3-13-958/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-958 Haldusasi AE kaebus Tallinna Vangla 1. aprilli 2013. a käskkirja nr 498-d tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – AE Vastustaja – Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus AE apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-958 muutmata. 2. AE menetluskulud apellatsiooniastmes jätta riigi kanda ning Tallinna Vangla menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 3. novembril 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-958 2(6) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav AE viidi 01.03.2013 ajavahemikul kell 8.45–10.25 Lääne- Tallinna Keskhaigla Meremeeste polikliinikusse. Vanglast väljaviimisel paigutati kinnipeetava käed käerauadades seljale, kuid protseduuride tegemiseks tuli need raviasutuses paigutada ette. Selle käigus nimetas kinnipeetav vanglaametnikke loomadeks. Pärast protseduuride lõppemist andis vanglaametnik AE-le korduvalt korralduse käte fikseerimiseks raudadega seljal, kuid kinnipeetav keeldus seda kategooriliselt lubamast. Vältimaks rahvarohkes kohas kinnipeetava suhtes füüsilise jõu kasutamist, jäeti raviasutusest tagasi tulemise ajaks AE-le käerauad ette.

2. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas 01.04.2013 käskkirjaga nr 498-d kinnipeetav AE-t distsiplinaarkorras vanglaametnikega suhtlemisel 01.03.2013 kella 9.00 paiku väärikust riivavate väljendite kasutamise ja 01.03.2013 kella 10.10 paiku vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest. Käskkirja kohaselt rikkus AE vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1. Karistuseks määrati kartserisse paigutamine 5 ööpäevaks, nähes samas ette, et kui kinnipeetav ei pane katseajal (3 kuu jooksul) toime uut distsiplinaarrikkumist, siis karistust täitmisele ei pöörata. Kinnipeetava poolt vanglateenistuse ametnike nimetamine „loomadeks“ on kahtlemata ametnike väärikust riivava väljendi kasutamine. Kui AE-l oli käeraudade mahavõtmisel valus, tulnuks sellele tähelepanu juhtida üldtunnustatud viisakusreegleid järgides. AE suhtes ei esine meditsiinilisi vastunäidustusi käeraudade paigaldamiseks. Kinnipeetava väljaviimisel tervishoiuteenuse osutaja juurde kasutasid saatemeeskonna liikmed üksnes seaduses sätestatud ohjeldusmeetmeid ning kinnipeetavat koheldi VangS § 41 lg-s 2 toodud põhimõtteid arvestades. AE keeldumine käte selja taha fikseerimisest ei olnud põhjendatud. Vanglateenistuse ametnike autoriteedi igasugust kõigutamist vaadeldakse raske rikkumisena, sest see nõrgestab distsipliini ja on ohuks vangla üldisele julgeolekule. Kuna kinnipeetav ei ole varem samalaadset rikkumist toime pannud, on otstarbekas kohaldada katseaega.

3. Tallinna Vangla direktor jättis 02.05.2013 vaideotsusega rahuldamata AE 02.04.2013 vaide käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.

4. AE esitas 06.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 01.04.2013 käskkirja nr 498-d tühistamiseks. Kaebajat teavitati 01.03.2013 hommikuse loenduse ajal, et ta viiakse arsti juurde. Kaebajat teavitati, et väljaviimisel kasutatakse käeraudu, kuid selle abinõu kohaldamise vajadust ei põhjendatud. AE käed fikseeriti raudadega selja tagant ning kuigi kaebaja nõudel lasti raudu pisut järele, jäid need siiski tema käsi soonima ja tekitasid kaebajale valu. Saateautos ei olnud kaebajal võimalik ebamugavuse ja valu tõttu normaalses asendis istuda ning eriti tekitas valu autost väljumine. Valu tõttu tegi kaebaja ebaloomulikku häält, misjärel lasti käeraudu järele ja ta viidi haigla eesruumi, kus saatjad hakkasid käeraudu eemaldama, kuid ei suutnud neid korrektselt avada, mistõttu raudu väänati ja tekitati sellega kaebajale jõhkrat valu. Seetõttu sõimas kaebaja saatjaid värdjateks ja loomadeks. Haiglas viibimise ajal olid kaebaja käed raudus ees. Enne haiglast väljumist ütles saatja, et nad panevad käed raudu seljale, millest kaebaja kategooriliselt keeldus, selgitades, et see tekitab valu. Raudade kasutamisega seoses kaebaja terviseseisundit ei kontrollitud ja tulemusi ei protokollitud. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on oluliselt rikutud menetlusnorme. Täiendavate julgeolekuabinõude (käerauad) kohaldamist ei otsustanud selleks pädev ametnik

3-13-958 3(6) (VangS § 69 lg 4) ja kaebaja ei pidanud vastavale korraldusele alluma. Käeraudade kasutamine tuli otsustada kaalutlusõiguse alusel, arvestades kaebaja inimväärikust ning põhjustamata tarbetut ebameeldivust ja kannatusi. Karistus on ebaproportsionaalne, kuna kaebaja on eelnevalt distsiplinaarkorras karistamata. Seda on arvestatud üksnes katseaja kohaldamisel, mitte karistuse valikul. Käskkirjast ei nähtu, et vanglaametnik oleks tundnud ennast alandatuna. Sõna „loomad“ ei ole selline väljend, mis peaks teenistujat riivama, eriti kui ta ise ütluse põhjustas. Vanglaametnikel peaks olema kõrgem taluvus ja solvamine nende jaoks tühine, kuna nad puutuvad sellise kontingendiga nagu kinnipeetavad igapäevaselt kokku.

5. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Käskkirja kohaselt kasutas kinnipeetav AE 01.03.2013 kella 9.00 paiku vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel väärikust riivavat väljendit ja kella 10.10 paiku ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Vanglast väljaviimisel olid kinnipeetava käed raudus seljal, haiglas paigaldati käerauad protseduuride tõttu ette ning tagasitulekul jäeti rauad ette, et mitte kasutada rahvarohkes kohas kinnipeetava suhtes jõudu. Kaebaja ei ole rikkumiste toimepanemist eitanud, vaid on püüdnud oma käitumist üksnes õigustada. Vanglateenistuse ametnike autoriteedi igasugust kõigutamist vaadeldakse vanglas raske rikkumisena, sest seaduslike korralduste eiramine ja ametnike väärikuse riivamine nõrgestab distsipliini ja on ohuks vanglasüsteemi üldisele julgeolekule. Oma käitumisega näitas kinnipeetav lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega (sh oli kaebajale tagatud ärakuulamisõigus) ning käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, see on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Käeraudu ei kohaldatud kaebaja suhtes mitte VangS § 69 lg 1, vaid VangS § 70 lg 1 alusel. Käerauad tuli paigaldada seljale turvakaalutlustel, sest käed seljal on kinnipeetaval raskem joosta, käsi kasutada jne. Kinnipeetav on kohustatud vanglaametnike korraldusi täitma. Kui ametnik võtaks kinnipeetavate solvanguid igapäevatöö lahutamatu ja paratamatu osana, ei täidaks see vangistuse täideviimise eesmärki. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toimepandud rikkumistega.

6. Tallinna Halduskohus jättis 17.01.2014 otsusega AE kaebuse rahuldamata. Kaebuse esemeks on käskkiri kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise kohta, mitte kaebaja väljaviimisel tema suhtes käeraudade kasutamise kui toimingu õiguspärasuse hindamine. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava keeldumine haldusakti täitmisest saab olla põhjendatud üksnes haldusakti ilmse tühisuse korral. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Käeraudade kasutamise õiguslikke aluseid on käsitletud 01.04.2013 käskkirjas ja 02.05.2013 vaideotsuses ning kohus neid põhjendusi ei korda (HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja keeldus täitmast vanglaametnike korduvat korraldust asetada käed seljale käeraudade fikseerimiseks. Ilmselgelt otsitud ja põhjendamatu on kaebaja selgitus, et tegemist ei olnud ametnike poolt korralduse andmisega, vaid üksnes vastava soovi avaldamisega. Vaidlust ei ole, et kaebaja käte seljale raudadega fikseerimisega ei nõustunud, mistõttu on distsiplinaarrikkumise toimepanemine tõendatud. Distsiplinaarsüüteo toimepanemist ei õigusta põhjendus, et kaebaja kannatas käeraudade tõttu valu. Samuti pole vaidlust, et AE kasutas vanglaametnike suhtes väljendeid „loomad“ ja „värdjad“. Nõustuda ei saa, et vanglaametnikud peaksid oma ametist tulenevalt taluma mõõdukat sõimu ja solvamist. Üldtunnustatud viisakusreeglite järgimine ei ole vajalik üksnes vanglaametnike väärikuse tagamiseks, vaid nende autoriteedi säilitamiseks ning laiemalt vangla sisekorra ja julgeoleku

3-13-958 4(6) tagamiseks. Elementaarne viisakus peab olema vastastikune. Kasutatud väljendid on ilmselgelt väärikust riivavad.

Käskkirja andmisel ei ole menetlusnõudeid rikutud ega ole kaebajale jäetud ärakuulamisõigust tagamata. Vaidlust ei ole, et kaebaja andis intsidendi kohta seletuse 04.03.2013 ning esitas 01.04.2013 täiendava seletuse ja vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile. Kaebaja ei ole märkinud, millised asjas tähtsust omavad asjaolud ja selgitused jäid tal väidetava menetlusliku rikkumise tõttu välja toomata ja esitamata. Menetlus on viidud läbi põhjendamatu viivituseta, kuid mitte kiirustades. Haigla turvasalvestise väljanõudmine ja muude täiendavate tõendite kogumine ei olnud vajalik, sest ametnike suhtes väärikust riivavate väljendite kasutamine ja korralduse korduv täitmata jätmine on tõendatud vanglaametnike ettekandega ja kaebaja enda seletusega. Valu ja ebamugavus ei välista kaebaja süülist käitumist (allumatus, väärikust riivavate väljendite kasutamine) ja selle eest distsiplinaarkaristuse määramist. Kaebajal oli võimalik viisakalt pöördudes paluda käeraudu paremini kinnitada. Veenev ei ole, et politsei ja kinnipidamisasutuste töös tavapäraselt kasutatavad käerauad oleksid saanud põhjustada kaebajale sellist füüsilist valu, mille tõttu oli allumatus vältimatu. Distsiplinaarmenetlust läbi viival ametnikul ei ole keelatud karistust määrata, käskkirja allkirjastanud ametnik oli selle andmiseks pädev (VangS § 64 lg 4, VSE §

17 lg 1). Puudub mõistlik põhjus arvata, et käskkiri oleks tegelikkuses koostatud enne 01.04.2013.

Käskkirja põhjendused on määratud distsiplinaarkaristuse valiku osas lakoonilised, kuid võimaldavad kohtul siiski hinnata, et määratud karistus on proportsionaalne. Kaebaja teod on käsitletavad distsipliini raske rikkumisena. Kartserisse paigutamine 5 ööpäevaks, arvestades katseaja määramist (3 kuud), on kohtu hinnangul õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas tehtud 14.06.2013 määruses, et halduskohtul tuleks hinnata kaevatavas käskkirjas toodud piirangute vajalikkust kohaldatud mahus. Riigikohtu 05.12.2011 otsusest nr 3-3-1-41-11 nähtub, et kaevatavas käskkirjas märgitud piirangud tulenevad kartserikaristuse olemusest ning VangS ja VSE sätetest seoses kartserikaristuse määramisega. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute rakendamise põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Ringkonnakohtu mittesiduvad juhised ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. AE palub apellatsioonkaebuses (ja 15.09.2014 täiendavates seisukohtades) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on hinnanud vääralt tõendeid ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Tallinna Vangla toimetas AE 01.03.2013 Lääne-Tallinna Keskhaigla Meremeeste polikliinikusse sunniviisiliselt, sest väljaviimise alguses ei teavitatud kaebajat sellest, et tal on õigus väljaviimisest ja osutatavast tervishoiuteenusest keelduda. Kaebaja sunniviisilisel haiglasse viimisel kasutati ka käeraudu.

8. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et apellatsioonkaebuses ei sisaldu ühtegi väidet, mis annaksid selle rahuldamiseks alust.

3-13-958 5(6) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

10. Ringkonnakohus jättis 19.02.2014 määrusega käesolevas asjas AE riigi õigusabi taotluse rahuldamata, märkides, et juhul, kui AE apellatsioonkaebuse kohta täiendavaid põhjendusi määratud tähtajaks ei esita, peab ringkonnakohus võimalikuks tõlgendada tema 27.01.2014 apellatsioonkaebust selliselt, et AE jääb oma esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde. Kuivõrd AE ei pidanud vajalikuks apellatsioonkaebuse põhjendusi täiendada (esitades küll mõningad täiendavad seisukohad 15.09.2014), hindab ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud otsuse õiguspärasust esmajoones AE poolt varasemas menetluses esitatud väidete põhjal.

11. AE ei ole vaidlustanud asjaolu, et nimetas teda saatnud vanglateenistuse ametnikke värdjateks ja loomadeks ning keeldus raviasutusest tagasitulekul käte selja taha raudu panemisest, kuid põhjendab oma teguviisi sellega, et haiglasse saatmisel kasutati tema suhtes käeraudu viisil, mis tekitas talle piinavat valu (käerauad olid selja peal ja liigselt pingutatud). Vaidlusalune sündmus leidis aset 01.03.2013 toimunud kinnipeetava vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde saatmise käigus. VangS § 70 lg 1 näeb ette, et ohjeldusmeetmeid võib kasutada muu hulgas kinnipeetava saatmisel.

Nõustuda ei saa AE väitega, et kuna käeraudade kohaldamist ei otsustanud tema arvates selleks pädev ametnik (VangS § 69 lg 4), siis ei pidanudki kaebaja alluma vanglaametnike korraldusele panna käed seljale käeraudade paigaldamiseks. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kinnipeetaval ei ole õigust keelduda vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest isegi juhul, kui ta kahtleb selle seaduslikkuses. Kinnipeetav saab õiguspäraselt keelduda korralduse täitmisest vaid siis, kui vanglaametniku korraldus on ilmselgelt tühine. Kõigil muudel juhtudel on vanglaametniku korraldus kehtiv ja kinnipeetav on kohustatud sellele alluma ning korralduse täitmisest keeldumisele võib järgneda tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamine (nt Riigikohtu 14.11.2012 otsus nr 3-3-1-44-12, p 17; 01.03.2007 otsus nr 3-3-1-103-06, p 14). Haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p 3 kohaselt on küll tühine ka ilmselgelt ebapädeva haldusorgani poolt antud haldusakt, kuid antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Ohjeldusmeetmete kohaldamine kinnipeetava saatmisel ei ole seejuures haldusakt, vaid toiming, sest see pole suunatud kinnipeetava õiguste tekitamisele, muutmisele ega lõpetamisele (vt Riigikohtu 23.05.2013 otsus nr 3-3-1-19-13, p 13). Ehkki analoogiliselt haldusakti tühisuse alustega võib möönda kinnipeetava õigust mitte taluda toimingut, mis ilmselgelt rikub tema põhiõigusi (nt tegutsemine hädakaitseseisundis), siis praeguse vaidluse asjaolud kinnipeetava allumatust õigustada ei saa. Muu hulgas on vaidlusaluses käskkirjas selgelt märgitud, et AE puhul puudusid meditsiinilised vastunäidustused käeraudade kasutamiseks.

12. Käesolevas asjas on AE vaidlustanud Tallinna Vangla 01.04.2013 käskkirja temale distsiplinaarkaristuse määramise kohta, mitte tema tervishoiuteenuse osutaja juurde saatmist ega ka vanglaametnike toiminguid 01.03.2013 toimunud vanglavälisel saatmisel. Seetõttu ei ole asjassepuutuvad kaebaja arutlused selle üle, kas tema vanglast väljaviimine toimus vabatahtlikult või sunniviisiliselt, kas ohjeldusmeetme kohaldamisel teostati korrektselt kaalutlusõigust (vt Riigikohtu 03.10.2013 otsus nr 3-3-1-47-13, p 13; 14.03.2012 otsus nr 3-3-

3-13-958 6(6) 1-80-11, p-d 11, 16) või kas käeraudade kasutamine oli piisavalt põhjendatud või kinnipeetava tervishoiuteenuse osutaja juurde saatmine dokumenteeritud justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 4 lg 1 ja § 5 lg 1 nõuete kohaselt. Samuti ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust, kas ja kuidas AE terviseseisundit käeraudade kasutamisega seoses hiljem kontrolliti või fikseeriti.

13. Iseenesest on õige, et VangS § 41 lg-st 1 tulenevalt peab kinnipeetavat kohtlema viisil, mis austab tema inimväärikust ega põhjusta talle asjatuid kannatusi või ebameeldivusi. Samuti tuleb VangS § 71 lg 1 viimase lause kohaselt erivahendi (milleks on VangS § 701 lg 1 p 1 järgi ka ohjeldusmeetmena kasutatavad käerauad) kasutamise korral hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul vältimatu. Sellele vaatamata ei ole kinnipeetaval õiguspäraselt võimalik kasutada oma õiguste kaitsmiseks n-ö omaabi ning isegi vanglaametnike toimingu võimalik ebaproportsionaalsus (s.o käte selja taha raudu panemine) ei õigusta kinnipeetava poolt sellele reageerimist distsiplinaarsüüteo toimepanemisega. Vanglaametnike tegevuse võimalikule õigusvastasusele tähelepanu juhtimine peab toimuma õiguspärasel viisil.

14. Ringkonnakohus jagab halduskohtu hinnangut, et raviasutusest naasmisel käeraudade seljale paigaldamise takistamisega ning saatemeeskonna liikmete loomadeks (ja enda sõnul veel ka värdjateks) nimetamisega rikkus AE Tallinna Vangla 01.04.2013 käskkirjas nimetatud VangS § 67 p-st 1 tulenevat allumiskohustust ja Tallinna Vangla kodukorra p-s 1.11.1 sätestatud viisakusnõudeid. Kasutatud väljendeid tuleb konkreetse suhtlussituatsiooni kontekstis vaieldamatult käsitada halvustavatena ja üldtuntud viisakusreegleid eiravate sõimusõnadena. Distsiplinaarsüüteo toimepanemine ei sõltu sellest, kas vanglaametnik, kellele kasutatud väljendid olid adresseeritud, tundis ennast tegelikult alandatuna või mitte, vaid süüteokoosseis on täidetud juba vastavate väljendite kasutamisega.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ka distsiplinaarmenetluse läbiviimisel menetlusnormide järgimise ja valitud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse osas. Vaidlustatud käskkirjas on karistuse valikut piisavalt ja asjakohaselt põhjendatud, tuues välja nii rikkumise raskuse kui ka kohaldatava karistuse eeldatava mõju kinnipeetava käitumise suunamiseks.

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb AE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.01.2014 otsus muutmata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AE on Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2013 määruse alusel olnud käesolevas asjas riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 kohaselt juhul, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tallinna Vangla esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets