2-13-39097/20 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

06. oktoober 2014. a Tartu

Tsiviilasja number

2-13-39097

Tsiviilasi

Aime Reiljani hagi Aado Kõivu ja AS-i Swedbank vastu

solidaarselt 143 850,04 euro nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

35 962,51 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. märtsi 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aime Reiljani apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. september 2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja): Aime Reiljan (isikukood: XXX),

esindaja vandeadvokaat Rene Varul (Advokaadibüroo

Lillo ja Lõhmus;

Vastustaja I (kostja I): Aado Kõiv (isikukood: XXX);

esindaja Agu Eichenbaum (Eichenbaum&Partnerid OÜ);

Vastustaja II (kostja II): AS Swedbank (registrikood:

10060701); esindaja Indrek Kumm

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 27. märtsi 2014 otsus tühistada

osaliselt, osas, millega maakohus jättis aegumise

tõttu rahuldamata Aime Reiljani hagi Aado Kõiv

vastu

850,04

euro

nõudes

ja

jättis

menetluskulud hageja kanda. Saata Aime Reiljani

hagi Aado Kõiv vastu uueks läbivaatamiseks

maakohtule alates eelmenetluse staadiumist.

2. Ülejäänud osas, s.o osas, millega maakohus jättis

Aime Reiljani hagi AS Swedbank vastu 143 850, 04

euro nõudes aegumise tõttu rahuldamata, jätta

Tartu Maakohtu 27. märtsi 2014 otsus muutmata

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

3. Aime

Reiljani

apellatsioonkaebus

rahuldada

osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta

Aime

Reiljani

hagi

AS

Swedbank

vastu

menetlemisega seotud kõik menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus

Aime

Reiljani

kanda.

Ülejäänud

menetluskulud, st Aime Reiljani hagi Aado Kõiv vastu

menetlemisega seotud menetluskulud jätta maakohtu

otsustada asja uuel läbi vaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.Aime Reiljan (edaspidi hageja) esitas 23. augustil 2013 Tartu Maakohtule hagiavalduse Aado

Kõivu (edaspidi kostja I) ja AS-i Swedbank (edaspidi kostja II) vastu kahju hüvitise 143 850,04 euro

solidaarselt kostjatelt väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Parcek (töövõtja), mille osanikud ja juhatuse liikmed olid

kostja I ja Sigrid Reiljan, ühelt poolt ja Helju Kärner ning OÜ Aadori (tellijad) teiselt poolt

15. veebruaril 2006 ehituse töövõtulepingu, millega OÜ Parcek võttis endale kohustuse renoveerida

tellijatele kuuluv Tartus Staadioni 61 asuv hoone. Kuivõrd OÜ Parcek ise ehitustöid ei teosta, sai ta

olla vaid ehitustööde finantseerija.

Tööde finantseerimiseks sõlmiti OÜ Parceki ja AS Swedbank (endine Hansapank AS) vahel 23. mail

2007 laenuleping nr 06-074984-JK, mille kohaselt OÜ Parcek sai laenu 3 000 000 krooni, laenu

tagatiseks seati hüpoteek Staadioni 61 kinnistule. Laenulepingu lisadega 1-4 suurendati laenusummat

kuni 4 300 000 kroonini, muudeti intressimäära ja laenu tagastamise tähtaega. Laenu lõplikuks

tagastamise tähtpäevaks oli 31. oktoober 2008. OÜ Parcek esindajaks oli kostja I, teisel juhatuse

liikmel ei olnud võimalust lepingutega tutvuda.

Kostja II väljastas laenu laenulepingu p-i 2.16.1 rikkudes vastutustundliku laenamise põhimõtte

vastaselt, kuna laenu väljastati vaatamata sellele, et laenusaaja ei esitanud õigeaegselt majandusaasta

aruandeid, samuti maksis kostja II sihtotstarbelist laenu välja sisuliselt ettemaksudena ilma vajalikke

ehitusdokumente saamata. Kuigi Staadioni tn 61 hoone renoveerimine venis ja mõned tööd on siiani

teostamata, väljastas kostja II laenu osade kaupa ilma kinnitatud tööde teostamise aktide esitamiseta,

mis pidid olema kinnitatud peatööettevõtja Ademus Viimistluse OÜ poolt. Alates 11. novembrist

2006 puudus Staadioni 61 ehitamisel peatööettevõtja ja omanikupoolne järelevalve.

2010 aastal Parcek OÜ majandustegevuse revideerimisel tekkisid kahtlused, et pangast võetud laenu

ei kasutatud terves ulatuses hoone renoveerimiseks. Kostja I on rikkunud juhatuse liikme

hoolsuskohustust ja tekitanud OÜ-le Parcek kahju summas 143 850,05 eurot. Kostja II on väljastanud

puuduliku dokumentatsiooni alusel laenu, millega ta on loonud õigusvastase olukorra, mis võimaldas

kostjal I liigutada saadud rahasid OÜ-st Parcek välja. Seega vastutavad kostjad solidaarselt tekkinud

kahju eest.

Hageja sai kahju tekkimisest ja alusetust rikastumisest teada 2013. aastal Kaarel Saha poolt

erikontrolli raames koostatud arvamusest. TsÜS § 37 lg 4 kohaselt kohaldatakse juhatuse liikme vastu

esitatud nõudele 5 - aastast aegumistähtaega ja isegi kui aegumine algaks 11. novembril 2008, s.o

Lõuna Politseiprefektuuri poolt kriminaalasja algatamisest Aado Kõivu kui OÜ Parcek juhatuse

liikme vastu, siis hagi esitamise ajaks ei olnud nõue aegunud.

Hageja on OÜ Parcek nõude kostjate vastu omandanud nõude loovutamise lepingu alusel. Kostjaid

on nõude loovutamisest teavitatud 10. aprillil 2013 (I kd tl 117).

2. Kostja I hagi ei tunnistanud ning esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise osas (II kd tl 13-

16). Hageja teadis nõude aluseks olevatest asjaoludest hiljemalt 2008. aastal. TsÜS § 150, § 151 või

§ 146 lg 1 kohaselt on hagi aegunud 2011. aasta lõpust. Isegi kui kohalduks 5 aastane aegumistähtaeg,

teadis või pidi hageja rahade liikumisest teadma juba 2006-2007 aastal. TsÜS § 37 kohaselt võib

juhatuse liikme kohustuse rikkumise vastu esitada hagi üldjuhul juriidiline isik ise, erandina juriidilise

isiku võlausaldaja. Hageja ei ole kumbki neist.

3. Kostja II vastuse kohaselt (II kd tl 36-37, tl 53-56) on hageja rikkunud VÕS §-st 170 tulenevat

kohustust teavitada väidetavat võlgnikku nõude loovutamisest. Vastustaja II nägi nõude loovutamise

teatist esimest korda hagimaterjalide juures. Hageja nõue on põhjendamatu ja ebaselge, hageja ei ole

märkinud, millest kahjusumma 143 850,04 eurot koosneb. Kostja I sõlmis pangaga laenulepingu

kooskõlas ÄS § 181 lg-ga 1, mille kohaselt võib osaühingut kõikide tehingute tegemisel esindada iga

juhatuse liige. Kostja II ja OÜ Parceki võlasuhted lõppesid 09. septembril 2008, kui laen sai tasutud.

Kostja II ei ole vastutav selle eest, et kostja I ei kasutanud saadud laenu sihipäraselt. Hageja juhatuse

liikmena pidi kahju tekkimisest olema teadlik juba 2008 aastast. Kostja II on seisukohal, et TsÜS

§ 146 lg 1 kohaselt on hageja kahju hüvitamise nõue aegunud hiljemalt 2011. aastal.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 27. märtsi 2014 otsusega Aime Reiljani hagi Aado Kõivu ja AS-i Swedbank

vastu 143 850,04 euro nõudes rahuldamata aegumise tõttu. Menetluskulud jäid hageja kanda.

Hageja väide, et aegumine algab rikkumisest teadasaamisest, on väär. Kuna ÄS § 315 lg 3 ja TsÜS

§ 37 lg 4 sätestavad konkreetse õigussuhte liigist tuleneva aegumise eritähtaja, mis erineb nõuete

üldistest aegumistähtaegadest, ei hakka juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest, vaid

rikkumise toimepanemisest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-191-12).

Kohtule esitatud 15. veebruaril 2006 sõlmitud Staadioni 61 Tartu ehituse töövõtulepingu (I kd tl 13-

14) kohaselt oli kostja I nii tellija kui töövõtja OÜ Parcek esindaja. Tartu Maakohtu 03. aprilli 2012

jõustunud otsusega kriminaalasjas 1-11-11258 (I kd tl 112-116) on kostja I mõistetud süüdi selles, et

ta võltsis perioodil 14. august 2006 kuni 12. november 2007 kinnistu Staadioni 61 Tartu kaetud tööde

akte eesmärgiga vabaneda EhS § 31 lg 2 p-s 3 sätestatud kohustusliku ehitamise tehnilise dokumendi

nõuetekohasest koostamisest. Kuna ÄS § 315 lõike 3 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks rikkumise

toimepanemisest, siis algas antud juhul nõude aegumistähtaeg viimase rikkumise toimepanemisest

12. novembril 2007 ja lõppes 12. novembril 2012. Hagi on esitatud 23. augustil 2013, seega on nõue

kostja Aado Kõivu osas aegunud.

AS-i Swedbank vastu esitatud nõude osas leidis maakohus, TsÜS § 146 lg-t 1 ja § 147 lg-t 1 ja VÕS

§-i 82 lg-t 3 kohaldades, et ka see nõue on aegunud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laen on

tähtaegselt tagastatud. Asjaolu, et hageja esitas 01. septembril 2008 Lõuna Prefektuurile avalduse

(II kd tl 100-113) kriminaalmenetluse alustamiseks Aado Kõivu vastu seoses Staadioni 61 ehitusel

toimuvaga ja kostjalt II saadud laenuraha väärkasutamisega, näitab, et hageja oli juba 2008. aastal

teadlik OÜ-s Parcek toimuvast ning möönis, et laenuraha ei kasutata sihtotstarbeliselt. Seega hakkas

mõistlik aeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks kostjale II kulgema hiljemalt politseile avalduse

esitamisega 01. septembril 2008 ja lõppes 26. veebruaril 2009 prokuratuuri poolt hagejale edastatud

selgitava kirjaga (II kd tl 115-116), et panga poolt tehtud järeleandmised laenu väljastamise osas ei

kuulu prokuratuuri pädevusse. Seega hakkas aegumine kulgema mõistliku aja möödumisel, s.o

27. veebruaril 2009, ja lõppes 27. veebruaril 2012. Kuna hagi on esitatud 23. augustil 2013, siis on

nõue AS-i Swedbank vastu aegunud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Aime Reiljan esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja asja tagasi saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei ole hagi aegunud. Maakohus on käsitlenud viimase rikkumisena vastustaja I poolt 12. novembril

2007 teostatud tööde akti võltsimist. Vastustaja I on teostanud reaalsed võltsimised ka hiljem.

Maakohtu poolt välja toodud kuupäevad ei tähista mitte konkreetse võltsimistegevuse kuupäeva, vaid

kaetud tööde akti märgitud kuupäeva (tööde vastuvõtmise fikseeringut). OÜ Parcek pangaväljavõtete

kohaselt on vastustaja I poolt teostatud veel õigusvastaseid pangamakseid 2009. aasta alguses, mille

järgi arvestades ei olnud 5-aastane aegumistähtaeg hagi esitamise momendiks möödunud. OÜ Parcek

on saanud teadlikuks vastustaja I kahju tekitavast tegevusest ja alusetust rikastumisest alles

erikontrolli raames spetsialist Kaarel Saha koostatud arvamusest 2013. aastal, millest alates on

hakanud kulgema aegumistähtaeg. Kuivõrd apellandi nõuet saab kvalifitseerida ka alusetu

rikastumise nõudena, siis TsÜS § 151 järgi on aegumise alguseks õigustatud isiku poolt teadasaamine,

et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, s.o 2013;

2) on põhjendamatult jäänud kohaldamata TsÜS § 146 lg 4, mille kohaselt on tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Vastustaja I

tahtlik rikkumine on tuvastatud Tartu Maakohtu 03. aprilli 2012 otsusega (I kd tl 112-116), mille järgi

tunnistati Aado Kõiv kriminaalkorras süüdi KarS § 344 lg 1 (dokumendi võltsimine) ja § 345 lg 1

(võltsitud dokumendi kasutamine) järgi;

4) ei ole maakohus apellandi taotlust vastustajatelt dokumentide väljanõudmiseks (hagiavalduse

resolutsiooni p-d 2-3, I kd tl 9-10) lahendanud. Apellandi poolt vastustajatelt nõutud dokumentide

(tööde aktid, arved jms) alusel oleks saanud tuvastada vastustajate rikkumise ajalisi momente, sh

milliste konkreetsete dokumentide alusel laenu väljastati;

5) ei ole apellandi nõude puhul tegemist mitte laenulepingust tuleneva kahju hüvitamisega, vaid

lepinguvälisel (delikti) alusel esitatud kahju hüvitamise nõudega, mille tagajärjel vastutavad

vastustajad VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt sama kahju eest. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju

õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. OÜ Parcek sai teadlikuks

panga kahju tekitavast tegevusest erikontrolli raames spetsialist Kaarel Saha koostatud arvamusest

2013. aastal. Kuriteokaebused politseile ja prokuratuuri, mida maakohus on vaheotsuses käsitlenud,

tulenevad vastustaja I tegevusest. Panga vastu ei ole apellant kuriteokaebust esitanud.

6. Vastustaja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning leidis, et kohtuotsus on piisavalt motiveeritud

ning puudub alus selle tühistamiseks.

Vastuse kohaselt:

1) on apellandi nõude õiguslik alus kogu menetluse jooksul olnud ebamäärane. Esmalt heidab apellant

maakohtule ette, et kohus on jätnud kohaldamata TsÜS § 146 lg-st 4 tuleneva kümneaastase

aegumistähtaja tehingust tuleneva tahtliku rikkumise puhul, seejärel leiab apellant, et maakohus jättis

kohaldamata TsÜS § 150 lg 1, s.o kahju nõudest tuleneva kolmeaastase aegumistähtaja;

2) tuvastas maakohus, et tegemist on ÄS § 315 ja TsÜS § 37 järgse juhatuse liikme vastutust

puudutava nõude küsimuse lahendamisega. Tulenevalt õigussuhte liigist ja eriseadusest, leidis

maakohus õigesti, et rakendamisele kuulub aegumise eritähtaeg, milleks on ÄS § 315 lg 3 järgi 5

aastat. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12 leidis, et juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne

õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust

tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole

kohaldatav ei enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva

ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub

ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg;

3) on maakohus õigesti leidnud, et antud liiki nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema rikkumise

toimepanemisest, mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest. Riigikohus oma lahendis nr

3-2-1-18-08 märkis, et nii enne 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 315 lg 3 järgi, kui ka 1. juulil 2002

jõustunud ÄS § 315 lg 4 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg 5 aastat, mida

tuleb TsÜS § 37 lg 4 järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest. Tartu Maakohtu jõustunud otsusega

asjas nr 1-11-11258 on tuvastatud, et viimase rikkumise pani vastustaja I toime 12. novembril 2007.

Sellest ajast alates tuleb arvestada ka aegumistähtaega. 12. novembril 2007 alanud 5-aastane aeg sai

ümber 12. novembril 2012, hagi esitati 23. augustil 2013, seega hilinenult;

4) eksitab apellant kohut ning esitab meelevaldselt viiteid 2008. ja 2009. a pangamaksetele. Õige on

lugeda juhatuse liikme rikkumist ajast, mil ta ebaõige aktiga sai võimaluse ja juurdepääsu pangalt

laekunud rahale, mitte aga ajast, kui juhatuse liige teostas väidetava pangakande. Viimane ei tähenda

tehingu teostamist, vaid võib üksnes kinnitada selle olemasolu. Pangakande tegemine ei ole

ebaseaduslik, kuid selleks aluse loomine võib olla küll. Apellant ei ole tõendanud, et 2008 ja 2009

toimunud tehingud oleks vastustajale I kui juhatuse liikmele etteheidetavad ja moodustaksid

teokoosseisu, mis näitaksid juhatuse liikme kohustuste rikkumist.

7. Vastustaja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuse

kohaselt:

1) ei saanud vastustaja II 2013. aastal esitada laenu väljastamise aluseks olnud dokumentatsiooni,

kuna vastustajal II puudus kohustus säilitada neid laenuperioodist kauem. Laenusumma kanti OÜ-le

Parcek üle aastatel 2006 ja 2007 ning see tasuti vastustajale II täies ulatuses tagasi 09. septembril

2008;

2) ei ole apellant selgitanud ega põhjendanud, millist kahju on vastustaja II apellandile tekitanud,

kuidas on kujunenud märgitud kahjuhüvitis summas 143 850,04 eurot, milline on põhjuslik seos

vastustaja II väidetava teo ja tagajärje vahel jne. Apellant ei ole välja toonud ega tõendanud kahju

hüvitamise nõude rahuldamise üldiseid eeldusi, seega on vastustaja II vastu esitatud hagi täies

ulatuses põhjendamata;

3) oleks nõue selle olemasolu korral aegunud. Apellant pidi igal juhul väidetavalt tekitatud kahjust

teada saama hiljemalt 2008. aastal, mitte 2013. aastal pärast Kaarel Sahki ekspertarvamusega

tutvumist. Apellant pidi juhatuse liikmena olema teadlik äriühingu majandustegevusest ja võetud

laenust, selle kasutamisest ja tagasimaksmisest jne. Apellandi kohustuseks oli igal aastal kontrollida

raamatupidamist ja koostada selle pinnalt majandusaasta aruandeid, mistõttu on ebareaalne, et

väidetavast kahjust saadi teada alles viis aastat hiljem mingisuguse eksperthinnangu tulemusel;

4) esitas apellant vastustaja II vastu tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude, mis aegub TsÜS §

146 lg 1 järgi kolme aastaga. Apellatsioonkaebuses on apellant lisanud, et tema nõude aluseks on

lepinguväline kahju tekitamine, mida reguleerib VÕS 53. peatükk, kuid seejuures ei ole apellant

suutnud selgitada, milles väljendus vastustaja II õigusvastane kahju tekitamine ning millega on

apellant seda tõendanud. Esmakordselt apellatsioonkaebuses pelgalt vihjamine lepinguväliselt

tekitatud kahjule ei muuda nõuet põhjendatuks ega anna alust nõudele pikema aegumistähtaja

kohaldamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaal- ja menetlusõigusnormi ebaõige

kohaldamise tõttu tühistada osaliselt, s.o osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi kostja I vastu

ning menetluskulude jaotuse osas. Hagi kostja I vastu tuleb saata maakohtule asja uueks läbi-

vaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. Ülejäänud osas, s.o osas, millega maakohus jättis hagi

kostja II vastu rahuldamata seoses nõude aegumisega, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata, kuid

muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

9. Apellant heidab oma kaebuses maakohtule ette järgmist: 1) kohus ei ole piisava põhjalikkusega

selgitanud välja kostjale I etteheidetava kohustuse rikkumise aega; 2) kohus ei ole põhjendanud, miks

ei kohaldu hageja nõudele kostja I vastu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümne aastane aegumistähtaeg,

kuna kostja I on rikkumised (eelkõige võltsimised) toime pannud tahtlikult; 3) kohus ei ole hinnanud

hageja alternatiivseid nõude aluseid (alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja I vastu ja deliktist

tulenev nõue kostja II vastu), millistel alustel nõuded ei ole aegunud.

Maakohus on hagi mõlema kostja vastu jätnud rahuldamata aegumise tõttu. Maakohus on nõude

kostja I vastu kvalifitseerinud juriidilise isiku juhtorgani vastu esitatava nõudena ja määranud

aegumistähtaja TsÜS § 37 lg-st 4 tulenevalt viis aastat kohustuse rikkumisest. Kohustusena, mida

kostja I on rikkunud, on maakohus käsitlenud kostja I kui OÜ Parcek juhatuse liikme poolt perioodil

14. august 2006 – 12. november 2007 kinnistul Staadioni 61 Tartus tehtud kaetud tööde aktide

võltsimist, millise teo eesmärgiks oli kostjal I vabaneda EhS § 31 lg 2 p-s 3 sätestatud kohustusliku

ehitamise tehnilise dokumendi nõuetekohasest koostamisest, milles kostja I on süüdi mõistetud Tartu

Maakohtu 3. aprilli 2012 jõustunud otsusega.

Nõude kostja II vastu on maakohus kvalifitseerinud tehingust tuleneva nõudena.

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et nõue AS Swedbank vastu on aegunud ja maakohus on jätnud

põhjendatult hagi kostja II vastu sel põhjusel rahuldamata. Muuta tuleb aga maakohtu otsuse

põhjendusi aegumise kohaldamisel.

Hagi kostja II vastu on esitatud lepingu rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõudena. Hageja on

kostja II poolsele lepingu rikkumisele laenuraha väljamaksmisel viidanud selgelt hagiavalduses ( I kd

lk 4, 7). Ka maakohus on hageja nõude kvalifitseerinud tehingust tuleneva nõudena ja kohaldanud

nõude aegumisele TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt kolme aastast hagi aegumise tähtaega.

Aegumistähtaja alguse osas on maakohus põhjendatult viidanud TsÜS § 147 lg-le 1, mille kohaselt

algab nõude aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Seega ei olene tehingust tuleneva

nõude (sh tehingu rikkumisest tuleneva nõude) aegumistähtaeg rikkumisest teadasaamisest, nagu

arvab esklikult apellant, vaid nõude sissenõutavaks muutumisest.

Hageja on kostja II vastu esitatud nõude aluseks pidanud asjaolu, et kostja II on laenulepingu alusel

teostanud laenuandjana makseid laenusaajale OÜ-le Parcek rohkem, kui OÜ-l Parcek

sihtotstarbeliselt ehitise Staadioni 61 Tartus renoveerimiseks vaja läks. Laenulepingu p 2.16.1

kohaselt (I kd lk 21) leppisid pooled kokku, et kostja II annab kõigepealt peale tagatise seadmist

laenulimiidist laenusaajale 400 000 krooni ja ülejäänud osa laenulimiidist annab kostja II laenusaaja

kasutusse osade kaupa vastavalt tagatisega koormatud vara turuväärtuse tõusule laenulimiidi

kasutamise sihtotstarbe punktis nimetatud elamu ehitamisel teostatud tööde kohta esitatud arvete

alusel, maksimaalselt 100 % arvel märgitud käibemaksuta summast. Nimetatud arved peavad olema

allkirjastatud ka panga poolt aktsepteeritud ehitusjärelevalvet teostava isiku poolt.

Asjas ei ole vaidlust, et viimane laenulepingujärgse makse tegi kostja II hagejale 28. septembril 2007

ja laen on OÜ Parcek poolt tagastatud laenuandjale 9. septembril 2008. Põhimõtteliselt tekib

kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõue pärast kohustuse rikkumist kahju

tekkimisega. Arvestades hageja poolt kostjale II etteheidetava rikkumise olemust (hoiduda

laenulepingujärgsetest väljamaksetest eelnevalt OÜ-lt Parcek kõiki lepingus ettenähtud dokumente

saamata), pidi OÜ-le Parcek rikkumise tulemusena kahju tekkima koheselt pärast kostja II poolset

kohustuse rikkumist (väljamakset) ja sellest ajast pidi muutuma sissenõutavaks ka hageja väidetav

kahjunõue. Maakohtu poolt arvesse võetud mõistliku aja kriteerium kahju hüvitamise nõude

esitamiseks ei ole rakendatav ning VÕS § 82 lg 3 regulatsioon antud juhul ei kohaldu. Aegumistähtaja

arvestamisel kostja II vastu ei oma tähtsust asjaolu, millal hageja kui OÜ Parcek singulaarne

õigusjärglane sai teadlikuks OÜ-s Parcek toimuvast ning millal esitas hageja avalduse politseile.

Kuna viimane makse vastavalt laenulepingule on tehtud 28. septembril 2007, tuleb hageja nõude

aluseks olevaid asjaolusid arvestades lugeda väidetav kahju OÜ-le Parcek tekkinuks hiljemalt viimase

laenumakse saamisega ning apellandi kahjunõue pidi muutuma sissenõutavaks TsÜS § 147 lg 2 alusel

järgmisest päevast pärast viimase makse tegemist. Seega aegus hageja võimalik kahju hüvitamise

nõue hiljemalt 29. septembril 2010. Hagi on esitatud 23. augustil 2013 ja see on kostja II osas

aegunud. TsÜS § 146 lg 4 asjas ei kohaldu, kuna hagi aluseks olevad asjaolud ei anna alust pidada

kostjale II etteheidetavat rikkumist tahtlikuks.

11. Hageja on hagiavalduses nõude alusena kostja II vastu märkinud ka vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise kostja II poolt ja tugineb sellele väitele apellatsioonimenetluses.

Apellatsioonkaebuses käsitleb apellant oma nõuet kostja II vastu seetõttu alternatiivselt ka deliktist

tuleneva nõudena, millise nõude aegumisele tuleks kohtutel kohaldada TsÜS § -s 150 sätestatut ning

nõue ei oleks aegunud.

Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus

sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3

redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist (vt

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-12).

Laenulepingu sõlmimise ajal 23. juunil 2006 kehtinud krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 kohaselt on

krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi

krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid. Tuleb nõustuda apellandiga, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib

krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna käesolevas asjas on hageja väitel

vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja II poolt rikutud mitte lepingueelselt, vaid lepingu

täitmise käigus, siis ei saa apellandi nõuet kvalifitseerida deliktina VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi ja

kohaldada sellise nõude aegumisele TsÜS §-s 150 sätestatut.

12. TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja hageja nõuded

ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, samuti menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud

väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt võib kohus eelmenetluse

ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda. Ringkonnakohus nõustub

apellandiga, et maakohus ei ole kostja I vastu esitatud nõude osas aegumise kohaldamiseks kõiki

asjas tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitanud. Seejuures on maakohus jätnud täpselt välja

selgitamata, milliste kohustuste rikkumist oma nõude alusena hageja kostjale I ette heidab.

Hagiavaldusest ja muudest toimiku materjalidest nähtuvalt on hagejapoolsed etteheited kostjale I

seotud Staadioni 61 hoone renoveerimise problemaatikaga. Eelkõige väidab hageja, et kogu sel

eesmärgil kostjalt II saadud laenuraha ei kasutatud nimetatud hoone renoveerimiseks, vaid osa

laenulepingu alusel saadud rahast kasutas kostja I muudel eesmärkidel, sh on hagejal kahtlus, et kostja

I viis raha OÜ-st Parcek välja. Seega ei heida hageja kostjale I ette mitte üksnes kaetud tööde aktide

võltsimist, vaid kogumis raha väljaviimist OÜ-st Parcek ja selle mittesihipärast kasutamist, mis ei

olnud kooskõlas OÜ Parcek ja kostja II vahel sõlmitud laenulepingu tingimustega.

Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma väited kostja I poolse kohustuse rikkumise kohta esitanud

ebaselgelt, mis on raskendanud asja menetlemist. Samas ei saa kohus enne, kui asjas ei ole üheselt

tuvastatav hageja poolt kostjale etteheidetav juhtorgani liikme kohustuse rikkumine, otsustada ka

hageja võimaliku nõude aegumistähtaja ja aegumise üle.

13. On tõsi, et hageja on ka ise hagiavalduses kvalifitseerinud oma nõude kostja I vastu ÄS § 187 lg

3 alusel, st kahju hüvitamise nõudena osaühingu juhatuse liikme vastu. Asjas puudub vaidlus, et

kostja I oli ja on OÜ Parcek juhatuse liige. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on nõude

kvalifitseerimisel viidanud ekslikult ÄS §-le 315 lg 3, milline norm reguleerib aktsiaseltsi, mitte aga

osaühingu juhatuse liikme, vastutust, kuid lõppkokkuvõttes ei ole selline eksimus viinud maakohut

ebaõige lahendini, kuna juhatuse liikme vastutust reguleerivad sätted (vastavalt siis ÄS §-d 187 ja

315 on analoogsed) ja mõlemal juhul toimub aegumistähtaja arvestamine kohustuse rikkumisest.

Juhtorgani liikme suhtes õiguskaitsevahendite kohaldamise esmaseks eelduseks on juhtorgani liikme

poolt sisesuhtest tuleneva kohustuse rikkumine. Juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tuvastamiseks

on vajalik esmalt tuvastada juhtorgani liikmel lasuva peamise või spetsiifilise kohustuse täitmata

jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Juhtorgani liikme poolt peamise või konkreetse kohustuse

rikkumist peab vaidluse korral tõendama võlausaldaja ehk juriidiline isik. Kuna OÜ Parcek on oma

nõude loovutanud hagejale, siis peab kohustust ja selle rikkumist tõendama hageja.

14. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ka osas, milles apellant heidab maakohtule ette, et tuvastades

kostja I rikkumisena tahtliku tegevuse - dokumendi võltsimise, milles kostja I on ka jõustunud

kohtuotsusega kriminaalasjas süüdi mõistetud, ei võtnud maakohus seisukohta TsÜS § 146 lg 4

kohaldatavuse osas hageja nõude aegumise hindamisel. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et

juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega reguleerib erinormina TsÜS § 37 lg 4 ja

aegumistähtaeg on viis aastat kohustuse rikkumisest. Samas ei kohaldu nimetatud erinorm kohustuse

tahtliku rikkumise puhul. Kuna juhtorgani liikmel on juriidilise isikuga tehingu laadne suhe, kohaldub

TsÜS 146 lg 4 ka juriidilise isiku juhtorgani liikmete vastu esitatavate nõuete aegumisel (vt ka TSÜS

kommentaarid lk 476).

Oluline on pöörata tähelepanu mõiste „tahtlik rikkumine“ sisustamisele. Nii on Riigikohus viidatud

sätte kontekstis tahtluse sisustamisel lähtunud VÕS § 104 lg-st 5, mille järgi on tahtlus õigusvastase

tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohtu arvates ei piisa sätte

sisustamiseks üksnes sellest, et võlgnik oma kohustust tahtlikult ei täida, vaid vajalik on ka võlgniku

tahe teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-79-09 p 11).

Rikkumisega võidakse soovida ka muud õigusvastast tagajärge (Riigikohus lahend nr 3-2-1-15-09

p 14). Asja materjalide kohaselt heidab hageja kostjale I ette mh ka ehitustööde aktide võltsimist,

kusjuures võltsimise eesmärgiks oli süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt vabaneda ehitusseadusega

sätestatud kohustusliku ehitamise tehnilise dokumendi nõuetekohasest koostamisest, mis on nn muu

õigusvastane tagajärg. Hageja ise seostab dokumentide võltsimist ka laenuraha mittesihipärase ja

OÜ Parcek huvide vastase kasutamisega.

Ringkonnakohus leiab, et ei saa teha asjas hageja nõudele kostja I vastu aegumise kohaldamise

taotluse osas ise uut otsust. Maakohtul tuleb asja uuel läbi vaatamisel anda hagejale kõigepealt

võimalus täpsustada hagi aluseks olevaid asjaolusid, sh kostjale I etteheidetavat rikkumist, mis tekitas

hageja väitel OÜ-le Parcek kahju ning rikkumise toimumise aega. Alles seejärel saab maakohus

hinnata, mis ajast saab arvestada kahjunõude aegumistähtaega ning kas tegemist oli tahtliku

rikkumisega, millele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümne aastane aegumistähtaeg. Kuna

ÄS § 146 lg 4 ei näe ette erisust kümneaastase tähtaja arvutamisel, tuleb seda arvutada samast ajast,

mil see vastava nõude puhul üldiselt algaks, seega ÄS § 37 lg 4 märgitud ajast, st kohustuse

rikkumisest.

Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul võtta ka seisukoht hageja taotluse osas (esitatud koos hagiga

tl 9-10) tõendite kogumiseks, millele maakohus ei ole senises menetluses tähelepanu pööranud ja

millise taotluse osas seisukoha puudumist apellant maakohtule oma kaebuses ette heidab.

15. Hageja on alternatiivselt oma nõude hageja vastu kvalifitseerinud ka alusetu rikastumise nõudena,

kuna hageja väitel on kostja I omastanud OÜ Parcek vara. Alusetu rikastumine tekib olukorras, kus

isik on omandanud midagi teiselt isikult ilma õigusliku aluseta. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt

senini esitatud asjaolud kostja I kui OÜ Parcek juhatuse liikme tegevuse kohta (Staadioni 61 Tartus

ehitise renoveerimine ja nende tööde finantseerimine) ei võimalda mitte kuidagi kvalifitseerida hageja

võimalikku rahalist nõuet kostja I vastu alusetu rikastumise nõudena (VÕS § 1027). Ringkonnakohus

on seisukohal, et hageja esitas vastava nõude aluse üksnes seetõttu, et vältida oma nõude

aegumistähtaja arvutamist kohustuse rikkumisest arvates.

16. Aime Reiljani hagi AS Swedbank vastu menetlemisega seotud kõik menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus tuleb jätta Aime Reiljani kanda (TsMS § 171 lg 1). Aime Reiljani hagi Aado Kõiv

vastu menetlemisega seotud menetluskulud tuleb jätta maakohtu otsustada asja uuel läbi vaatamisel.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/