sunniraha tasumise korralduse järgmisel päeval pärast korralduse I täitmise tähtaega. Selles vaidlust ei ole. MTA edastas sunniraha korralduse I kaebajale tähtkirjaga nr RR224559863EE. Kiri on postitatud Tallinnas 12.04.2013 kell 17:42, Keilasse Harju kandekeskusesse jõudis kiri 15.04.2013. Reaalselt sai kaebaja seaduslik esindaja selle kätte 15.04.2013 kell 10:56. Seda tõendab väljavõte Eesti Posti kodulehel olevast postisaadetise jälgimissüsteemist. Käesoleval juhul on korralduse I osas põhiküsimus selles, kas MTA poolt sunniraha korralduse I tegemine sisuliselt viivitamatult pärast tähtaja möödumist ning kaebajale täiendava mõistliku tähtaja mitteandmine on õiguspärane ja mõistlik ning hea halduse tavaga kooskõlas või mitte.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja on korduvalt selgitanud, et korralduse I täitmine on erinevatel põhjustel oluliselt raskendatud MTA nõutud liialt lühikese tähtaja jooksul. Samas ei nähtu asja materjalidest, et MTA oleks olnud sisuliselt huvitatud kaebaja käest info saamisest – rohkem ei ole MTA neid andmeid küsinud, samuti on MTA kaebajale teadaolevalt teinud ära ka maksuotsuse Port One OÜ osas. Seega on ilmne, et MTA-l tegelikult oli olemas kogu vajalik info Port One OÜ maksumenetluse läbiviimiseks ning täiendavate dokumentide nõudmine kaebajalt oli sisutu ning täiesti eesmärgipäratu.

Kaebaja hinnangul nähtub asja materjalidest kokkuvõtvalt, et MTA on üritanud saada kaebajalt mingit infot, ning kui seda ei saanud, siis määras sunniraha. Sellest järeldub, et sisuliselt on MTA poolt sunniraha määramine kaebaja rahaline karistamine selle eest, et kaebaja ei esitanud nõutud dokumente nõutud tähtajaks, mitte aga dokumentide esitamisele sundimine. Sunniraha eesmärgiks aga ei ole ega saagi olla karistuslik funktsioon, vaid kohustuse täitmisele sundimine. Seetõttu on korraldus I õigusvastane ning tuleb tühistada. 22.04.2013 tegi MTA kaebajale korralduse nr 12.2-3/14858-2 (korraldus II) suulise teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks OÜ Felixmarte (so kaebaja enda) 2012 aasta juunikuu käibemaksu kontrollimenetluses.

Korraldus tuli täita 07.05.2013 kell 10:00 MTA revidendi Hanno-Mihkel Pussi juures. Korralduses II oli esitatud sunniraha hoiatus korralduse mittetäitmise eest. MTA edastas korralduse II kaebajale tähtkirjaga nr RR224413418EE. Kiri on postitatud Tallinnas 23.04.2013, Keilasse Harju kandekeskusesse jõudis kiri 24.04.2013. Reaalselt kätte sai kaebaja seaduslik esindaja selle 07.05.2013 kell 10:25. Seda kõike tõendab väljavõte Eesti Posti kodulehel olevast postisaadetise jälgimissüsteemist. 07.05.2013 kell 10:50 saatis kaebaja seaduslik esindaja MTA-le e-kirja, milles teavitas, et sai kirja kätte hilinenult.

Seda kinnitab sunniraha korralduses II MTA ning seega selle üle vaidlust ei ole. Vastust sellele 07.05.2013 kell 10:50 saadetud e-kirjale kaebaja MTA-lt ei saanud ning vastupidist ei ole MTA tõendanud. 07.05.2013 kell 15:04 saatis MTA väidetavalt kaebaja 07.05.2013 kell 10:50 e-kirjale vastuse, milles palus kaebaja esindajal esitada digitaalselt allkirjastatud taotluse ja leppida kokku hiljemalt 09.05.2013 uus aeg vahemikus 13.05.2013 - 16.05.2013, mis sobib isikule korralduse II täitmiseks. See asjaolu on

MTA poolt tõendamata ning pooltel on selle e-kirja kättesaamise üle sisuline vaidlus. MTA väiteil kaebaja esindaja sellele e-kirjale ei vastanud, uut tähtaega kokku ei leppinud ega esitanud ka allkirjastatud taotlust. Seejuures on äärmiselt oluline, et kuni 30.06.2013 kehtinud MKS § 54 lg 3 redaktsioon sätestas, et menetlusosalise soovil saadetakse dokument tema poolt näidatud elektronposti aadressil. Käesoleval juhul ei ole kaebaja soovinud, et MTA saadaks talle dokumendid e-posti teel. MTA-l on küll MKS §

52 lg 1 viimane lause kohaselt õigus valida kättetoimetamise viiside vahel, kuid elektroonilise kättetoimetamise eelduseks oli sel ajal (07.05.2013) kehtinud seaduse kohaselt eelduseks kaebaja sellekohane soov. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu seisukoht (vt nt 3-3-1-75-07, p 17; 3-3-1-65- 09, p 12). 15.05.2013 tegi MTA kaebajale järgmise korralduse nr 12.2-3/14858-3 sunniraha tasumise kohta summas 640 eurot (sunniraha korraldus II) MTA korralduse II tähtajaks täitmata jätmise eest. Seega tegi MTA sunniraha tasumise korralduse üks päev enne seda tähtaega, milleks MTA oleks oma väidetava e-kirja kohaselt olnud valmis ootama korralduse II täitmist kaebaja poolt.

Selles vaidlust ei ole. MTA edastas sunniraha korralduse II kaebajale tähtkirjaga nr RR230850412EE. Kiri on postitatud Tallinnas 15.05.2013, Keilasse Harju kandekeskusesse jõudis kiri 16.05.2013. Reaalselt sai kaebaja seaduslik esindaja selle kätte 20.05.2013 kell 17:09. Seda tõendab väljavõte Eesti Posti kodulehel olevast postisaadetise jälgimissüsteemist. 11.06.2013 esitas kaebaja MTA-le vaide sunniraha korralduse II tühistamiseks. Selle asjaolu üle vaidlust ei ole. Kaebaja märkis selles muuhulgas, et MTA 07.05.2013 e-kiri ei ole temani jõudnud. 28.06.2013 tegi MTA vaideotsuse nr 6-1/1553-2 (vaideotsus II).

Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 2 sätestab, et sunnivahendi adressaadi põhjendatud taotluse alusel võib ettekirjutuse teinud haldusorgan sunnivahendi rakendamise edasi lükata ja teha uue hoiatuse, milles määrab ettekirjutuse täitmiseks uue tähtaja. ATSS § 8 lg 3 p 3 sätestab, et sunnivahendit ei tohi rakendada, kui sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi. Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus sisuliselt selle üle, kuidas tuleks käsitleda MTA poolt 07.05.2013 kell 15:04 väidetavalt saadetud vastust kaebajale.

Kaebaja hinnangul tuleb seda käsitleda MTA poolt täiendava tähtaja andmisena korralduse II täitmiseks. E-kirjas anti võimalus leppida korralduse II täitmiseks sobiv aeg vahemikus 13.05.2013 – 16.05.2013 (selle e-kirja kättesaamise üle käib poolte vahel vaidlus). Kaebaja on seisukohal, et MTA oli tegelikult valmis ootama korralduse II täitmisega kuni 16.05.2013. Asja materjalide põhjal vastupidisele seisukohale asumine ei oleks põhjendatud. Asjaolu, et kaebaja MTA mainitud e-kirja kätte ei saanud, ei tähenda, et uut tähtaega ei oleks määratud ning et kaebaja oleks pidanud korralduse II viivitamatult siiski täitma.

Samuti ei oma kaebaja hinnangul mitte mingit tähtsust asjaolu, et MTA ei vormistanud uue tähtaja andmise kohta eraldi otsust – uue tähtaja määramist see olematuks ei muuda. Samas tuleb pidada meeles, et MTA pidas käesoleval juhul kaebaja 07.05.2013 kell 10:50 e-kirjas esitatud põhjendusi piisavateks ning saatis e-kirja teel vastuse kaebajale ning sisuliselt andis kaebajale ATSS § 8 lg 2 mõttes täiendava tähtaja kuni 16.05.2013. Kuna aga ATSS § 8 lg 3 p 3 kohaselt on sunnivahendi rakendamine keelatud, kui sunnivahendi rakendamine on edasi lükatud, ei oleks MTA ka käesoleval juhul tohtinud teha sunniraha korraldust II.

Seega on sunniraha korraldus II vastuolus kehtiva õigusega ning tuleb tühistada.

Vastustaja: MTA 03.04.2013 korraldusega nr 12.2-3/14030-6 nõuti kaebajalt kui kolmandalt isikult teabe ja dokumentide esitamist. MTA 03.04.2013 korraldus kuulus täitmisele 11.04.2013. Korralduses sisaldus ka MKS § 67 lg 1 alusel sunniraha hoiatus kummagi kohustuse täitmata jätmise eest summas 160 eurot. 11.04.2013 täitis kaebaja 03.04.2013 korralduse osaliselt suulise teabe osas, kuid jättis täitmata dokumentide esitamise nõude. 11.04.2014 suulist seletust andes ei avaldanud kaebaja esindaja valmisolekut esitada maksuhaldurile nõutud dokumente, vaid seadis endapoolse tähtaja dokumentide esitamiseks 2014 aasta jaanuarikuusse, s.o 9 kuud hiljem.

Kuivõrd kaebaja jättis korralduse osaliselt täitmata ega lubanud temalt nõutud dokumentide esitamist mõistliku aja jooksul, tegi MTA 12.04.2013 kaebajale korralduse nr 12.2-3/14030-11 sunniraha tasumise kohta summas 160 eurot ja andis dokumentide esitamiseks uue tähtaja 22.04.2013. Põhjendatud ei ole kaebaja väited, et maksuhaldur pidanuks andma kaebajale enne sunniraha rakendamist veel teistkordse dokumentide esitamise tähtaja. Kuna vastustaja oli andnud 03.04.2014 korraldusega kaebajale tähtaja teabe ja dokumentide esitamiseks koos sunniraha hoiatusega ja kaebaja väitis, et ta ei täida 03.04.2013 korraldust enne 9 kuu möödumist, tuli vastustajal oma MKS §-s 10 sätestatud ülesannete täitmiseks rakendada sunnivahendit sunniraha näol MKS § 67 kohaselt.

MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Nimetatud maksuhalduri kohustustest tuleneb vajadus saada vajalikku teavet võimalikult lühikese ajakuluga. Maksuhaldur on korralduse täitmise tähtaega määrates lähtunud ka asjaolust, et kaebajale on temalt küsitav informatsioon juba eelnevalt teada. Nimelt on nii kontrollitav isik Port One OÜ kui ka Felixmarte OÜ seotud isikud ühiste osanike kaudu.

Seega ei ole kaebajalt küsitav teave selline, kus nõutaks andmeid tehingute kohta, mis oleks tehtud mitmete juhuslike tehingupartneritega, mis oleks kaasa toonud maksuhalduri poolt küsitud dokumentide otsimiseks suure ajakulu. Eeltoodust sätetest tulenevalt ei saa kolmas isik maksumenetluse ajal väita, et maksuhaldur kogub tema arvates mittevajalikke andmeid ja nõuab mittevajalikke dokumente. Kaebajal kui kolmandal isikul ei saanud 03.04.2013 korralduse täitmise ajal olla piisavalt informatsiooni hindamaks maksuhalduri vajadust temalt nõutud dokumentide saamiseks.

Kaebaja väitel oli 03.04.2013 korralduse täitmine võimatu, kuna tema arvuti oli rikkis ja ta ei saanud maksuhaldurile vajalikke dokumente esitada. Kaebusele on lisatud 03.11.2012 EMT remontja hooldustööde kokkulepe. Kokkuleppest nähtub, et probleem on seotud arvuti klaviatuuriga. Eeldatavaks arvuti tagastustähtajaks on kokkuleppes näidatud 05.12.2012. Seega võib kaebaja poolt esitatud tõendist eeldada, et arvuti rike on 03.04.2013 korralduse tähtajaks kõrvaldatud. Muid tõendeid arvutirikke kohta (s.h kogu raamatupidamise hävinemise kohta) ei ole kaebaja esitanud ja tema väited on jäänud paljasõnaliseks.

Vaatamata arvutirikkele ei ole kaebaja esitanud maksumenetluses ka pangakonto väljavõtteid, milliste esitamine on võimalik ilma arvutita pangakontori kaasabil. Oluline on ka asjaolu, et vaidemenetluses ei tuginenud kaebaja dokumentide esitamata jätmisel asjaolule, et temalt nõutavad dokumendid on arvutirikke tõttu hävinenud. 03.04.2013 korralduse täitmisel ei tõusetunud küsimust sellest, et kaebaja ei ole saanud 03.04.2013 korraldust kätte enne täitmise tähtaja möödumist. Nimetatud väitele ei tuginenud kaebaja ei vaidemenetluses ega ka halduskohtule kaebust esitades. 03.04.2013 korralduse tegemise ajal kehtinud MKS § 54 lg 6 sätestas, et juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta.

Riigikohus on korduvalt avaldanud seisukohta, et juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest, vastasel juhul võtab ta endale riski, et olulised teated ei jõua temani (lahend 3-3-1-100-10). Kaebaja poolt esitatud 03.04.2013 korraldust sisaldava postisaadetise RR223530846EE andmetest nähtub, et kaebaja postkasti on jäetud teade 05.04.2013. Seega tuleb MTA 03.04.2013 korraldus lugeda kaebajale kättetoimetatuks 05.04.2013. Peale selle on kaebajale edastatud 03.04.2013 korraldus ka eposti teel.

Järelikult ei saa 03.04.2013 korralduse puhul tõusetuda küsimust, nagu ei oleks kaebaja teadnud talle pandud kohustusest esitada teavet ja dokumente Port One OÜ-ga toimunud tehingute kohta. 11.04.2013 on kaebaja täitnud MTA 03.04.2013 korralduse suulise teabe esitamise osas. Kuna kaebaja on vaidlustanud 12.04.2013 korralduse, ei saanud maksuhaldur teha kaebajale uut korraldust samade dokumentide nõudmise kohta. See aga ei tähenda, et maksuhaldur oleks nõudnud kaebajalt mittevajalikku teavet ja dokumente. Maksuhalduril puudub võimalus teha kolmandale isikule uut korraldust enne, kui halduskohtumenetlus on lõppenud.

Küll aga on maksuhalduril võimalus koguda teavet ja dokumente teistest allikatest selleks, et viia maksumenetlus läbi võimalikult kiirelt ja efektiivselt (MKS § 10 lg 3). Vastustaja leiab, et 12.04.2013 korraldus sunniraha tasumise kohta on õiguspärane ja järgitud on kõiki seadusest tulenevaid nõudeid. Faktilised asjaolud annavad õiguse sunniraha kohaldamiseks ning kaebajat on eelnevalt sunniraha kohaldamisest hoiatatud. Seejuures võib MKS § 67 lg 3 alusel esimese sunniraha tasumise korralduse teha suuruses kuni 640 eurot, seega rakendas vastustaja kaebaja suhtes seadusest tulenevat sunnivahendit veerandi (25%) ulatuses, mis vastusaja hinnangul on ka proportsionaalne.

Kuna 12.04.2013 sunniraha korralduse näol on tegemist õiguspärase haldusaktiga, on õiguspärane ka 10.06.2013 vaideotsus nr 6-1/1476-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie 12.04.2013 korralduse kehtetuks tunnistamise taotluses. 22.04.2013 korraldusega nr 12.2-3/14858-2 kohustas vastustaja kaebajat esitama dokumente ja andma suulisi selgitusi seoses kaebaja 2012 aasta juunikuu käibedeklaratsioonil esitatud andmete kontrollimisega. Korralduse täitmise tähtajaks oli määratud 07.05.2013 kell 10.00. 07.05.2013 maksuhaldurile saadetud e-kirjas teavitas kaebaja seaduslik esindaja, et viibis Eestist eemal ning sai korralduse kätte pärast täitmise tähtaega.

Kuigi maksuhaldur vastas 07.05.2013 kaebaja e-kirjale ning selgitas korralduse täitmise võimalusi, ei olnud kaebaja vaidlustatud 15.05.2013 korralduse tegemise ajaks MTA 22.04.2013 korraldusega nr 12.2-3/14858-2 antud kohustust täitnud, samuti ei esitanud kaebaja taotlust 22.04.2013 korralduse täitmise tähtaja pikendamiseks. Kaebaja ei ole maksuhaldurile kinnitanud MTA 07.05.2013 e-kirja kättesaamist. MTA 22.04.2013 korraldus nr 12.2-3/14858-2 sisaldas ka sunniraha hoiatust. Kuna kaebaja jättis täitmata 22.04.2013 korraldusega antud kohustused, kohustas maksuhaldur kaebajat 15.05.2013 korraldusega vastavalt MKS § 67 lg-le 1 tasuma sunniraha ning andis 22.04.2013 korralduses nimetatud kohustuste täitmiseks uue tähtaja.

MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Nimetatud maksuhalduri kohustustest tuleneb vajadus saada vajalikku teavet võimalikult lühikese ajakuluga. Kaebaja väitel oli sunniraha määranud revident isiklikult teadlik, et kaebaja raamatupidamine küsitud perioodi kohta on hävinenud ning küsitud andmete edastamine on raskendatud ehk võimatu.

Kaebaja on kohtumenetluse vältel tuginenud väitele, et tema raamatupidamine hävis arvutirikke tõttu. Hilisema maksumenetluse käigus on kaebaja esitanud maksuhaldurile ka väiteid raamatupidamise hävimise kohta tulekahju tagajärjel. Kohtumenetluses jäi kaebaja seisukohale, et tema raamatupidamisdokumendid hävisid arvutirikke tõttu. Samas on kaebaja kohtule esitanud tõendina vaid 03.11.2012 EMT remontja hooldustööde kokkuleppe, millest nähtub, et arvutirike piirdus klaviatuuri rikkega ning lubatakse arvuti kaebajale tagastada 05.12.2013.

Muid tõendeid arvutirikke kohta ei ole kaebaja esitanud. Kaebaja ei ole ka väitnud, et EMT arvutiriket ei kõrvaldanud. Seega ei ole kaebaja väited temalt küsitud dokumentide hävimise ja nende esitamise võimatuse kohta tõendatud. MTA-le 11.06.2013 esitatud vaides ei ole kaebaja tuginenud arvutirikke tagajärjel dokumentide esitamise võimatusele. Eeltoodu tõttu ei ole usutavad kaebaja väited kõigi temalt nõutud dokumentide hävinemise kohta arvutirikke tagajärjel. 27.05.2014 esitatud kaebuse täienduses motiveerib kaebaja 22.04.2014 korralduse täitmata jätmist asjaoluga, et ta sai korralduse kätte pärast selle täitmise tähtaega.

Kuni 01.07.2013 kehtinud MKS §

54 lg 6 kohaselt tuleb lugeda 22.04.2014 korraldus kaebajale kätte toimetatuks 24.04.2013, kuna sel ajal kehtinud MKS § 54 lg 6 sätestas, et juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta. Postiasutus jättis kaebaja postkasti teate tähtkirja saabumise kohta 24.04.2013. Riigikohtu praktika kohaselt peab juriidiline isik oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest, vastasel juhul võtab ta endale riski, et olulised teated ei jõua temani ( nr 3-3-1-10-04, nr 3-3-1-100-10 jne). 22.04.2013 korraldus on kaebajale edastatud ka e-posti aadressil.

Seega ei saa kaebaja tugineda 22.04.2013 korralduse täitmata jätmise eest määratud sunniraha vaidlustamisel asjaolule, et talle ei olnud 22.04.2014 korraldust kätte toimetatud. Kaebaja väidab, et maksuhaldur ei olnud temalt küsinud eelnevalt nõusolekut dokumentide kätte toimetamiseks e-posti teel. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei oma see tähtsust, kuna kaebajale on 22.04.2013 korraldus edastatud registrisse kantud aadressil tähtkirjaga, mis tuleb lugeda kätte toimetatuks 24.04.2013. Täiendav dokumendi edastamine kaebaja e-posti aadressil ei võimalda lugeda dokumenti kätte toimetatuks, kuid see ei välista asjaolu, et kaebaja võis maksuhalduri saadetud dokumendist teada saada varem.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-48-06 võtnud seisukoha, et kui isik on tegutsenud haldusaktist juhindudes ja selle alusel, siis pidi ta olema haldusaktist teadlik. Sellisel juhul on haldusakt kehtiv ja õigusjõudu omav hoolimata sellest, et haldusakti ei olnud isikule teatavaks tehtud. 22.04.2013 korraldusega antud kohustuste täitmise tähtaja puhul arvestas maksuhaldur kaebaja antud teabega, et kaebaja ei saanud maksuhalduri antud tähtajast teada enne teabe esitamise tähtaja möödumist. Seetõttu võimaldas maksuhaldur kaebajal hiljemalt 09.05.2013 leppida maksuhalduriga kokku uus 22.04.2013 korralduses nõutud teabe andmise tähtaeg.

Kui kaebaja täiendavalt antud tähtajast kinni ei pidanud ja uut tähtaega kokku ei leppinud, kohaldas vastustaja kaebaja suhtes sunniraha, mille kohaldamise kohta oli 22.04.2013 korralduses tehtud hoiatus. Õige ei ole kaebaja seisukoht, nagu oleks maksuhaldur 07.05.2013 kaebajale saadetud e-kirjaga talle teabe esitamiseks kuni 09.05.2013 tähtaja andmisega lükanud sunnivahendi rakendamise edasi. Tegelikkuses andis MTA kaebajale 07.05.2013 e-kirjaga tähtaja kuni 09.05.2013 teatada 24.04.2013 korralduse täitmise tähtajast. Kaebaja ei teavitanud maksuhaldurit korralduse täitmise uuest tähtajast hiljemalt 09.05.2013. 22.04.2013 korralduse vabatahtlikuks täitmiseks enne 09.05.2013 uue tähtaja vastustajaga kokku leppimine näidanuks kaebaja valmisolekut 22.04.2013 korraldus täita.

Kuna kaebaja korralduse täitmise uue tähtaja suhtes maksuhalduriga kokku ei leppinud, kohaldas maksuhaldur sunniraha ja määras ise 22.04.2013 korralduse täitmiseks uue tähtaja. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale tõendeid, mille kohaselt tal ei olnud võimalik 22.04.2013 korraldust sisaldavat postisaadetist, mille kohta tema postkasti jäeti teade 24.04.2013, enne 07.05.2013 postiasutusest vastu võtta. Samuti ei ole kaebaja tõendanud Eestist eemalviibimist või mõjuvate põhjuste olemasolu, miks ei saanud ta võimaliku Eestist eemalviibimise ajaks korraldada posti vastuvõtmist volitatud isikute kaudu.

Vastustaja peab võimalikuks, et kaebaja teadis talle e-posti teel edastatud 24.04.2013 korralduse täitmise tähtajast ka varem, nimelt temale e-posti teel edastatud korraldusest. Samas võttis kaebaja 24.04.2013 korralduse postiasutuses vastu 25 minutit pärast korralduse täitmise tähtaja möödumist. Kaebaja ja MTA vahelisest e-kirjavahetusest ilmneb kaebaja soovimatus täita MKS §-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustust. Sellest tulenevalt ei pea vastustaja tõenäoliseks ja eluliselt usutavaks, et kaebaja ei ole e-posti kaudu kätte saanud MTA 24.04.2013 korraldust ega 07.05.2013 MTA e-kirja, kusjuures varasemad ja hilisemad maksuhalduri e-kirjad on ta kätte saanud.

Kuna kaebaja ei ole tõendanud oma Eestist eemalviibimist, ei ole võimalik pidada usutavaks, et kaebaja käis postiasutuses 24.04.2013 e-kirja sisaldava postisaadetise järel juhuslikult 25 minutit pärast korralduse täitmise tähtaega. Isegi juhul, kui kaebaja tõepoolest ei saanud enne täitmise tähtaega kätte 24.04.2013 korraldust, samuti juhul, kui tal jäi kätte saamata MTA 07.05.2013 e-kiri, pidanuks kaebaja tagama teabe ja dokumentide maksuhaldurile esitamise 24.04.2013 korralduses näidatud tähtajal või näidata ise üles huvi uue tähtaja määramiseks.

Vastustaja leiab, et kuna 15.05.2013 sunniraha korralduse näol on tegemist õiguspärase haldusaktiga, on õiguspärane ka 28.06.2013 vaideotsus nr 6-1/1553-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie 15.05.2013 korralduse kehtetuks tunnistamise taotluses.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebustega ja vastustaja kirjalike seletustega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Kaebuse esitaja on vaidlustanud maksuhalduri 12.04.2013 korralduse nr 12.2-3/14030-11 sunniraha tasumise kohta ja 10.06.2013 vaideotsuse nr 6-1/1476-2, millega jäeti eelnimetatud korraldusele esitatud vaie rahuldamata, ning maksuhalduri 15.05.2013 korralduse nr 12.2-3/14858-3 sunniraha tasumiseks ning 28.06.2013 vaideotsuse nr 6-1/1553-2, millega jäeti eelnimetatud korraldusele esitatud vaie rahuldamata.

Kaebuse esitaja väidab, et maksuhaldur on sunnirahade määramisel juhindunud mitte kaebaja kohustuse täitmisele sundimise eesmärgist, vaid kaebaja karistamise eesmärgist selle eest, et kaebaja ei täitnud korraldusi vastustaja poolt ettenähtud lühikeste tähtaegade jooksul ning julges selle asemel hoopis avaldada arvamust, et selliste kiuslike ning koormavate korralduste esitamine ei ole õiguspärane ega kooskõlas hea halduse tavaga. Kohus kaebaja sellekohaste väidetega ei nõustu, leides, et väidetu on oletuslik ja paljasõnaline. Kaebuse esitaja arvates maksuhalduri poolt sunniraha määramine on sisuliselt kaebaja rahaline karistamine selle eest, et kaebaja ei esitanud nõutud dokumente nõutud tähtajaks, mitte aga dokumentide esitamisele sundimine, millega kohus samuti ei nõustu. Samas kohus nõustub kaebajaga, et sunniraha eesmärgiks ei ole ega saagi olla karistuslik funktsioon, vaid kohustuse täitmisele sundimine/suunamine.

Vastustaja selgituste kohaselt Maksu-ja Tolliameti (MTA) 03.04.2013 korraldusega nr 12.2-3/14030-

6 nõuti kaebajalt kui kolmandalt isikult teabe ja dokumentide esitamist. MTA 03.04.2013 korraldus kuulus täitmisele 11.04.2013. Korralduses sisaldus ka MKS § 67 lg 1 alusel sunniraha hoiatus kummagi kohustuse täitmata jätmise eest summas 160 eurot. 11.04.2013 täitis kaebaja 03.04.2013 korralduse osaliselt, st suulise teabe osas, kuid jättis täitmata dokumentide esitamise nõude, mille üle vaidlust ei ole. 11.04.2014 suulist seletust andes ei avaldanud kaebaja esindaja valmisolekut esitada maksuhaldurile nõutud dokumente, vaid seadis omapoolse tähtaja dokumentide esitamiseks 2014. aasta jaanuarikuusse, s.o 9 kuud hiljem.

Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja ei esitanud nõutud dokumente. Vastustaja väidab, et kuivõrd kaebaja jättis korralduse osaliselt täitmata ega lubanud temalt nõutud dokumentide esitamist mõistliku aja jooksul, tegi MTA 12.04.2013 kaebajale korralduse nr 12.2-3/14030-11 sunniraha tasumise kohta summas 160 eurot ning andis dokumentide esitamiseks uue tähtaja 22.04.2013. Vastustaja leiab, et põhjendatud ei ole kaebaja väide, et maksuhaldur pidanuks andma kaebajale enne sunniraha rakendamist veel teistkordselt dokumentide esitamise tähtaja, kohus nõustub selles vastustajaga.

Maksuhaldur andis 03.04.2014 korraldusega kaebajale tähtaja teabe ja dokumentide esitamiseks koos sunniraha hoiatusega, kuid kaebaja teatas, et ei täida 03.04.2013 korraldust enne 9 kuu möödumist, mis on aga nii maksuhalduri kui ka kohtu arvates ebamõistlikult pikk aeg maksuhalduri korralduse täitmiseks. Kohus siinkohal viitab Maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lg-le 3, mille kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse.

Eelnimetatud maksuhalduri kohustustest tuleneb vajadus saada vajalikku teavet võimalikult lühikese ajakuluga. Kohus leiab, et vastustaja on oma MKS §-s 10 sätestatud ülesannete täitmiseks õigesti kohaldanud sunnivahendit sunniraha näol vastavalt MKS §-le 67, milles on sätestatud sunniraha kohaldamise alused ja suurus teabe, asjade ja dokumentide esitamata jätmise, järgides seadusest tulenevaid nõudeid, sh sunniraha suuruse osas. Maksuhaldur on oma menetlusdokumentides faktilisi asjaolusid piisavalt põhjalikult selgitanud, mida kohtul ei ole vaja hakata üle kordama.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul ka vaideotsus, mis jättis jõusse korralduse nr 12.2-3/14030-11 sunniraha tasumise kohta, õiguspärane.

Vastustaja selgitas kohtule, et MTA 22.04.2013 korraldusega nr 12.2-3/14858-2 kohustas vastustaja kaebajat esitama dokumente ja andma suulisi selgitusi seoses kaebaja 2012. aasta juunikuu käibedeklaratsioonil esitatud andmete kontrollimisega. Korralduse täitmise tähtajaks oli määratud 07.05.2013 kell 10:00. 07.05.2013 kell 10:50 maksuhaldurile saadetud e-kirjas teavitas kaebaja seaduslik esindaja, et viibis Eestist eemal ning sai korralduse kätte pärast täitmise tähtaega. Vastustaja väidab, et kuigi maksuhaldur vastas 07.05.2013 kaebaja e-kirjale ning selgitas korralduse täitmise võimalusi, ei olnud kaebaja vaidlustatud 15.05.2013 korralduse tegemise ajaks MTA 22.04.2013 korraldusega nr 12.2-3/14858-2 antud kohustust täitnud, samuti ei esitanud kaebaja taotlust 22.04.2013 korralduse täitmise tähtaja pikendamiseks.

MTA 22.04.2013 korraldus nr 12.2-3/14858-2 sisaldas ka sunniraha hoiatust. Kuna kaebaja jättis täitmata 22.04.2013 korraldusega antud kohustused, kohustas maksuhaldur kaebajat 15.05.2013 korraldusega vastavalt MKS § 67 lg-le 1 tasuma sunniraha ning andis 22.04.2013 korralduses nimetatud kohustuste täitmiseks uue tähtaja- 23.05.2013 kell 10:00. Vastustaja kinnitab, et MTA 22.04.2013 korraldusega antud kohustuste täitmise tähtaja puhul arvestas maksuhaldur kaebaja antud teabega, et kaebaja ei saanud maksuhalduri antud tähtajast teada enne teabe esitamise tähtaja möödumist, mistõttu võimaldas MTA kaebajal hiljemalt 09.05.2013 leppida maksuhalduriga kokku uus teabe andmise tähtaeg.

Kaebaja täiendavalt antud tähtajast kinni ei pidanud ja uut tähtaega maksuhalduriga kokku ei leppinud, millest tulenevalt maksuhaldur kohaldas kaebaja suhtes sunniraha, mille kohta oli 22.04.2013 korralduses tehtud hoiatus, ning andis eeltoodud korralduses nimetatud kohustuste täitmiseks uue tähtaja. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega nagu oleks maksuhaldur 07.05.2013 kaebajale saadetud e-kirjaga talle teabe esitamiseks kuni 09.05.2013 tähtaja andmisega lükanud sunnivahendi rakendamise edasi. Tegelikkuses aga andis MTA kaebajale 07.05.2013 e-kirjaga tähtaja kuni 09.05.2013 teatada maksuhaldurile kaebaja poolt 24.04.2013 korralduse täitmise tähtajast.

Kaebaja aga ei teavitanud maksuhaldurit (hiljemalt 09.05.2013) korralduse täitmise uuest tähtajast. Vastustaja väidab, et 22.04.2013 korralduse vabatahtlikuks täitmiseks enne 09.05.2013 uue tähtaja vastustajaga kokku leppimine näidanuks kaebaja valmisolekut 22.04.2013 korraldus täita, kuid kuna kaebaja korralduse täitmise uue tähtaja suhtes maksuhalduriga kokku ei leppinud, kohaldas maksuhaldur sunniraha 15.05.2013 korraldusega nr 12.2-3/14858-3 ning määras ise 22.04.2013 korralduse täitmiseks uue tähtaja- 23.05.2013 kell 10:00. Maksuhaldur on faktilisi asjaolusid piisavalt põhjalikult oma menetlusdokumentides selgitanud, mis ei vaja ülekordamist, ning nendega nõustub ka kohus.

Kohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt ka vaideotsus, mis jättis jõusse korralduse nr 12.2-3/14858-3 sunniraha tasumise kohta, õiguspärane.

Kohus nõustub vastustajaga kõnealuste korralduste faktiliste asjaolude käsitluse osas. Samuti kohus nõustub maksuhalduri põhjendustega kaebajale menetlusdokumentide kättetoimetamise ja nende kättesaamise kohta, mida ei hakka üle kordama. Vastustaja põhjendustega on tutvunud ka kaebaja pool ning esitanud oma vastuväited, mis kohtu hinnangul ei lükka ümber vastustaja seisukohti.

Kohus kokkuvõtvalt leiab, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik