3-14-52158/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. oktoober 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52158

Haldusasi

OÜ Inversion Software kaebus vaidlusmenetluses nr 211-

14/153905 tehtud Riigihangete vaidlustuskomisjoni 10.

septembri 2014 otsuse osalise tühistamise ning SA KredEX

poolt

riigihankes

"KredExi

käenduste

ja

laenude

haldamise tarkvara arendus" (viitenumber 153905)"

hanketeate

õigusaktidega

kooskõlla

viimiseks

kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebaja: OÜ Inversion Software

Esindaja: juh. liige Indrek Järve

Vastustaja: SA KredEX

Esindaja: v.adv Jaana Nõgisto

RESOLUTSIOON

Jätta OÜ Inversion Software kaebus rahuldamata.

Jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

võivad

menetlusosalised

esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

13. oktoobril 2014.

ASJAOLUD

1. 8. juulil 2014. a avaldas SA KredEx riigihangete registris avatud hankemenetlusena

läbiviidava riigihanke „KredExi käenduste ja laenude haldamise tarkvara arendus“

(viitenumber 153905) hanketeate. Hanketeate osas III.2.3 „Tehniline ja kutsealane pädevus“

sisaldusid muuhulgas järgmised tingimused:

punkt 1.2: Pakkuja peab viimase 3 (kolme) aasta jooksul olema realiseerinud vähemalt ühe

käenduste

või

laenudehaldamise

funktsionaalsust

sisaldava

infosüsteemi,

milles

rakendatakse rollipõhiseid töövooge ning mille arendusmaksumus ulatub vähemalt 100 000

EUR (ühesaja tuhande euroni);

punkt 3.2. nõuded tarkvara arhitektile:

(i) infotehnoloogiaalane kõrgharidus;

(ii) töökogemus tarkvara arenduse valdkonnas vähemalt 5 (viis) aastat;

(iii) on osalenud viimase 5 (viie) aasta jooksul tarkvara arhitektina, minimaalselt 240

tundi projekti kohta, vähemalt 2 (kahes) arendusprojektis, millest igaüks on olnud

maksumusega vähemalt 100 000 EUR (ükssada tuhat eurot) ilma käibemaksuta.

punkt 3.3. nõuded tarkvara analüütikule:

(i) infotehnoloogiaalane kõrgharidus;

(ii) töökogemus tarkvara arenduse valdkonnas vähemalt 5 (viis) aastat;

(iii) on osalenud 5 (viie) aasta jooksul tarkvara analüütikuna, minimaalselt 320 tundi

projekti kohta, vähemalt 2 (kahes) tarkvara arendusprojektis, millest igaüks on olnud

maksumusega vähemalt 100 000 EUR (ükssada tuhat eurot) ilma käibemaksuta ning

millest vähemalt üks peab olema seotud käenduste või laenude haldamisega;

(iv) valdama eesti keelt kõnes ja kirjas väga heal tasemel.

MENETLUS RIIGIHANGETE VAIDLUSTUSKOMISJONIS

2. OÜ Inversioon Software esitas 18. augustil 2014 Riigihangete vaidlustuskomisjonile

vaidlustuse, taotledes hankija kohustamist hanketeate osa III.2.3 punktide 1.2, 3.2 ja 3.3.

ning hankedokumentide punkti 16.2.4 seadusega vastavusse viimiseks kohustamist.

Hanketeate osas leidis vaidlustaja, et seadusega ei ole kooskõlas punktides 3.2. ja 3.3.

sisalduv nõue, et pakkuja tarkvara arhitektil ja analüütikul peab olema infotehnoloogiaalane

kõrgharidus, samuti leidis vastustaja, et hankijal ei saa olla õigustatud huvi selle vastu, et

pakkuja poolt varem realiseeritud arendusprojekt vastaks üheaegselt kõigile punktis 1.2

sätestatud nõuetele.

3. Riigihangete vaidlustuskomisjoni 10. septembri 2014 otsusega rahuldati OÜ Inversion

Software vaidlustus üksnes osaliselt ning kohustati SA-d Kredex viima seadusega kooskõlla

hankedokumentide punkt 16.2.4. Selles osas ei ole vaidlustuskomisjoni otsust edasi

kaevatud. Hanketeate osa III.2.3. punktide 3.2., 3.3. ja 1.2 kohta märkis vaidlustuskomisjon

kokkuvõttes järgmist:

▫

arhitektile ja analüütikule kehtestatud infotehnoloogiaalase kõrghariduse omamise nõue on

õiguspärane ning seadusega kooskõlas: erialase kõrghariduse olemasolu näitab, et spetsialist

on omandanud laiapõhjalised ja süstemaatilised teadmised vastavalt õppekavale, mida

riiklikult peetakse vastavas valdkonnas vajalikuks ning see tõendab, et isik vastab teadmiste

poolest valdkonna spetsialistilt eeldatavale; kogumis kogemusele esitatud nõuetega tagab

erialase kõrghariduse olemasolu, et spetsialist ning tema kaudu ka pakkuja on võimeline

hankelepingut nõuetekohaselt täitma;

▫

punktis 1.2 esitatud nõue on seadusega kooskõlas; kõik selles punktis sätestatud

kriteeriumid arvestavad hangitava tarkvaraarenduse spetsiifilisust ning kolme keerukust ja

spetsiifilisust iseloomustava kriteeriumi üheaegne täitmine ühes projektis eeldab pakkujalt

suuremat võimekust, kui üksnes ühe vastava kriteeriumi täitmine ühes projektis.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Inversion Software esitas 19. septembril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotleb Riigihangete vaidlustuskomisjoni 10. septembri 2014 otsuse tühistamist osas, millega

kaebaja vaidlustus rahuldamata jäeti ning SA KredEX kohustamist hanketeate osa III.2.3.

punktide 1.2, 3.2 ja 3.3. seadusega vastavusse viimiseks.

5. Kaebaja hinnangul ei ole hanketeates tarkvara arhitektile ja analüütikule esitatud

infotehnoloogiaalase kõrghariduse nõue proportsionaalne. Kaebaja toob välja, et ei hankija

ega vaidlustuskomisjon ei ole esitanud ühtki sisulist põhjendust, miks kõrgharidus vajalik on

või kuidas täpselt kõrgharidus tagab spetsialisti võime hankelepingut täita. Kaebaja leiab, et

hankija poolt vaidlustusmenetluses välja toodud põhjendused nagu see, et spetsialistide

pädevus on talle oluline, ei ole asjakohased. Kaebaja hinnangul on vaidlustuskomisjon

vääralt leidnud, et kõrgharidus tõendab, et isik vastab teadmiste poolest valdkonna

spetsialistilt eeldatavale. Siinkohal toob kaebaja välja, et hanketeates toodud nõue

„infotehnoloogiaalane kõrgharidus“ ilma igasuguse täiendava täpsustuse või piiranguta ei

sisalda endas reaalset kvalitatiivset mõõdet, kuna seab samale „mõõtepulgale“ nii cum laude

rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud tehnilise ülikooli lõpetanu ja 10 aastat madala

kvaliteediga ülikooli eksternõppes miinimumhinnetega vaevu lõpetanud isiku. Samuti märgib

kaebaja, et vastustaja on põhjendamatult samaväärseteks pidanud näiteks tarkvara-

arenduse-suunitlusega õppekavasid kui ka administreerimise ja hoolduse suunaga

õppekavasid, samas kui on äärmiselt kaheldav, kas IT infrastruktuuri haldamist õppinud

tarkvara analüütik või arhitekt omab vastustaja viidatud „laiapõhjalist ja metoodilist

ettevalmistust“ ja muid tunnuseid, mida vastustaja on oma vastuses loetlenud. Siinkohal

selgitab kaebaja, et jääb arusaamatuks, miks ei kõlba sel juhul mistahes kõrgharidus, vaid

miks peab see olema infotehnoloogiaalane.

6. Kaebaja peab väga vaieldavaks, kas nö „ülikoolipaberi“ olemasolu tagab hankijale kindluse

isiku laiapõhjalise ja metoodilises ettevalmistuse olemasolus, kuivõrd see oleneb oluliselt

rohkem ülikooli, õppejõudude ja õppematerjali kvaliteedist ning õppija enda võimekusest ja

käitumisest. Kaebaja peab asjakohatuks vaidlustuskomisjoni viidet riiklikult vajalikuks

peetava sisuga õppekavale, kuivõrd hanketeates ei sisaldunud nõuet, et kõrgharidus peaks

olema omandatud Eesti ülikoolis. Kaebaja leiab, et kuna hankija ei ole suutnud selgitada,

mida täpselt kõrgharidusega spetsialistilt eeldatakse ja seetõttu on meelevaldne ka

vaidlustuskomisjoni põhjendus, et kõrgharidus tõendab, et isik vastab teadmiste poolest

valdkonna spetsialistilt eeldatavale. Kaebaja heidab vaidlustuskomisjonile ette, et see pole

hinnanud kaebaja väidet, et piisava tööstaaži ja projektide kogemusega spetsialist on de

facto läbi oma eelneva tegevuse tõendanud, et on võimeline vastavaid projekte teostama ja

seetõttu on sellistel puhkudel kõrghariduse nõue ebaproportsionaalne, kuna ei tõenda

mingit täiendavat kvaliteeti isiku pädevuses hankelepingu eseme teenuseid teostada.

7. Kaebaja hinnangul on tõendamata vastustaja seisukoht, et tipptase IT alal väljendub nii

varasemalt omandatud kogemuses kui ka hariduses ning õigeks ei pea kaebaja ka vastustaja

seisukohta, et erialase kõrghariduse olemasolu tõendab laiapõhjalise ja metoodilise

ettevalmistuse olemasolu. Kaebaja juhib tähelepanu ka sellele, et „laiapõhjaline ja

metoodiline ettevalmistus“ on väga kõrge abstraktsusastmega mõiste, mis ei tõenda ühtegi

konkreetset omadust või oskust. Samuti leiab kaebaja, et formaalsest kõrghariduse

olemasolust ei saa tuletada seda, et isikul on pädevus töötada erialaselt iseseisvalt, küll aga

saab seda väita eelneva töökogemus põhjal.

8. Ka toob kaebaja välja, et praktikas ei ole kõrghariduseta IT arhitektid ja analüütikud

halvemad ega ebapädevamad IT-alast kõrgharidust omavatest kolleegidest ning kõrgkool

jääb selles valdkonnas lõpetamata just paljudel tipptaseme spetsialistidel, kellel ei jää

õppetöö jaoks töö kõrvalt aega ning kes aduvad, et reaalselt mingeid teadmisi kool neile

juurde ei anna.

9. Kaebaja heidab vaidlustuskomisjonile ette, et viimane pole otsuses hinnanud sedagi,

millises täpses kontekstis on tarkvara arhitekt ja tarkvara analüütik teenuste osutamise eest

vastutavad isikud. Kaebaja hinnangul on arhitekt ja analüütik vaieldamatult projektis olulised

tehnilised spetsialistid, kuid nende tööülesanded jäävad tehnilisse ja sisulisse valdkonda,

mitte juhtimis- ja vastutusvaldkonda.

10. Kaebaja leiab, et vaidlustuskomisjon on põhjendamatult sisuliselt hindamata jätnud

hanketeate osa III.2.3 punktis 1.2 nimetatud tingimuste proportsionaalsuse. Kaebaja

hinnangul on ebaproportsionaalne nõue, et üheaegselt peab varasema projekti esemeks

olema olnud käenduse või laenuhaldamise funktsionaalsust sisaldav infosüsteem ning et

selles rakendatakse rollipõhiseid töövooge. Kaebaja möönab, et „käenduse või

laenuhaldamise funktsionaalsus“ on valdkonnaspetsiifiline, ent meelevaldne on väita, et

rollipõhiste töövoogude kasutamine on unikaalne, keeruline ja valdkonnaspetsiifiline

funktsionaalsus, mis kombinatsioonis eeltooduga looks ennenägematu ühtsuse, mille

teostamiseks on pädevust vaid sellist kombinatsiooni eelnevalt realiseerinud pakkujal.

Kaebaja selgitab, et rollipõhiste töövoogude kasutamine on piisavalt tüüpiline tarkvarade

baasfunktsionaalsus, nt erinevates menetlussüsteemides, dokumendihaldustes, kus on

pakkujal on olnud võimalik saada vastav kogemus. Kaebaja hinnangul on sellise kogemuse ja

käenduse või laenuhaldamise funktsionaalsuse ehk erinevates süsteemides saavutatud

kogemuse koondamine uude (käesolevasse) projekti tarkvaraarendusettevõtete igapäevane

tegevus, mistõttu ei ole kuidagi põhjendatav vastustaja väide, et nende kombineerimine

eeldab pakkujalt kõrgemat võimekust. Kaebaja märgib, et talle jääb mulje, et vastustaja on

hanke tingimused koostanud juba ette valitud hankemenetluse võitja põhjal, mitte

hankelepingu eseme põhjal. Kaebaja on seisukohal, et selleks, et tuvastada, kas pakkuja on

võimeline nõuetekohaselt hankelepingut täitma, piisab sellest, et pakkuja on loonud

infosüsteemi, milles rakendatakse rollipõhiseid töövooge ja infosüsteemi, mis sisaldab

käenduste või laenude haldamise funktsionaalsust.

11. Kaebaja selgitab, et pakkujaid, kes omavad kompetentsi mitmes tingimuses, kuid

eraldiseisvates lepingutes, on rohkem kui neid, kes on täitnud mõlemad nõutud tingimused

üheaegselt ühe lepingu raames ning paljudel juhtudel vastaks kumulatiivselt nõutud

tingimustele vaid üks pakkuja – mingisuguse infosüsteemi senine arendaja. Kaebaja leiab, et

kumulatiivsete tingimuste nõudmine pärsib selgelt konkurentsi ega vasta olemasoleva

konkurentsi efektiivse ärakasutamise kohustusele, mistõttu kohaldub sellise tingimuse

seadmisel hankijale kõrgendatud põhjendamiskohustus. Samuti toob kaebaja välja, et

riigihankemenetlusteski pole tavapärane selline mitme kogemusnõude esitamine ühe

projekti raames.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. SA KredEX peab OÜ Inversion Software kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle

rahuldamata

jätmist.

Vastustaja

leiab,

et

tarkvara

arhitektilt

ja

analüütikult

infotehnoloogiaalase kõrghariduse nõudmine on põhjendatud. Viidates RHS § 39 lg 1 teises

lauses sätestatule, leiab vastustaja, et kvalifitseerimise nõuded peavad just hankijale piisava

kindlusega tagama, et pakkuja on tõepoolest ka võimeline hankelepingut kohaselt täita.

Vastustaja selgitab, et tema tegevusvaldkonnaks on ettevõtluse arendamise ja toetamise

seisukohalt suure vastutuse ja riskiga seotud finantsteenuste osutamine, mistõttu tuleb

finantsteenuste tarkvara arenduses arvestada igakülgselt kõrgendatud keerukuse, mahu ja

kvaliteedi

nõudmistega,

samuti

kõrgendatud

turvariskidega

eelkõige

seoses

pangasaladusega.

Sellest

tingituna

eeldab

hangitava

tarkvara

kõrgekvaliteediline

väljatöötamine ja hooldus vastustaja hinnangul nii pakkujalt kui ka tema projektimeeskonda

kaasatud spetsialistidelt tipptaset. Nimetatud tipptase väljendub vastustaja arvates nii

varasemalt omandatud kogemustes kui ka hariduses.

13. Vastustaja leiab, et erialane kõrgharidus kinnitab spetsialisti laiapõhjalist ja metoodilist

ettevalmistust ning vastava diplomi olemasolu võimaldab hankijal veenduda, et tarkvara

arhitekt ja tarkvara analüütik on süvendanud oma üldhariduslikke teadmisi, omandanud

vastava eriala teadmised ning et omatakse hankelepingu täitmisel erialaseks iseseisvaks

tööks vajalikku pädevust. Vastustaja leiab, et pidades silmas riigihanke eseme mahtu,

keerukust ja olemust, ei saa olla mõistlikku vaidlust, et erialase kõrghariduse nõue tarkvara

analüütikule ja tarkvara arendajale on ka vastav ja proportsionaalne.

14. Samuti peab vastustaja proportsionaalseks hanketeate osa III.2.3. punktis 1.2 sätestatud

kvalifitseerimise tingimust. Vastustaja selgitab, et riigihanke eseme puhul esinevad

üheaegselt kõik hanketeate punkt III.2.3. alapunktis 1.2. nimetatud omadused – hangitakse

käenduse või laenuhaldamise funktsionaalsust sisaldavat infosüsteemi, milles rakendatakse

rollipõhiseid töövooge ning mis on märkimisväärse maksumusega. Vastustaja leiab, et

kuivõrd see kvalifitseerimise tingimus kattub üks-üheselt sõlmitava hankelepingu sisuga,

pole võimalik asuda teistsugusele seisukohale, kui et vaidlusalune kvalifitseerimise tingimus

on RHS § 39 lg 1 teise lause tähenduses kooskõlas teenuste olemuse, koguse ja otstarbega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

15. Hinnanud poolte väiteid ja vaadanud läbi haldusasja toimikus, samuti vaidlustusasja

toimikus olevad materjalid, leian, et OÜ Inversion Software kaebus ei ole põhjendatud ning

tuleb rahuldamata jätta. Vaidlustuskomisjon on õigesti leidnud, et hanketeates sisalduvad

vaidlusalused pakkujate kvalifitseerimise tingimused on seadusega kooskõlas, mõistlikud ja

proportsionaalsed.

16. RHS § 39 lõikest 1 tulenevalt on hankijal õigus hanketeates esitada tingimusi pakkujate

majanduslikule ja finantsseisundile, samuti tehnilisele ja kutsealasele pädevusele. Need

kvalifitseerimise tingimused peavad olema piisavad pakkuja hankelepingu nõuetekohase

täitmise võime tõendamiseks ning vastavad ja proportsionaalsed hankelepingu esemeks

olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemuse, koguse ja otstarbega. Kvalifitseerimise

tingimuste esitamise eesmärk on tagada, et pakkumusi esitaksid isikud, kelle osas on hankijal

piisav põhjus eeldada, et nad pakkumuse parimaks osutumisel suudavad hankelepingu

nõuetekohaselt ja täiendavate tõrgeteta täita ning välistada pakkumuse esitamine nende

poolt, kes pakkujas sellist usaldust ei tekita.

17. Kvalifitseerimise tingimuste asjakohasuse ja proportsionaalsuse hindamisel tuleb silmas

pidada seda, et pakkujate kvalifitseerimisel ei ole hankijal võimalik reaalselt ja igakülgsel

hinnata iga pakkuja tegelikku võimekust hankelepingut täita ega selles tõsikindlalt veenduda.

Hankija tohib kontrollida üksnes formaalset vastavust hanketeates esitatud tingimustele.

Need tingimused peavad kõigi jaoks olema ühesugused ning pakkuja vastavus neile peab

olema kontrollitav pakkujate poolt esitatud dokumentide alusel. Hankija ei saa kvalifitseerida

pakkujaid, kes küll formaalselt kvalifitseerimise tingimustele ei vasta, ent keda hankija

mingisuguse varasema kogemuse tõttu või muul põhjusel usaldab. Samuti ei saa

diskvalifitseerida formaalselt nõuetele vastavat pakkujat, kelle võimekuse osas hankijal

mingil muul põhjusel umbusk tekib.

18. Eeltoodust tulenevalt tuleb hankijal seada sellised kvalifitseerimise tingimused, mis

annavad hankijale piisava aluse usaldada, et kõik kvalifitseeritavad pakkujad on võimelised

lepingu nõuetekohaselt täitma ning mis teisalt välistavad maksimaalselt võimaluse, et

edukaks võiks osutuda pakkumus, mille tegija sellega hakkama saada ei pruugi.

Kvalifitseerimise tingimustena saab niisiis esitada formaalseid ja üldisi tingimusi, mille

täitmisele saab hankija rajada põhjendatud eeldused, ent mille vastamine või

mittevastamine ei saa täielikult ja igal juhul tagada seda, et iga neile tingimustele vastav isik

hankelepingu sõlmimise korral selle nõuetekohaselt täidab, ega välistada seda, et mõni

konkreetne seatud tingimustele mitte vastav isik ühelgi juhul lepingut täita ei suudaks.

Kvalifitseerimise tingimuse asjakohasust ja proportsionaalsust ei pea hankija tingimata

suutma tõendada, küll aga peab tingimuse seadmiseks olema mõistlik põhjus.

19. Leian, et pakkujate kvalifitseerimise tingimuste esitamisel on hankijal võrdlemisi avar

kaalutlusruum. See, millise tingimuse täitmine on hankija jaoks kaebaja usaldusväärsuse ja

võimekuse tõendamiseks piisav, on alati teatud määral subjektiive ning sõltub muuhulgas ka

hankijast, tema kogemustest ja sellest, mis on temale oluline. Hankija ise saab oma

varasematele kogemustele ja teadmistele tuginedes teada, milline on tema jaoks

minimaalne usaldatavusstandard. RHS § 39 lõike 1 teises lauses sätestatud piirang, et

kvalifitseerimise tingimused peavad olema vastavad ja proportsionaalsed hankelepingu

eseme olemuse, koguse ja otstarbega, keelab hankijal seada eeskätt meelevaldseid

tingimusi. RHS § 39 lõikega 1 on vastuolus sellised tingimused, mille täitmise vastu ei saa

hankijal hankelepingu eseme iseärasusi silmas pidades ilmselgelt mõistlikku huvi olla või

mille puhul on ilmne, et need on ülemääraselt piiravad või seatud eesmärgiga suunata

hankeleping mõnele konkreetsele pakkujale. Kvalifitseerimise tingimust saab pidada

proportsionaalseks, kui see on kohane ja vajalik. Tingimus on kohane, kui selle alusel saab

hinnata pakkuja võimet hankelepingut nõuetekohaselt täita. Vajalikkus tähendab mingi

meetme proportsionaalsuse hindamisel seda, et sama tulemust ei ole võimalik saavutada

mõne samuti sobiva, ent vähemkoormava meetmega. Kuivõrd hankijale peab jääma mõistlik

kaalutlusruum kvalifitseerimise tingimuste seadmise üle otsustamisel, siis tuleks tingimuse

vajalikkuse kriteerium sisustada selliselt, et tingimus on vajalik, kui pakkuja suutlikkust leping

nõuetekohaselt ja tõrgeteta täita, ei ole võimalik mõistlikult käituva hankija jaoks

samaväärselt tõendada kergema tingimuse täitmisega. Siiski ei saa juhinduda vaid

kaalutlusest, et pakkuja pädevus peab olema tõendatud võimalikult suurel määral, sest see

viib ebamõistlikult rangete tingimusteni. Tingimust ei saa pidada vajalikuks juhul, kui see

tingimus ka leebemal kujul annaks hankijale piisava kindluse.

20. Esmalt on poolte vahel vaidlus kvalifitseerimise tingimuse üle, mille kohaselt nõutakse

pakkuja meeskonda kuuluvalt tarkvara arhitektilt ja tarkvara analüütikult infotehnoloogia-

alast kõrgharidust. Leian, et kuivõrd riigihanke esemeks on tarkvaraarendus ning vaidlust ei

saa olla selles, et arhitektil ja analüütikul on hankelepingu esemeks olevate tööde tegemisel

oluline roll ja teenuse kvaliteet sõltub nende töisest panusest, oskustest ja võimetest, on

neile esitatud erialase kõrghariduse nõue proportsionaalne ja hanke esemele vastav.

21. Kaebaja leiab ekslikult, nagu välistaks seadus kvalifitseerimise tingimusena haridusnõude

seadmise pakkuja töötajatele. RHS § 41 lg 1 punkti 5 kohaselt võib hankija nõuda pakkuja

tehnilise ja kutsealase pädevuse kvalifitseerimise tingimustele vastavuse kontrollimiseks

muuhulgas andmeid pakkuja teenuste osutamise eest vastutavate isikute vastavate teenuste

osutamiseks või vastavate ehitustööde juhtimiseks vajaliku kogemuse, hariduse ja

kutsekvalifikatsiooni kohta. Teenuste eest vastustavate isikutena ei ole selles normis silmas

peetud juriidilisest isikust pakkuja juhtimise eest vastustavaid isikuid, vaid justnimelt neid

isikuid, kelle teadmistest ja oskustest ja isiklikust töisest panusest teenuse kvaliteet sõltub.

RHS § 41 lg 1 p 5 annab niisiis hankijale õiguse seada tingimusi lepingu esemeks oleva

teenuse osutamiseks reaalselt töid tegeva isiku kvalifikatsioonile. Normi eesmärk on anda

hankijale võimalus veenduda, et pakkujal on tõepoolest olemas inimesed, kes lepingu

esemeks oleva teenuse sisuks olevad reaalsed tööd nõuetekohaselt ära teha suudavad.

Tõlgendus, mille kohaselt tuleks vastustavate isikutena selle normi tähenduses käsitada

pakkuja tegevuse eest õiguslikku vastustust kandvaid isikuid, oleks selle eesmärgiga selges

vastuolus. Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2004/18/EÜ ehitustööde

riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise

korra kooskõlastamise kohta sätetest ei saa teha teistsugust järeldust. Nii RHS-i eelviidatud

sättes kui direktiivi artikli 48 lg 2 punktis e eristatakse selgelt ettevõtte juhte ehk pakkuja

tegevuse eest õiguslikku vastustust kandvaid isikuid ning teenuse osutamise eest vastutavaid

isikuid. Viimaste all peetakse ka direktiivis silmas neid isikuid, kelle isiklikust töisest panusest

sõltub teenuse osutamine ja kvaliteet. Käesolevas asjas ei saa vaidlust olla selles, et lepingu

esemeks oleva tarkvaraarenduse realiseerimise kvaliteet sõltub pakkuja tarkvara arhitekti ja

analüütiku isiklikust töisest panusest, nende oskustest ja vilumusest. Seega on nende isikute

haridus- ja kogemusnõuete kehtestamine lubatav.

22. Leian, et mingisuguseid töid tegevale isikule tööga seotud hariduse eelneva omandamise

nõude kehtestamine on üldjuhul alati põhjendatud. Kui tegemist on tööga, mille tegemiseks

vajalikke teadmisi on võimalik omandada kõrghariduse vormis, ei saa kõrghariduse nõuet

üldjuhul pidada ebaproportsionaalseks. See, et isik on omandanud mingisuguses valdkonnas

kõrghariduse, on asjaolu, mis lubab eeldada, et sel isikul on vastavas valdkonnas põhjalikud

ja laiaulatuslikud teadmised, mida ta saab rakendada reaalses tööprotsessis. Kaebaja

seisukoht, et infotehnoloogia valdkonnas tegutseb väga palju inimesi, kellel kõrgharidust

pole, ent kelle oskused ja teadmised on kõrgharidusega kolleegide omast suuremadki, võib

iseenesest olla õige. Põhimõtteliselt on õppimine väljaspool formaalset haridussüsteemi,

olgu siis iseõppijana või valdkonna professionaali käe all, võimalik igal erialal. Samas ei saa

unustada, et pakkujate kvalifitseerimisel saab hankija hinnata üksnes formaalset vastavust

seatud tingimustele. Hankija ei saa seada selliseid kvalifitseerimise tingimusi, millele

vastavust ei oleks üheseltmõistetavaks võimalik hinnata pakkujate esitatud dokumentide

alusel. Formaalse hariduse omandamise, st. tunnustatud (akrediteeritud) õppekava läbimise

kohta antakse isikule vastav tunnistus. See tunnistus tõendab, et isik on vastava õppekava

läbinud,

tema

teadmisi

on

kontrollitud

ja

hinnatud

kõlblikuks.

Ülikoolidiplomi

usaldusväärsuse tagab rahvusvaheliselt üldtunnustatud kõrghariduse akrediteerimissüsteem

ning hariduse vastavus vastavatele kõrgharidusstandarditele. Rahvusvahelise õiguse

instrumentidega on reguleeritud ka välisriikide kõrgharidustunnistuste akadeemilise

tunnustamise kord, millest lähtudes saab hinnata seda, kas mingisugune välisriigis antud

diplom kinnitab vastava kõrghariduse olemasolu või mitte. Kaebajal on kahtlemata õigus

selles, et maailmas on väga erineval tasemel ülikoole ning ka sealt diplomi saanute tegelike

teadmiste ja oskuste tase on erinev, ent kõrgharidusdiplomi olemasolu on iseenesest

usaldusväärne kinnitus selle kohta, et isikult võib teatud teadmisi ja oskusi teatud

valdkonnas eeldada. Kui hangitavaks teenuseks on tarkvara arendus, siis ei saa vaidlust olla

selles, et tegemist on infotehnoloogia-eriala teadmisi ja oskusi nõudva teenusega. Seetõttu

ei ole vastava kõrghariduse nõude kehtestamine ülemäärane ega kohatu. Mis puutub

sellesse, et ka infotehnoloogia alal on ülikoolides õppekavasid, mis ei ole eeskätt suunatud

tarkvara-arenduse valdkonnale, siis ei väära see esiteks tõsiasja, et ka kaebaja näites

nimetatud infosüsteemide administreerimise ja hoolduse suunitlusega õppekava läbinud

isikud on siiski saanud laiemas mõttes infotehnoloogiaalase kõrghariduse. Kuniks kaebaja ei

ole seda põhjendatud argumentidega ümber lükanud, võib eeldada, et ka viimatinimetatud

saavad ülikoolist kõrgtasemel teadmised infotehnoloogia toimimise ja aluste kohta, mis

koosmõjus reaalsete töökogemustega tagavad nende oskuse ja vilumuse vastavas

valdkonnas töötada. Teiseks ei saa see, et vaidlusaluses hankemenetluses lubatakse osaleda

ka neil pakkujatel, kelle arhitektil või analüütikul on kõrgharidus näiteks infosüsteemide

administreerimise ja hoolduse alal, kuidagi täiendavalt kahjustada kaebaja õigusi. See, et

hankija ei nõua kõrgharidust konkreetse õppekava või kitsama eriala järgi, laiendab isikute

võimalust hankekonkursil osaleda, mitte ei kitsenda seda. Kaebaja seisukoht, et mistahes

muu infotehnoloogiaalane haridus peale sellise, mis on otseselt olnud suunatud

tarkvaraarendusele, peaks olema hankelepingu eseme mõttes samaväärne mistahes muu

kõrgharidusega, on ilmselgelt põhjendamatu.

23. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tarkvara arhitekti ja analüütiku kvalifikatsiooni

tõendamiseks piisab igal juhul varasema töökogemuse olemasolust. Varasema töökogemuse

esitatavad dokumendid ei pruugi hankija jaoks olla piisavalt usaldusväärsed. Mõistlik on

käsitleda töökogemust vastavas valdkonnas haridust täiendava kvalifitseerimistingimusena,

mitte seda asendavana. Siinkohal tuleb silmas pidada, et konkreetsete töötajate varasema

kogemuse sisu võib hankija jaoks olla raskesti kontrollitav. Seda iseäranis käesoleval juhul,

kus tegemist on rahvusvahelist piirmäära ületava maksumusega hankega, mille osas võib

põhjendatult eeldada, et pakkumusi esitavad ka teistest riikidest pärit ettevõtjad. Isegi kui

möönda, et Eesti väiksust arvestades on siinsetes tarkvaraarendusettevõtjates töötavate

arhitektide, analüütikute ja muude spetsialistide kogemused, samuti kogemuste kohta

esitatud referentsobjektide sisu ning see, kas või kui palju mingi isik mingi projekti

realiseerimises tegelikult osales, hõlpsasti tuvastatav, siis teiste puhul ei pruugi see nii olla.

Formaalse hariduse omandamine on seevastu aga kontrollitav. Kogemuse väärtuslikkuse

hindamiseks ei ole võrdväärset standardit sellele, mille peab tagama kõrgharidusasutuste

akrediteerimissüsteem. Seetõttu on ilmne, et erialase kõrghariduse olemasolu koos

töökogemusega on isiku oskuste ja kvalifikatsiooni tõendamiseks usaldusväärsem kui üksnes

töökogemus. Niisiis on tegemist tingimustega, millele vastavus tagab pakkuja kvalifikatsiooni

paremini.

24. Mis puudutab kaebaja etteheiteid, et vastustaja ega vaidlustuskomisjon ei ole

põhjendanud ega tõendanud, millised oskused kõrgharidus isikule täpselt annab, siis selles

osas on kaebaja vaidlusaluse haridusnõude eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse

küsimustele lähenenud riigihankemenetluse konteksti arvestades põhimõtteliselt valesti.

Hankija ei pea kvalifitseerimise tingimuse õigustamiseks tõendama seda, et valdkonna

kõrghariduse olemasolu garanteerib teenuse kvaliteedi. Mitte ükski tingimus ei saa ei

eraldivõetuna ega koosmõjus teistega vääramatult garanteerida seda, et pakkuja edukaks

osutamise korral lepingu täidab. Küll aga saab hankija seada tingimusi, mille täitmise korral

võib pakkuja suutlikkust eeldada. Nagu eelpool märgitud, ei ole töökogemuse sisu ja selle

käigus omandatud teadmised samavõrd kontrollitavad kui vastava hariduse omandamine.

Seetõttu on hanketeates teenuse osutamise eest vastutavale isikule erialase hariduse nõude

kehtestamine eesmärgipärane ja proportsionaalne. Samamoodi on sellise haridusnõude

esitamine õigustatud isikute tööle võtmisel töölepingu alusel või avaliku teenistuse

ametikohale nimetamisel. Põhimõtteliselt on alati võimalik, et mõne konkreetse töö- või

ametikohal saaks teiste soovijatega samaväärselt või pareminigi hakkama mõni isik, kes

vastavat nõutud erialast haridust omandanud ei ole, ent sellegipoolest ei saa ta erialase

hariduse nõuet pidada ebaproportsionaalseks.

25. Käesolevas asjas ei saa vaielda selle üle, kas kaebaja töötajad, kellel infotehnoloogiaalast

kõrgharidust pole, on asjatundlikumad ja osavamad kui paljud võimalikud vastava hariduse

saanud. Pakkujate kvalifitseerimise tingimused peavad olema formaalselt kontrollitavad,

isegi kui nõustuda, et haridust tõendav diplom ei ole oskuste kohta usaldusväärne, siis tuleb

tõdeda, et veel vähem usaldusväärne on pakkuja enda kinnitus väidetavatest varasematest

töödest saadud kogemuse kohta. Selles mõttes ei ole põhjust siinkohal hinnata kaebaja ja

tema töötajate kogemusi, mis on saadud äriregistri infosüsteemi arendamisest või muudest

olulise mahuga tarkvaraarendustöödest. Hariduse puhul kinnitab teatud teadmiste

omandamist akrediteeritud kõrgkooli diplom. Kõrgkooli akrediteerimise süsteem tagab

eelduslikult selle, et sellist diplomit ei saa isik, kes vastavaid teadmisi omandanud ei ole. See,

kas või milliseid teadmisi on keegi tegelikult omandanud oma varasema kogemuse käigus,

tugineb tegelikult üksnes isiku enda väitele. Seda, kas või mil määral pakkuja nimetatud

arhitekt või analüütik tegelikult isiklikult mõnes varasemas projektis osalenud on, ei ole

hankijal sageli võimalik kontrollida.

26. Samamoodi ei vaja ega vajanud ka VAKO otsuses põhjalikku käsitlust kaebaja väited, et

hankija pole tõendanud seda, kuidas tagab kõrgharidus laiapõhjalised teadmised või oskuse

saada hakkama keerukate olukordadega vms. Loomulikult, tõsikindlalt ei saa diplomi

olemasolust seda järeldada, veel vähem saab seda tõsikindlalt järeldada aga isiku puhul,

kellel isegi seda diplomit pole.

27. Teiseks on vaidlus poolte vahel küsimuses, mis puudutab pakkuja varasemat kogemust

hanke esemeks olevate teenustega sarnaste teenuste osutamisel. Antud juhul ei ole poolte

vahel vaidlust selles, et hanke esemeks on käenduste ja laenude haldamise tarkvara arendus.

Samuti pole vaidlust selles, et hankedokumentide kohaselt peab arendatavas tarkvaras

rakendatama rollipõhiseid töövooge. RHS § 39 lõikest 1 ja § 41 lg 1 punktist 2 tulenevalt võib

hankija seada kvalifitseerimise tingimisena pakkuja kogemuse teatud tunnustele vastava

teenuse osutamisel. Leian, et hankijal on lubatud nõuda kvalifitseerimise tingimusena seda,

et pakkujal oleks võimalikult sarnaste teenuste osutamise kogemus. RHS § 41 lg 1 p 2

kohaselt ei või hankija siiski nõuda seda, et pakkuja esitatavatel referentsobjektidel oleksid

mingisugused iseäranis harukordsed tunnused, kui see pole just eriti vajalik. Antud juhul ei

ole mistahes põhjust arvata, et käenduste või laenude haldamise funktsionaalsusega

tarkvara, mille arendusmaksumus oleks vähemalt 100 000 eurot ja milles rakendatakse

rollipõhiseid töövooge, oleks sedavõrd ainulaadne nähtus, et tekiks põhjendatud kahtlus, et

hankija soovib hankelepingu suunata konkreetsele pakkujale või vähendada lubamatult

pakkujate hulka. Kahtlemata on neid võimalikke pakkujaid, kes on eelnimetatud tingimustele

vastavaid arendusi realiseerinud erinevate projektide raames, rohkem kui neid, kes on seda

teinud sama projekti raames. See iseenesest ei anna aga alust väita, et tingimus on

ebaproportsionaalne või lubamatult konkurentsi kahjustav. Vaidlusalune kvalifitseerimise

tingimus on seatud tagama seda, et pakkujal oleks varasem kogemus just sellise asja

valmistamisel, nagu hankija soovib. Nii näiteks on ilmne, et hanketeate osa III.2.3 punktis 1.2

tingimusele vastaval pakkujal on teadmine ja kogemus erinevate võimalikest rollidest

käenduste ja laenude haldamisel ning töövoogude liikumise põhimõtetest, mis selle

valdkonna spetsiifikat arvestades tarkvaraliselt lahendada tuleb. Lõppkokkuvõttes võib

hankija eeldada, et vastava kogemusega tarkvara-arendajaga on tema koostöö hõlpsam ning

kulgeb sujuvamalt. See eeldus ei ole meelevaldne ega sellise tingimuse nõudmine lubamatu.

28. Käesoleval juhul on kaebaja paljasõnaliselt ning seda ühegi tõsiseltvõetava argumendiga

põhjendamata väitnud jäävat mulje, et tegemist on konkreetsele pakkujale suunatud

hankega. Pole mistahes põhjust arvata, et laenude või käenduste haldamise tarkvarasid

oleks vaid üksikuid, samuti pole põhjust arvata, et iseäranis eripärased on need, milles

rakendatakse rollipõhiseid töövoogusid. Kaebuse täienduses esitatud näide tarkvarast, mis

suudab genereerida äriregistri koode, ei ole kohane. Nimelt on ilmne, et äriregistri koode

genereerib üks konkreetne tarkvaralahendus, mida rakendatakse äriregistri töös. Juhul kui

sellise tarkvaralahenduse loomine oleks seatud mõnes järgnevas hankemenetluses pakkuja

kvalifitseerimise tingimuseks, oleks ilmne, et tegemist on konkreetsele pakkujale suunatud

hankega, sest eelduslikult ongi võimalikke pakkujaid, kes sellele tingimusele vastavad üks.

Kaebaja pole kuidagi mõistlikult põhjendanud, miks ta arvab, et laenude või käenduste

haldamise tarkvara, milles kasutatakse rollipõhisieid töövooge, on eeltoodud näitega

võrreldav.

29. On ilmne, et kui hangitaval tootel peab olema kaks omadust, siis tagab lepingu

täidetavuse paremini see, kui pakkuja on varem teinud tooteid, millel on olemas need

mõlemad kaks. Selles olukorras saaks tingimuse õigustatuse üle mõistlikult vaielda ainult siis,

kui oleks ilmne, et need kaks üheskoos esinevadki ainult väga harvadel juhtudel. Käesoleval

juhul seda eeldada ei saa. Seega on tegemist hanketeate osa III.2.3 punktis 1.2 sätestatud

tingimus selline, mis tagab pakkuja võimekuse hankeleping täita paremini kui tagaks see, kui

pakkuja oleks laenude või käenduste haldamise funktsionaalsuse ja rollipõhiste töövoogude

funktsionaalsusega tarkvaralahendused realiseerinud erinevate projektide raames.

30. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Käesolevas asjas 26. septembril

2014 tehtud määruses näidatud tähtpäevaks (2. oktoobriks kell 10.00) ei ole vastustaja

esitanud menetluskulude välja mõistmise aluseks olevaid kuludokumente. Seega kulude

väljamõistmise küsimust ei tõusetu ja mõlema poole kulud jäävad poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik