2-11-50094/26 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-11-50094

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

7. oktoober 2014, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-11-50094

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi Jaak Pirnipuu vastu 5980,50 euro ja

lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

5234,11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Swedbank Liising AS (rk 10434248; asukoht Liivalaia 8,

15039

Tallinn),

esindaja

Kadri

Kõressaar,

e-post

kadri.koressaar@swedbank.ee;

kostja Jaak Pirnipuu (ik 38011192744; elukoht XXXX), esindaja

vandeadvokaat Rene Varul, e-post rene@advokaadid.ee

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Swedbank Liising AS hagi Jaak Pirnipuu vastu osaliselt.

2. Välja mõista Jaak Pirnipuult Swedbank Liising AS kasuks 5944 (viis tuhat üheksasada

nelikümmend neli) eurot ja 73 senti, millest 5198,34 eurot on põhinõue ja 746,39 eurot

viivisenõue.

3. Välja mõista Jaak Pirnipuult Swedbank Liising AS kasuks viivis 0,25% päevas

põhinõudelt 5198,34 eurot alates 13.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte

rohkem kui 4451,95 eurot.

4. Jätta poolte menetluskulud Jaak Pirnipuu kanda.

Otsus toimetada kätte poolte esindajatele.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis

sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kui

apellant

soovib

asja

arutamist

kohtuistungil,

peab

ta

seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

2(11)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse.

Hageja nõue ja põhjendused (tl 22-28)

Swedbank Liising AS (hageja, liisinguandja) ja OÜ Kaevemeister (liisinguvõtja, põhivõlgnik)

sõlmisid 28.07.2006 liisingulepingu nr 0135398L, mille esemeks oli sõiduauto BMW 525D, 2.5,

ehitusaasta 2005 (liisinguese). Hageja kohustus sõiduauto andma liisinguvõtja valdusse ja kasutusse

ning viimane kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu

lisaks olevale maksegraafikule. Lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste nõuetekohase täitmise

tagamiseks sõlmisid hageja ja Jaak Pirnipuu (kostja, käendaja) 28.07.2006 käenduslepingu

nr 0135398L, kus kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 39 516,36 eurot. Kuna liisinguvõtja ei

täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja

intressimaksed ning kohustusliku liikluskindlustus- ja kaskokindlustusmaksed, lõpetas hageja

lepingu ennetähtaegselt. Liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata temale esitatud arvete (põhiosa- ja

intressivõlgnevus ning kaskokindlustusmaksed) alusel kokku 4510,60 eurot. Liisinguvõtja jättis

tasumata

ka

liikluskindlustusmaksed,

mistõttu

tasus

hageja

liisinguvõtja

eest

Seesam

Rahvusvaheline Kindlustuse AS-ile liikluskindlustusmakse 27,55 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt

tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas. Viivise võlgnevus moodustab 746,39 eurot.

Seoses liisinguvõtja võlgnevusega saatis hageja liisinguvõtjale ja käendajale 12.02.2009,

05.03.2009, 15.06.2009 ja 03.05.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Liisinguvõtja ega käendaja

võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud. Seoses

asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja andma hagejale üle

lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja liisingueset ei tagastanud, oli hageja

sunnitud pöörduma sõiduauto tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ Reeborn

poole. Vara valdus taastati 06.12.2010. Pärast valduse taastamist andis hageja liisingueseme üle

Autolink OÜ-le selle võõrandamiseks. OÜ Reeborn ja Autolink OÜ esitasid hagejale osutatud

teenuste

(vara

tagastusteenus,

transporditeenus,

vahendustasu

sõiduki

müügilt,

sõiduki

duplikaatpassi väljastamine) eest arved kogusummas 866,38 eurot (käibemaksuta), mis on hageja

poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja

vastu. Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja ja käendaja vastu oli 17 563,83 eurot, mis

koosneb vara jääkmaksumusest 11 412,91 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest

4510,60 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest 866,38 eurot (käibemaksuta),

kindlustusmaksete võlgnevusest 27,55 eurot ja viivismaksete võlgnevusest 746,39 eurot. Vara

realiseeriti hinnaga 11 583,33 eurot (käibemaksuta). Seega võlgnevad liisinguvõtja ja kostja

hagejale 5980,50 eurot (17 563,83 – 11 583,33).

Hageja nõuab kostjalt 5980,50 euro väljamõistmist, millest põhinõue on 5234,11 eurot ja

viivisenõue 746,39 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja lisanduva viivise 0,25% päevas

põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Hageja esitas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad 28.07.2006 liisingulepingust

nr 0135398L koos maksegraafiku ja lepingu üldtingimustega, 31.07.2006 liisingueseme üleandmise-

vastuvõtu aktist, hageja poolt liisinguvõtjale saadetud arvetest, arvest liikluskindlustusmakse

tasumise kohta koos maksekorraldusega, viivismaksete võlgnevusest, 12.02.2009, 05.03.2009,

15.06.2009 ja 03.05.2010 liisinguvõtjale saadetud teatistest koos müügiprotseduuri reeglitega,

06.12.2010 vara üleandmise-vastuvõtmise aktidest, Autolink OÜ ja OÜ Reeborn arvetest koos

maksekorraldustega arvete tasumise kohta, 10.01.2011 vara müügiaktist nr 0135398L, 09.01.2012

õiendist vara müügi ja nõude arvestuse kohta, 17.03.2011 teatisest, nõude kalkulatsioonist,

28.07.2006 käenduslepingust nr 0135398L, 12.02.2009, 05.03.2009, 15.06.2009, 03.05.2010 ja

17.03.2011 käendajale saadetud teatistest koos müügiprotseduuri reeglite ja nõude kalkulatsiooniga

(tl 29-88).

Kostja vastuväited hagile (tl 116-120, 149-153)

3(11)

Kostja ei tunnista hagi, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja

vastuväidete kohaselt:

1. Liisingulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud. Hagejal on õigus pöörduda nõudega käendaja vastu

siis, kui põhivõlgniku suhtes on nõue muutunud sissenõutavaks. Hageja on avaldanud, et

liisingulepingu ülesütlemise avaldus, millest hageja oma nõudes lähtub, on 03.05.2010 kiri

liisinguvõtjale, millega olevat põhivõlgnikule antud täiendav tähtaeg kuni 23.05.2010 võlgnevuse

tasumiseks. Samas väidab hageja, et talle ei ole teada, kas liisinguvõtja on 03.05.2010 kirja kätte

saanud või mitte. Kostja on seisukohal, et asja juurde ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks

saatnud 03.05.2010 kirja ja/või et liisinguvõtja oleks selle kätte saanud. Kuna hageja ei ole

liisingulepingut kehtivalt üles öelnud, siis ei pea kostja vastutama lepingu ülesütlemisest tulenevate

tagajärgede eest. Kostja arvates, ei ole liisinguvõtja kunagi aktsepteerinud lepingu lõppemist,

liisinguese on nö jõuga ära võetud ja müüki viidud.

2. Liisinguese võõrandati alla oma turuväärtuse ja müügid on toimunud kostja huve

mittearvestavalt. Riigikohus on mitmes oma lahendis viidanud, et liisingueseme võõrandamisel on

liisinguandja kohustatud tegema kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud

liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning müüdava asja hinnaerinevus kuni

10% võrra turuväärtusest on veel mõistlik ja lubatav. Kohtupraktika kohaselt arvestatakse sõiduki

väärtust selle tagastamise hetkel ja tähendust omab, millise hinnaga on liisinguandja sõiduki müüki

pannud. Juhul, kui liisinguandja on müünud sõiduki hinnaga, mis viitab olulisele hinna alandamisele

võrreldes algse hinnaga, siis on liisinguandja kohustatud tõendama, et sõiduki müügihind vastas

turuhinnale. Liisingueset müüs Autolink OÜ, kes ostis selle sõiduki ise ära. Kostjale jääb seetõttu

arusaamatuks, millist müügiteenust on Autolink OÜ osutanud. Autolink OÜ tegevusalaks on

kasutatud sõidukite müük, mistõttu on kostjal põhjendatud kahtlus, et Autolink OÜ on kasutanud

võimalust ja ostnud odavalt sõiduki endale, et see kallimalt edasi müüa. Kostja arvates ei ole neli

nädalat ühe auto müümiseks üldse pikk aeg, mis näitab samuti, et ilmselt oli sõiduk müügis liiga

odavalt. Kostja heidab ette ka seda, et teda ei ole müügiprotsessi kaasatud, nagu näevad ette hageja

liisingueseme müügiprotseduurid. Kostja ei pea eeltoodust tulenevalt põhjendatuks müügikahjude

hüvitamise nõuet, samuti müügiprotsessist tulenevaid kulusid jms kaasnevaid kulusid

(vahendustasud jne).

Kostja lisas vastusele väljavõtted auto24.ee müügiportaalist ja 06.09.2010 hinnangu sõiduautole

(tl 154-157, 172, 194).

Hageja arvamus kostja vastuväidete kohta (tl 125-130, 161-163, 184-188)

Hageja andis liisinguvõtjale neljal korral (12.02.2009, 05.03.2009, 15.06.2009 ja 03.05.2010)

võimaluse tähtaegselt täitmata kohustusi nõuetekohaselt täita. Hageja saatis korduvaid kirju lepingu

rikkumise kohta põhjusel, et pärast igat ülesütlemise hoiatust otsustas liisinguvõtja võlgnevuse

tasuda, mistõttu nõustus hageja lepingut jätkama. Ajavahemikus 31.03.2009 kuni 16.03.2010 tegi

liisinguvõtja hagejale viis makset kogusummas 3882,32 eurot. Viimase kirja lepingu ülesütlemise

hoiatusega seoses kogunenud võlgnevusega saatis hageja liisinguvõtjale 03.05.2010 ja andis

täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 23.05.2010. Tähtaja tulutul möödumisel ütles hageja

liisingulepingu 25.05.2010 üles. Hagejale ei ole teada, kas liisinguvõtja sai 03.05.2010 kirja kätte.

Kiri läkitati Eesti Posti poolt Tartusse 04.05.2010 ning see jõudis Tartusse 06.05.2010. Korduvteade

tähitud kirja saabumise kohta on liisinguvõtjale edastatud 12.05.2010. Hageja saatis liisinguvõtjale

kirja tähitult lepingus märgitud aadressil, mis kattus tema äriregistris märgitud aadressiga, kuid kiri

tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel. Hageja hinnangul valis ta lepingulise kohustuse

rikkumisega seotud tahteavalduse edastamiseks igati mõistliku viisi, kui arvestada, et kolmel

varasemal korral sai liisinguvõtja nimetatud aadressilt hageja tahteavaldused kätte. Hageja arvates

tuleb ka viimane teatis lugeda liisinguvõtjale kättetoimetatuks. Isegi kui kostjale ei olnud

liisingulepingu ülesütlemise asjaolu varem teada, pidi ta liisinguvõtja seadusliku esindajana

11.06.2010 poolte elektronkirjavahetusest aru saama, et leping on üles öeldud, mistõttu tuleb tal

liisinguese hagejale tagastada. Lisaks eeltoodule leiab hageja, et liisinguvõtja oma käitumisega on

4(11)

aktsepteerinud lepingu lõppemist ega ole vaidlustanud vara valduse taastamist hageja poolt. Sellest

tulenevalt on põhjendamatu kostja seisukoht, et liisinguleping on endiselt kehtiv.

Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et liisinguese on võõrandatud tunduvalt alla oma turuväärtuse

ja et müük on toimunud kostja huve mittearvestavalt. Sõiduki turuväärtuse osas leiab hageja, et

sõiduki müügihinda saab käesoleval juhul võrdsustada selle tagastamisaegse turuväärtusega. Nimelt

suunas hageja liisingueseme müüki 10.12.2010 hinnaga 14 380,12 eurot (koos käibemaksuga).

Müügihinda mõjutasid nii sõidukil esinenud puudused (tagastange defektiga, puudus tehniline pass,

kulunud talverehvid ja sõidukõlbmatud suverehvid, parkimisabi ei tööta, mootorikate puudub,

veermik koliseb, vasak esitiib mõlkis ja tagauks kriimustatud, vasak tagatiib kriimustatud,

peegliklaasid kulunud) kui tähelepanuväärselt suur läbisõit (224 653 km). Sõiduk müüdi 10.01.2011

hinnaga 13 900 eurot (koos käibemaksuga). Ajavahemikus 01.12.2010 kuni 31.03.2011 oli

analoogsete sõidukite keskmine pakkumishind 14 141 eurot (koos käibemaksuga). Kuigi hageja on

seisukohal, et hinnapakkumised on üldjuhul kõrgemad kui tegelik müügihind, ei saanud

liisingueseme turuväärtus mingil juhul olla kõrgem kui keskmine pakkumishind. Pealegi ei erine

vaidlusaluse liisingueseme müügihind keskmisest hinnapakkumisest enam kui 1,71%, mis on

kehtiva kohtupraktika kohaselt igati mõistlik ja lubatav. Hageja märgib, et liisinguvõtja ja käendaja

olid teadlikud liisingueseme müügiprotseduurist, mille kohaselt oli neil õigus sekkuda

müügiprotsessi ja pakkuda omalt poolt neile sobiva hinnaga ostja. Hageja saatis sõiduki müüki

suunamise kohta teatised nii liisinguvõtjale kui kostjale. Hagejale teadaolevalt pole kostja ega

liisinguvõtja omapoolseid hinnapakkumisi teinud ega ostjaid leidnud. Sellest järeldab hageja, et

sõiduki müümise käigus ei olnud liisinguvõtjal ja kostjal pretensioone müügihinna suhtes, mistõttu

ei pidanud nad vajalikuks hinna kujundamisel kaasa rääkida.

Kostja poolt lisatud müügikuulutuse kohta soovib hageja märkida, et tegemist ei ole

tagastamisaegset turuväärtust tõendava dokumendiga, kuna kajastab sõiduki pakkumishinda,

mistõttu ei ole teada, kas sõiduk tegelikult sellise hinnaga võõrandati. Samuti ei ole hageja nõus, et

kostja poolt esitatud müügikuulutusel on samasugune sõiduk. Kostja on siinkohal paralleeli

tõmmanud üksnes sõiduki margi ja tehniliste näitajate vahele, kuid on jätnud tähelepanuta asjaolu,

et vaidlusalusel liisinguesemel oli märkimisväärseid puudusi. Kostja ei ole tõendanud, et esitatud

müügikuulutusel nähtuv sõiduk oli samasuguses seisundis (samasuguste puudustega). Järelikult ei

saa ka seetõttu lisatud kuulutusega tõendada liisinguvara tagastamisaegset turuväärtust.

Liisingueseme hinnang kuupäevaga 06.09.2010 on ebausaldusväärne tõend. Esitatud hinnangult ei

nähtu, kes on selle andjaks. Hageja arvates võib selliseid dokumente produtseerida kes iganes.

06.09.2010 hinnangult nähtub sõiduauto läbisõit 212 488 km, kuid vara tagastamise ajal 06.12.2010

oli sõiduki läbisõit 224 651 km, so 12 163 km võrra suurem. Arvestades riiklikult tunnustatud

eksperdi R.M. väidet, mille kohaselt loetakse Euroopas sõiduauto keskmiseks aasta läbisõiduks

25 000 kuni 30 000 km, on 12 163 km läbisõit kolme kuu vältel märkimisväärne ning viie aasta

vanuse sõiduauto läbisõitu 224 651 km võib lugeda keskmisest suuremaks läbisõiduks, mis vastab

juba 8 – 9 aasta vanuse sõiduki läbisõidule.

Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et müügiteenusega seotud kulud ei ole põhjendatud, kuna

liisingueseme ostjaks oli müügiteenuse osutaja. Hageja märgib, et keelatud ei ole müüa sõidukit

müügiteenuse vahendajale. Liisingueseme võõrandamise vajadus tekkis seoses liisinguvõtja poolse

lepingu rikkumisega. Hageja ise ei tegele sõidukite võõrandamisega, vaid kasutab selleks oma

koostööpartnerite kaasabi. Käesoleval juhul teostas Autolink OÜ kõik müügiks ettevalmistamisega

seotud vajalikud toimingud ja pakkus sõidukit nii internetis kui oma müügiplatsil müügiks terve

kalendrikuu.

Hageja lisas vastusele koopiad 17.02.2009, 09.03.2009 ja 19.06.2009 väljastusteadetest,

ekraaniprindist hageja andmebaasist, OÜ Kaevemeister äriregistri väljavõttest, müügikuulutustest

portaalis auto24.ee, sõidukite hinnapäringust, kostjale 04.05.2010 adresseeritud ümbrikust ja

väljastusteatest, poolte vahelisest elektronkirjavahetusest ajavahemikus 10.06.2010 – 11.06.2010,

hageja 14.12.2010 teatisest liisinguvõtjale ja kostjale liisingueseme müüki suunamise kohta (tl 133-

144, 164-166, 189-192).

5(11)

21.11.2012 ja 24.01.2013 kohtuistung (tl 176-178, 195-199)

Hageja esindaja selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Hageja lõpetas liisingulepingu

ennetähtaegselt 25.05.2010 liisinguvõtja poolse lepingu rikkumise tõttu. Tõendatud on

sellekohase tahteavalduse väljendamine ja selle edastamiseks mõistliku viisi valimine. Hageja

teavitas kostjat nii liisingueseme müügist kui hinnast. Liisingueseme müügihind ongi antud juhul

turuhinnaks. Müügihinda mõjutasid nii sõidukil esinenud puudused kui keskmisest suurem

läbisõit. Hageja arvates vastutab kostja liikluskindlustusmaksete tasumata jätmise eest, samuti

lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude – tagastusteenuse ja müügiteenuse tasu – eest. Hageja

palub hagi rahuldada.

Kostja esindaja selgituse kohaselt jääb kostja hagi vastustes esitatud seisukohtade ja vastuväidete

juurde. Liisinguvõtjale ei ole lepingu lõpetamise teatist kätte toimetatud. Sellest tingituna ei

nõustu kostja maksma viiviseid. Kostja on tõendanud, et hageja müüs liisingueseme alla

turuväärtuse. Kostjat müügiprotsessi ei kaasatud. Kostja vaidleb vastu ka müügiteenuse ja

sõiduauto tagastusteenuse tasule ning liikluskindlustusmaksete tasumise kohustusele. Alates ajast,

kui liisinguese oli omaniku valduses, puudus põhjus ja vajadus kostja arvelt kindlustust edasi

pidada.

Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus

1. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel liisingulepingu ülesütlemise tõttu tekkinud

võlgnevuse ja viivise väljamõistmist. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

2. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

- hageja ja OÜ Kaevemeister (kustutatud) vahel sõlmiti 28.07.2006 liisinguleping nr 0135398L

(tl 29-33), mille osadeks on maksegraafik (tl 34-35), liisingulepingu üldtingimused (tl 36-41) ja

lisa nr 1 – liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akt (tl 42);

- liisinguesemeks oli sõiduauto BMW 525 D, 2.5, ehitusaasta 2005 maksumusega 32 226,64 eurot

ilma käibemaksuta (38 027,44 eurot koos käibemaksuga);

- hageja ning kostja vahel sõlmiti 28.07.2006 käendusleping nr 0135398L (tl 80-81), millega

kostja käendajana võttis endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust ja

selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate põhivõlgniku kohustuste kohane ja täielik täitmine

39 516,36 euro ulatuses;

- põhivõlgnik rikkus oma lepingulisi kohustusi (tl 46-52);

- sõiduauto tagastati hagejale 06.12.2010 (tl 70, 71);

- sõiduauto jääkmaksumus (sõiduauto omandamiseks tehtud hüvitamata kulutused ilma intressita)

oli 30.06.2010 seisuga 11 412,92 eurot (tl 34);

- sõiduauto suunati hageja poolt 10.12.2010 müüki alghinnaga 14 380,12 eurot koos

käibemaksuga, mis on 11 983,43 eurot ilma käibemaksuta (tl 141-142);

- sõiduauto realiseeriti 10.01.2011 13 900 euro eest koos käibemaksuga, mis on 11 583,33 eurot

ilma käibemaksuta (tl 76).

3. 28.07.2006 sõlmitud liisinguleping nr 0135398L vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 järgsele

liisingulepingu tunnustele. Nimetatud sätte kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja

omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle

liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Eeltoodust tulenevalt kohalduvad vaidlusaluse liisingulepingu ülesütlemisele ka liisingulepingu

ülesütlemise tagajärjed, mis on sätestatud VÕS §-s 367.

4. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et liisinguleping ei ole põhivõlgniku suhtes kehtivalt üles

öeldud.

Liisingulepingu üldtingimustest (tl 36-41) nähtuvalt on liisinguandjal õigus liisinguleping üles

öelda, kui iseseisvat majandus- või kutsetegevust läbiviiv liisinguvõtja on jätnud liisingu

osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust

kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva (p 7.1.3) või kui liisinguvõtja jätab

6(11)

kindlustusmakse tasumata või ei uuenda liisingulepinguga ettenähtud korras kindlustuslepingut

(p 7.1.6). Üldtingimuste p 7.2 kohaselt teatab liisinguandja liisingulepingu üldtingimuste p 7.1

alapunktides märgitud tingimustel liisingulepingu ülesütlemisest liisinguvõtjale vähemalt

14 kalendripäeva ette. Liisinguvõtjal on nimetatud tähtaja jooksul õigus täita liisingulepingust

tulenevad tähtajaks täitmata kohustused. Pärast eelnimetatud tähtajal ja korras liisinguvõtja poolt

vastavate summade tasumist loeb liisinguandja liisingulepingu ennistatuks esialgsetel tingimustel.

Eespool nimetatud üldtingimuste regulatsioon vastab kohtu hinnangul VÕS §-s 196 (eeskätt

lõigetes 1, 2 ja 3) sätestatud lepingu erakorralise ülesütlemise regulatsioonile, mille kohaselt võib

lepinguosaline teise lepingupoole poolt oma lepingulise kohustuse rikkumisel lepingu üles öelda

alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist,

va VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud juhtudel, kusjuures ülesütlemiseks õigustatud isik võib

lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud

asjaoludest teada sai. Samas võib liisingulepingu VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda juhul, kui

lepingu ülesütlemiseks on mõjuv põhjus (3-2-1-182-12 p 12).

Hageja esitatud arvetest (tl 46-52) nähtub, et liisinguvõtja on 16.11.2009 arve tasunud osaliselt

ning jätnud 14.12.2009, 16.01.2010, 16.02.2010, 16.03.2010, 16.04.2010 ja 16.05.2010 arved

täies ulatuses tasumata. Seega on tegemist lepingulise kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes.

Arved sisaldavad nii osamakset ja intressi kui kindlustusmakset vastavalt Swedbank

Varakindlustus AS poliisile.

Hageja on 03.05.2010 lepingu ülesütlemise teatises (tl 68-69) märkinud, et liisinguvõtjal on

lepingulised kohustused täitmata 154 kalendripäeva ja määranud liisinguvõtjale liisingulepingust

nr 0135398L tuleneva võlgnevuse summas 60 014,66 krooni tasumiseks täiendava tähtaja

23.05.2010 ning hoiatanud, et kui liisinguvõtja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul täielikult ei

kustuta ega pöördu hageja poole võimalike kokkulepete sõlmimiseks, loeb hageja liisingulepingu

alates 24.05.2010 üles öelduks. Sellisel juhul tuleb liisinguvõtjal hiljemalt 25.05.2010 liisinguese

tagastada. Vara tagastamata jätmisel on hageja sunnitud pöörduma tagastus- ja transporditeenust

osutava ettevõtte poole ning nimetatud teenuse osutamisega kaasnevad kulud kuuluvad

hüvitamisele liisinguvõtja poolt. Pärast liisingueseme tagastamist kuulub vara võõrandamisele

ning kui saadav rahasumma ei kata hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja

kohustatud tasuma puudujääva osa. Samasugune teatis on koostatud ka kostja kohta (tl 86).

Kohtu arvates on liisingulepingu ülesütlemise eeldused täidetud, kuid lepingu ülesütlemine kui

kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel

vastaspooleni. Kostja väitel ei ole liisinguvõtja hageja 03.05.2010 teatist kätte saanud.

Liisingulepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 67 jj tähenduses. Tahteavalduse tegemist ja selle kättesaamist reguleerib TsÜS § 69, mille lg 1

esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh lepingu ülesütlemine)

kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 esimese lause kohaselt loetakse lepinguga seotud

tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse

saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik

võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 3 teise lause kohaselt, kui tahteavalduse saaja

tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal ei ole tegevuskohta, loetakse tahteavaldus

kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus

sellega tutvuda. Tahteavalduse selle saaja tegevuskohta või elu- või asukohta jõudmise riski ja

tõendamiskoormust kannab tahteavalduse tegija, sest tema valib teate saatmise viisi (3-2-1-50-12

p 13).

Lepingu üldtingimuste p 9.3 näeb ette, et kõik poolte vahelised teated seoses liisingulepinguga

esitatakse kirjalikult liisingulepingus toodud aadressidel või mõnel muul aadressil, mille üks pool

on teisele poolele teatavaks teinud. Kiireloomulistel juhtudel võidakse teated edastada faksiga või

e-postiga.

Hageja on esitanud kohtule 03.05.2010 liisinguvõtja seaduslikule esindajale Jaak Pirnipuule

adresseeritud tähtkirja ümbriku koopia koos väljastusteate koopiaga (tl 164-166), millelt nähtub,

7(11)

et 04.05.2010 on kiri AS Eesti Post poolt läkitatud Tartusse, kuhu see on jõudnud 06.05.2010.

Korduvteade tähitud kirja saabumise kohta on adressaadile edastatud 12.05.2010. Kiri on saadetud

liisingulepingus toodud aadressil, mis kattus selle saatmise ajal OÜ Kaevemeister äriregistris

märgitud aadressiga (tl 138-140) ja millelt liisinguvõtja ning käendaja on neile varasemalt

(12.02.2009, 05.03.2009 ja 15.06.2009) adresseeritud kirjad kätte saanud (tl 133-136).

Tähtstandardkiri väljastatakse saajale tema tegevus-, elu- või asukohta allkirja vastu. Kohtule ei

ole esitatud 03.05.2010 tähtkirja allkirjaga väljastusteadet. Hageja väitel tagastati talle tähtkiri

hoiutähtaja möödumisel. Kuigi ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole

tahtevaldust kätte antud (3-2-1-151-11 p 14), on hageja kohtu hinnangul TsÜS § 69 lg 3 järgi

tõendanud, et tahteavaldus (03.05.2010 teatis) on jõudnud saajani ja saajal oli mõistlik võimalus

tahteavaldusega tutvuda. Nimelt on liisinguvõtja 10.06.2010 elektronkirjas (tl 189-190) soovinud

pangalt järjekordset (tl 137) võimalust kokkuleppe sõlmimiseks (panga eesmärk ei ole mitte

viimastki vaipa jalge alt ära tõmmata, vaid proovida mingi lahendus asjale leida), kuigi ta oma

seekordseid lubadusi ei täitnud (seekord jah läksid lubadused suht hapuks), sest see firma on tema

jaoks kogu elu. Samas ei ole pank enam nõustunud lepingulises suhtes olema ega liisingulepingut

esialgsetel tingimustel ennistama, vaid on pakkunud liisinguvõtjale kas vara väljaostu või liisingu

ülevõtmist kolmanda isiku poolt.

Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et hageja on tõendanud 03.05.2010 tahteavalduse

jõudmise liisinguvõtjani, mistõttu oli viimasel mõistlik võimalus selle sisuga tutvuda. Seega on

toonud 03.05.2010 teatis kaasa lepingu lõppemise 25.05.2010.

5. Hagi on esitatud liisingulepingu üldtingimuste p 7.3 ja VÕS § 367 alusel. Üldtingimuste p 7.3

kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on

liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja

kannab seoses liisingulepingu üles ütlemisega. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu

ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja

kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise

kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg-s 1

nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda

jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud

summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (VÕS § 367 lg 2). Sama

paragrahvi 3. lõike kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 näeb

ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud

juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Hageja on arvestanud oma nõude kostja vastu sõiduki jääkmaksumuse ning enne ülesütlemist

võlgnetavate liisingu- ja kaskokindlustusmaksete ning ülesütlemisest tingitud lisakulude

summana. Seejuures on hageja lugenud sõiduki jääkmaksumuseks selle omandamiseks tehtud

hüvitamata kulutusi. Selliselt vastab hageja arvestus põhimõtteliselt VÕS § 367 lg-tele 1, 2 ja 4.

Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada

tema poolt sõiduki omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud sõiduki väärtusega

hagejale tagastamise ajal.

6. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise

hetkel. Hageja on seisukohal, et liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel tuleb pidada

sõiduauto hilisemat müügihinda, so 11 583,33 eurot ilma käibemaksuta. Hageja arvates tegi ta

kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kostja

leiab, et hageja on võõrandanud liisingueseme tuntavalt alla oma turuväärtuse.

Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-08 p 18), et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda

liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka

liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see

ei erine oluliselt (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest) eseme turuhinnast ning

8(11)

liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud

liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10% võrra

turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma

kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis

paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane

ei saa mõjutada müügiprotsessi (antud juhul üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1).

Kohtule ei ole esitatud panga vastava komisjoni otsuse alusel sõiduauto müüki suunamise akti

koos selle müüki suunamise alghinnaga nagu näeb ette hageja kehtestatud liisingueseme

müügiprotseduuri p 4 (tl 63). Samas nähtub asja materjalidest, et liisinguese suunati hageja poolt

müüki 10.12.2010 alghinnaga 11 983,43 eurot (ilma käibemaksuta) (tl 141-142). Hagejale kui

liisinguandjale olid teada sõiduautol fikseeritud puudused (tl 70, 71) selle üleandmisel hagejale,

samuti läbitud kilometraaž 224 651 km. Eeltoodust tulenevalt on hageja kohtu hinnangul

arvestanud ja hinnanud konkreetse sõiduauto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid

defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (lisa- ja erivarustus). Eelduslikult on hageja sõiduauto

müüki pannud turuhinnaga. Hageja ise ei ole kohtumenetluses väitnud, et sõiduauto tegelik

väärtus oli selle temale tagastamise ajal 06.12.2010 madalam 11 983,43 eurost (müüki pandud

hinnast). Hageja on esitanud kohtule 14.12.2010 teatised (tl 191, 192) põhivõlgniku ja käendaja

teavitamise kohta liisingueseme võõrandamisest ja selle müügihinnast. Mis puudutab 14.12.2010

teatiste kättetoimetamist, siis kehtib kohtu arvates viidatud teatiste osas hageja üldtingimuste p-s

9.3 sätestatud regulatsioon. Kuivõrd 14.12.2010 teatiste näol ei ole tegemist kujundusõigusega,

mis realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni,

loeb kohus teatised liisinguvõtjale ja käendajale saadetuks. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et

hageja on liisinguvõtjat ja käendajat liisingueseme müüki suunamisest ja määratud hinnast

kirjalikult teavitanud, et nad teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral

liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Seega on hageja oma teavitamiskohustuse täitnud ning

liisinguvõtja ja käendaja müügiprotseduuri kaasanud.

Mõlemad pooled on esitanud kohtule tõendeid liisingueseme väärtuse kohta selle tagastamise ajal

(hageja tõendid tl 143-144 ja kostja tõendid tl 154-157, 172, 194) ja mõlemad on teise

kohtumenetluse poole tõenditele vastu vaielnud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole asja

väärtuse tõendamine välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (3-2-1-11-12 p 12).

Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse

määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust

vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (3-2-1-118-08 p 20). Poolte

esitatud tõenditest nähtub, et hageja on päringu tegemisel märkinud ära vaid sõiduki põhiandmed

ja jätnud märkimata andmed lisavarustuse kohta. Seega ei ole hageja päringu puhul arvestatud

liisingueseme väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Kostja müügipakkumised auto24.ee

portaalist ja Nemm Autokeskuse 06.09.2010 hinnang sõiduautole seevastu ei arvesta vaidlusaluse

sõiduauto väärtust vähendada võivaid defekte ega läbitud kilomeetreid. Eeltoodust tulenevalt on

kohtu hinnangul tegemist asjakohatute tõenditega. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja ei ole

tõendanud, et ta suunas sõiduauto algselt müüki keskmisest turuhinnast madalama hinnaga, tuleb

sõiduki väärtuse määramisel VÕS § 367 lg 3 kontekstis käesolevas asjas lähtuda sõiduki müüki

suunamisel fikseeritud väärtusest, mis on 11 983,43 eurot ilma käibemaksuta. Kuivõrd liisinguese

võõrandati 10.01.2011 (tl 76) 11 583,33 euro eest ilma käibemaksuta, on tegemist lubatava

hinnaerinevusega turuväärtusest, mistõttu on liisinguandja antud juhul tõendanud, et

liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind ehk 11 583,33 eurot.

7. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Sarnane regulatsioon sisaldub ka üldtingimuste p-s 3.7.

Hageja nõuab kostjalt lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude, so vara tagastamise ja

realiseerimise kulude, väljamõistmist summas 866,38 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on

tasunud OÜ-le Reeborn vara tagastus- ja transporditeenuse eest kokku 325,96 eurot (tl 74-75)

9(11)

ning Autolink OÜ-le vahendustasu sõiduki müügilt ja dublikaatpassi väljastamise tasu

kogusummas 540,42 eurot (tl 72-73). Kostja on hageja viidatud lisakuludele vastu vaielnud, välja

arvatud dublikaatpassi väljastamise tasule, mis ilma käibemaksuta moodustab 19,17 eurot. Seega

on kostja hageja lisakulud nimetatud osas ja ulatuses omaks võtnud TsMS § 231 lg 4 mõttes.

Riigikohus on leidnud, et liisingueseme tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud ja

müügikulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Eelnenu ei

tähenda aga seda, et nimetatud kulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult

põhjendatud (3-2-1-112-06 p-d 9 ja 11).

Vaidlust ei ole selles, et lepingu ülesütlemise põhjustasid liisinguvõtjast tulenevad asjaolud.

Üldtingimuste p 7.5 järgi kohustus liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult

liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja poolt

kehtestatud tähtajal ja korras. Vaidlust ei ole ka selles, et liisinguvõtja üldtingimuste p-i 7.5

kohaselt ei täitnud. Kohus märgib, et liisinguandja tegevus on üldjuhul suunatud liisinguesemeks

olnud ja lepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõidukite võõrandamisele.

Võõrandamistegevusega tekkivad kulud – vajadus sõiduki transportimiseks nt kõrgema hinna

saamiseks ühest kohast teise (antud juhul Pärnust Tallinna) nii juhul, kui seda teeb liisinguandja

ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab selleks teenust – on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes.

Kohtu arvates ei saa hageja temale tagastusteenust osutavale firmale käsundit andes ette määrata,

kuidas tuleb sõiduk transportida (antud juhul puksiiriga) hageja näidatud kohta, mistõttu ei ole

kohtul alust pidada liisingueseme tagastamisega seotud kulu ebamõistlikuks või põhjendamatuks.

Kohus on seisukohal, et olukorras, kus sõidukil puudus tehniline pass ning rehvid olid

sõidukõlbmatud ja talverehvid väga kulunud (tl 70), oli 06.12.2010 põhjendatud ja vajalik

puksiirteenuse kasutamine. Eeltoodut arvestades on kostjalt hageja kasuks tagastuskulude katteks

väljamõistmisele kuuluvaks summaks 325,96 eurot ilma käibemaksuta.

Kostja on vaielnud vastu müügikulu (vahendustasu) suurusele 521,25 eurot ilma käibemaksuta

põhjusel, et sõiduki müüja ja ostja langesid kokku. Kohtu hinnangul ei anna kostja vastuväide

alust jätta hageja sellekohast nõuet rahuldamata. Hageja on selgitanud, et ei tegele

krediidiasutusena ise sõidukite võõrandamisega, vaid kasutab selleks oma koostööpartnerite abi,

kes teostavad kõik müügiks ettevalmistamisega seotud vajalikud toimingud (nt tehniline

ülevaatus, autopesu). Antud juhul pakkus Autolink OÜ sõidukit nii internetis kui oma

müügiplatsil müügiks terve kuu. Huvilistel oli selle aja kestel võimalik pakutava sõiduautoga

tutvuda. Liisinguese müüdi hinnaga 13 900 eurot ja seejuures on müügiteenuse eest tasutud

521,25 eurot, mis teeb teenustasuks 3,75%. Kohtu hinnangul ei saa sellist tasu pidada ülemäära

kõrgeks ja tavapärast tasu ületavaks, mistõttu on hageja nõue müügikulu osas põhjendatud

521,25 euro ulatuses ilma käibemaksuta.

Eeltoodud

kohtu

põhjendusi

arvestades

on

hageja

lisakuluks

kokku

866,38 eurot

(325,96 + 521,25 + 19,17).

8. Hageja nõuab kostjalt tasumata liikluskindlustusmaksete väljamõistmist summas 27,55 eurot.

Kostja on hageja nimetatud nõudele vastu vaielnud, leides, et alates ajast, kui liisinguese oli

omaniku valduses (so alates 06.12.2010), puudus põhjus ja vajadus kostja arvelt kindlustust edasi

pidada.

Liisingulepingu p 11.1 kohaselt kohustub liisinguvõtja hiljemalt järgmisel päeval pärast

liisingueseme enda valdusesse saamist sõlmima liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku

kindlustuslepingu. Punkt 10 näeb ette, et lisaks liisingu osamaksete ja intressi tasumisele kohustub

liisinguvõtja liisingulepingu kehtivuse ajal tasuma tähtaegselt ja kohaselt kõik kulud, mis võivad

kaasneda liisingulepinguga, sh liisingueseme nii kohustusliku kui vabatahtliku kindlustuse

maksed.

Üldtingimuste p 6.3 kohaselt tasub kindlustusmakseid ning kindlustusega seotud muid kulutusi

täielikult liisinguvõtja. Punktist 6.3.1 nähtuvalt kohustub liisinguvõtja tagama kindlustuslepingute

ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise kindlustuslepingu ja

liisingulepinguga ettenähtud tingimustel kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni.

10(11)

Punkti 6.3.2 kohaselt kohustub liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel

ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate

regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud liisinguandja, kohustub

liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale vastavad summad liisinguandja poolt nimetatud tähtajaks ja

korras.

Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et liisingulepingust tulenes liisinguvõtja kohustus tasuda

kindlustusmakseid ning kuna hageja täitis liisinguvõtja kohustuse, peab kostja selle hagejale

hüvitama VÕS § 78 lg 4 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada

tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb

seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh alusetust rikastumisest või

käsundita asjaajamisest. Samas nähtub liisingulepingu ja selle üldtingimuste vaidlusalustest

sätetest, et liisinguvõtja kohustus tagada kindlustuskaitse olemasolu ja tasuda kindlustusmakseid

on seotud liisingueseme kasutamise ajaga. Seega on põhjendatud kindlustusmaksete võlgnevus

välja mõista 06.12.2010 seisuga, millisel kuupäeval liisinguese hagejale tagastati.

01.11.2010 koondarve nr 7122 (tl 53, 54, 55) kohaselt on liikluskindlustusmaksete perioodiks

01.11.2010 kuni 31.01.2011 summas 27,55 eurot. Selles osas on hageja nõue põhjendatud

10,78 euro ulatuses (27,55 eurot / 92 päeva × 36 päeva).

Hagiavaldusest ja liisinguvõtjale esitatud arvetest (tl 43-52) nähtub, et debitoorne võlgnevus

sisaldab kaskokindlustusmaksete võlgnevust. 27.12.2010 arve (tl 43) on esitatud ka

kindlustusperioodi eest alates 01.12.2010 kuni 30.12.2010 summas 95,04 eurot. Kohtu

põhjendustest lähtudes on hageja nõue põhjendatud 19 euro ulatuses (95,04 eurot / 30 päeva ×

6 päeva). Seega on debitoorseks võlgnevuseks 4491,60 eurot (4510,60 – 19) 4510,60 euro asemel.

9. Kohus märgib, et kohtu poolt eespool tehtud ümberarvestused ei mõjuta hageja esitatud

sissenõutavaks muutunud viivisenõuet summas 746,39 eurot, kuna viivist on arvestatud

tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt lepingujärgses määras enne liisingulepingu ülesütlemist

25.05.2010 (tl 56-61). Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud ega taotlenud

viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel.

10. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi

(VÕS § 142 lg 1 ning § 145 lg 1 ja 2). Kohtu põhjendustest tulenevalt on liisingulepingust tulenev

nõue kokku 17 528,06 eurot (vara jääkmaksumus 11 412,91 eurot, debitoorne võlgnevus

4491,60 eurot,

vara

tagastamise

ja

realiseerimisega

seotud

kulud

866,38 eurot,

liikluskindlustusmaksete võlgnevus 10,78 eurot ja viivismaksete võlg 746,39 eurot), millest tuleb

maha arvata sõiduauto väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel 11 583,33 eurot ja seega on

hageja nõue katmata 5944,73 euro ulatuses (17 528,06 – 11 583,33). Nimetatud summa kuulub

kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

11. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja on hagis palunud mõista kostjalt

välja viivise 0,25% päevas põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja

on vastuses hagile leidnud, et kuna hageja ei ole liisingulepingut kehtivalt üles öelnud, ei pea

kostja vastutama lepingu ülesütlemisest tulenevate tagajärgede eest, sh maksma viiviseid. Samas

on kohus põhjenduste p-s 4 tuvastanud, et liisinguleping on hageja poolt kehtivalt üles öeldud

ning 03.05.2010 teatis on toonud kaasa lepingu lõppemise 25.05.2010.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul on liisingulepingu p-s 5.1

kokku lepitud viivisemäär 0,25% päevas.

TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

11(11)

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohus on seisukohal, et hageja lisanduva viivise nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Kohus märgib, et viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmise rikkumisega

võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude

realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa

viivis tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingu

mittekohane täitmine) ning seetõttu on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

0,25% päevas põhinõudelt 5198,34 eurot (5944,73 – 746,39) alates 13.02.2012 (hagi kohtusse

esitamise aeg) kuni põhinõude täitmiseni. Samas peab kohus põhjendatuks piirata hageja

viivisenõuet põhinõude suurusega.

12. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus kokkuvõttes käesoleva otsusega hageja kasuks

väljamõistmisele kuuluvaks summaks 5944,73 eurot, millest 5198,34 eurot on põhinõue ja

746,39 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja lisanduva

viivise 0,25% päevas alates 13.02.2012 kuni põhinõude 5198,34 eurot täitmiseni, kusjuures

viivisenõuded (juba sissenõutavaks muutunud viivis ja alates 13.02.2012 lisanduv viivis) kokku ei

või ületada põhinõuet.

13. TsMS § 173 lg 1 näeb ette, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 järgi

näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi jäeti rahuldamata

marginaalses ulatuses (0,6%), on kohus seisukohal, et poolte menetluskulud tuleb jätta täies

ulatuses kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik