3-13-1541/68 · 3-13-1541/68 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Elle Kask Määruse tegemise aeg ja koht 06.10.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1541 Haldusasi

Menetlustoiming MP Inkasso OÜ kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 13.06.2013 protokollilise otsuse nr 12-9 ja Eesti Advokatuuri aukohtu 24.10.2013 protokollilise otsuse nr 20-6 tühistamise ja ettekirjutuse tegemise nõudes.

Kaebuse läbi vaatamata jätmine.

Menetlusosalised Kaebuse esitaja MP Inkasso OÜ, seaduslik esindaja Rainer Murak; Vastustaja Eesti Advokatuur, lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Aavik; Kolmas isik vandeadvokaat Aivar Pilv. RESOLUTSIOON 1.Jätta MP Inkasso OÜ kaebus läbi vaatamata. 2.Menetluskulud jätta poolte endi kanda. 3.Edastada käesolev kohtumäärus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

18.07.2013 esitas MP Inkasso OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 13.06.2013 protokollilise otsuse nr 12-9 tühistamiseks ja Eesti Advokatuurile ettekirjutuse tegemiseks vandeadvokaadi Aivar Pilve suhtes esitatud kaebuse menetlusse võtmiseks ja uuesti otsustamiseks (haldusasi nr 3-13-1541). Eesti Advokatuuri aukohtu 13.06.2013 protokollilise otsusega nr 12-9

2

otsustati mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaat Aivar Pilve tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. 04.12.2013 esitas MP Inkasso OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 24.10.2013 protokollilise otsuse nr 20-6 tühistamiseks ja Eesti Advokatuurile ettekirjutuse tegemiseks vandeadvokaadi Aivar Pilve suhtes esitatud kaebuse menetlusse võtmiseks ja uuesti otsustamiseks (haldusasi nr 3-13-70128). Eesti Advokatuuri aukohtu 24.10.2013 protokollilise otsusega nr 20-6 otsustati mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaat Aivar Pilve tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. 20.01.2014 määrusega peatati haldusasjade menetlused lepitusmenetluse läbiviimiseks. 14.03.2014 määras Tallinna Halduskohtu esimees lepituskohtunikuks kohtunik Daimar Liivi ning avas lepitusmenetluse asjades nr 3-14-50328 ja nr 3-14-50326. Lepituskohtunik valmistas ette ja viis läbi 03.04.2014 lepitusmenetluse ning määras kindlaks lepitustoimingud. Lepituskohtunik leidis, et arvestades lepitusmenetluse käigus talle teatavaks saanud asjaolusid ja kolmanda isiku edastatud kirjavahetust ei ole kompromissile jõudmine menetlusosaliste vahel mõistliku aja jooksul tõenäoline ja tekkinud olukord takistab ka muude kolmanda isiku ja kaebaja vaheliste kohtuvaidluste edasist menetlemist. 05.05.2014 määrusega lõpetas lepituskohtunik lepitusmenetluse läbiviimise ning tagastas haldusasjad nr 3-13-1541 ja nr 3-13-70128 menetluse uuendamiseks asja menetlevale kohtunikule. 06.05.2014 määrusega uuendas kohus haldusasjade nr 3-13-1541 ja nr 3-13-70128 menetlused. 08.05.2014 esitas kaebaja taotluse haldusasjade nr 3-13-1365, nr 3-13-1541 ja nr 3-13-70128 liitmiseks. 04.06.2014 kohtumäärusega liitis kohus haldusasjad nr 3-13-1541 ja nr 3-13-70128 ühte menetlusse ning jättis liidetud haldusasjade ühiseks numbriks 3-13-1541. 05.06.2014 kohtunõudega andis kohus pooltele võimaluse esitada omapoolsed seisukohad menetluse jätkamise perspektiivi osas. Vastustaja ja kolmas isik palusid jätta kaebuse läbi vaatamata. Kaebaja on seisukohal, et puudub alus menetluse lõpetamiseks ning asja menetlemise jätkamisel on perspektiivi. 22.09.2014 määrusega määras kohus kohtulahendi teatavaks tegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja: Kaebaja on seisukohal, et Eesti Advokatuuri aukohus on jätnud tuvastamata advokaadi rikkumised ning ebaõigesti jätnud distsiplinaarkaristused määramata. Aukohus möönis vaidlustatud 13.06.2013 protokollilises otsuses nr 12-9, et: „/.../ advokaadibüroo ja MP Inkasso vahel ei ole vaidlusaluse esinduse osas kliendilepingud sõlmitud kirjalikus vormis /.../“. Samas leidis aukohus, et vandeadvokaadi poolt aukohtule väidetud asjaolude pinnalt saab kirjaliku kliendilepingu puudumist lugeda mitteoluliseks puuduseks. Aukohus leidis ekslikult, et „ /.../ seadus ei sea nimetatud kliendilepingule kohustuslikku vormi.“ Kaebaja juhib tähelepanu, et AdvS § 55 lg 4 järgi on kirjalik kliendileping kohustuslik, kui kliendi esindatakse kohtus või muus ametiasutuses. Seega vastupidiselt aukohtu hinnangule oli kirjaliku kliendilepingu olemasolu kohustuslik. Aukohus jättis ülejäänud kaebuses toodud etteheited ning asjaolud analüüsimata, tuginedes väärale järelduse, et ei ole tõendatud asjaolu, et volituses ei oldud kokkulepitud, mistõttu ei ole saanud kinnitamist ka kaebuses esitatud muud väited võimalike minetuste kohta vandeadvokaadi tegevuses. Vastupidiselt on kaebuses esitatud väidete korral vajalik tõendada, et nii kliendileping kui ka volitused olid olemas. Aukohtule ei esitatud ühtegi kaebaja seadusliku esindaja poolt allkirjastatud kliendilepingut või volikirja. Aukohtu protokollilises otsuses ei ole jälgitav, mida mõeldakse kaebuse lahendamise konteksti tähenduses „mitteolulise puuduse“ all, kuna tegemist on siiski rikkumisega, mis seisneb seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmises. Väär on liigitada vandeadvokaadi õigusnormidega vastuolus olevat tegevust „mitteoluliseks“ või „oluliseks“ – tegemist on rikkumisega, mille ilmnemisel tuleb AdvS § 16 lg 2 järgi algatada aukohtumenetlus, sõltumata rikkumisele meelevaldselt omistatud raskusastmest.

3

Kaebuses Advokatuuri aukohtu 24.10.2013 protokollilise otsusele nr 20-6, tõi kaebaja esile, et taaskord on aukohus otsuse tegemisel eiranud aukohtule esitatud kaebuses toodud väiteid kinnitavaid tõendeid või neid valesti ja vastuoluliselt hinnanud. Aukohus on asjassepuutuvad asjaolud tuvastanud kolmanda isiku ühekülgsete seisukohtade ning väidete pinnalt, mistõttu on otsus pealiskaudne ega sisalda hinnangut kõikidele kaebuses esile toodud asjaoludele. Kuna aukohtule esitatud kaebus seisnes osaliselt kliendilepingu ja volituste puudumises, soovib kaebaja tähelepanu juhtida Advokaadibüroo Aivar Pilv sisemisele asjaajamiskorrale, mis reguleerib kliendilepingu sõlmimist ja kliendilt volituse saamist esindusõiguse tarbeks. Viidatud asjaajamiskorda kirjeldas Advokaadibüroo Aivar Pilv tsiviilasjas nr 2-13-3647 esitatud apellatsioonkaebuses. Selle korra kohaselt oleks pidanud kolmandal isikul olema võimalus esitada kliendileping ja volitus juba aukohtule. Arvestades, et tulenevalt AdvS § 55 lg 4 järgi oli kirjalik kliendileping kaebuses etteheidetud asjaolude valguses kohustuslik ning seda ei ole tänaseni ei aukohtule ega halduskohtule esitatud, on vandeadvokaat Aivar Pilve tegevus vastuolus nii Advokatuuriseaduse kui ka Advokaadibüroo Aivar Pilv enda asjaajamiskorraga. Kolmas isik rõhutab oma seisukohtades, et Advokaadibüroo Aivar Pilv on taganenud nõude loovutamislepingutest taganemisavaldusega. Sellekohane väide on õiguslikult väär, kuivõrd nõude loovutuslepingust ei saa taganeda lihtformaalse avaldusega. Loovutatud nõude omandiõiguse tagasisaamiseks on vajalik saada nõude omaniku nõusolek, mida vaidluse korral võimalik asendada kohtuotsusega. Kaebaja ei ole tänaseni andnud oma nõusolekut temale loovutatud nõuete omandiõiguse andmiseks Advokaadibüroole Aivar Pilv. Samuti pole Advokaadibüroo Aivar Pilv pöördunud loovutatud nõuete omandiõiguse tagasisaamiseks kohtute poole.

Vastustaja: Vastustaja leiab et MP Inkasso OÜ kaebus on põhjendamatu. Aukohtus toimunud menetluse käigus kogutud tõenditele tuginedes asus aukohus seisukohale, et puudutatud isik ei ole kaebajat volituseta esindanud. Puudutatud isik on kaebajat informeerinud oma tegevustest, sealhulgas kohtumenetlusest võlgniku vastu ning kaebaja on sellele andnud oma heakskiidu. Aukohus tuvastas esitatud kirjavahetuse põhjal, et pooled suhtlesid pidevalt ning kaebajal pidi olema täielik ülevaade toimuvast. Puudutatud isiku poolt esitatud kirjavahetus näitas pooltevahelisi kokkuleppeid ja informeeritust õigusteenuse osutamisel ning selleks volituste olemasolu. Eeltoodu võimaldas aukohtul asuda seisukohale, et kirjaliku kliendilepingu puudumist saab lugeda mitteoluliseks puuduseks pooltevahelises suhtluses. Ekslik on kaebaja seisukoht, et ta ei ole saatnud 29.06.2013 e-kirja. Kohtule esitatud aukohtu asjas on Advokaadibüroo Aivar Pilv vastus kaebusele, mille lisas 5 on kaebaja 29.06.2013 e-kiri advokaadibüroo tehnilisele töötajale Kairi Napritsonile. Nimetatud kirjas teavitab kaebaja bürood, et võlgniku vastu tuleb kohtusse minna ja see otsustus seisab büroo taga. Vastustaja leiab, et kaebaja ei orienteeru ise bürooga peetud kirjavahetuses ja selles avaldatud seisukohtades. E. H. suhtes kohtumenetluse algatamise vajalikkust on kaebaja rõhutanud puudutatud isikule saadetud meilides korduvalt, näiteks 18.09.2012, 19.09.2012. 19.09.2012 on puudutatud isiku tehniline töötaja Kairi Napritson saatnud kaebajale e-kirja, milles teatab, et kohtusse läheb ka E. H. nõue. Kaebaja on samal päeval sellele e-kirjale vastanud „oleme nõus“. Nimetatud kirjavahetus nähtub Advokaadibüroo kaebusele vastuse lisast 7. Hinnates kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis asus aukohus seisukohale, et distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisel aukohtumenetlust ei algatata. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebaja märgib kaebuses, et tema pöördumise halduskohtusse tingib asjaolu, et tema õigusi ja vabadusi on vaidlustatud protokollilise otsusega riivatud, kuid jäetud on märkimata, milliseid õigusi ja vabadusi nimetatud otsus rikub. Samuti ei nähtu kaebusest, milliseid menetlus- ja materiaalõigusnorme on aukohus kaebaja arvates rikkunud. Aukohus on vaidlustatud otsuse tegemisel kasutanud talle seadusega antud diskretsiooni. Vastustaja on seisukohal, et kaevatav otsus on põhjendatud, selge ja mõistetav. Samuti on otsuses esitatud asjaolud, mis tingivad menetluse alustamata jätmise.

4

Kolmas isik: Kolmas isik on seisukohal, et kaebus tuleb jätta sisuliselt läbi vaatamata, sest rikutud ei ole isiku subjektiivseid õigusi ning kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadi distsiplinaarkorras karistamist ja aukohtult advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmist, kui aukohus on eelnevalt tuvastanud selliste aluste ja asjaolude puudumise. Distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene mitte ühtegi kaebaja täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jää selle tõttu ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Seetõttu ei puuduta aukohtu otsus kaebaja õigusi (Tallinna Halduskohtu otsus asjas nr 3-09-1166). Tegemist on advokatuuri kaalutlusõigusega. Ühestki õigusaktist ei tulene isikute õigus nõuda aukohtult menetluse algatamist või konkreetse sisuga otsuse tegemist. Tallinna Halduskohtu otsuses asjas nr 3-09-1166 on märgitud: „Advokatuuriseaduse § 18 kohaselt võib huvitatud isik esitada aukohtu otsuse vaidlustamiseks kaebuse halduskohtule. Huvitatud isik oleks see, kelle huve aukohtu otsus võiks puudutada. Kui ühestki asjas kohaldatavast materiaal- või menetlusõiguse normist ei tulene, et kohaldatav norm peaks kaitsma selle isiku huve, siis on tegemist õiguslikult kaitsmata huviga, st tegemist ei ole subjektiivse õigusega, mille aluseks isik näiteks kaasataks menetlusse haldusmenetluse seaduse § 11 lõike 1 punkti 3 järgi. Kohus on seisukohal, et advokatuuriseaduse § 18 kontekstis saab huvitatud isikuks olla vaid isik, kelle suhtes aukohtu otsus tehti, kuna aukohtu otsus puudutab vaid tema subjektiivseid õigusi. Kui kaebaja leiab, et vandeadvokaadid N.R ja E.B tekitasid oma toimingutega talle materiaalset kahju, on tal õigus pöörduda kahjunõudega maakohtusse ning advokaatide distsiplinaarkorras karistamine aukohtu poolt ei ole eelduseks kahjunõude esitamisel. Olenemata aukohtu otsusest peab kaebaja kohtus tõendama oma nõuet ja kahju hüvitamise elementide olemasolu, muuhulgas ka advokaatide tegude õigusvastasust. Aukohtu otsus ei aitaks kaebajat seega potentsiaalse kahjunõude esitamisel.“ Samasuguseid seisukohti isiku kaebeõigusest ja selle piiridest on käsitletud ka reas teistes halduskohtumenetluse lahendites, mis puudutavad kaebusi Eesti Advokatuuri aukohtu otsustele (vt Tallinna Halduskohtu 11.06.2009 lahend asjas nr 3-09-1166, Tallinna Halduskohtu 29.10.2010 lahend asjas nr 3-10-1037, Tallinna Halduskohtu 25.02.2011 lahend asjas nr 3-11-187, Tallinna Halduskohtu 14.01.2013 lahend asjas nr 3-12-2617 jt). Sarnastele seisukohtadele kaebeõiguse puudumises advokatuuri aukohtu otsustele on Tallinna Ringkonnakohus varasemalt asunud juba oma 04.11.2009 määruses nr 3-09-1589, 08.06.2010 määruses 3-10-1037 ja Tartu Ringkonnakohus 10.02.2010 määruses nr 3-09-2550. Kõik need lahendid on käesolevaks ajaks jõustunud. Kohtulahendites on kokkuvõtvalt rõhutatud, et aukohtu menetlus on distsiplinaarmenetlus ehk organisatsiooni sisene menetlus, milles aukohus kontrollib ja hindab, kas advokaat on oma tegevuses järginud seaduse ja kutse-eetika nõudeid. Aukohtu menetlus on oma olemuselt internne menetlus, milles ei ole pooli nagu need on võistlevas tsiviilkohtumenetluses või kriminaalkohtumenetluses. Aukohtumenetluse algatamise ajendiks võib küll olla huvitatud isiku (kaebaja) avaldus, mida kontrollitakse, kuid huvitatud isik ei ole ühelgi juhul aukohtu menetluse pooleks ega subjektiks. Õiguslikust regulatsioonist ja sellele tuginevast kohtupraktikast nähtub üheselt, et aukohtumenetluse subjektiks on ainult advokaat ning menetlus viiakse läbi advokaadi suhtes. Aukohtumenetlust ei viida läbi kaebaja ega tema kaebuse suhtes, samuti ei lahendata aukohtu menetluses kaebust ega kaebaja taotlusi. Kohus on erinevates lahendites korduvalt rõhutanud, et aukohtu menetluse eesmärgiks ei ole kaitsta kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi. Viidatud seisukohti on kinnitanud erinevad jõustunud Tallinna Halduskohtu kohtulahendid (haldusasjad nr 3-09-1589; 3-09-1166; 3-10-1037; 3- 11-187; 3-12-2617 jt). Kõigis nimetatud lahendites on muuhulgas selgitatud, et kaebuse esitajal ei ole ühelgi juhul õigust vaidlustada aukohtumenetluse tulemusena tehtavat lahendit, kuivõrd aukohtumenetluse tulemusena tehtav lahend ei puuduta ühelgi viisil kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Antud lahendites on rõhutatud, et kaebuse esitajal on aukohtumenetlusega seonduvalt üksnes kaks õigust: õigus esitada AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul kaebus ning õigus nõuda vastava kaebuse menetlemist. Sellega kaebaja õigused piirduvad. Kaebajal ei ole mistahes õigustatud huvi kaebuse lahendamise tulemuse suhtes, sest see tulemus on advokaadi ja advokatuuri vaheline siseküsimus ning tulemusest (sõltumata sellest, kas advokaadi tegevuses leitakse rikkumisi või kas

5

advokaati karistatakse) ei sõltu kaebaja mistahes subjektiivsed õigused. Kõigi jõustunud halduskohtu lahendite kohaselt on keeldutud kaebajate kaebusi menetlemast eelviidatud põhjendusel – kaebajatele ei tulene aukohtu lahendist subjektiivseid õigusi ja kaebajad ei ole AdvS § 18 tähenduses huvitatud isikuks. Kolmas isik märgib täiendavalt, et aukohtumenetlus ei ole alternatiivne menetlus kohtumenetlusele või mõnele teisele (tsiviilõiguslikule) menetlusele, millele on eelnevates menetlustes tähelepanu juhtinud ka halduskohus (näiteks Tallinna Halduskohtu lahendid nr 3-09-1589, 3-09-1166, 3-11-187, 3-12-2617 jt). Seejuures on kohtud rõhutanud, et aukohtumenetlus ja selles tehtud otsus ei ole eelduseks võimalike nõuete esitamisele tsiviilkohtumenetluses, sest kaebaja peab oma nõuet tsiviilkohtumenetluses eraldi tõendama, sh ka advokaadi tegevuse väidetavat õigusvastasust. Aukohtu otsus ei abista kaebajat tema väidetava rahalise nõude esitamisel, kui sellist nõuet soovitakse esitada. Aukohus ei tuvasta asjaolusid, vaid annab üksnes hinnangu vaieldamatutele ja tuvastatud asjaoludele. Tsiviilkohtumenetlus peab toimuma sõltumatult ja iseseisvalt aukohtumenetlusest. Kaebaja pole neid põhimõtteid arvestanud ega mõistnud. Kokkuvõttes leiab kolmas isik eeltoodu alusel, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 151 lg 2 p 1 võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS 121 lg 2 p 1 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

Tulenevalt Advokatuuriseaduse (AdvS) § 6 lg-st 1 võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Sama sätte lg 2 kohaselt algatab aukohus aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. AdvS § 18 lg 1 kohaselt võib aukohtu otsuse peale huvitatud isik esitada kaebuse halduskohtule. HKMS § 44 lg 1 ja lg 2 tulenevalt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul.

Seega on halduskohtusse pöördumise eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine, mitte üksnes haldusakti õigusvastasus. Riigikohtu halduskolleegium on 07.03.2002 otsuse nr 3-3-1-9-02 punktis 9.1 leidnud, et haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist.

Käesoleval juhul on esitatud halduskohtule kaebus aukohtu otsustele, millega otsustati mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaat Aivar Pilv suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vandeadvokaat Aivar Pilv on esitanud kohtusse hagiavaldusi ilma, et oleks sõlmitud kliendilepingut ning seda on tehtud ilma volituseta. Samuti keeldus kaebuse kohaselt vandeadvokaat Aivar Pilv korduvalt kaebaja järelepärimistele kohtuasjade seisust vastamast ning ei ole väljastanud kohtuasjade suhtes mingi informatsiooni. Kaebaja on seisukohal, et vandeadvokaat Aivar Pilv ei ole järginud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksit ega õigusaktidega kehtestatud reegleid kliendi esindamisel kohtus. Kaebaja on seisukohal, et vandeadvokaadi tegevuses esineb minetusi advokaadi kutsetegevuses, mis on piisavaks aluseks advokaatide distsiplinaarvastutusele võtmiseks.

6

Kohus nõustub kolmanda isiku poolt esitatud väidetega, et distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jää selle tõttu ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Kaebuse esitajale ei tulene vaidlustatud otsusest õiguslikke tagajärgi, mistõttu tema olukorda aukohtu otsus ei mõjuta ega saa seega ka tema subjektiivseid õigusi ilmselt rikkuda. Aukohtus toimuva aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud kaebeõigus vaidlustatud aukohtu otsuse osas on selle otsuse adressaadil, st advokaadil, kelle suhtes aukohtumenetluse algatamise või mittealgatamise otsus tehakse. Samuti ei tulene aukohtumenetluse mitte algatamise otsuse vaidlustamisõigust AdvS § 16 lõikes 1 nimetatud huvitatud isikule muudest õigusaktidest. AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri juhatuse või aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada kaebus halduskohtule aukohtu otsuse peale.

Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2009 määruse asjas nr 3-09-1589 punktis 8 on kohus leidnud, et sellise kaebuse sisuline menetlemine eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi rikkuda või vabadusi piirata ja et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine saab kaebajale anda õigussuhetes mingi eelise. Advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmisest või sellest keeldumisest kaebaja õiguste või vabaduste realiseerimine ei sõltu ning kaebajal puudub õigus nõuda advokaatide distsiplinaarkorras karistamist. Kohtupraktikas on sarnaseid seisukohti avaldatud ka teistes jõustunud kohtulahendites (näit. nr 3-13-1538, nr 3-09-2550, nr 3-09- 1166 jne).

AdvS § 16 lg 1 annab isikule õiguse esitada taotluse aukohtumenetluse algatamiseks, mistõttu on taotleja kaitstavaks subjektiivseks õiguseks taotluse esitamise õigus ning õigus, et aukohus selle läbi vaataks, sh hindaks, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused ning teeks põhjendatud otsuse distsiplinaarmenetluse algatamise, algatamisest keeldumise või lõpetamise kohta. Seega on kaebaja, esitades Eesti Advokatuurile taotluse vandeadvokaatide suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, realiseerinud AdvS § 16 lg-st 1 tuleneva õiguse. Kohus märgib, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vandeadvokaadi distsiplinaarvastutusele võtmist ja distsiplinaarkorras karistamist. Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2010 määruses asjas nr 3-10-1037 leidis kohus järgmist: „/…/Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus aukohtumenetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist, seega puudub kohtul võimalus kohustada aukohut temale esitatud kaebuse rahuldamiseks või uueks läbivaatamiseks. Samuti ei ole halduskohtu pädevuses rahuldada ise kaebaja poolt aukohtule esitatud kaebust ja määrata advokaadile distsiplinaarkaristust/…/.“

Kohus kordab, et kaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmist ja tema distsiplinaarkorras karistamist. Kohus leiab, et vandeadvokaadi Aivar Pilve tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tuvastamisest ja tema suhtes aukohtumenetluse mittealgatamise otsusest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jäänud sellest tulenevalt ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata kaebeõiguse ilmse puudumise tõttu.

Kaebaja on tasunud kaebuselt riigilõivu 15 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 151 lõike 1 punkti 2 või 3 või lõike 2 alusel. Käesoleval juhul jätab kohus kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel ning seega ei kuulu tasutud riigilõiv tagastamisele.

7

HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral menetluskulud kaebaja, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. HKMS § 108 lg 8 tulenevalt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.

Käesoleval juhul jätab kohus kaebuse läbi vaatamata ning seega HKMS § 108 lg 4 kohaselt peab menetluskulud kandma kaebaja. HKMS § 108 lg 8 tulenevalt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Vastustaja, kelle esindajaks on adv Andres Aavik, kes on ka Advokatuuri aukohtu liige, on taotlenud menetluskulude hüvitamist ning esitanud kohtule 27.08.2014 menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kaebaja ei ole vastustaja menetluskulude taotlusele vastu vaielnud. HKMS § 108 lg 12 teise lause kohaselt kontrollib kohus esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet.

Vastustaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 720 eurot (600 eurot + käibemaks 120 eurot). Riigikohus on kohtulahendis asjas nr 3-3-1-63-10 punktis 32 avaldanud järgneva seisukoha menetluskulude hüvitamise osas: „/…/Haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise. Seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise korral (vt nt 14.01.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-08, 06.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-52-07 ja 19.06.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-24-07)/…/.“ Riigikohus on kohtuasja nr 3-3-1-9-10 punktis 15 leidnud, et „/…/Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne/…/ (vt nt 15.11.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-58-07 p-i 13)/…/.“ Ka hilisemates kohtulahendites on Riigikohus korranud neid seisukohti. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-64-13 leitakse, et haldusvälise õigusabi kulud on võimalik välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (nt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32).

Kohus ülaltoodu põhjal asub seisukohale, et antud juhul vastustaja esindajakulude väljamõistmine ei oleks kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõista üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega. Samuti tuleb arvestada haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul on põhjendatud jätta vastustaja esindajakulud tema enda kanda. Kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik