3-14-50609/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

06.10.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50609

Haldusasi

Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla tegevuse

peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10.09.2014. a määrus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Juri Kolesnikovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Juri Kolesnikov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Juri Kolesnikovi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

10.09.2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse J. Kolesnikovi kaebus (tl 2-2p) Tartu

Vangla vastu, milles kaebaja märkis, et ta pöördus 17.12.2013 kahju hüvitamise

taotlusega Tartu Vangla poole, kelle hinnangul oli taotlus esitatud tähtaega ületades,

millega kaebaja ei nõustu ja palus tunnistada vangla otsus valeks, võtta tema taotlus

vastu ja see läbi vaadata. Kaebuse lõpus palus kaebaja teha otsus tema hagi kohta.

2. Tartu Halduskohus 26.05.2014. a määrusega (tl 6-6p) jättis kaebuse käiguta ja

andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks 15 päeva määruse kättesaamisest

arvates. Kohus märkis, et J. Kolesnikovi kaebuses ei ole välja toodud

halduskohtumenetlus seadustikuga (HKMS) kooskõlas olevaid taotlusi, mistõttu tuleb

kaebajal esitada selge nõue, kus on ära näidatud konkreetne vaidlustatav haldusakt

või toiming. Kohus märkis, et ei saa kaebaja asemel asuda kaebust sisustama.

Kohus osutas, et kui kaebaja leiab, et tema kahju hüvitamise taotlus on tagastatud

või jäetud menetlusse võtmata õigusvastaselt, on tal õigus pöörduda põhinõudega

ehk antud juhul esialgse hüvitamisnõudega otse kohtu poole, millisel juhul on kohtul

kohustus hinnata kahju hüvitamise taotluse tagastamise õiguspärasust ning võtta

õigusvastase kohtueelse menetluse korral kaebus menetlusse ilma kohtueelses

menetluses tehtud lahendita. Lisaks märkis kohus, et kaebajal tuleb iga nõude puhul

selgitada, milles tema õiguste rikkumine seisneb, samuti tuleb kaebajal võimaluse

korral esitada kohtule vastavaid asjaolusid kinnitavad tõendid või teatada, kus need

asuvad ning selgitada, miks kaebaja leiab, et tema suvel teenitud palka ei tohiks

arvestada sissetulekute hulka. Kohus märkis, et kaebajal tuleb esitada ka muud

kaebuse aluseks olevad dokumendid (nt vastustaja otsus kahju hüvitamise taotluse

kohta) või kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid

esitada ei saa ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.

3. 30.05.2014 saabus Tartu Halduskohtusse J. Kolesnikovi taotlus (tl 10) kaebuses

esinevate puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja pikendamiseks.

4. Tartu Halduskohus 03.06.2014. a kirjaga (tl 12) teatas, et pikendab kaebuses

esinevate puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega kuni 13.06.2014.

5. 20.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse J. Kolesnikovi avaldus (tl 16), millega ta

edastas kohtule kahju hüvitamise taotlusega seotud dokumendid ja palus lugeda

kaebus tähtaega ületanuks mõjuval põhjusel, kuna tal ei olnud juurdepääsu oma

dokumentidele.

6. Tartu Halduskohus 06.08.2014. a määrusega (tl 27-27p) tagastas J. Kolsenikovi

kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Kohus leidis, et Tartu Vangla on jätnud J.

Kolesnikovi kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata õiguspäraselt. Käesoleval juhul

puudus kohtu hinnangul põhjus teistsugusele seisukohale asumiseks, kuna

väidetava mittevaralise kahju tekkimine pidi olema kaebajale teada hiljemalt

18.11.2010. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenev tähtaeg kahju

hüvitamise taotluse esitamiseks möödus 18.11.2013. Kohtu hinnangul ei ole J.

Kolesnikov viidanud ühelegi mõjuvale põhjusele haldusmenetluse seaduse (HMS) §

34 lg 1 mõttes, mis kohustanuks Tartu Vanglat kahju hüvitamise taotluse esitamise

tähtaega ennistama. Tartu Vangla andis 03.02.2014. a kirjaga nr 1-13/271-2 J.

Kolesnikovile võimaluse tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ning viimane on

oma 06.02.2014. a vastuses viidanud üksnes asjaolule, et ta sai 05.11.2013 Tartu

Ringkonnakohtu otsuse haldusasjas nr 3-10-588 kätte alles 20.12.2013 ning ta sai

sealt teada, et Tartu Vangla tekitas talle kahju ning enne ei olnud tal mõtet taotlust

esitada. Kohus märkis, et õigusvastasuse tuvastamise kohtumenetlus ega kohtu

antav õiguslik hinnang ei mõjuta kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja

kulgemist. Siinkohal pidas kohus oluliseks välja tuua asjaolu, et 05.11.2013. a

otsusega nr 310588 ei muuda Tartu Ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 27.01.2012.

a otsust osas, millega jäeti rahuldamata J. Kolesnikovi kaebus kuni 18.11.2010

puuvillaste tekkide väljastamata jätmise osas, mistõttu ei saanud ühelgi juhul

05.11.2013 ringkonnakohtu otsuse kättesaamise aeg olla aluseks kahju hüvitamise

taotluse esitamise tähtaja ennistamisele. Seega on Tartu Vangla jätnud tähtaja

õiguspäraselt ennistamata ning vanglal oli õigus kahju hüvitamise taotlus HMS § 14

lg 6 p 1 alusel jätta läbi vaatamata.

7. 13.08.2014 saabus kohtusse J. Kolesnikovi määruskaebus (tl 34-34p), milles ta

palus tühistada Tartu Halduskohtu 06.08.2014. a määrus.

8. Tartu Halduskohus 19.08.2014. a määrusega (tl 39-39p) jättis käiguta J.

Kolesnikovi määruskaebuse ja andis puuduste kõrvaldamiseks 10 päeva alates

määruse kättesaamisest. Kohus viitas, et riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg 6 kohaselt

tasutakse kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot,

kuid J. Kolesnikovi määruskaebuses puuduvad andmed riigilõivu tasumise kohta.

Kohus märkis, et kui kaebaja leiab, et tal ei ole maksejõuetusest tingituna võimalik

tasuda riigilõivu, on tal õigus taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist.

9. 24.08.2014 esitas J. Kolesnikov Tartu Halduskohtule taotluse (tl 44), milles palus

vabastada ta riigilõivu tasumisest, kuna ta on maksejõuetu, ühtlasi viidates, et sel

põhjusel on teda mitu korda vabastanud riigilõivu tasumisest haldus-, ringkonna- ja

ka Riigikohus sellel aastal, näiteks halduskohus haldusasjas nr 3-14-51340.

10. Tartu Halduskohus 10.09.2014. a määrusega (tl 52-52p) jättis rahuldamata J.

Kolesnikovi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel

ja andis riigilõivu tasumiseks 15 päeva alates määruse kättesaamisest. Kohus

märkis, et kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on kaebaja

sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul kokku 87,79 eurot

ning HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud väljaminekuid, mida võiks sissetulekutest

maha arvata, on olnud summas 15,93 eurot, seega on J. Kolesnikovi kahekordne

keskmine ühe kuu sissetulek 35,93 eurot ((87,79-15,93)/4x2). Kohus asus

seisukohale, et kuna menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) ei ületa taotleja kahekordset

keskmist ühe kuu sissetulekut, siis ei ole menetlusabi andmine HKMS § 112 lg 1 p 1

alusel lubatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. J. Kolesnikov esitas 18.09.2014 määruskaebuse (tl 58), milles ta märgib, et ei

ole halduskohtu 10.09.2014. a määrusega nõus. J. Kolesnikovi väitel ei ole tal

stabiilset alalist sissetulekut ja laekumised tema vanglaarvele on juhusliku

iseloomuga. J. Kolesnikov toob välja, et käesoleval aastal on teda riigilõivust

vabastanud halduskohus haldusasjas nr 31451340, ringkonnakohus asjades nr 3-10-

588 ja 3-10-624 ning Riigikohus asjas nr 3713634-13. J. Kolesnikov märgib, et tal tuli

advokaadi poole pöörduda, et elektri eest maksta, mistõttu 30.05.2014 saatis Ahto

Sirendi talle selleks 3,50 eurot. Veel märgib J. Kolesnikov, et ta sai varem

töövõimetuspensioni, kuid selle maksmine lõpetati. J. Kolesnikov palub halduskohtu

otsus tühistada ja tema kaebus läbi vaadata. Veel palub ta riigilõivu tasumisest

vabastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste

asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise

kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Lähtuvalt HKMS § 116 lg-st 1 lahendatakse

menetlusabi taotlus määrusega. Selliselt on Tartu Halduskohus käesolevas asjas ka toiminud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuse esitaja taotlust tühistada halduskohtu otsus

tuleb tõlgendada taotlusena tühistada Tartu Halduskohtu 10.09.2014. a määrus. Halduskohus

on 30.09.2014. a määruses (tl 62-62p) asjakohaselt märkinud, et J. Kolesnikovi määruskaebus

Tartu Halduskohtu 10.09.2014. a määruse peale on vastavalt RLS § 22 lg 1 p-le 10

riigilõivuvaba, mistõttu puudus kohtul vajadus lahendada määruskaebuses esitatud kaebaja

taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

14. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused

sätestab HKMS § 111. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale

menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas. Menetlusabi andmise piirangud on imperatiivselt sätestatud HKMS §-s 112

ning nende piirangute esinemisel on kohtul kohustus isikule menetlusabi mitte anda.

HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui

menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe

kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise

kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse

maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud

summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Riigikohus on

selgitanud, et kinnipeetava sissetulekutena tuleb arvestada kõiki taotluse esitamisele

eelnenud neljal kuul kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele toimunud laekumisi, s.h

nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase

ühekordne kanne kinnipeetava kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud

summad). Riigikohtu hinnangul on analoogia korras HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud

mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest

seaduse alusel (vangistusseaduse § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja

vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, ning kinnipeetavate poolt

tehtavad kulutused elektriseadmete kasutamisele on võrreldavad kulutustega

eluasemele ja seega maha arvatavad (12.03.2012. a määrus nr 371361-12, p 10).

Muude kulutuste (kulutused poest toidu või muude kaupade ostmisele jmt)

mahaarvamist kinnipeetava sissetulekust Riigikohus põhjendatuks ei ole pidanud.

15. Halduskohus on määruses õigesti viidanud RLS § 57¹ lg-le 6 ja märkinud, et

kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu

15 eurot. Toimikus olevast kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest (tl 51-51p)

nähtuvalt olid kaebaja sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal

kuul (24.04.201423.08.2014) kokku 62,79 eurot (määruses ekslikult märgitud 87,79

eurot). HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades olid J. Kolesnikovi väljaminekud,

mida saab sissetulekutest maha arvata, kokku 12,43 eurot (määruses ekslikult

märgitud 15,93 eurot). Eeltoodu pinnalt on J. Kolesnikovi kahekordne keskmine ühe

kuu sissetulek ((62,7912,43)/4×2) 25,18 eurot (määruses ekslikult märgitud 35,93

eurot). Kokkuvõttes on Tartu Halduskohus 10.09.2014. a määruses õigesti leidnud, et

riigilõiv menetluskuluna ei ületa menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavat

kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mistõttu ei ole menetlusabi andmine

HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel lubatud.

16. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut riigilõivu

tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse

esitamise ajal võimalused riigilõivu tasumiseks. Seega ei ole J. Kolesnikovi riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamine põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saa pidada

maksejõuetuks isikuks. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et J. Kolesnikovi on tema

väitel mõnedes kohtuasjades riigilõivu tasumisest vabastatud. Kohus hindab iga

kohtuasja puhul eraldi, kas isiku vabastamine riigilõivu tasumisest on põhjendatud või

mitte. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus käesolevas asjas menetlusabi

andmise otsustamisel õigesti juhindunud HKMS-i vastavatest sätetest, millest

lähtuvalt jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

17. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus J. Kolesnikovi määruskaebuse

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.09.2014. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel