3-14-50859/12 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

3. oktoober 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50859

Haldusasi

Ken Kesseli kaebus Tartu Vangla toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.07.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ken Kesseli määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ken Kessel

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1.Jätta määruskaebus rahuldamata.

2. Muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 04.07.2014. a määruse põhjendusi, täiendades neid

käesoleva määruse p-des 8 ja 9 toodud põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ken Kessel esitas 18.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu. Kaebaja märkis, et

taotleb Tartu Vangla toimingute (kaebaja taotlusele mittetähtaegne vastamine ning taotluse

põhjendamatu rahuldamata jätmine), õigusvastasuse tuvastamist, sest kavatseb tulevikus esitada

kahju hüvitamise nõude seoses oma õiguste rikkumisega. Kaebusest nähtuvalt oli K. Kessel esitanud

12.12.2013 vanglale taotluse, milles soovis saada muusikaringi. 10.03.2014 esitas ta vanglale

täiendava pöördumise, milles juhtis tähelepanu sellele, et ta ei ole eelmisele pöördumisele vastust

saanud. Tartu Vangla jättis 26.03.2014. a otsusega kaebaja 12.12.2013. a taotluse rahuldamata,

viidates sellele, et teise üksuse juht ei kooskõlastanud kaebaja muusikaringi lubamist. 04.04.2014

registreeriti vanglas K. Kesseli vaie, milles ta taotles oma 2013. a taotluse rahuldamist. 30.04.2014. a

vaideotsusega jäeti esitatud kohustamisvaie rahuldamata.

2. 29.05.2014. a määrusega jättis halduskohus esitatud kaebuse käiguta ja palus kaebajal täpsustada,

milles talle tekkinud kahju seisneb ja millised negatiivsed tagajärjed on talle vangla väidetava

õigusvastase tegevusega (viivitamine taotluse lahendamisega, taotluse rahuldamata jätmine)

saabunud, et kohus saaks hinnata esitatud tuvastamiskaebuse perspektiivikust.

3. 15.06.2014 esitatud täpsustuses märkis kaebaja, et on kannatanud kahju mitmeti. K. Kessel

osutas, et selle asemel, et õppida ja omandada pillimänguoskus, oli ta sunnitud kulutama oma aega,

ressursse ja närve oma õiguste eest võitlemiseks. Samuti tekitas vangla tegevus talle stressi,

nördimust ja närvipinget, mistõttu on tema üldine tervis halvenenud.

4. Tartu Halduskohtu 04.07.2014. a määrusega esitatud kaebus tagastati.

Määruse kohaselt on esitatud tuvastusnõude eesmärgiks hilisemalt esitada kahju hüvitamise nõue

väidetava tervisekahjustuse tekitamise eest. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et võimalus esitada

hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse

esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks

ilmselgelt perspektiivitu.

Halduskohus leidis, et K. Kesselil puudub õigus sellise tuvastamiskaebuse esitamiseks, kuivõrd

Tartu Vangla kaevatava tegevusega (viivitamine tema taotluse lahendamisega ning taotluse

rahuldamata jätmine) ei saanud kaebajale tekkida riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitatavat

mittevaralist (tervise)kahju. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Halduskohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kaebaja taotluse lahendamisega viivitamisega ning

taotluse rahuldamata jätmisega rikuti tema tervist viisil, mis õigustaks mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist. Kohus ei pea kaebaja poolt esitatu alusel samuti võimalikuks, et tal esineks muid

riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 nimetatud aluseid mittevaralise kahju hüvitise saamiseks.

Käesoleva juhtumi puhul oleks nii mittevaralise kahju hüvitamise nõude kui ka võimaliku varalise

nõude eduväljavaated ilmselgelt olematud. Eeltoodust tulenevalt pidas halduskohus kaebaja

hilisemat kahjunõuet ilmselgelt perspektiivituks.

HKMS § 121 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub ilmselgelt

kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Halduskohus leidis, et K. Kesseli

kaebus Tartu Vangla toimingute (viivitamine tema taotluse lahendamisega ning taotluse

rahuldamata jätmine) õigusvastaseks tunnistamiseks kuulub tulenevalt HKMS § 45 lg 2 kolmandast

lausest ning juhindudes HKMS § 121 lg 2 p-st 1 tagastamisele. Kohus juhtis kaebaja tähelepanu ka

HKMS § 43 lg-le 2, mille kohaselt kaebuse tagastamine ei võta selle esitajalt õigust seadusega

sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. K. Kessel esitas 08.07.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.07.2014. a määruse

tühistamiseks. Määruskaebuse kohaselt ei ole õige halduskohtu seisukoht, et hilisem

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Vaieldamatult on tegemist kaebaja õiguste

rikkumisega, kuna ta on pidanud kulutama oma aega, ressursse ja närve oma õiguste eest

võitlemiseks, samuti tekitas vangla tegevus talle stressi, nördimust ja närvipinget mille tagajärjel

halvenes kaebaja üldine tervislik seisund. Halduskohus on asunud ennatlikult vastustaja poolele ja

ei ole välja toonud ühtegi põhjendust, miks kohtu hinnangul ei ole kaebajale mittevaralise kahju

tekkimine, tulenevalt tema tervise kahjustamisest, eluliselt usutav

6. Tartu Vangla 26.08.2014. a vastuses leitakse, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Tartu Vangla nõustus halduskohtuga, et eluliselt ei ole usutav, et K. Kesselile võisid saabuda tema

loetletud tagajärjed, mille eest ta tulevikus hüvitist soovib nõuda. Toimingu sooritamiseks esitatud

taotluse rahuldamata jätmine on haldusmenetluse seaduse § 43 lg 4 p 2 kohaselt üheks menetluse

lõppemise aluseks ning ilmselgelt ei saa seaduslikul alusel menetluse lõppemine olla iseseisvalt

isikule kahju tekitav tegevus. K. Kesselile sellise kahju saabumise usutavust vähendab ka tõsiasi, et

vaidlusaluse taotluse rahuldamata jätmine ei olnud K. Kesseli jaoks esmane sellesarnane kogemus.

Tema taotlusi ning nõudeid on ka varasemalt ja korduvalt vanglas rahuldamata jäetud. Ustavaks ei

saa pidada ka seda, et taotluse lahendamine selleks ettenähtud tähtajast hiljem võib iseseisvalt olla

K. Kesseli poolt kirjeldatud tagajärgede põhjustajaks. K. Kessel ei väida, et stressi tekitas

teadmatus, vaid ainult asjaolu, et tema taotlus lahendati tähtaega ületades. Kui ainult taotluse

seaduses ettenähtud tähtajast hilisem lahendamine oleks iseseisvalt kahju tekitav, siis ilmselt ei

oleks seaduses lubatud ka taotluse lahendamise tähtaja pikendamine. K. Kessel on küll nimetanud

tagajärjed, mis temale Tartu Vangla tegevuse tõttu saabusid, aga ei ole esitanud oma väidete

kinnituseks ühtegi tõendit. K. Kessel ei ole selgitanud, miks just selle taotluse tähtaega ületades

lahendamata jätmine temas kirjeldatud tundeid tekitas, mistõttu tuleb tema väiteid pidada

paljasõnalisteks ja jätta tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu 04.07.2014. a määruses toodud põhjendustega, mille alusel halduskohus K. Kesseli

tuvastamiskaebuse HKMS §-de 45 lg 2 ja 121 lg 2 p 1 järgi tagastas. Eeltoodu tõttu ja lähtudes

HKMS §-dest 201 lg 4 ning 203 lg 2 ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid põhjendusi käesolevas

määruses korrata.

8. Ringkonnakohus leiab samuti, et kaebajale ei saanud ainuüksi sellisest viivitusest, kus vanglas

17.12.2013 registreeritud taotlusele vastati alles 26.03.2014, tekkida sellist mittevaralist kahju, mis

ilmselgelt kuuluks kaebajale hüvitamisele rahas. Vastustaja möönis oma 26.03.2014. a vastuses, et

taotlusele vastamise tähtaega on ületatud ning ka vabandas K. Kesseli ees sellest tulenevate

võimalike ebamugavuste pärast. Samuti selgitas vastustaja, et viivituse põhjuseks olid teised sel

ajavahemikul vanglale esitatud mahukad taotlused, mille lahendamine ei võimaldanud kaebaja

taotlusele piisavalt kiiresti vastata.

Kuigi kaebaja sai oma taotlusele vastuse viivitusega, ei saanud tema suhtes toimunud

õiguserikkumise intensiivsus ja selle tagajärjel kaebajal väidetavalt tekkinud hingelised kannatused

(stress, nördimus, närvipinge) olla sedavõrd tõsiste tagajärgedega, et pidada seda seaduses

sätestatud kaalukaks põhjuseks, millega kaasneks vältimatult vastustaja poolt kaebajale

mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise hüvitise maksmise kohustus.

Vastuseks esitatud määruskaebusele ja täiendamaks halduskohtu vaidlusaluse määruse põhjendusi,

peab ringkonnakohus vajalikuks märkida veel seda, et ka kehtivas kohtupraktikas väljendatud

seisukohtadest tulenevalt ei ole mitte igale rikkumisele põhjust reageerida tingimata rahalise

kompensatsiooni maksmisega. Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla üksnes

väidetavad kannatanu hingelised üleelamised, tekkinud piinlikkusetunne või ajutine meeleolu

langus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.02.2004. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-11-04, p 18).

Nimetatud asjaolud toovad mittevaralise kahju hüvitamise nõude kaasa üksnes juhul, kui seda

õigustab üleelamise või rikkumise raskus (vt lisaks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.05.2005. a

otsus kohtuasjas nr 3-2-1-17-05). Samu seisukohti on oma lahendites väljendanud ka

halduskolleegium. Riigikohtu halduskolleegium on lisaks eelnevale asunud näiteks vaiete

mittetähtaegse lahendamisega seonduvalt oma 21.06.2010. a otsuse nr 3-3-1-24-10 p-s 17

seisukohale, et vaide edastamisega viivitamise puhul esitatud kahju hüvitamise nõue ei saa

kaebajale tekitada sellist mittevaralist kahju, millega kaasneks hilisem kahju hüvitise

väljamõistmine. Viimati mainitud seisukoht on ilmselt kohaldatav ka käesolevas asjas, mille

esemeks on vastustaja viivitus kaebaja poolt 12.12.2013 esitatud ja vanglas 17.12.2013

registreeritud taotluse lahendamisel.

9. Mis puudutab K. Kesseli väidet, et talle tekkis vastustaja viivituse ja taotluse väidetavalt

põhjendamatu rahuldamata jätmise tulemusena ka tervisekahju, kuna halvenes tema üldine tervis

ning tekkisid unehäired (tl 19), siis seda väidet ei ole kaebaja millegagi tõendanud. Ringkonnakohus

nõudis Tartu Vanglalt välja K. Kesseli tervisekaardi väljavõtte perioodi kohta

17.01.2014-18.05.2014 ning sellest nähtuvalt ei ole kaebaja pöördunud vangla meditsiiniosakonna

poole kaebustega unehäirete kohta ega ka kaebustega nn. üldise tervise halvenemise kohta.

Kaebajale on viidatud perioodil tehtud üksnes röntgenuuring kopsudest, mis olid patoloogia

tunnusteta, ta on käinud profülaktilisel vastuvõtul hambaarsti juures ja ka seal K. Kessel ravi ei

vajanud. 06.02.2014 teostatud meditsiinilise kontrolli ajal on patsient olnud samuti kaebusteta.

Seega on ringkonnakohtu hinnangul iseenesest täiesti paikapidav halduskohtu 04.07.2014. a

määruses toodud seisukoht, et ka eluliselt ei ole usutav, nagu saaks kaebaja taotluse lahendamisega

viivitamine ja taotluse rahuldamata jätmine rikkuda kaebaja tervist viisil, mis õigustaks

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.

Einar Vene Agu Timmi Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/