3-14-50157/85 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Oliver Kask ja Ruth Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. oktoober 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50157

Haldusasi

AS Hanvar kaebus taotlustega tühistada Eesti Haige-

kassa 08.01.2014 juhatuse otsus nr 24 osas, milles see ei

näe ette valikut günekoloogia päevaravi ja üld-kirurgia

ambulatoorse ja päevaravi rahastamise lepingu sõlmimi-

seks Pärnu piirkonnas Saare maakonnas; tühistada Eesti

Haigekassa ja Kuressaare Haigla SA vahel 04.02.2014

sõlmitud ravi rahastamise leping nr 60395142 güneko-

loogia päevaravi ning üldkirurgia ambulatoorse ja päe-

varavi osas; kohustada Eesti Haigekassat otsustama

uuesti valiku kinnitamine ravi rahastamise lepingu sõl-

mimiseks günekoloogia ja üld-kirurgia ambulatoorse ja

päevaravi osas Pärnu piirkonnas Saare maakonnas pe-

rioodil 01.04.2014 kuni 30.06.2018

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Hanvar, esindajad v.adv Maria Mägi,

v.adv Peeter Ploom, v.adv Indrek Kukk

Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindajad v.adv Ants

Nõmper, adv Maria Teder

Kolmas isik – Kuressaare Haigla SA, esindaja v.adv

Kersti Põld

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.03.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS Hanvar apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15. september 2014 kell 13.00

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Hanvar apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. märtsi

2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50157 muutmata.

2. Jätta AS Hanvar apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

3. Mõista AS-lt Hanvar välja Kuressaare Haigla SA kasuks apellatsioonimenetluse ku-

lud 1472,50 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-14-50157

2(22)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 05.11.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vas-

tasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigi-

kohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa (edaspidi Haigekassa) kuulutas 08.01.2014 otsusega nr 24 „Valikule

kuuluvate eriarstiabi teenuste, nende mahu ja osutamise kohtade kinnitamine ravi rahas-

tamise lepingute sõlmimiseks“ välja valiku ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks eriarstiabi

osutamiseks Vabariigi Valitsuse 02.03.2003 määruses nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“ (edas-

pidi HVA) nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega. Haigekassa 08.01.2014 otsusega nr 24

pandi Saare maakonnas valikule 3400 ambulatoorse günekoloogia, 1475 ambulatoorse kardio-

loogia, 2600 ambulatoorse oftalmoloogia ning 1969 ambulatoorse psühhiaatria ravijuhtu. Gü-

nekoloogia päevaravi ning üldkirurgia päevaravi ja ambulatoorse ravi valikut vastustaja Saare

maakonnas välja ei kuulutanud.

2. AS Hanvar (edaspidi Hanvar) esitas 07.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotles haigekassa 08.01.2014 otsuse nr 24 tühistamist osas, milles see ei näe ette valikut güne-

koloogia ning üldkirurgia ambulatoorse ja päevaravi rahastamise lepingu sõlmimiseks Pärnu

piirkonnas Saare maakonnas, ning haigekassa kohustamist andma välja haldusakt, milles nä-

hakse ette valik ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks günekoloogia ja üldkirurgia ambulatoorse

ja päevaravi osas Pärnu piirkonnas Saare maakonnas perioodil 01.04.2014-30.06.2018; või al-

ternatiivselt vastustaja kohustamist otsustama uuesti valiku kinnitamine ravi rahastamise le-

pingu sõlmimiseks günekoloogia ning üldkirurgia ambulatoorse ja päevaravi osas Pärnu piir-

konnas Saare maakonnas perioodil 01.04.2014-30.06.2018.

3. 04.02.2014 sõlmisid Haigekassa ja Kuressaare Haigla SA (edaspidi Kuressaare haigla) aja-

vahemikuks 01.04.2014-30.06.2018 ravi rahastamise lepingu nr 6039514 (edaspidi Leping).

4. Arvestades Lepingut ja asjaolu, et ambulatoorse günekoloogia osas on valik Saare maakon-

nas välja kuulutatud, tegi kohus 26.02.2014 Hanvarile ettepaneku kaebuse muutmiseks ja/või

täiendamiseks.

5. Vastuseks kohtu 26.02.2014 määrusele teatas Hanvar 03.03.2014 menetlusdokumendis, et

loobub kaebuse nõudest ambulatoorse günekoloogia osas. Hanvar esitas ka taotluse kaebuse

täiendamiseks selliselt, et tühistada Leping günekoloogia päevaravi ning üldkirurgia ambula-

toorse ja päevaravi osas.

3-14-50157

3(22)

Vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole välja selgitatud olulisi asjaolusid ning kaalutud põhjenda-

tud huve. Ravi rahastamise lepingu sõlmimine ning sellele eelnev menetlus on analoogsed rii-

gihankemenetlusele. Haigekassa on ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ning valiku väljakuu-

lutamisel rikkunud oluliselt menetlusnõudeid. Haigekassa juhatuse 30.12.2013 otsuse nr 496

„Ravi rahastamise lepingute haldamine ja kinnitamine“ (edaspidi Protseduuri kord) p 7.3 koha-

selt on HVA haiglatega kohustuslik viia läbi läbirääkimised, mis protokollitakse ja säilitatakse

vastavalt asjaajamiskorrale. Haigekassa esindaja kinnitusel läbirääkimisi ei protokollitud. Hai-

gekassa esindajate poolt menetluse kestel antud seisukohad läbirääkimiste pidamise osas on

olnud vastuolulised. Haigekassa ei ole esitanud ühtegi dokumenti läbirääkimiste käigu kohta.

Kuressaare haiglaga sõlmitud lepingu mahtude kujunemine ei ole jälgitav.

Ravi rahastamise lepingute sõlmimisel on olnud üheks olulisemaks kaalutluseks raviteenuse

piirkondlik kättesaadavus. Seetõttu on arusaamatud Haigekassa vastuväited, mille kohaselt tu-

lenevalt üldkirurgia päevaravi suuremast nõudlusest Saaremaal on põhjendatud üldkirurgia päe-

varavi patsientide suunamine Tallinna ja Tartu haiglate päevaravisse. Olukorras, kus Kuressaare

haigla ei ole võimeline ravinõudlust teenindama, oleks tulnud välja kuulutada valik, millel Han-

var oleks saanud osaleda.

Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg-st 4 ei tulene kohustust eelistada HVA-s toodud haig-

laid. Nimetatud nõue on üheks kaalutluseks teiste kaalutluste kõrval, mida tuleb arvestada ravi

rahastamise lepingu sõlmimisel. Kohustust eelistada ravi rahastamise lepingu sõlmimisel HVA-

s toodud haiglat ei tulene ka RaKS § 36 lg-st 5. Viidatud säte annab HVA-s toodud haiglale

privileegi üksnes ravi rahastamise lepingu kestvuse osas ning seda ei saa laiendada lepingu sõl-

mimisele. RaKS § 36 lg-s 5 tooduga sarnane tingimus on sätestatud RaKS § 36 lg-s 41.

Päevakirurgia valiku ja günekoloogia päevaravi valikute osas jäeti otsuses täielikult hindamata

Kuressaare haigla võimekus nõuetekohaselt teenust pakkuda kõikide soovitavate ravimahtude

ulatuses. Vaidlustatud otsuse lisa 1 punkti 1.3 kohaselt kuulutatakse ambulatoorne eriarstiabi

valik välja neil erialadel, kus HVA-s nimetatud haigla ei kata planeeritud vajadust teenuse jä-

rele. Arvestades lepinguga kaetud ambulatoorse üldkirurgia ravijuhtude hulka (10419) ning Ku-

ressaare haigla kirurgide vastuvõtuaegu, oleks Kuressaare haigla võimeline teenindama aastas

4185 üldkirurgia ambulatoorset ravijuhtu. Seega oleks tulnud kuulutada üldkirurgia ambula-

toorses ravis välja valik vähemalt 6234 ravijuhu ulatuses.

Ravi rahastamise lepinguga kaetava ravimahu kujunemine on ebaselge ja jälgimatu. Ravi ra-

hastamise lepingud ambulatoorse üldkirurgia osas on sõlmitud suuremas mahus, kui Saare maa-

konnas on nõudlus, ning üldkirurgia päevaravi osas on leping sõlmitud väiksemas mahus, kui

on nõudlus. Kuressaare haiglaga on sõlmitud leping 10 419 ravijuhu rahastamiseks, mis on ligi

205% rohkem, kui on Kuressaare haigla tegelik optimaalne võimekus raviteenust osutada. Han-

var ei pea õigeks Haigekassa vastuses esitatud selgitust, et päevaravi on ambulatoorse ravi ala-

liik, kuivõrd sellisel juhul puuduks igasugune vajadus kahe ravivaldkonna eristamiseks üldki-

rurgias.

HVA-s erinevate haiglate loetlemise eesmärgiks ei ole nimekirja kantud haiglate eelistamine

muudele eraõiguslikele haiglatele, vaid üksnes tervishoiuteenuse ühtlase kättesaadavuse taga-

mine. Nimetatud eesmärgiga oleks vastuolus ravi rahastamise lepingu sõlmimisel isiku eelista-

mine, kelle puhul ei ole kindel, kas isik on üleüldse võimeline kvaliteetset raviteenust soovitud

mahus osutama. Hanvar möönab, et riigil võib olla õiguslik huvi eelistada lepingu sõlmimisel

tervishoiuasutusi, mille väljaarendamise on riik seadnud endale prioriteediks, kuid see ei saa

prevaleerida riigi kohustuse ees tagada kindlustatud isikutele kvaliteetse arstiabi kättesaadavus.

Vaidlustatud otsusega rikutakse Hanvari õigust võrdsele kohtlemisele (PS § 12) ja tema ette-

võtlusvabadust (PS § 31). Lisaks moonutab otsus ausat konkurentsi tervishoiuteenuste turul

3-14-50157

4(22)

ning kahjustab patsientide õigusi (PS § 28), kuivõrd jätab täielikult kõrvale teenuse osutamise

kvaliteedi ja tingimused, mis peaksid olema ravi rahastamise lepingute sõlmimisel määravaks.

Valiku välja kuulutamata jätmisega on rikutud Hanvari õiguspärast ootust (PS § 10), sest vara-

semaid lepinguid on Hanvar korrektselt täitnud (vt RaKS § 36 lg 4 p 8).

Haigekassa praegune praktika ravi rahastamise lepingute sõlmimisel on vastuolus Euroopa

Liidu riigiabi regulatsiooniga ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg-ga 1.

Kui kohtu hinnangul kohustab RaKS § 36 lg 5 ravi rahastamise lepingu sõlmimisel eelistama

HVA-s nimetatud haiglat, peab kohus kontrollima asjasse puutuva sätte vastavust PS-le ja Eu-

roopa Liidu õigusele ning kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-ga 4

jätma selle sätte kohaldamata.

6. Haigekassa palus oma vastustes kaebusele ning selle täiendusele jätta kaebus rahuldamata

ja menetluskulud Hanvari kanda.

Kehtiv regulatsioon kohustab Haigekassat pakkuma planeeritud ravijuhtumeid eelisjärjekorras

HVA haiglale (RaKS § 36 lg 5). Üksnes siis, kui HVA-s nimetatud haiglaga sõlmitud ravi ra-

hastamise leping ei kata ära vastava piirkonna vajadust ravikindlustuse vahendite arvel osutata-

vale tervishoiuteenusele, on Haigekassal RaKS alusel võimalik kuulutada välja valik ravi ra-

hastamise lepingute sõlmimiseks HVA-s nimetamata teenuse osutajatega (vt Riigikohtu otsus

nr 3-3-1-29-12, p 21). Haigekassa lähtub ka HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmi-

misel RaKS § 36 lg 4 esitatud kriteeriumitest, kuid ei otsusta HVA haiglate lepingumahtude

suuruse üle samas avalikus menetluses muude tervishoiuteenuse osutajatega. Kohtupraktika ko-

haselt ei riiva kehtiv regulatsioon põhjendamatult mitte-HVA haiglate põhiseaduses sätestatud

õigusi ja vabadusi. Haigekassa hindas enne ravi rahastamise lepingu sõlmimist HVA haigla

võimekust pakkuda teenust günekoloogia päevaravi ja üldkirurgia päevaravi osas. Selgus, et

puudus vajadus kuulutada välja valik günekoloogia päevaravi osas, kuna juhtumite arv jäi alla

minimaalselt valikule pandavat lepingumahtu ehk alla 100 ravijuhtumi. Ka üldkirurgia päeva-

ravi osas tegi Haigekassa juhatus otsuse mitte kuulutada välja valikut, kuna ravijuhtumite arv

jäi alla optimaalset mahtu ehk alla 200 ravijuhtumi.

Vaidlustatud otsus on õiguspärane, sisaldades asjakohaseid viiteid kaalutlustele, mille alusel

Haigekassa hindas, kas Saare maakonnas on põhjendatud günekoloogia päevaravi ning üldki-

rurgia päeva- ja ambulatoorse ravi valiku kinnitamine või mitte. Haigekassa lähtus RaKS § 2

lg-s 2 toodud ravikindlustuse põhimõtetest, kuidas tagada parim võimalik ravi ning selle kätte-

saadavus, kasutades seejuures ravikindlustusraha efektiivselt ja otstarbekalt.

Hanvari väited õiguspärase ootuse kohta on alusetud, kuna RaKS ei sätesta Haigekassale ko-

hustust sõlmida ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega või et ravi rahas-

tamise lepingud sõlmitakse igal juhul tähtajatult. Samuti on ravikindlustuse küsimustes patsien-

tide vajadused selgelt kaalukamad kui ettevõtlusvabadus, mistõttu on põhjendatud ka võrdse

kohtlemise õiguse riive või konkurentsiõiguse reeglite piiramine. Seadusandja peab HVA-s ni-

metatud haiglate kaudu tervishoiupoliitika eesmärkide saavutamist oluliseks. Ka Riigikohus on

leidnud, et kehtiv regulatsioon nõuab HVA-s toodud haiglate eelistamist ning et see kohustus

on põhiseaduspärane. Olemasolevate lepingupartnerite huvide järgimine ei ole kaalutlus, mil-

lest Haigekassal oleks kohane lähtuda. Tervishoiuteenuse valdkond on paratamatult investee-

ringuterohke ala, kuid ettevõtjate investeeringute kaitse ei kaalu üles ei ravikindlustuse kvali-

teeti ega ka ravikindlustusrahade efektiivse kasutamise eesmärke. Viimased kaalutlused on

need, mida Haigekassa lisaks RaKS § 36 lg 4 kriteeriumitele (sh varasemate ravi rahastamise

lepingute nõuetekohane täitmine (RaKS § 36 lg 4 p 8)) peab RaKS § 2 lg-st 2 tulenevalt ravi-

kindlustusrahade juhtimises kaalutlusotsuste tegemisel arvestama. Hanvariga ravi rahastamise

3-14-50157

5(22)

lepingu sõlmimine ei parandaks tervishoiuteenuse piirkondlikku võrdset kättesaadavust Saare-

maal, sest HVA haigla ja Hanvar asuvad Kuressaare linnas lähestikku (vt Riigikohtu otsust hal-

dusasjas nr 3-3-1-29-12).

Haigekassa hindas enne ravi rahastamise lepingu sõlmimist Kuressaare haigla võimekust pak-

kuda günekoloogia päevaravi ja üldkirurgia päevaravi ning samuti võtab Haigekassa arvesse

ravi rahastamise lepingute sõlmimisel teenuse kvaliteeti ja tingimusi, keskmise koormuse näi-

tajaid, tervishoiupoliitika arengusuundi ning varasemate ravi rahastamise lepingute täitmist.

Hinnang Kuressaare haigla võimekusele osutada teenust korrektselt 2014 Haigekassa eelarves

planeeritud mahus kujunes Haigekassal 02.12.2013 ja 17.12.2013 toimunud arutelude käigus.

Otsus jätta günekoloogia päevaravi osas valik välja kuulutamata oli õiguspärane, sest teenuse

põhjendatud nõudlus (35 ravijuhtu) jäi alla minimaalset valikupartneri lepingumahtu (100 ravi-

juhtu). Otsustamisel tuginetakse eelnevalt kindlaks tehtud kaalutlustele, mida lugeda valiku-

partnerite optimaalseks lepingumahuks ehk mille korral Haigekassa kinnitab valiku ilma täien-

dava kaalumiseta. Haigekassa võtab läbivalt arvesse ambulatoorse eriarstiabi kättesaadavuse

tagamise põhimõtet. Ambulatoorse eriarstiabi kättesaadavuse tagamine konkreetses maakonnas

sõltub peamiselt sellest, kas eriarstil on antud piirkonnas piisavalt tööd, et oma kvalifikatsioon

säilitada ja et tema ressurss oleks optimaalselt kasutatud. Kui eriarstile ei ole tagatud piisav

töökoormus, ei ole tagatud teenuse osutamise optimaalsus ja kvaliteet (vt vaidlustatud otsuse p

2, lisa 1 p-d 1.1 ja 1.1.3). Optimaalne on maht, mis tagaks eriarstile vähemalt 0,5 ametikohta

arvestades arsti hinnatud töökoormust (vt vaidlustatud otsuse p 2, lisa 1 p 1.2 (d)).

Õiguspärane ja põhjendatud on otsus jätta üldkirurgia päevaravi osas valik välja kuulutamata,

kuna teenuse põhjendatud nõudlus (190 ravijuhtu) jäi alla valikupartneri optimaalset lepingu-

mahtu (200 ravijuhtu; vt vaidlustatud otsuse lisa 1, p 1.4), selle arvelt suurendati piirkonnas

ambulatoorse üldkirurgia kogumahtu võrreldes selle prognoositud vajadusega ning tehti teadlik

otsus suunata spetsiifilised ravijuhtumid Tallinna ja Tartu HVA haiglate päevaravisse parima

ravikvaliteedi tagamiseks. Kuna Tartu ja Harju maakonnas jääb päevaravi üldkirurgia nõudlus

alla Eesti keskmise (vastavalt 75% ja 76%) ning Saaremaal on üldkirurgia päevaravi nõudlus

teiste spetsiifiliste erialade kirurgide puudumise tõttu üle Eesti keskmise, on patsientide suuna-

mine Tartu ja Tallinna HVA-s märgitud haiglatesse põhjendatud, tagamaks patsientidele parim

võimalik ravi. Samuti suurendati statsionaarsete ravijuhtude mahtu.

Ravi rahastamise lepingute sõlmimine HVA haiglatega ei ole riigiabi ELTL art 107 lg 1 mõistes,

kuivõrd täidetud ei ole kõik 5 kriteeriumit. Tegemist on Saare piirkonnas pakutava teenusega,

millel puudub mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele. Eesti mitteresidendid ei oma reeg-

lina üldse ligipääsu HVA haiglate poolt osutatavatele ja Haigekassa poolt finantseeritavale

eriarstiabi teenusele ning seega ei saa eksisteerida ka mõju liikmesriikide vahelisele kaubandu-

sele (vt Euroopa Komisjoni 28.06.2002 otsus riigiabi asjas nr N 543/01).

Puudub vajadus esitada lisaks tühistamiskaebusele ka kohustamiskaebus. Juhul, kui kohus

peakski haldusakti vaidlustatud osas tühistama, tuleks Haigekassal riigi tervishoiupoliitika el-

luviimiseks igal juhul kinnitada uus valik erialade lõikes. Kohustamiskaebust ei ole võimalik

rahuldada, kuivõrd vaidlustatud otsus on õiguspärane.

Hanvari esitatud halduslepingu tühistamistaotlus ületab kaebeõiguse piire, sest tühistamiskae-

buse rahuldamisel lõpetataks vastavatel erialadel terviseteenuse osutamine kogu põhjendatud

nõudluse ulatuses. Hanvar ei ole võimeline teenindama kogu piirkonna põhjendatud tervishoiu-

teenuse nõudlust vastavatel erialadel, mistõttu ei ole tal ka kaebeõigust teda puudutavat mahtu

ületavas osas.

7. Kuressaare haigla palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud Hanvari kanda.

3-14-50157

6(22)

Hanvaril ei ole õigust pöörduda halduskohtusse paljude erakliinikute huvide kaitseks ega üldi-

selt patsientide ja ravikindlustusega kindlustatud isikute ning piirkonna elanike huvide kaitseks,

mistõttu ei ole kaebuse sellekohased väited asjasse puutuvad. Vaidlustatud otsusega ei ole kae-

baja subjektiivseid õigusi oluliselt riivatud, sh rikutud konkurentsi- ja ettevõtlusvabadust.

Haigekassa on ravi rahastamise lepingute sõlmimisel õigustatult eelistanud HVA-s nimetatud

haiglaid. RaKS § 36 lg 4 p 7 järgi peab haigekassa ravi rahastamise lepingu sõlmimise ning

lepingu tähtaja üle otsustamisel lähtuma muu hulgas riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest.

HVA on üks riigi tervishoiupoliitika väljendusi. Riigikohtu halduskolleegium on 29.11.2013

kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-29-12 leidnud, et lubatav on eelhaldusaktiga teha teatud kri-

teeriumitest lähtudes eelvalik, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi RaKS

§ 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriume (p-d 22 ja 24). Haigekassa on teinud eelvaliku, eelistades

HVA-s nimetatud haiglaid.

Otsuses ja selle lisades on piisava põhjalikkusega ära toodud otsuse faktiline ja õiguslik põhis-

tus ning kaalutlusotsuse alusel tehtud otsustus on jälgitav. Otsus vastab riigi tervishoiupoliitika

arengusuundadele ja HMS §-de 54-56 nõuetele, mistõttu on tegemist õiguspärase eelhaldusak-

tiga. Hanvari väited Kuressaare haigla probleemide kohta ravinõudluse teenindamisel ei ole

asjakohased ega õiged.

HVA on kehtestatud tervishoiuteenuste ühtlase kättesaadavuse tagamiseks ning Haigekassa on

otsuse tegemisel lähtunud HVA-s püstitatud eesmärgist. Avalik ressurss on nii HVA-s nimeta-

tud haiglatesse tehtud vajalikud investeeringud kui ka ravikindlustusraha. Avaliku ressursi ots-

tarbeka kasutamise põhimõttega ja tervishoiuteenuste ühtlase kättesaadavuse tagamise eesmär-

giga oleks vastuolus, kui tehakse kulutusi HVA-s loetletud haiglate ehitamiseks, renoveerimi-

seks ja ümberprofileerimiseks, kuid ravi rahastamiseks sõlmitakse lepingud hoopis teiste ravia-

sutustega.

Vaidlustatud otsusega ei rikuta kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele ega tema ettevõtlusvaba-

dust. Sellega ei võeta Hanvarilt õigust ega võimalust osutada tervishoiuteenust temale väljasta-

tud tegevusloas nimetatud valdkondades. Varasematel rahastamise perioodidel Haigekassaga

ravi rahastamise lepingute sõlmimine ei saanud Hanvarile tekitada õiguspärast ootust.

Hanvari hinnang otsuse ja ravi rahastamise lepingu mõju ulatuse kohta tema majandustegevu-

sele ei ole päris õige. Günekoloogia ja üldkirurgia ambulatoorne vastuvõtt ja päevaravi ei ole

ainsad Hanvari tegevusvaldkonnad. Hanvaril on õigus esitada taotlus Haigekassale ravi rahas-

tamise lepingu sõlmimiseks Saare maakonnas vaid günekoloogia 3400 ambulatoorse ravijuhu

osas ajavahemikul 01.04.2014-31.03.2015. Selle võrra on ka väiksem ravi rahastuse korralduse

muudatuse mõju Hanvari majandustegevusele.

Kuressaare haiglal on tekkinud õiguslikult kaitstav usaldus, et ravi rahastamise leping jääb keh-

tima. Avaliku huviga oleks vastuolus tekitada otsuse osalise tühistamisega tõrge Saare maakon-

nas günekoloogia päevaravi ning üldkirurgia ambulatoorse ja päevaravi kättesaadavusel ravi-

kindlustusega hõlmatud patsientidele. Isegi kui ravijuhud tuleks Saare maakonnas tervishoiu-

teenuse osutajate vahel teisiti jagada, ei ole temal võimekust teenindada kõiki Saare maakonna

günekoloogia päevaravi ning kirurgia ambulatoorse ja päevaravi juhtumeid.

8. Tallinna Halduskohtu 21.03.2014 otsusega võeti vastu Hanvari kaebusest loobumine

osas, milles palutakse tühistada Haigekassa juhatuse 08.01.2014 otsus nr 24 osas, millega on

jäetud välja kuulutamata ambulatoorse günekoloogia valik Saare maakonnas, ning kohustada

Haigekassat otsustama uuesti ambulatoorse günekoloogia valiku väljakuulutamine Saare maa-

konnas (p 1); rahuldati Hanvari kaebus osaliselt ning tunnistati õigusvastaseks Haigekassa ju-

hatuse 08.01.2014 otsuse nr 24 põhjendavas osas kaalutluste märkimata jätmine osas, miks vä-

hendati Saare maakonnas nõudlust ning miks otsustati jätta välja kuulutamata valik ambula-

3-14-50157

7(22)

toorse üldkirurgia ja päevakirurgia osas (p 2); jäeti rahuldamata Hanvari tühistamis- ja kohus-

tamiskaebus (p 3); mõisteti Haigekassalt välja Hanvari kasuks menetluskulud 3594 eurot (p 4)

ning mõisteti Hanvarilt välja Kuressaare haigla kasuks menetluskulud 800,25 eurot (p 5).

HVA haiglate eelistamine on tuletatav RaKS § 36 lg-test 1, 2 ja 5 kooskõlas HVA § 1 lg-ga 2

ja sotsiaalministri 19.08.2004 määrusega nr 103 „Haigla liikide nõuded“ (edaspidi Määrus nr

103). HVA üheks eesmärgiks on tervishoiuteenuste ühtlase kättesaadavuse tagamiseks piir-

kondlike haiglate, keskhaiglate, üldhaiglate, kohalike haiglate, taastusravihaiglate ja õendus-

haiglate loetelu kehtestamine (§ 55 lg 1 p 1), mis koos Määrusega nr 103 moodustavad ühtse

toimiva terviku, tagades tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud põhi-

mõtete realiseerimise. HVA-s toodud haiglate eelistamist õigustab ka HVA §-s 3 sätestatud in-

vesteeringute tegemise kohustus, mida rahastatakse riigieelarvelistest vahenditest. Haigekassa

on õigesti oma otsuste tegemisel tervishoiupoliitikana käsitlenud HVA-d ning RaKS-i ja tervis-

hoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) sätteid. Tervishoiupoliitika ühe väljundina võib kä-

sitada ka saarte erisust, millele on Haigekassa viidanud vaidlustatud otsuse lisa 1 punktis 1.1.4

ning Haigekassa juhatuse 30.12.2013 otsuse nr 498 „Ambulatoorse eriarstiabi geograafilise kät-

tesaadavuse põhimõtete kinnitamine“ punktis 4. Arvestades HVA ning Määrust nr 103, samuti

RaKS § 2 lg-t 2, on arusaadav, et tänaseks tervishoiupoliitikaks võib lugeda HVA haiglate aren-

damist ja tugevdamist selliselt, et nende abil oleks võimalik tagada kvaliteetne ja patsiendisõb-

ralik tervishoiuteenuse osutamine.

RaKS § 36 lg 5 ei sätesta, et HVA-s nimetatud haiglatega ravi rahastamise lepingu sõlmimisel

tuleb hinnata RaKS § 36 lg-s 4 toodud asjaolusid. Nii RaKS § 36 lg 5 kui ka HVA § 1 lg 2 ei

viita RaKS § 36 lg-le 4, nagu seda teeb RaKS § 36 lg 41. Riigikohus pidas otsuses nr 3-3-1-29-

12 õigeks Haigekassa seisukohta, et arvestama peab HVA haigla suutlikkust katta teatud piir-

konna kõiki ravijuhte. Praegusel juhul on Haigekassa kohtumenetluses tõendanud, et hindas

Kuressaare haigla võimekust osutada tervishoiuteenust, ning seda tõendab Haigekassa otsus,

millega pandi Saare maakonnas valikule 3400 ambulatoorse günekoloogia, 1475 ambulatoorse

kardioloogia, 2600 ambulatoorse oftalmoloogia ning 1969 ambulatoorse psühhiaatria ravijuhtu,

kuigi Kuressaare haigla oli 03.12.2013 kinnitanud, et omab võimekust osutada kogu maakon-

nale ööpäevaringselt eriarstiabi. Kohtul ei ole tekkinud kahtlust Kuressaare haigla osutatava

tervishoiuteenuse kvaliteedis.

Ravi rahastamise lepingute sõlmimise süsteem ei ole vastuolus PS §-dega 31 ja 12 ning see ei

moonuta konkurentsi ega kahjusta patsientide õigusi viisil ja määral, et see võiks olla vastuolus

PS-ga. Otsusega ei keelata Hanvaril tervishoiuteenuseid osutada. Otsus ei riku ka õiguspärase

ootuse põhimõtet, kuivõrd Haigekassa ja Hanvari vahel oli sõlmitud tähtajaline ravi rahastamise

leping kehtivusega kuni 31.03.2014.

Ravi rahastamise lepingute sõlmimine ei ole käsitatav riigiabina, sest täidetud on Euroopa

Kohtu 24.07.2003 otsuses kohtuasjas C-208/00: Altmark nimetatud neli kriteeriumit: 1) abi saav

ettevõtja oli reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus oli

täpselt määratletud; 2) parameetrid, mille alusel hüvitis arvutati, olid eelnevalt objektiivselt ja

läbipaistvalt kindlaks määratud; 3) hüvitis ei olnud suurem, kui oli vajalik avaliku teenindamise

kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle ko-

hustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumist; 4) kui avaliku teenindamise kohustust

täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, oli sobiva hüvitise tase kindlaks määratud

selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjasse

puutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega

varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades kohustuste täitmi-

sega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit (edaspidi Altmarki kriteeriumid). Haigekassa tasub

ravi rahastamise lepingute alusel osutatava teenuse eest vastavalt Vabariigi Valitsuse

3-14-50157

8(22)

27.12.2013 määrusele nr 188 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu“ ning see tasu on

vastavuses teenuse majandusliku väärtusega. Lisaks on riik määranud HVA haiglatele kohus-

tuse osutada Määruses nr 103 ja tegevuslubades toodud tervishoiuteenuseid, mistõttu on haige-

kassal ka kohustus sõlmida riigi poolt määratud ülesannete täitmiseks ravi rahastamise lepin-

guid.

Otsus on õigusvastane osas, millega jäeti otsuse põhjendavas osas märkimata kaalutlused, miks

vähendati Saare maakonnas nõudlust ning miks otsustati jätta välja kuulutamata valik üldkirur-

gia osas. Kaebus tuleb kooskõlas HMS §-ga 58 jätta rahuldamata, kuna Haigekassa on kohtu-

menetluses näidanud ära, millistele asjaoludele tuginedes otsuseni jõuti ning tõendanud oluliste

asjaolude kaalumist. Otsuse tegemisel on Haigekassa lähtunud nendest alusandmetest ja kaalut-

lustest, mida Haigekassa töötajad vande all ütlusi andes kinnitasid ning mida Haigekassa on

menetlusdokumentides välja toonud. Otsuse osaline tühistamine ja Haigekassa kohustamine

uue otsuse tegemiseks ei tooks kaasa teistsugust otsust ega günekoloogia päevaravi ning üldki-

rurgia ambulatoorse ja päevaravi valiku väljakuulutamist Saare maakonnas. Otsusest ei ole ühe-

selt arusaadavad Saare maakonnas ambulatoorse üldkirurgia nõudluse ja seeläbi rahastatavate

ravijuhtude vähendamise tinginud asjaolud ning üldkirurgia ja günekoloogia päevaravi valiku

välja kuulutamata jätmise põhjendused. Otsuses on põhimõtteliselt põhjendatud nõudluse hin-

damist ja rahastatavate ravijuhtude arvu kujunemist, mistõttu ei saa väita, et otsus oleks selles

osas täiesti motiveerimata. Sama saab väita ka valiku väljakuulutamise või välja kuulutamata

jätmise kohta. Otsuse motivatsioonist arusaamine oleks olnud ilma 07.03.2014 kohtuistungil

esitatud lisaseisukohtade ja tabelandmeteta keeruline ja osaliselt võimatu.

Kohtul ei ole põhjust analüüsida täiendavalt lepingu tühistamist günekoloogia päevaravi ja üld-

kirurgia ambulatoorse ja päevaravi osas, kuna selle aluseks olevat eelhaldusakti kohus ei tühista.

Kohus jätab rahuldamata vaidlustatud halduslepingu tühistamistaotluse ja Haigekassa kohusta-

mistaotluse.

Kohtu hinnangul esinevad alused, mis välistavad kaebaja õigusabikulude väljamõistmise Hai-

gekassalt tervikuna. Arve nr 140 osas jääb arusaamatuks, miks on selle tunnihind kaks korda

kõrgem kui muidu. Pelgalt kohtuistungil osalemine ei saa õigustada kaks korda kõrgema tunni-

hinna küsimist. Kohus vähendab nimetatud arvet poole võrra, võttes aluseks kaebaja teistel ar-

vetel kajastatud tunnihinna 110 eurot + käibemaks. Kompromissmenetlusega ja vastustajale

tehtud muude ettepanekutega seotud kulude väljamõistmine on vastustajalt ebamõistlik. Sisuli-

selt on kaebusele järgnenud menetlusdokumendid oma olemuselt teineteist kordavad, mistõttu

on põhjendatud määrata koos kohtuistungil osalemisega õigusabiteenuse osutamiseks kulunud

ajaks 36 tundi tunnihinnaga 110 eurot + käibemaks, so 4752 eurot, millele lisanduvad riigilõi-

vud summas 30 eurot. Juhindudes Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-29-12, peab kohus põhjenda-

tuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 75% ulatuses ehk summas 3564

eurot, millele lisanduvad riigilõivud kogusummas 30 eurot. Kolmanda isiku menetluskulud

summas 3201 eurot on põhjendatud. Kuna kohus ei rahuldanud kaebaja taotlust otsuse tühista-

miseks ja vastustaja kohustamiseks otsustama uuesti valiku kinnitamine ravi rahastamise le-

pingu sõlmimiseks günekoloogia ja üldkirurgia ambulatoorse ja päevaravi osas Pärnu piirkon-

nas Saare maakonnas, kuid kohus tunnistas otsuse õigusvastaseks selle motivatsiooni puudu-

likkuse tõttu, siis on kohtu hinnangul kohane, kui kaebaja tasub kolmanda isiku menetluskulu-

dest 25% ehk 800,25 eurot. Ülejäänud osas jäävad kolmanda isiku kohtukulud tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Hanvar palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.03.2014 otsus

osas, milles Hanvari tühistamiskaebused ja kohustamiskaebus jäid rahuldamata, milles Hanvari

3-14-50157

9(22)

menetluskulud jäid Haigekassalt osaliselt välja mõistmata ning osas, milles Hanvarilt mõisteti

välja Kuressaare haigla kasuks menetluskulud 800,25 eurot. Hanvar palub teha uue otsuse, mil-

lega rahuldada Hanvari kaebus, tühistada Haigekassa 08.01.2014 otsus nr 24 osas, milles see ei

näe ette valikut günekoloogia päevaravi ja üldkirurgia ambulatoorse ja päevaravi rahastamise

lepingu sõlmimiseks Pärnu piirkonnas Saare maakonnas, tühistada Haigekassa ja Kuressaare

haigla vahel 04.02.2014 sõlmitud ravi rahastamise leping nr 60395142 günekoloogia päevaravi

ja üldkirurgia ambulatoorse ja päevaravi osas ning kohustada Haigekassat otsustama uuesti va-

liku kinnitamine ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks eriarstiabi osutamiseks ajavahemikul

01.04.2014 kuni 30.06.2018 günekoloogia päevaravi ning üldkirurgia ambulatoorse ja päeva-

ravi osas Pärnu piirkonnas Saare maakonnas. Hanvar palub jätta Haigekassa ning Kuressaare

haigla menetluskulud nende endi kanda ning mõista Hanvari menetluskulud täies ulatuses välja

Haigekassalt.

Halduskohus on rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendamise kohustust (HKMS §

157). Kohtuotsuses ei ole toodud välja mitte ühtegi õigusnormi, mis kohustaks Haigekassat ravi

rahastamise lepingute sõlmimisel HVA haiglat eelistama. HVA §-s 3 ei sisaldu investeeringute

tegemise kohustus, vaid selles sättes üksnes reguleeritakse vajalike investeeringute tegemise

hinnangulise maksumusega seonduvat. RaKS § 36 lg-s 5 on sätestatud pikem tähtaeg HVA

haiglate ravi rahastamise lepingutele, mille kaudu on HVA haiglatele suurem kindlustunne ta-

gatud. Asjakohatu on kohtu viide erialadele, millistel peab üldhaigla osutama teenust tulenevalt

Määrusest nr 103 ja Kuressaare haigla kui üldhaigla tegevusloast. Hanvar on soovinud vaidlus-

alus(t)el tegevusala(de)l osutada teenust Kuressaare haigla kõrval. Ka Hanvari tegevusloal on

märgitud osutatavate teenustena üldkirurgia päevaraviteenused, üldkirurgia päevakirurgiatee-

nused ja ambulatoorsed üldkirurgiateenused. Juhul, kui ravi rahastamise leping on erahaiglaga

sõlmitud, on Haigekassal õigus nõuda selle täitmist. Kohtumenetluses on arutatud selle üle, kas

Kuressaare haigla olemasolevad töötajad suudavad ravi rahastamise lepinguid kokkulepitud

mahus ja tööajanorme järgides täita, mitte selle üle, et ravi rahastamise leping on hädavajalik

nende kvalifikatsiooni säilitamiseks. Kohus ei ole selgitanud, miks ta leiab, et Vabariigi Valit-

suse korralduse nr 209, millega kehtestati koalitsioonileping, vastuvõtmisel on eiratud menet-

luskorda ning miks ei ole võimalik käsitada seda tervishoiupoliitika osana.

Kohtuotsus on vastuolus Euroopa Liidu riigiabi põhimõtetega (ELTL art 107 lg 1). Kuna hal-

dusmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et ravi rahastamise lepinguga Kuressaare haiglale maks-

tav tasu oleks vastavuses hüvitise mõistliku suurusega, siis on ravi rahastamise lepingute sõl-

mimisel HVA haiglatele antava hüvitise näol tegemist riigiabiga ning ravi rahastamise lepingute

sõlmimine HVA haiglaga ei vasta EL-i õiguspraktikas väljakujunenud nn Altmarki kriteeriu-

midele. Juhul kui kohus leiab, et halduskohtu otsus oli HVA haiglate eelistamise kohustuse osas

õiguspärane, palub Hanvar kontrollida asjassepuutuvate sätete vastavust Euroopa Liidu õigu-

sele.

Kohus on tühistamiskaebuse lahendamisel rikkunud HKMS § 5 koosmõjus riigivastutuse sea-

duse (RVastS) § 3 lg-ga 3. Põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele

kontrollitavaks. Kuna Haigekassa ei ole tõendamiskoormust täitnud, ei saanud kohus kohtuot-

suse tegemisel kohtumenetluses esitatud põhjendusi arvestada.

Kohus on menetluskulusid jaotades ning menetluskulude kindlaksmääramisel rikkunud HKMS

§ 108 lg-d 3, 8 ja 11. Kohus on leidnud, et asja lahendamine vajab kohtu tavapärasest suuremat

koosseisu, siis seega ka enam kohtunike töötunde. Ka Hanvarile on vajalik tavapärasest enam

aega asjaga tutvumiseks ja menetlusdokumentide koostamiseks. Kolme advokaadi osalemine

õigusteenuse osutamisel kajastub üksnes arvel nr 104, kuid arvel ei ole rakendatud mitte kol-

mekordset tunnihinda, vaid kahekordset tunnihinda. Kohus peab kompromissi saavutamist soo-

sima, mistõttu tuleb lugeda ka sellega seonduvad kulud menetluskuludeks. Haigekassa on

3-14-50157

10(22)

kompromissläbirääkimiste alustamisest ja selgituste andmisest keeldumisega rikkunud head

haldustava, aga ka menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõtet (HKMS § 28 lg 1), mistõttu

tuleks Haigekassalt Hanvari kasuks välja mõista menetluskulud 100% (vt HKMS § 108 lg 9;

Riigikohtu halduskolleegiumi 15.11.2007 otsus nr 3-3-1-58-07, p 13). Kuressaare haigla me-

netluskulude osaline väljamõistmine Hanvarilt ei ole kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 11.

10. Apellatsioonkaebuse täienduses leitakse, et RaKS § 36 lg 4 sõnastus ei võimalda Haige-

kassal valida, milliseid sätestatud kriteeriumitest kohaldada ega luba ühtegi neist ka hindamisel

arvestamata jätta. RaKS § 36 lg-s 4 nimetatud kaalutlusi (eeskätt teenuse kättesaadavus, kvali-

teet ja hind) vaidlustatud otsuse tegemisel ning halduslepingu sõlmimisel ei ole arvestatud.

Vaidlustatud otsusel ja Kuressaare haiglaga sõlmitud halduslepingul on piiriülene mõju, mis-

tõttu tuleb hinnata kehtiva ravi rahastamise lepingute sõlmimise süsteemi vastavust EL-i õigu-

sele. Ravi rahastamise lepingud on kontsessioonid RHS § 6 lg 2 tähenduses. Haigekassa on

vaidlustatud otsuse tegemisel ning halduslepingu sõlmimisel rikkunud riigihanke läbiviimise

üldpõhimõtteid, sh (kuid mitte ainult) teenuste osutamise vabaduse, mittediskrimineerimise ja

läbipaistvuse põhimõtteid. Samas ei ole halduskohus eeltoodud puudustele hinnangut andnud,

rikkudes seeläbi HKMS §-st 157 tulenevat kohustust.

11. Haigekassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

21.03.2014 otsus muutmata.

Halduskohus on otsuses põhjalikult selgitanud HVA haiglatega eelisjärjekorras ravi rahasta-

mise lepingu sõlmimist kehtiva regulatsiooni pinnalt, täites HKMS § 157 lg-st 1 tuleneva põh-

jendamiskohustuse.

Haigekassa nõustub halduskohtu tõlgendusega, et RaKS § 36 lg-d 1, 2 ja 5 annavad koostoimes

teiste ravikindlustuse valdkonda reguleerivate sätetega Haigekassale õiguse eelistada ravi ra-

hastamise lepingute sõlmimisel HVA haiglaid. Kehtiv regulatsioon ei näe ette, et HVA haiglate

ja HVA-väliste tervishoiuteenuse osutajatega raamlepingute sõlmimine toimuks samaaegselt

ning samadel tingimustel. Ravikindlustusrahade otstarbeka kasutamise vajadus tingib HVA

haiglate eelistamise, sest vastasel juhul ei ole riiklikult kehtestatud haiglavõrk jätkusuutlik. Han-

vari poolt koalitsioonilepingule tuginemine on õiguslikult põhjendamatu ning selle sisu arves-

tades ka asjassepuutumatu. Riigikontroll on soovitanud 2010. aastal Haigekassal järk-järgult

suurendada HVA haiglate lepingusummade osakaalu (Riigikontrolli 2010. a aruanne „Haigla-

võrgu jätkusuutlikkus. Kas riik on, arvestades rahvaarvu, tervishoiuteenuseid, tervishoiutööta-

jaid ja raha, suutnud kujundada optimaalse ja jätkusuutliku haiglavõrgu?“, p 60). Riigikontroll

põhjendas eeltoodut vajadusega eelistada HVA haiglaid, isegi kui mitte-HVA haiglaga ravi ra-

hastamise lepingu sõlmimine võimaldaks kindlustatud isikutel saada tervishoiuteenust võima-

likult elukoha lähedal; ehkki teenuse lähedus ja kulude kokkuhoid kindlustatud isikule on olu-

lised, on piiratud ressursside korral siiski oluline eelistada HVA haiglaid (Riigikontrolli 2010.

a aruanne „Haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Kas riik on, arvestades rahvaarvu, tervishoiuteenuseid,

tervishoiutöötajaid ja raha, suutnud kujundada optimaalse ja jätkusuutliku haiglavõrgu?“, p 58).

HVA haiglate eelistamine ei ole riigiabi. Üldkohus on 07.11.2012 otsuses kohtuasjas T-137/10,

CBI märkinud, et ehkki Altmark’i kohtuotsuses kehtestatud tingimused, millele halduskohus

viitas otsuse punktis 47, kehtivad erisuseta kõigi majandussektorite suhtes, tuleb nende kohal-

damisel arvesse võtta asjaomase sektori eripära (p 85). Haiglaravi sektoris tuleb arvestada ko-

hustusega võtta arvesse liikmesriikide vastutust oma tervishoiupoliitika määratlemisel, tervis-

hoiuteenuste ning arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel (Üldkohtu 07.11.2012 ot-

sus kohtuasjas T-137/10: CBI, p 92). Halduskohus on vastavalt Altmark’i kriteeriumitele tuvas-

tanud, et HVA haiglatega sõlmitakse ravi rahastamise lepingud täpselt määratletud avaliku ko-

hustuse teenindamiseks. Teenused määratakse kindlaks Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus.

3-14-50157

11(22)

Tervishoiuteenustele kehtestatavad piirhinnad määratakse kindlaks vastavalt reaalselt vajalikele

kuludele, mis tagab selle, et tasu ei ole ülemäärane ning võimaldab vaid mõistlikku tulukust.

Konkreetse tervishoiuteenuse piirhinna kehtestamisel ei ole vaja konkreetsete ettevõtjate kulu-

sid hinnata. Kolmandast isikust üldhaigla ülalpidamiskulud ning üksikuid tervishoiuteenuseid

osutava kaebaja tegevuskulud ei ole võrreldavad suurused.

Haigekassa töötajate vande all antud seletused tõendasid, millistest kaalutlustest haldusorgan

haldusakti andmisel lähtus. Halduskohtumenetluses on tõendiks igasugune teave, mis on sea-

duses sätestatud menetlusvormis kohtule kättesaadavaks tehtud (HKMS § 56 lg 1) ning üheks

tõendiliigiks on ka menetlusosalise vande all antud seletus (HKMS § 56 lg 2 koosmõjus TsMS

§ 267).

Halduskohus mõistis välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Halduskohtu poolt

esimeses astmes õigusabikuludena välja mõistetud 3594 eurot on mõistlik, sest lähtudes Riigi-

kohtu 15.10.2013 kohtulahendist nr 3-3-1-35-13 on põhjendatud mõista välja halduskohtume-

netluses mitte suuremaid õigusabikulusid, kui tsiviilasjades mittevaraliste nõuete puhul, s.o

12 800 eurot, ning vastav summa peab vajadusel võimaldama kohtumenetlust kolmes kohtuast-

mes. Kompromissettepanekuga seotud kulutuste hüvitamine ei ole osa menetluskuludest (vt

Riigikohtu 05.12.2013 otsus asjas nr 3-3-1-60-13, p 17).

12. Haigekassa 12.09.2014 täiendavates seisukohtades palutakse vastu võtta tõenditena

TTKS § 55 lg 3 alusel välja töötatud „Eesti haiglavõrgu arengukava 2002“, Riigikontrolli 2010

aasta aruanne „Haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Kas riik on, arvestades rahvaarvu, tervishoiutee-

nuseid, tervishoiutöötajaid ja raha, suutnud kujundada optimaalse ja jätkusuutliku haigla-

võrgu?“ ja Eesti Haigekassa Pärnu osakonna direktori KP 12.09.2014 kiri Tallinna Ringkonna-

kohtule. Kuressaare haigla ravi rahastamise lepingute täitmine on olnud plaanipärane. Hanvar

on vääralt kasutanud Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsust „Euroopa Liidu toimimise lepingu

artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele et-

tevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes“ Altmarki kriteeriu-

mite täiendavaks tõlgendamiseks. Nimetatud Komisjoni otsust kohaldatakse vaid juhul, kui eel-

nevalt on tuvastatud, et tegemist on riigiabiga. Hüvitiste puhul, mida Altmarki kriteeriumite

täitmise tõttu ei loeta riigiabiks, ei saa hinnata, kas tegemist on „siseturuga kokku sobiva rii-

giabiga“. Riigihangete regulatsioon ei ole asjassepuutuv. Haigekassa ei anna tervishoiuteenuse

osutajatele teenuse osutamise õigust. Õiguse teenust osutada annab Terviseameti poolt väljas-

tatav tegevusluba, mis on eriarstiabi teenuse osutamiseks kohustuslik (TTKS § 40 lg 1 p 3 ja §

41 lg 1). Konkurentsi moonutavaks või diskrimineeritavaks ei saa pidada olukorda, kus seaduse

tasandil erinevale regulatsioonile alluvate tervishoiuteenuse osutajaid koheldakse erinevalt (vt

TTKS § 55 lg 1). HVA haiglad ja HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajad ei ole omav-

ahel võrreldavad.

13. Kuressaare haigla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

21.03.2014 otsus muutmata.

HVA haiglate eelistamine ravi rahastamise lepingute sõlmimisel on õiguspärane. Halduskohtu

otsuse punktis 23 osundatud normide, st RaKS § 2 lg 2, RaKS § 36 lg-d 1, 2 ja 5, TTKS § 55 lg

1, HVA § 1 lg 2, sotsiaalministri 19.08.2004 määrusega nr 103 kehtestatud „Haigla liikide nõu-

ded“, süstemaatilis-loogilise tõlgendamise abil on võimalik järeldada seadusandja tahet eelis-

tada ravi rahastamise lepingute sõlmimisel HVA haiglaid. Selline tõlgendus on kooskõlas Hai-

gekassa senise lepingute sõlmimise praktikaga, niimoodi on regulatsiooni mõistnud Riigikont-

roll (02.02.2010 auditiaruanne „Haiglavõrgu jätkusuutlikkus“) ja selline tõlgendus vastab koh-

tupraktikale (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-29-12). Kuigi HVA §-s 3 ei ole sätestatud investee-

3-14-50157

12(22)

ringute tegemise kohustust, siis on see tuletatav TTKS § 55 lg-st 8, mis annab Vabariigi Valit-

susele volituse kehtestada haiglate loetelus nimetatud haiglatesse riigieelarve vahenditest inves-

teerimise tingimused ja kord. Halduskohus on õigesti leidnud, et koalitsioonileping ei ole sa-

mastatav riigi tervishoiupoliitikaga. Ravi rahastamise lepingu sõlmimisel HVA haigla eelista-

misel ei ole rikutud Hanvari ettevõtlusvabadust.

Vaidlustatud haldusakti ja halduslepingu puhul puudub piiriülene element, st puudub vajadus

hinnata siseriikliku õiguse kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Aga ka juhul, kui halduskohus

peaks hindama siseriikliku õiguse vastavust EL-i õigusele, ei ole siseriiklik regulatsioon ravi

rahastamise lepingute sõlmimisel HVA haiglate eelistamise osas vastuolus EL-i õigusega (vt

Euroopa Kohtu 16.05.2006 otsus kohtuasjas C-372/04: Watts; 12.07.2001 otsus kohtuasjas C-

157/99: Smits ja Peerbooms). Ka ei ole ravi rahastamise lepingute sõlmimine käsitatav rii-

giabina ELTL art 107 ja art 108 tähenduses, sest täitmata on vähemalt üks riigiabi neljast tun-

nusest – ravi rahastamise lepingul puudub piiriülene mõju ja see ei kahjusta liikmesriikide va-

helist kaubandust. Riik ei ole täitnud kohustust teha riigieelarvelisi investeeringuid Kuressaare

haiglasse, mistõttu ei ole viimasel ka konkurentsieelist teiste tervishoiuteenuse osutajate ees.

Investeeringud on tehtud sihtasutuse omavahenditest või sihtfinantseeringute arvel.

Tühistamiskaebuse lahendamisel ei ole kohus menetlusõiguse norme rikkunud. Õigesti on ko-

haldatud HMS § 58 ning puudub vastuolu RVastS § 3 lg-ga 3. HMS § 5 lg-s 1 sätestatud vor-

mivabaduse põhimõttest tulenevalt ei ole Kuressaare haiglaga peetud lepingueelsete läbirääki-

miste protokollimata jätmine selline vormiviga, mis peaks kaasa tooma vaidlustatud otsuse ja

lepingu osalise tühistamise. Halduskohtu istungil ära kuulatud tunnistaja Haigekassa Pärnu piir-

konna juhi KP ütlustega tõendas Haigekassa lepingueelsete läbirääkimiste pidamise fakti. Hai-

gekassa ravi rahastamise talituse juht AT selgitas halduskohtu istungil 08.01.2014 otsuse nr 24

andmise kaalutlusi. Nendesamade kaalutluste põhjal kujunesid Kuressaare haiglaga peetud lä-

birääkimistel lepingumahud järgmiseks rahastamisperioodiks. Halduskohtu otsus on kooskõlas

Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-29-12.

Halduskohus on õigesti kohaldanud HKMS § 108 lg-t 8. Puudub alus kohaldada HKMS § 108

lg-t 11. Hanvar ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et Kuressaare haigla

menetluskulude temalt väljamõistmine on ebaõiglane või ebamõistlik. Kuressaare haigla me-

netluskulu osaline väljamõistmine Hanvarilt on põhjendatud mh ka kaebusest osalise loobumise

tõttu (HKMS § 108 lg 7).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Käesoleval juhul on peamiseks kaebeesemeks Haigekassa otsus, millega kuulutati välja va-

lik eriarstiabi osutamiseks Saare maakonnas ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks HVA-

väliste tervishoiuteenuse osutajatega. Kuigi nimetatud haldusakt ei sisalda otsust HVA-haiglaga

ravi rahastamise lepingu sõlmimisest, on valiku väljakuulutamine ja selle mahud otseselt seotud

sellega, millises mahus on Haigekassa sõlminud ravi rahastamise lepingud HVA-haiglatega

ning kas selline eelistamine on õigusaktide kohaselt lubatav. Seetõttu lahendab kohus esmalt

küsimuse HVA-haiglate eelistamisest (I), seejärel riigiabi ja riigihangete regulatsiooniga seon-

duvast (II), võtab seisukoha haldusakti formaalse õigusvastasuse tagajärgedest (III), kontrollib

menetluskulude jaotust (IV) ning viimaks lahendab apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud

(V).

I

3-14-50157

13(22)

15. Hanvari hinnangul on halduskohus rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendamise

kohustust, kuivõrd ei ole välja toonud mitte ühtegi õigusnormi, mis kohustaks Haigekassat ra-

hastamise lepingute sõlmimisel eelistama HVA haiglat. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

16. Halduskohtu otsuses on märgitud, et HVA-haiglate eelistamine on tuletatav RaKS § 36 lg-

dest 1, 2 ja 5 kooskõlas HVA § 1 lg-ga 2 ja Määrusega nr 103. Halduskohus on põhjalikult

käsitlenud ravi rahastamise lepingute sõlmimise regulatsiooni, sh analüüsinud seaduseelnõude

seletuskirju, millest nähtub ka seadusandja tahe. Ringkonnakohus möönab, et RaKS §-s 36 ei

ole üheselt selgelt sätestatud Haigekassa õigust eelistada HVA-haiglaid, siiski tuleneb see eri-

nevate õigusaktide ja normide tõlgendamisest. Olukorras, kus õigusnormi sõnastusest ei selgu

täpselt vastava normi mõte, ei piisa üksnes grammatilisest tõlgendamismeetodist, vaid sellisel

juhul tuleb kasutada lisaks teisi tunnustatud tõlgendamismeetodeid, sh teleoloogilist tõlgenda-

mismeetodit. Seadusandja eesmärgiks ei ole olnud otsustada ühetaolises menetluses nii HVA

haiglate kui ka HVA-väliste tervishoiuteenuste osutajatega ravi rahastamise lepingute sõlmi-

mine.

17. Halduskohtu poolt viidatud ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise

seaduse 246 SE & 196 SE II-1 menetlemise materjalidest nähtub seadusandja soov sõlmida

esmalt ravi rahastamise leping HVA haiglatega ning seejärel, kui HVA-haiglad vajalikku ravi-

mahtu ei taga, kuulutada välja valik ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks teiste tervishoiu-

teenuse osutajatega. Ühtlasi nähtub nimetatud eelnõu menetlemise materjalidest, et seaduse-

muudatusega sooviti täpsustada ravi rahastamise lepingu sõlmimise põhimõtteid ning need ot-

sesõnu ka seadusesse sisse kirjutada, kuid Riigikogu ei pidanud muudatust vajalikuks, sest keh-

tivas redaktsioonis RaKS § 36 lg 4 on läbinud kohtuliku kontrolli (Riigikogu sotsiaalkomisjoni

11.06.2008 muudatusettepanekud ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muut-

mise seaduse eelnõule, p 8). Eelnõu SE 246 II-1 seletuskirja kohaselt oli eelnõu eesmärk mh

kõrvaldada ravikindlustuse seaduses praktikas ilmnenud puudused ja määratleda täpsemini ravi

rahastamise lepingute sõlmimise protsess (lk 1). Eelnõu kohaselt muudetakse paragrahvi 36 ja

sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Ravi rahastamise lepingu sõlmib haigekassa tervishoiuteenuse osutajaga.

(2) Haigekassa sõlmib kindlustatud isikute vajadustele vastavate tervishoiuteenuste osutamise

ja piirkondliku võrdse kättesaadavuse tagamiseks isikuga, kes peab tervishoiuteenuste korral-

damise seaduse § 55 lõike 1 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud haiglavõrgu aren-

gukavas nimetatud haiglat, vähemalt viieaastase tähtajaga ravi rahastamise lepingu.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikuga sõlmitud ravi rahastamise leping ei

võimalda kindlustatud isikute vajadustele vastavate tervishoiuteenuste osutamist ja piirkond-

likku võrdset kättesaadavust, võib haigekassa viia läbi tervishoiuteenuse osutajate valiku ja selle

tulemuste alusel sõlmida ravi rahastamise lepingu käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata

tervishoiuteenuse osutajaga. Ravi rahastamise leping sõlmitakse vähemalt kolmeaastase tähta-

jaga.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ning lepingu

tähtaja üle otsustamisel hindab haigekassa järgmisi asjaolusid:

1) teenuse hind;

2) teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused;

3) tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajad;

4) varasemate ravi rahastamise lepingute nõuetekohane täitmine tervishoiuteenuse osutaja

poolt;

5) maksuvõlgade olemasolu viimase 12 kalendrikuu jooksul;

6) ravikindlustust ja tervishoidu reguleerivate õigusaktide nõuetekohane täitmine.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ravi rahastamise lepingut ei sõlmita tervishoiutee-

nuste osutajaga, kes on pankrotis või likvideerimisel või kui esinevad muud olulised asjaolud,

3-14-50157

14(22)

mis seavad põhjendatult kahtluse alla tervishoiuteenuse osutaja võime täita nõuetekohaselt ravi

rahastamise lepingut.

(6) Haigekassa sõlmib kinnitatud perearsti nimistu alusel üldarstiabi osutava isikuga vähemalt

viieaastase tähtajaga ravi rahastamise lepingu.

(7) Haigekassal on õigus sõlmida ravi rahastamise leping välisriigis asuva tervishoiuteenuse

osutajaga. Välisriigis asuva tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud ravi rahastamise lepingule ko-

haldatakse tervishoiuteenuste loetelus sätestatud piirhindasid ja piirmäärasid.” (Ravikindlustuse

seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise eelnõu 246 SE II-1, p 14).

Eeltoodust nähtub seadusandja arusaam kehtivas RaKS §-s 36 sätestatust – HVA haiglate eelis-

tamine ravi rahastamise lepingute sõlmimisel ning valikukriteeriumid tervishoiuteenuse osuta-

jatele, kes ei kuulu HVA-sse.

18. Ka Riigikontroll on oma 2010 aruandes „Haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Kas riik on, arvesta-

des rahvaarvu, tervishoiuteenuseid, tervishoiutöötajaid ja raha, suutnud kujundada optimaalse

ja jätkusuutliku haiglavõrgu?“ (edaspidi Riigikontrolli 2010 aruanne) teinud Haigekassa juha-

tuse esimehele ettepaneku suurendada järk-järgult lepingusummade osakaalu arengukavahaig-

lates, eelkõige nendes üldhaiglatega maakondades, kus haiglavõrguväliste raviasutuste osakaal

ravimahtudest on väga suur (lk 20). Riigikontrolli hinnangul peaks arengukavasse kuulumine

tagama haigla jaoks ka kindlates piirides ostetava teenustemahu, vastasel juhul on ohus arengu-

kavahaiglate rahaline jätkusuutlikkus (lk 18-20).

19. Haigekassa on õigesti märkinud, et HVA haiglate eelistamisega tagatakse RaKS § 2 lg-s 2

sätestatud ravikindlustusrahade otstarbeka kasutamise põhimõtte järgimine. „Haiglavõrgu aren-

gukava on peamine tervishoiupoliitiline regulatsioonimeetod, millega tagatakse iseseisvate ju-

riidilisest isikust haiglate tegevuse suunamine. Kuna tervishoid on investeeringumahukas ma-

jandusvaldkond ning ca 80 protsenti avalikest vahenditest suunatakse tervishoidu läbi Eesti Hai-

gekassa, siis on vajalik suuri investeeringuid tegevatele isikutele tagada, et Eesti Haigekassa

nendega lepingu sõlmib. Samal põhjusel on kehtestatud ka haiglavõrgu arengukava haiglatega

sõlmitava lepingu minimaalseks tähtajaks 5 aastat.“ (seletuskiri ravikindlustuse seaduse ja Eesti

Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde (SE 246 II-1), lk 6). Sellest tulenevalt on

halduskohus õigesti märkinud, et HVA haiglate eelistamist õigustab ka riigieelarveliste inves-

teeringute tegemise kohustus, sõltumata sellest, kas selline kohustus on sätestatud TTKS § 55

lg 1 p-s 2 või HVA §-s 3.

20. Hanvari hinnangul on RaKS § 36 lg 4 üldsätteks, mis sätestab kaalutlusreeglid ravi rahasta-

mise lepingute sõlmimisel sõltumata sellest, kas ravi rahastamise leping sõlmitakse HVA haig-

laga või HVA-välise tervishoiuteenuse osutajaga. Haigekassa leiab, et RaKS § 36 ei kohusta

teda ravi rahastamise lepingute sõlmimisel HVA haiglatega lähtuma RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud

asjaoludest.

21. Ringkonnakohus nõustub Haigekassaga, et ravi rahastamise lepingute sõlmimine HVA

haiglate ning HVA-väliste tervishoiuteenuste osutajatega toimub erinevates menetlustes. Kui

HVA-väliste tervishoiuteenuse osutajatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisele eelnevas

menetluses on Haigekassa kohustatud järgima RaKS § 36 lg-s 4 nimetatud kriteeriume, siis

samasisulist kohustust ei näe õigusaktid ette HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmi-

misele eelnevale menetlusele. Siiski ei tähenda eeltoodu, et Haigekassal oleks lubatud suvaot-

suse alusel HVA haiglatega ravi rahastamise lepinguid sõlmida, ilma, et oleks tagatud RaKS §

2 lg-s 2 nimetatud põhimõtete järgimine.

22. Nii nähtub asja materjalidest, et halduskohtule esitatud seisukohas on Haigekassa selgita-

nud, et hindab jooksvalt ja läbivalt raviteenuste osutajate kvaliteeti; Kuressaare haigla kohustub

ravi rahastamise lepingust tulenevalt kord aastas esitama kokkuvõtte kvaliteedi mõõtmise ja

hindamisega seotud tegevustest (Lepingu p 5 (5.1); samuti on Haigekassal õigus nõuda andmeid

3-14-50157

15(22)

teenuste kvaliteedi hindamiseks, kliinilise auditi koostamiseks (vt Lepingu p 5.3) ning Haige-

kassa peab täpset arvestust ravijärjekordade kohta ja jälgib mitmete asutusesiseselt kehtestatud

protseduuride kohaselt lepingute täitmist tervishoiuteenuse osutaja poolt (Haigekassa juhatuse

30.12.2013 otsus nr 496 „Protseduuri „Ravi rahastamise lepingute sõlmimine ja haldamine“

kinnitamine, p 7.7.3; juhend „Ravijärjekordade (kättesaadavuse) jälgimine“; juhend „Ravi ra-

hastamise lepingute jälgimine“) (I kd, tl 142). Järelikult ei sõlmi Haigekassa HVA haiglatega

ravi rahastamise lepinguid kriteeriumeid järgimata, vaid võtab ka enne HVA haiglaga ravi ra-

hastamise lepingu sõlmimist arvesse olulisi asjaolusid, nagu teenuse kvaliteet ja tingimused,

tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajad, tervishoiupoliitika arengusuunad, või

varasemate ravi rahastamise lepingute täitmine tervishoiuteenuse osutaja poolt (RaKS § 36 lg

4). Asjaolu, et selliste kriteeriumite hindamine toimub väljaspool valikumenetlust, ei vähenda

selliste kriteeriumitega arvestamise kaalu ravi rahastamise lepingute sõlmimisel HVA haigla-

tega.

23. RaKS § 36 lg 4 p-des 1 ja 7 loetletud kriteeriumitega arvestamist HVA-väliste tervishoiu-

teenuste osutajatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel on kohtupraktikas käsitletud ja lei-

tud, et kriteeriume arvestamata jättes pole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja arvestamata

jätmisel on ka ratsionaalne põhjendus, st pole mõõdetavaid ega võrreldavaid näitajaid kehtesta-

tud, ei too kriteeriumite mittearvestamine kaasa ettevõtlusvabaduse õigusvastast piirangut ega

muuda otsustust õigusvastaseks (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-81-07). Samas lahendis on Riigi-

kohus ka asunud seisukohale, et Eesti Haigekassa nõukogu 28.10.2004 otsuse nr 21 „Ravi ra-

hastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused“

koostamisel on põhimõtteliselt teostatud juba esimene kaalumisetapp ning tehtud valikud tüü-

piliste juhtumite tarbeks. RaKS § 36 lg-s 4 loetletud kriteeriumeid on käsitletud ka Riigikohtu

lahendis nr 3-3-1-29-12, milles Riigikohus märkis, et lahendiga nr 3-3-1-81-07 ei ole vastuolus

olukord, kus eelhaldusaktiga tehakse teatud kriteeriumitest lähtudes eelvalik, mille järel taotle-

jate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriume. Nii on ka

Tallinna Ringkonnakohus oma 25.03.2008 otsuses nr 3-05-475 selgitanud, et näiteks RaKS §

36 lg 4 p-s 5 sätestatud asjaolu ei saanud arvestada, sest tervishoiuteenuse osutajate piirarvu

arvestamise võimalusi pole loodud.

24. Ka seadusandja on selgitanud, miks RaKS § 36 lg-s 4 loetletud kõigi kriteeriumitega arves-

tada ei ole võimalik: „Valiku läbiviimisel hindab haigekassa lõikes 4 sätestatud kriteeriume.

Võrreldes kehtiva redaktsiooniga on loetelust välja jäetud järgmised asjaolud, millised on hai-

gekassa senise ravi rahastamise lepingute sõlmimise praktika käigus osutunud eesmärki mitte-

täitvateks: [1)] kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus – selle kri-

teeriumiga arvestatakse juba valiku väljakuulutamisel, kuna valik kuulutatakse ainult siis välja,

kui vajadus ja kättesaadavus ei ole vajalikul määral tagatud; [2)] teenuse osutamise võimalikkus

vastavalt majutuse standardtingimustele – tervishoiuteenuse osutamiseks ei ole kehtestatud

standardtingimusi. Nõuded majutusettevõttele ei laiene tervishoiuteenuse osutajatele, mistõttu

ei ole haigekassal olnud reaalsuses võimalik seda kriteeriumit kunagi kohaldada; [3)] tervis-

hoiuteenuse osutajate piirarv – sarnaselt eelmise kriteeriumiga ei ole piirarvu, mille suhtes hin-

nata, õigusaktidega kehtestatud, mistõttu ei ole haigekassal olnud reaalsuses võimalik seda kri-

teeriumit kunagi kohaldada; [4)] riigi tervishoiupoliitika arengusuunad – riigi tervishoiupolii-

tika arengusuundi võetakse arvesse eristades haiglavõrgu arengukavasse kuuluvaid ja sinna mit-

tekuuluvaid haiglaid. Selle kriteeriumi täiendavaks arvesse võtmiseks puuduvad objektiivsed

mõõdikud; [5)] maksuvõlgnevuste olemasolu või puudumine ning tervishoiuteenuse osutaja ül-

dine majanduslik seisund – seda kriteeriumi arvestatakse uue lõike 5 alusel.“ (Ravikindlustuse

seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu SE 246 II-1 seletuskiri, lk 7).

Sellest tulenevalt ei oleks kooskõlas seadusandja mõttega, kui Haigekassal lasuks kohustus ar-

vestada kõiki kriteeriumeid üheaegselt ja alati. Sellist lähenemist ei toeta ka ülalviidatud koh-

3-14-50157

16(22)

tupraktika. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, millised dokumendid kajas-

tavad riigi tervishoiupoliitika arengusuundi. Lisaks kajastavad riigi tervishoiupoliitika arengu-

suundi ringkonnakohtu hinnangul ka Eesti haiglavõrgu arengukava 2002 ning Riigikontrolli

2010 aruanne „Haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Kas riik on, arvestades rahvaarvu, tervishoiutee-

nuseid, tervishoiutöötajaid ja raha, suutnud kujundada optimaalse ja jätkusuutliku haigla-

võrgu?“. Ringkonnakohtul puudub kahtlus, et vaidlustatud otsus on nimetatud dokumentidega

kooskõlas.

25. Hanvar viitab 05.09.2014 seisukohtades õiguskantsleri 19.05.2014 kirjale nr 6-

1/140649/1402229 „Seisukoht vastuolu mittetuvastamise kohta“. Õiguskantsler asus seisuko-

hale, et seadus ei keela eelistada HVA haiglaid, kui see on põhjendatud, sh lähtuvalt teenuse

geograafilisest kättesaadavusest (RaKS § 36 lg 4 p 1) ning riigi tervishoiupoliitika arengusuun-

dadest (RaKS § 36 lg 4 p 7). Ühtlasi on õiguskantsler viidatud kirjas märkinud, et HVA-sse

kuulumine on vaid üks tingimus, mida Haigekassa peab ravi rahastamisel arvestama kõrvuti

teiste asjakohaste kriteeriumitega nagu pakutavate tervishoiuteenuste kättesaadavus, hind ja

kvaliteet.

26. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu seisukoht kooskõlas õiguskantsleri kirjas mär-

gituga, sest nagu eelnevalt on toodud (p 21), siis Haigekassa on hinnanud Kuressaare haigla

võimekust tervishoiuteenust osutada. Lisaks on halduskohus selgitanud, et HVA haiglate eelis-

tamine on kooskõlas ka riigi tervishoiupoliitika arengukavaga. Samuti on õiguskantsler leidnud,

et kuna tervishoiuteenuste ühtlast kättesaadavust Eestis on seatud tagama riiklikult planeeritud

võimekusega haiglavõrk, siis ravi rahastamisel ei saa Haigekassa HVA-d kui tervisepoliitilist

meedet eirata. Eeltoodust tulenevalt ei anna ka õiguskantsleri 19.05.2014 kiri alust halduskoh-

tust erinevaks seisukohaks. Ka Konkurentsiamet on 21.04.2014 kirjas nr 5.1-1/11-0191-043

märkinud, et HVA haiglate eelistamine ei ole ebaseaduslik. Samuti on Konkurentsiamet oma

22.02.2013 kirjas nr 5-1-4/12-0010-146 asunud seisukohale, et RaKS § 36 lg 4 sisaldab mitmeid

tingimusi, mis on pigem omased riiklikult reguleeritavale tegevusalale ning RaKS § 36 ei näe

otseselt ette vaba konkurentsi põhimõtete kasutamist ravirahade jagamisel. Seejuures peab Kon-

kurentsiamet viimati nimetatud kirjas kaheldavaks, kas RaKS §-i 36 on võimalik tõlgendada

selliselt, et ravirahasid jagataks täiesti vaba konkurentsi tingimustes, ning jääb seisukohale, et

lepingute sõlmimisel lähtutakse RaKS § 36 lg 4 p-dest 1 ja 7, mis on omased pigem riiklikult

reguleeritavale tegevusalale (lk 9).

27. Hanvari hinnangul on asjakohatu halduskohtu viide erialadele, millel peab üldhaigla osu-

tama teenust tulenevalt Määrusest nr 103 ja Kuressaare haigla kui üldhaigla tegevusloast. Han-

var lisab, et kohtumenetluses on arutatud selle üle, kas Kuressaare haigla olemasolevad töötajad

suudavad ravi rahastamise lepinguid kokkulepitud mahus ja tööajanorme järgides täita, mitte

selle üle, et ravi rahastamise leping on hädavajalik nende kvalifikatsiooni säilitamiseks. Ring-

konnakohtu arvates on halduskohus analüüsinud ravi rahastamise lepingute sõlmimise menet-

lust igakülgselt, sealhulgas pööranud tähelepanu ravi rahastamise lepingu subjektiks oleva

HVA-haigla tegevusloale ja raviarstide arvule. Halduskohus on õigesti märkinud, et ravi rahas-

tamise lepingu kaudu peab olema tagatud see, et üldhaigla saaks täita temale õigusaktidega

pandud ülesandeid piisava hulga raviarstidega, et katta Määrusega nr 103 üldhaiglale pandud

kohustused.

28. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et koalitsioonilepingut ei saa samastada riigi ni-

mel antud tervishoiupoliitika arengusuunda kehtestava dokumendina. Koalitsioonilepingu pu-

hul on tegemist valitsuskoalitsiooni moodustanud erakondade vahelise poliitilise kokkuleppega.

Kuigi tegevusprogramm on kinnitatud Vabariigi Valitsuse korraldusega, on tegemist konkreetse

erakondadevahelise kokkuleppe täitemehhanismiga valitsuse koosseisu eesmärkide osas, mitte

riigi pikaajalise tegevusprogrammiga.

3-14-50157

17(22)

29. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti asunud seisukohale, et HVA haiglatele ei ko-

haldata RaKS § 36 lg-s 4 loetletud kriteeriume, vaid Haigekassa peab hindama HVA haigla

suutlikkust katta teatud piirkonna kõiki ravijuhte. Seda on ka vaidlustatud otsuses tehtud.

II

30. Hanvar on seisukohal, et ravi rahastamise lepingute sõlmimisel HVA haiglatele antav hü-

vitis on riigiabi ning ravi rahastamise lepingute sõlmimine HVA haiglaga ei vasta EL-i õi-

guspraktikas väljakujunenud Altmarki kriteeriumitele. Hanvar lisab, et Altmarki tingimuste 3

ja 4 täitmiseks on nõutav analüüsi teostamine, millest nähtuks, kas ravi rahastamise lepingutega

kolmandale isikule antud hüvitise suurus vastab avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tu-

lenevatele kuludele, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit.

31. Eeltoodust nähtub, et Hanvar ei vaidle vastu halduskohtu seisukohale, et tegemist on üldist

majandushuvi pakkuva teenusega, millele riigiabi reeglid ei kohaldu juhul, kui on täidetud Alt-

marki kriteeriumid. Samuti ei ole Hanvar apellatsioonkaebuses toonud välja, et halduskohus

oleks ebaõigesti hinnanud ravi rahastamise lepingu sõlmimise vastavust Altmarki kahele esi-

mesele kriteeriumile. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsust riigiabi

küsimuses üksnes Altmarki kolmanda ja neljanda kriteeriumi sisustamise osas.

32. Altmarki kriteeriumid 3 ja 4 on järgmised: 3) hüvitis ei tohi ületada avaliku teenuse osuta-

mise kohustuse täitmisega kaasnevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks vajalikku sum-

mat, võttes arvesse asjaomast tulu ja mõistlikku kasumit nende kohustuste täitmise eest ning 4)

kui avaliku teenuse osutamise kohustust täitvat ettevõtjat ei ole valitud riigihankemenetluse raa-

mes, mis võimaldaks valida välja pakkuja, kes suudab nimetatud teenuseid osutada ühiskonnale

madalaimate kuludega, tuleb vajaliku hüvitise suuruse määramiseks analüüsida kulusid, mida

kannaks nimetatud kohustuste täitmisel ettevõtja, mida juhitakse nõuetekohaselt ja millel on

vajalikud vahendid.

33. Halduskohus on õigesti märkinud, et kõik Altmarki kriteeriumid on täidetud, sh ka 3 ja 4,

sest Haigekassa tasub ravi rahastamise lepingute alusel osutatava teenuse eest vastavalt Vaba-

riigi Valitsuse 27.12.2013 määrusele nr 188 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu“ ning

see tasu on vastavuses teenuse majandusliku väärtusega. Käesoleval juhul puudus vajadus eral-

diseisvaks majandusanalüüsiks, et hinnata, kas ravi rahastamise lepingute alusel tervishoiutee-

nuse eest makstav tasu on kooskõlas Altmarki kriteeriumitega 3 ja 4.

34. RaKS § 29 lg 1 kohaselt võtab haigekassa kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse

nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osu-

tatud meditsiinilistel näidustustel. Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu (edaspidi tervishoiu-

teenuste loetelu) kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega valdkonna eest vastutava ministri et-

tepanekul, millele on lisatud haigekassa nõukogu kirjalik arvamus ettepaneku kohta (RaKS §

30 lg 1). Tervishoiuteenuste loetellu kantakse: 1) tervishoiuteenuse nimetus; 2) tervishoiutee-

nuse kood; 3) tervishoiuteenuse piirhind; 4) kindlustatud isikult üle võetava tasu maksmise ko-

hustuse piirmäär; 5) kindlustatud isiku omaosaluse määr; 6) tervishoiuteenuse piirhinna, kind-

lustatud isikult üle võetava tasu maksmise kohustuse piirmäära ja kindlustatud isiku omaosaluse

määra kohaldamise tingimused (RaKS § 30 lg 2). Tervishoiuteenuste loetelus märgitud piirhind

hõlmab kõiki tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke kulusid, välja arvatud kulutused teadus-

tegevusele ning õpilaste ja üliõpilaste koolitamisele (RaKS § 30 lg 4). Kindlustatud isikult hai-

gekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korra ja tervishoiuteenuse osutajatele maks-

tava tasu arvutamise metoodika kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega haige-

kassa nõukogu ettepanekul (RaKS § 32). Selliseks määruseks on sotsiaalministri 19.01.2007

määrus nr 9 „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise

3-14-50157

18(22)

kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika“ (edaspidi Tasu Ar-

vestamise Metoodika), mille 7. peatükis on üksikasjalikult sätestatud tervishoiuteenuse osuta-

jale teenuse osutamise eest makstava tasu arvutamise metoodika. Eriarstiabi teenuse piirhind

arvutatakse lähtudes teenuse standardkuludel põhinevast hinnast ning RaKS §-st 31 (Tasu Ar-

vestamise Metoodika § 37). Teenuse standardkulu arvutamine on sätestatud Tasu Arvestamise

Metoodika §-s 34. RaKS §-s 31 sätestatakse tervishoiuteenuste loetelu muutmine, mille lõikes

1 tuuakse ära kriteeriumid, mida teenuse kandmisel tervishoiuteenuste loetellu arvestatakse.

Sellisteks kriteeriumiteks on: 1) tervishoiuteenuse tõendatud meditsiiniline efektiivsus; 2) ter-

vishoiuteenuse kulutõhusus; 3) tervishoiuteenuse vajalikkus ühiskonnale ja kooskõla riigi ter-

vishoiupoliitikaga ning 4) vastavus ravikindlustuse rahalistele võimalustele. Loetletud kritee-

riumide täpsema sisu, kriteeriumitele vastavuse hindajad ning hindamise tingimused ja kord on

sätestatud Vabariigi Valitsuse 24.09.2002 määruses nr 301 „Eesti Haigekassa tervishoiutee-

nuste loetelu muutmise kriteeriumid ning nende hindamise tingimused ja kord“. Seega puudub

kahtlus, et tervishoiuteenustele kehtestatavad piirhinnad on kindlaks määratud vastavalt reaal-

selt vajalikele kuludele, millega on tagatud, et tasu ei ole ülemäärane. Seega on õigusaktide

tasandil teenuse piirhinna kehtestamine liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemile omane viis ta-

gada, et teenuse eest makstud tasu ei ole ülemäärane. Altmarki kriteeriumite valguses on olu-

line, et täidetud oleks nõue, mille kohaselt hüvitis ei oleks suurem vajalikest kuludest.

36. Asjakohane on Haigekassa viide Üldkohtu 07.11.2012 otsusele kohtusasjas T-137/10: CBI,

milles märgitakse, et ehkki Altmarki kohtuotsuses kehtestatud tingimused kehtivad erisuseta

kõigi majandussektorite suhtes, tuleb nende kohaldamisel arvesse võtta asjaomase sektori eri-

pära (p 85). Samuti tuleb arvesse võtta avaliku teenuse kommertsaspekti puudumist (Üldkohtu

07.11.2012 otsus kohtuasjas T-137/10: CBI, p 88). Tervishoiuteenuse osutamise kohta HVA

haigla poolt on Konkurentsiamet märkinud, et see ei toimu vaba konkurentsi tingimustes (Kon-

kurentsiameti 22.02.2013 kiri nr 5-1-4/12-0010-146, lk 11). Seetõttu ei saa Altmarki kriteeriu-

meid kohaldada sama rangelt haiglaravi sektori suhtes (Üldkohtu 07.11.2012 otsus kohtuasjas

T-137/10: CBI, p 89). Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et ka Altmarki 4. kritee-

rium on täidetud.

37. Hanvar leiab, et Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuse „Euroopa Liidu toimimise lepingu

artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele et-

tevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes“ (2012/21/EL; edas-

pidi Komisjoni 20.12.2011 otsus) art 5 lg-st 1 lähtuvalt ei saa hüvitise mõistlikkust hinnata

abstraktse tervishoiuteenuse osutaja pinnalt.

38. Ringkonnakohus nõustub Haigekassaga, et kui Altmarki kriteeriumid on täidetud ning on

tuvastatud, et antav hüvitis ei ole riigiabi, siis Komisjoni 20.12.2011 otsus kohaldamisele ei

kuulu. See on nähtav ka Komisjoni 20.12.2011 otsuse preambuli p-st 5, mille kohaselt kui Alt-

marki kriteeriumid ei ole täidetud ning aluslepingu artikli 107 lg 1 kohaldatavuse tingimused

on täidetud, on avalike teenuste eest makstav hüvitis riigiabi, mis on hõlmatud aluslepingu ar-

tiklitega 93, 106, 107 ja 108. Komisjoni 20.12.2011 otsuse art 2 lg-s 1 sätestatakse otsuse regu-

leerimisala, milleks on avalike teenuste eest makstavate hüvitistena antud riigiabi. Seega ka

Komisjoni 20.12.2011 otsuse reguleerimisalast (art 2 lg 1) lähtudes ei kuuluks Komisjoni

20.12.2011 otsus kohaldamisele, mistõttu ei ole sellega seotud Hanvari väited asjasse puutuvad.

39. Hanvari viidatud Euroopa Komisjoni 26.11.2008 otsuses asjas C 3/2008 (edaspidi Komis-

joni 26.11.2008 otsus) märgitu, et „hüvitise arvutamine eelnevalt kindlaks määratud statistiliste

kulude põhjal ei tõenda, et tegemist on keskmise, hästi korraldatud ja sobivate vahenditega et-

tevõtja kuludega“, ei ole käesolevas asjas asjakohane. Nagu eelnevast nähtub, siis Komisjoni

otsuses vaadeldud juhul tugineti statistilistele andmetele, mis „käsitlesid üksnes veoteenuste

osutamise tegelikke kulusid Tšehhi Vabariigis 2002. aastal“ (Komisjoni 26.11.2008 otsus, p

3-14-50157

19(22)

82). Käesoleval juhul ei ole tuginetud statistilistest uuringutest saadud andmetele ühe kuluartikli

(viidatud Komisjoni 26.11.2008 otsuses veoteenuse hind kilomeetri kohta) osas, vaid lisaks õi-

gusaktides kehtestatud piirhinnast juhindumisele, on ravi rahastamise lepingu lahutamatuteks

osadeks mh tervishoiuteenuste ja nende rahaliste mahtude lisad (lisad 3a ja 3b) ning kokkulep-

pehindade rakendamine, teenuse osutamise kohad ja ajad, muud teenuse osutamise eritingimu-

sed (lisa 7) (ravi rahastamise leping nr 6039514, p-d 3 ja 4; I kd, tl 104). Seega, kui Komisjoni

26.11.2008 otsuse kohaselt puudusid piisavad tõendid, et kõnealused keskmised kulud kujuta-

vad endast tõhusa ettevõtja kulusid (p 82), siis käesolevas asjas on Haigekassa esitanud piisavalt

tõendeid Altmarki kriteeriumite täidetavuse kohta.

40. Järelikult puudus vajadus kohtumenetluses majandusanalüüsi koostamiseks hindamaks,

kas on täidetud Altmarki kriteeriumid 3 ja 4. Halduskohus on hinnanud ravi rahastamise lepin-

gute sõlmimise vastavust riigiabi regulatsioonile, mistõttu on ebaõige Hanvari vastupidine

väide.

41. Hanvari hinnangul on ravi rahastamise lepingu sõlmimine vastuolus riigihangete läbivii-

mise regulatsiooniga (RHS § 3, § 4 lg 1), sest ravi rahastamise lepingud on kontsessioonid RHS

§ 6 lg 2 mõttes.

42. Halduskoostöö seaduse (HKTS) § 13 lg 1 kohaselt juhindutakse isikuga haldusülesande

täitmiseks volitamise halduslepingu sõlmimisel riigihangete seaduses teenuste hankelepingu

sõlmimise tingimustest ja hankemenetluse läbiviimise korrast, arvestades HKTS §-s 13 sätesta-

tud erisusi. Samas ei kohaldata HKTS §-i 13 mh TTKS ning selle alusel kehtestatud õigusaktide

tähenduses tervishoiuteenuste ja kiirabiteenuste tellimiseks sõlmitava halduslepingu suhtes

(HKTS § 13 lg 11 p 4). Selliseks halduslepinguks on ka ravi rahastamise leping, mistõttu ei pea

selle sõlmimisel juhinduma RHS-s teenuste hankelepingu sõlmimise tingimustest ja hankeme-

netluse läbiviimise korrast. Ka Altmarki 4. kriteeriumist ilmneb, et üldist majandushuvi pak-

kuva teenuse kohustuse panemine isikule ei pea toimuma hankemenetluses. Samas on Haige-

kassa järginud võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtteid, kui kuulutas välja va-

liku ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks HVA-välise tervishoiuteenuse osutajaga. Vastupidist

ei ole väitnud ka Hanvar.

43. RHS § 6 lg 2 kohaselt toimub teenuste kontsessiooni andmine RHS tähenduses hankele-

pinguga, mille esemeks on CPV määruse VI ja VII lisas nimetatud teenuste tellimine ja mille

kohaselt tasu teenuse osutamise eest seisneb kontsessionäärile antud õiguses osutada seda tee-

nust ja saada selle teenuse kasutajatelt tasu teenuse osutamise eest või selles õiguses koos han-

kija rahalise maksega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014 direktiivi 2014/23/EL kont-

sessioonilepingute sõlmimise kohta preambuli punktis 13 selgitatakse, et kontsessioonideks ei

tuleks pidada korda, mille puhul kõikidel teatavaid tingimusi täitvatel ettevõtjatel on ilma vali-

kumenetluseta õigus täita teatavat ülesannet, /…/ isegi kui tegemist on ametiasutuse ja ettevõtja

vahelise juriidilise kokkuleppega; selliste süsteemide aluseks on tavaliselt ametiasutuse otsus,

milles määratakse kindlaks läbipaistvad ja mittediskrimineerivad tingimused ettevõtjate püsi-

vaks juurdepääsuks eriteenuste, näiteks sotsiaalteenuste osutamisele, võimaldades tarbijal sell-

iste ettevõtjate vahel valida. Ka käesoleval juhul on HVA-sse kantud haiglatel tervishoiuteenuse

osutamisel ilma valikumenetluseta õigus sõlmida Haigekassaga ravi rahastamise leping, mis-

tõttu ei ole sellise juriidilise kokkuleppe puhul tegemist kontsessiooniga. Ravi rahastamise le-

ping sõlmitakse eriarstiabi rahastamiseks. TTKS § 23 lg 1 kohaselt tasutakse ravikindlustusega

hõlmatud isikule osutatud eriarstiabi eest riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest

ulatuses, mille eest tasumise kohustuse on üle võtnud Eesti Haigekassa.

3-14-50157

20(22)

44. Hanvar on tõstatanud küsimuse piiriülesest tervishoiuteenusest ning teenuste vaba liiku-

mise piirangust. Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt välistab alusleping selliste sise-

riiklike eeskirjade kohaldamise, mis muudavad liikmesriikide vahelise teenuste osutamise kee-

rukamaks, võrreldes teenuste osutamisega ühe liikmesriigi piires (kohtuasi C-381/93: Komisjon

v. Prantsusmaa, lg 17; kohtuasi C-158/96: Kohll, lg 33). Samas tuleneb Euroopa Kohtu järjepi-

devast kohtupraktikast, et ühenduse õigus ei vähenda liikmesriikide õigust oma sotsiaalkind-

lustussüsteeme korraldada (kohtuasjas C-238/82: Duphar jt tehtud otsus; kohtuasjas C-70/95:

Sodemare jt tehtud otsus; kohtuasjas C-158/96: Kohll tehtud otsus ning kohtuasjas C-157/99:

Peerbooms tehtud otsus). Euroopa Kohus on selgitanud, et haiglas osutatavad meditsiiniteenu-

sed toimuvad väga selgete omadustega infrastruktuuris, mistõttu haiglate arvu, nende geograa-

filist jaotust, korraldusviisi ja seadmeid, millega neid varustatakse, ning pakutavate meditsiini-

teenuste iseloomu on võimalik planeerida (kohtuasjas C-157/99: Peerbooms tehtud otsus, p 76).

„Ühest küljest on selle eesmärk tagada asjaomases riigis tõhus ja pidev juurdepääs kvaliteetsete

haiglaraviteenuste tasakaalustatud valikule. Teisest küljest aitab see kontrollida kulusid ja ta-

kistada, niivõrd kuivõrd see on võimalik, tehniliste ja inimressursside raiskamist. Raiskamine

on veelgi kahjulikum seetõttu, et haiglaravisektor tekitab arvestatavaid kulusid ja peab rahul-

dama üha kasvavaid vajadusi, tervishoiu käsutuses olevad rahalised vahendid ei ole aga olene-

mata rahastamismeetodist piiramatud.“ (kohtuasjas C-157/99: Peerbooms tehtud otsuse p-d 78-

79).

45. Isegi juhul, kui oletada teenuste osutamise vabaduse piirangu olemasolu, siis on tegemist

proportsionaalse piiranguga. Nii on Euroopa Kohus oma praktikas märkinud, et sotsiaalkind-

lustussüsteemi rahalise tasakaalu tõsise kahjustumise oht võib osutuda üldistes huvides ülekaa-

lukaks põhjuseks, mis õigustab teenuste osutamise vabaduse piiramist (kohtuasi C-158/96:

Kohll, lg 41). Samuti on Euroopa Kohus, eesmärgiga tagada tasakaalustatud meditsiini- ja haig-

lateenuste kättesaadavus kõigile, tunnistanud, et isegi kui see eesmärk on seesmiselt seotud sot-

siaalkindlustussüsteemi rahastamise meetodiga, võib see kuuluda rahvatervise huvides tehta-

vate erandite hulka, kuivõrd see aitab kaasa tervisekaitse kõrge taseme saavutamisele (kohtuasi

C-158/96: Kohll, lg 50; kohtuasi C-368/98: Vanbraekel, lg 48).

46. Hanvar on heitnud halduskohtule ette, et viimane ei ole hinnanud ravi rahastamise lepingute

sõlmimise kooskõla riigihangete regulatsiooniga. Kuivõrd menetlusosaliste poolt sellist väidet

halduskohtus tõstatatud ei olnud, siis ei saanudki halduskohus seda väidet käsitleda. Haldusko-

hus ei ole rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

III

47. Hanvar leiab, et halduskohus on tühistamiskaebuse lahendamisel rikkunud HKMS §-i 5

koosmõjus RVastS § 3 lg-ga 3, kui arvestas kohtumenetluses esitatud Haigekassa põhjendusi

vaidlustatud haldusakti kaalutlustest. Hanvari hinnangul ei saa haldusakti kohtumenetluses ta-

gantjärgi põhjendada.

48. Halduskohus on hinnanud vaidlusaluse otsuse sisulist õiguspärasust ning jõudnud seisuko-

hale, et täiesti motiveerimata vaidlustatud haldusakt ei ole, mistõttu on tegemist sisuliselt õi-

guspärase otsusega. Seejuures on kohus tuginenud Haigekassa poolt kohtumenetluses antud sel-

gitustele ja viimase ametnike ütlustele osas, millistest kaalutlustest otsuse tegemisel lähtuti.

49. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendusega ega pea vajalikuks neid korrata. See-

juures on menetlusosalised õigesti märkinud, et Haigekassa haldusmenetluses osalenud amet-

nike vande all antud seletused tõendasid, millistest kaalutlustest Haigekassa vaidlustatud hal-

dusakti andmisel lähtus. HKMS § 64 lg 3 kohaselt on tegemist menetlusosalise vande all antud

seletusega, mis tulenevalt HKMS § 56 lg-st 2 koosmõjus TsMS 28. peatükiga on halduskohtu-

3-14-50157

21(22)

menetluses tõend. Seega on ekslik Hanvari väide, justkui poleks Haigekassa halduskohtume-

netluses kohaseid tõendeid esitanud, tõendamaks, millistest kaalutlustest vaidlustatud otsuse te-

gemisel lähtuti.

IV

50. Ringkonnakohus ei nõustu Hanvariga, et halduskohus on menetluskulude jaotust tehes ning

menetluskulude kindlaksmääramisel rikkunud HKMS § 108 lg-d 3, 8 ja 11. Halduskohus on

põhjendanud, miks on Hanvari õigusabikulud ebaproportsionaalselt suured. Seejuures ei ole

halduskohus vähendanud kaebaja õigusabikulusid üksnes põhjusel, et tegemist ei ole keeruka

asjaga, vaid kohus on võtnud arvesse ka kaebuse mahtu ning asjaolu, et sisuliselt on kaebusele

järgnenud menetlusdokumendid oma olemuselt teineteist kordavad. Ainuüksi asjaolu, et hal-

dusasja vaatas läbi kolmeliikmeline koosseis, ei anna alust pidada 57 tunni ulatuses õigusabi

põhjendatuks ja vajalikuks. Seejuures ei ole Hanvar välja toonud muid asjaolusid, mis viitaksid

kaebuse keerukusele või erakordselt suurele mahule, mis tingiks sellises ulatuses õigusabitee-

nuse osutamise.

51. Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (HKMS § 101 lg 1).

Kohtuvälised kulud on mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (HKMS § 103 lg 1 p

1). See tähendab, et kulu on tehtud menetlusosalise osalemisega halduskohtumenetluses oma

esindaja kaudu. Kompromissettepaneku tegemisega seotud kulu ei ole kantud kohtumenetluses

osalemisega, mistõttu on halduskohus põhjendatult jätnud selle arvestamata. Kohtu kohustus

soosida menetlusosaliste vahel kompromissi sõlmimist ei seondu menetluskulude jaotuse ega

kindlaksmääramisega, mistõttu ei ole tegemist asjakohase väitega.

52. Ringkonnakohus nõustub Haigekassaga, et Hanvar ei ole välja toonud, kuidas kolmanda

isiku menetluskulude 25% ulatuses kaebajalt väljamõistmine on viimase suhtes ebaõiglane.

Halduskohus on mõistnud Haigekassalt kaebaja kasuks välja 75% menetluskuludest, kuivõrd

Haigekassa poolt vaidlustatud haldusakti motiveerimata jätmine sundis kaebajat kohtusse pöör-

duma ning muutis kaebaja jaoks kohtusse pöördumise ja haldusakti sisulise õiguspärasuse hin-

damise oluliselt keerulisemaks. Sellega kõrvaldas halduskohus ka ebaõigluse menetluskulude

väljamõistmisel. Samas tuleb kaebajal arvestada võimalusega, et kohtusse kaebuse esitamisel

võib vaidlus puudutada ka kolmanda isiku huve. Käesoleval juhul pidi kaebaja ka seda ette

nägema, kuivõrd vaidlustati olukorda, kus Haigekassa eelistas ravi rahastamise lepingute sõl-

mimisel Kuressaare Haiglat. Ühtlasi on kolmas isik asjakohaselt märkinud, et kaebaja on osali-

selt ka kaebusest loobunud, mistõttu ka see annab aluse kolmanda isiku menetluskulude osali-

seks väljamõistmiseks kaebajalt. Sellest tulenevalt on halduskohus õigesti kolmanda isiku me-

netluskulud 25% ulatuses kaebajalt välja mõistnud.

53. Eeltoodust tulenevalt jääb Hanvari apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Haldus-

kohtu otsus muutmata.

V

54. Hanvar on esitanud taotluse apellatsioonimenetluse kulude summas 5702 eurot väljamõist-

miseks Haigekassalt. HKMS § 108 lg-st 1 lähtudes jäävad Hanvari menetluskulud tema enda

kanda. Kuressaare Haigla on esitanud taotluse apellatsioonimenetluse kulude summas 1472,50

eurot väljamõistmiseks Hanvarilt. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menet-

luskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Seega tuleb Hanvaril hüvi-

tada kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põh-

jendatud ja vajalike kuludega, mis tuleb välja mõista. Haigekassa menetluskulude väljamõist-

mise taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad Haigekassa võimalikud menetluskulud tema enda

kanda.

3-14-50157

22(22)

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks