3-14-50267/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 06.10.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50267 Haldusasi G.B.e kaebus Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr 1769-d tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja — G.B. Vastustaja — Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 06.10.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.B. esitas 25.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr 1769-d tühistamiseks.

1.1. Kaevatava käskkirjaga (tl 23–24) karistati kaebajat kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks selle eest, et ta ei järginud kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid suhtlemisel vanglateenistusega. Vastustaja tugines vangistusseaduse (VangS) § 63 lg-le 1, § 67 p-le 1 ja Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi: Kodukord) p-le 1.11.1. Käskkirjast nähtuvalt tegi neljanda üksuse vanemvalvur J.S. ettekande nr 3243 selle kohta, et 24.11.2013 kella

2

06.20 paiku toidujagamise ajal ei olnud kinnipeetav G. B. rahul sellega, et ta peab ootama toidujagaja juures järjekorras ning väljendas ennast ametnike juuresolekul valjuhäälselt ebatsensuurselt, kasutades väljendeid, mis ei vasta üldtunnustatud viisakusreeglitele. Kinnipeetav ei allunud korraldusele karjumine lõpetada ning kasutas tagasi kambrisse liikudes taas ebaviisakat väljendit.

1.2. Käskkirja kohaselt anti kinnipeetavale 03.12.2013 võimalus anda selgitusi eelnimetatud ettekande kohta. Seletuskirja kohaselt kutsus valvur J. S. hommikusöögi ajal kohale kambrite 38 ja 39 kinnipeetavad. Kaebaja väitel ütles ta valvurile: “Kuhu te kiirustate?“, millele järgnes kinnipeetava hinnangul vastus, millega valvur väljendas oma suhtumist. Kinnipeetava sõnul ei solvanud ta valvurit. Ettekanne sisaldab valet, mida võivad kinnitada kambri nr 39 kinnipeetavad.

1.3. Käskkirja kohaselt on kinnipeetavale allkirja vastu tutvustatud vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi ning nende eiramisel on tegemist süülise käitumisega. Menetluse käigus leidis kinnitust, et kinnipeetav ei järginud vanglateenistuse ametnikuga suheldes kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Selline käitumine on vastuolus Tallinna Vangla kodukorra p-ga 1.11.1 ja on oma iseloomult raske rikkumine ning süüline käitumine.

1.4. Karistuse määramisel on tuginetud vanemvalvur J. S.i ettekandele. Rikkumist kinnitab oma seletuskirjas ka juhtumi juures viibinud vanglaametnik K.P. (neljanda üksuse valvur). Tema seletuse kohaselt tekkis suuline konflikt vanemvalvur J. S.i ja ärritunud kinnipeetava vahel, mille käigus viimane kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Kinnipeetav eitas distsiplinaarrikkumise olemasolu. Rikkumine on tõendatud vanglaametnike ütlustega ning puudub põhjus pidada neid ebausaldusväärseks. Vanglaametnikel puudub põhjus koostada tõele mittevastavat ettekannet, pealegi riskiksid nad selle ilmsikstulekul distsiplinaarvastutusega. Käskkirja kohaselt puudus seetõttu vajadus võtta tunnistusi kambri 39 kaaskinnipeetavatelt, pealegi ei saa selliseid tunnistusi pidada usaldusväärseks.

1.5. Käskkirja kohaselt on kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud, kuna rikkumine on toimunud, samuti on karistamine vajalik üldpreventiivsel eesmärgil. Karistuse määramisel puuduvad kergendavad asjaolud. Raskendavaks asjaoluks on kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, muuhulgas ka samalaadsete rikkumiste eest. Samuti tuleb arvestada, et kinnipeetava poolt üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimine on lubamatu, kuna ohustab vangla sisekorda. Sisekorra tagamine vanglas on vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vältimatu.

1.6. Selgunud asjaolusid arvesse võttes leidis vanglateenistus, et otstarbekas ei ole määrata karistuseks noomitust koos isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamisega kuni 45 päevaks või ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamist. Tegemist oleks liiga leebe karistusega. Eesmärki ei täidaks ka töölt eemaldamine, kuna kinnipeetavat pole tööle rakendatud. Kartserisse paigutamine loob kinnipeetava jaoks aga reaalse tagajärje ja seeläbi teeks ta ka vastavad järeldused. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele, on proportsionaalne ja kõige efektiivsem kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks.

2. G. B. esitas eelnimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vaide (tl 32–33), mille Tallinna Vangla jättis 22.01.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/1386-4 rahuldamata.

KAEBAJA SEISUKOHAD

3. Kaebuses halduskohtule (tl 1–6, tõlge tl 14–15) taotleb kaebaja Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr 1769- d tühistamist. Kaebaja esitab järgmised seisukohad.

3.1. Konflikt tekkis olukorras, kus korrapidaja J. S. kutsus hommikusöögi järele korraga kambrite nr 38 ja nr 39 kinnipeetavad, mistõttu tekkis mittevajalik tunglemine ja 16 inimesest koosnev järjekord. Kaebaja sõnul tegi ta vanglaametnikule märkuse, küsides „kuhu ta kiirustab“. Kaebaja hinnangul rikkus vanglaametnik toidujagamise korda, sest kõik kambrid peavad saama toidu eraldi. Järjekorra olemasolu kinnitab ka K. P. oma seletuses.

3

3.2. Vangla ei ole asjaolusid objektiivselt välja selgitanud. Kaebajalt ei ole võetud seletuskirja. Põhjendamatu on seisukoht, et kinnipeetavad ei saa olla asjas tunnistajateks. 3.3. Karistuse on määranud selleks pädevust mitteomav ametnik (kontaktisik), kes on asja lahendamisest isiklikult huvitatud. Karistuse pidanuks määrama vangla direktor situatsiooni objektiivselt hinnates. 3.4. Pole tõendatud, et kaebaja väljendus ebatsensuurselt valvur J. S.i aadressil. Kaebaja pole J. S.i solvanud. Kaebaja väitel ütles ta pärast toidu saamist kambrisse nr 39 naastes: „Miks seisame rahvasummana järjekorras nagu debiilsed. Kuid peame ootama käsku kambris“. Ta ütles seda iseenda, mitte valvuri aadressil. Kinnipeetavate omavahelises suhtluses ja ka suhtlemisel vangla personaliga on žargoon, ebatsensuursused väljendid ja labasus suulise kõne lahutamatu osa. 3.5. Vanglaametnik J. S. rikkus selle juhtumi puhul vanglatöötaja eetikakoodeksi sätteid (§ 1 p 1.3, p 1.8, p 1.9), mille kohaselt vanglaametnik peab oma tööd tegema asjatundlikult, õiglaselt, usaldusväärselt, petmiseta ja asja sisu moonutamata, ta ei tohi toetada vägivalda ja vihavaenu ning peab tegema kõike päevakorra rikkumise ennetamiseks. 3.6. Oma väidete kinnituseks soovib kaebaja kohtule esitada konflikti pealtnägijaks olnud kambrikaaslase G. B. avalduse (tl 7, tõlge tl 15 pöördel). 3.7. Kohtule 07.04.2014 esitatud täiendustes (tl 51–53, tõlge tl 56) märgib kaebaja, et ettekanne ei sisalda konkreetseid lauseid või väljendeid, mida kaebaja väidetavalt ütles.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

4. Tallinna Vangla vastustajana on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Oma seisukoha põhjendamiseks esitab vastustaja järgmised väited. 4.1. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud neljanda üksuse vanemvalvur J. S.i 24.11.2013 ettekandega nr 3243 ja valvur K. P. 12.12.2013 seletuskirjaga, millest nähtub, et 24.11.2013 kella 06.20 paiku toimunud toidujagamise ajal ei olnud G. B. rahul sellega, et ta peab ootama järjekorras toidujagaja juures ja väljendas ennast kõva häälega ebatsensuurselt ametnike juuresolekul, kasutades väljendeid, mis ei vasta üldtunnustatud viisakusreeglitele. Korraldusele, lõpetada selline karjumine, kinnipeetav ei allunud, vaid liikudes kambrisse kasutas jälle ebaviisakat väljendit (väljend märgitud ettekandes nr 3243). Kinnipeetava käitumine oli vastuolus Tallinna Vangla kodukorrast tulenevate nõuetega. Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras. 4.2. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektorkontaktisiku 17.12.2013 käskkiri nr 1769-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Lähtuvalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 117 lg-st 1 on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha otsus VangS § 64 lg 4 alusel. 4.3. Kinnipeetaval tuleb end väljendada viisakas vormis ebatsensuurseid väljendeid kasutamata. Rahulolematus vangla töökorraldusega toidujagamisel ei ole õigustuseks arvamuse väljendamisel ebatsensuursete väljendite kasutamiseks. 4.4. G. B. oli teadlik vangla kodukorra punktis 1.11.1. sätestatud nõudest ja sellest, et vangla ei aktsepteeri suhtlemisel ebaviisakat käitumist ega ebatsensuursete sõnade kasutamist. Kaebaja keeldus allkirja andmast kodukorra tutvustamisel. Allkirja andmisest keeldumine ei tähenda, et vangla ei ole kodukorda tutvustanud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 30 tuleneb, et kui menetlusosaline keeldub dokumenti vastu võtmast, teeb dokumendi kättetoimetaja kindlaks keelduja isiku ning teeb dokumendile märke, mille kinnitab oma allkirjaga. Sel juhul loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks. Rikkumise toimepanemise ajaks oli G. B. tutvunud nii kodukorra eestikui ka venekeelse versiooniga (jagatud kambritesse). 4.5. G. B.e vaide põhjal võib mõista, et ta ei eita robustset kõnepruuki, kuid õigustab seda oma pahameele väljendamisega üldise olukorra suhtes, väites, et kõneles nö iseendaga, mitte valvuriga. Regulatsiooni mõttes ei oma tähtsust, kas kaebuse esitaja poolt lausutud ebaviisakas kõnepruuk ja ebatsensuursed sõnad oli suunatud otseselt ametnikule või kasutas ta neid üldise olukorra väljendamiseks, keelatud oli neid kasutada suhtlemisel igal juhul. G. B. on ka varasemalt suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreegleid eiranud. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri väljavõttest nähtuvalt on kinnipeetavat ka varasemalt analoogse rikkumise eest distsiplinaarkorras karistatud.

4

4.6. Vanemvalvur J. S.i 24.11.2013 ettekandest nr 3243 nähtuvalt teavitati kinnipeetavat ettekandest ja intsidendi järgselt anti kaebuse esitajale võimalus selgituste andmiseks, millest ta loobus. Loobumine on ettekandes fikseeritud. Selgituste andmine on kinnipeetava õigus, neid ei saadud võtta tema tahte vastaselt. Distsiplinaarmenetluse algatamisest on kaebuse esitajat 03.12.2013 teavitatud ja samal kuupäeval on kaebuse esitaja ka kirjalikud selgitused vanglale esitanud. Seega on vangla VangS § 64 lg-s 2 ette nähtud selgituste andmist võimaldanud ja HMS § 40 lg-s 1 sätestatud ärakuulamise kohustust rakendanud ning kaebuse esitaja õigusi ei ole distsiplinaarmenetluses rikutud. 4.7. Kaebuse esitaja viited vanemvalvur J. S.i poolt vanglateenistuja eetikakoodeksi rikkumisele ei ole põhjendatud. Pole alust arvata, et J. S. on kirjutanud fiktiivse ettekande või moonutanud ettekandes faktilisi asjaolusid. Distsiplinaarmenetluse käigus 12.12.2013 antud valvur K. P.i kirjalik selgitus kinnitab 24.11.2013 toimunut. Ametikohustuste täitmist ja distsipliinirikkumise fikseerimist J. S.i poolt ei saa käsitleda vägivalla ja vihkamise soosimisena ega õigusrikkumistele õhutamisena. 4.8. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale väitnud, et kinnipeetavatel pole lubatud või võimalik olla distsiplinaarmenetluses tunnistajaks. Kaebuse esitajale on vaidlusaluses käskkirjas ja 20.02.2014 vaideotsuses nr 5-15/14/1386-4 selgitatud, miks ei peetud vajalikuks kaaskinnipeetavatelt kambrist nr 39 tunnistajatena praegusel juhul ütlusi võtta. Rikkumine seisnes suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreeglite järgimata jätmises ja ei oma tähtsust, kas öeldu oli suunatud kellelegi konkreetselt. Kuna juhtum leidis aset toidujagamise ajal, kus viibisid teised kinnipeetavad ja vanglateenistuse ametnikud, oli tegemist suhtlusega kaebuse esitaja ja kolmandate isikute vahel isegi siis, kui kaebuse esitaja pelgalt olukorra kohta oma arvamust väljendades.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

6. Kaebaja on vaidlustanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, millega teda karistati tuginedes VangS § 67 p-le 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-le 1.11.1 selle eest, et kinnipeetavana ta „ei järginud kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid suhtlemisel vanglateenistujaga“ (tl 23).

VangS § 67 p 1 kohaselt on vanglas kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ p 1.11.1. sätestab, et kinnipeetav on kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

7. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.

Pooled on erineval seisukohal selles, kas kinnipeetav on rikkunud Kodukorra p-s 1.11.1.sätestatud kohustust.

Vastustaja on seisukohal, et ebatsensuursete väljendite kasutamine on tõendatud. Vanemvalvur J. S. koostas 24.11.2013 kaebaja käitumise kohta ettekande, millele Tallinna Vangla tugines distsiplinaarkaristust määrates. Vanemvalvur J. S.i 24.11.2013 ettekandes nr 3243 on kaebaja kasutatud venekeelsed ebatsensuursed sõnad ka märgitud (tl 131). Käskkirjast nähtuvalt kinnitas ebatsensuursete väljendite kasutamist kaebaja poolt ka juhtumit pealt näinud ja kuulnud vanglaametnik K. P.12.12.2013 seletuses. Nimetatud seletuses on samuti märgitud kaebaja poolt 24.11.2013 kasutatud venekeelsed ebatsensuursed sõnad (tl 132).

5

Kaebaja ei eita ebatsensuursete väljendite kasutamist distsiplinaarkaristuse määramise kaasa toonud juhtumi puhul. Samuti väidab ta korduvalt nii oma kaebuses kui ka vanglale esitatud vaides, et žargoon ja ebatsensuursed väljendid on kinnipeetavate omavahelises igapäevases kõnepruugis tavapärased. Kaebaja on aga seisukohal, et ettekandes nimetatud väljendeid või sõnu ei adresseerinud ta mitte vangivalvur J. S.ile, vaid valjusti iseendale. Vanglale esitatud vaide p-s 2 (tl 26, tõlge tl 32) on kaebaja loetlenud üksikuid venekeelseid ebatsensuurseid sõnu, eitamata seejuures nende kasutamist. Samas väidab ta järjekindlalt, et ei kasutanud neid sõnu ametniku suhtes ning ettekandes ei suuda ametnik neid sõnu isegi seostada.

Seega on pooled erineval seisukohal selles, kas Kodukorra p-s 1.11.1 sätestatud nõue järgida suhtlemisel (sh vanglateenistujate ja kaaskinnipeetavatega) üldtunnustatud viisakusreegleid ja mitte kasutada üheski vestluses või pöördumises ebatsensuurseid väljendeid, kehtib ainult olukorras, kus toimub vestlus konkreetselt määratletud isikute vahel või saab seejuures mõista suhtlemist mõnevõrra avaramalt. Kaebaja hinnangul pole ta distsiplinaarrikkumist toime pannud, kuna öeldu polnud suunatud konkreetsele isikule (vanglaametnikule), vaid öeldud omaette. Vastustaja peab rikkumiseks ebatsensuurset sõnakasutust ka juhul, kui see polnudki ametnikule adresseeritud.

8. Vaidlust pole selles, et juhtum leidis aset olukorras, kus lähestikku viibisid kahe kambri kinnipeetavad (kaebaja väitel 16 inimest) ning vähemalt kaks vanglaametnikku (J. S. ja K .P.). Kaebaja, taotledes tunnistuste võtmist oma kambrikaaslastelt, möönab, et vähemalt nemad juhtunut kuulsid. Ka kaebaja poolt kohtule esitatud kambrikaaslase G. B.i avaldusest (tl 7, tõlge tl 15 pöördel) ei nähtu, et kaebaja pole kõnealuses situatsioonis ebatsensuurselt väljendunud. Avalduse põhisisuks on, et ebatsensuursed väljendid (kui neid ka öeldi) ei puudutanud ettekande koostanud vanglaametnikku ega olnud mõeldud tema solvamiseks.

Kohus nõustub vastustaja lähenemisega, et üldtunnustatud viisakusreeglite järgimise nõue suhtluses ei saa piirduda ainult kahe või enama isiku omavahelise vestluse raamesse jääva sõnakasutusega. Viisakusreegleid, sh nõuet mitte kasutada ebatsensuurseid väljendeid, tuleb järgida ka ametnike ja kaaskinnipeetavate hulgas ja kuuldekauguses viibides, kuigi otseselt kedagi ei kõnetata või kellegagi ei vestelda. Viisakusnõuet rikkuvaks võib pidada mistahes, sh spontaanselt öeldud ebatsensuurset lauset või sõna, kui teised isikud (sh vanglateenistuse ametnikud või kaaskinnipeetavad) seda kuulevad. Määrav ei ole, kas sellise sõnakasutuse eesmärk oli kedagi solvata või halvustada või üksnes abstraktselt oma pahameelt väljendada.

Karistus on käskkirjast nähtuvalt praegusel juhul määratud üldtunnustatud viisakusreeglite järgimata jätmise eest vanglateenistujaga suhtlemisel, mitte aga näiteks konkreetse vanglaametniku solvamise või ebaviisaka kõnetamise eest. Ebaviisakat kõnepruuki ega ebatsensuursete väljendite kasutamist ei saa õigustada väitega, et taoline sõnakasutus on vanglasiseses suhtluses kujunenud tavapäraseks.

9. Kaebaja on distsiplinaarkaristust põhjendamatuks pidanud ka seetõttu, et nõue, mille rikkumist talle ette heidetakse, on sätestatud Tallinna Vangla kodukorras, mida talle pole tutvustatud. Vastustaja on kohtule esitanud tõendi, millest nähtuvalt on kaebajale soovitud 01.02.2013 tutvustada Tallinna Vangla 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorda (tl 70). Dokumendil on inspektor-kontaktisiku allkirjastatud märkus „Keeldus allkirja andmast“.

Vangla kohustus tutvustada kinnipeetavale vangistuse täideviimist reguleerivaid õigusakte tuleneb VangS § 14 lgst 2. Vangla kodukorra kui üldkorralduse (HMS § 51 lg 2 tähenduses), mis paneb muuhulgas ka kinnipeetavale kohustusi, tutvustamisel tuleb lähtuda HMS § 28 kättetoimetamise regulatsioonist. HMS § 30 sätestab, et kui menetlusosaline keeldub dokumenti vastu võtmast, teeb dokumendi kättetoimetaja kindlaks keelduja isiku ning teeb dokumendile märke, mille kinnitab oma allkirjaga. Märkega dokumendi tagastab ta haldusorganile. Sel juhul loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks, välja arvatud juhul, kui dokumendi vastuvõtmisest keelduti HMS § 29 lõigete 1–3 rikkumise tõttu. Praegusel juhul on vangla järginud HMS §-s 30 sätestatut ning ei nähtu HMS § 29 lg-tes 1-3 nimetatud nõuete rikkumist. Seega on alusetu kaebaja väide, et talle polnud tutvustatud õigusakti, millest tema poolt rikutud kohustus tulenes. Vastustaja väitel on Tallinna Vangla teinud kinnipeetavatele kättesaadavaks ka Kodukorra tõlke vene keelde (tl 69).

6

10. Kaebaja väitel puudus talle distsiplinaarkaristuse määranud vanglaametnikul selleks pädevus. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on selle andnud Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisik (tl 24 pöördel).

VangS § 64 lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja § 17 lg-le 1 on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha otsus VangS § 64 lg 4 alusel, st määrata distsiplinaarkaristus. Seega on kaebaja väide ametniku pädevuse puudumisest alusetu.

11. Kaebaja on seisukohal, talle distsiplinaarkaristuse määramisel on rikutud tema õigust olla menetluses ära kuulatud. Vanemvalvur J. S.i 24.11.2013 ettekandest nr 3243 nähtuvalt on kaebajat ettekandest teavitatud, kaebaja on loobunud seletuskirja esitamisest (tl 131). Asja materjalidest nähtuvalt on distsiplinaarmenetluses võetud kinnipeetavalt 24.11.2013 juhtunu kohta seletuskiri 03.12.2013 (tl 33 pöördel). HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited enne haldusakti andmist (v.a sama paragrahvi kolmandas lõikes loetletud erandid). Eelnevast nähtuvalt on kaebajale antud võimalus selgituste andmiseks enne vaidlustatud käskkirja andmist. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja hilisemas menetluses näidanud asjaolusid, mida ta veelgi põhjalikuma ärakuulamise käigus oleks saanud esitada või selgitada. Vaidluse põhisisu nii kohtukui ka vaidemenetluses on taandunud Kodukorra p-s 1.11.1 sätestatud nõude lahtimõtestamisele, st sellele, kas distsiplinaarsüüteo koosseisu täitmiseks piisas ebatsensuursete väljendite kasutamisest, või on määrav, et need olnuks suunatud kindla isiku vastu.

12. Kaebaja väitel on distsiplinaarmenetluses põhjendamatult võtmata jäetud ütlused kaebaja kambrikaaslastelt, kes olid karistuse määramisega päädinud juhtumi pealtnägijateks. Kohus nõustub kaebajaga selles, et juhtumi asjaoludest sõltuvalt võivad tõenditeks haldusmenetluses olla ka kinnipeetavate ütlused. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja praegusel juhul loobunud kaaskinnipeetavate kui tunnistajate ütluste võtmisest mitte seepärast, et seda ei peeta põhimõtteliselt võimalikuks. HMS § 5 lg 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus (milleks on ka distsiplinaarmenetlus kinnipeetava suhtes) viia läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Nende põhimõtetega on hõlmatud ka haldusorgani kohustus koguda asjas piisavad ja ammendavad tõendid, venitamata menetlust ja koormamata asjaosalisi põhjendamatute tõendite kogumisega. Vastustaja on käskkirjas põhjendanud, miks ta peab kogutud tõendeid piisavaks. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus tegelikult puudub vaidlus ebaviisakate väljendite kasutamise fakti üle, ei saa vastustajale ette heita kaaskinnipeetavatelt ütluste võtmata jätmist.

13. Käskkirjas on esitatud selle andmise faktiline ja õiguslik alus ning diskretsiooniotsusele vajalikud kaalutlused karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku osas. Kohtu hinnangul ei nähtu esitatud põhjendustest kaalumisvigu. Samuti ei esine menetlusvõi vormivigu, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud käskkirja tühistamise. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.

14. Kaebajale oli riigilõivu tasumiseks antud menetlusabi (tl 37). Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb kaebaja riigilõiv HKMS § 118 lg 3 kohaselt riigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja pole meneltuskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik