3-13-1643/51 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1643 Haldusasi VK kaebus Lasnamäe Linnaosa Valitsuse tekitatud 8210 euro suuruse varalise kahju ja 1500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – VK Vastustaja – Tallinna linn Menetluse alus ringkonnakohtus VK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta VK apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13- 1643 VK esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ning lõpetada selles osas haldusasja nr 3-13-1643 menetlus. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata. 3. Tagastada haldusasjas nr 3-13-1643 kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (üheksakümmend) euro ulatuses VK (isikukood XXXXXXXXXXX) arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Danske Bank A/S Eesti filiaalis. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 3. novembril 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-13-1643 2(9)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu kandis 28.06.1995 otsusega nr 100 Tallinnas XXXXXX XX XX- XX asuva eluruumi (1-toaline korter üldpinnaga 32,8 m2) erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja. Lasnamäe Linnaosa Valitsus tunnistas 26.02.1996 korraldusega nr 76 XXXXXX XX XX-XX eluruumi tööandja eluruumiks ning samal päeval sõlmiti Lasnamäe Linnaosa Valitsuse (Lasnamäe LOV) ja VKi vahel nimetatud eluruumi üürileping tähtajaga 5 aastat. Üürilepingu eritingimustena märgiti, et eluruum ei kuulu erastamisele vastavalt Tallinna Linnavolikogu 28.06.1995 otsusele nr 100 ja tegemist on tööandja eluruumiga vastavalt Lasnamäe LOV 26.02.1996 korraldusele nr 76. Samade eritingimustega on Lasnamäe LOV ja VKi vahel 03.10.2001 sõlmitud ka uus 5-aastase tähtajaga üürileping.

2. VK esitas 26.11.2004 ja 01.12.2004 Lasnamäe LOV-le avaldused, milles taotles, et XXXXXX XX XX-XX asuv korter võõrandataks talle otsustuskorras. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon otsustas 18.01.2005 toimunud koosolekul teha Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku võõrandada eelnimetatud eluruum otsustuskorras VKile hinnaga 98 400 krooni, arvestades tema poolt tehtud kulutustega korteri remondiks. Lasnamäe LOV teavitas 02.02.2005 kirjaga nr 1-10/29 VKi eluasemekomisjoni 18.01.2005 koosoleku protokollis nr 18 fikseeritud otsusest teha Tallinna Linnavalitsusele ettepanek XXXXXX XX XX-XX temale otsustuskorras võõrandamiseks hinnaga 98 400 krooni.

3. Lasnamäe LOV teavitas 28.03.2012 kirjaga nr 1-10/163 VKi võimalusest omandada XXXXXX XX XX-XX asuv eluruum 01.03.2012 hindamisaktis märgitud hinnaga 14 429 eurot, esitades selleks vastavasisulise avalduse hiljemalt 30.11.2012. VK esitas 16.04.2012 Tallinna linnapeale avalduse, milles palus eluruumi müügihinna määramisel lähtuda Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni poolt 2005. aastal määratud hinnast 98 400 krooni. Tallinna Linnavalitsus märkis 03.05.2012 vastuskirjas nr ÜP-1-/3144, et Tallinna Linnavalitsuse 11.01.2012 istungi protokolli nr 1 päevakorrapunktiga 38 heaks kiidetud Tallinna linnale kuuluvate üürilepingutega koormatud eluruumide otsustuskorras üürnikele võõrandamise korra ja nende eluruumide müügihinna määramise metoodika kohaselt on linnal võimalik korteriomand VKile võõrandada üksnes hinnaga 14 429 eurot.

4. VK esitas 18.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavaraameti kohustamiseks võõrandada Tallinnas XXXXXX XX XX-XX asuv eluruum kaebajale hinnaga 6288,90 eurot (98 400 krooni). Tallinna Halduskohus jättis 05.10.2012 otsusega haldusasjas nr 3-12-1257 VKi kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tagastas 15.11.2012 määrusega VKi apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel läbivaatamatult, leides, et apellatsioonkaebus on perspektiivitu, sest puudub õigusakt, millest vastustajale tuleneks

3-13-1643 3(9) kohustus kaebajale XXXXXX XX XX-XX asuva eluruumi võõrandamiseks ning seda 2005. aastal määratud hinnaga. Kaebaja on pöördunud kohtusse õiguse kaitseks, mida tal olla ei saa.

5. VK esitas 30.11.2012 Lasnamäe LOV-le avalduse võõrandada talle XXXXXX XX XX- XX korter otsustuskorras hinnaga 14 429 eurot. Tallinna Linnavolikogu otsustas 04.04.2013 otsuse nr 53 punktiga 1.8 võõrandada VKile XXXXXX XX XX-XX korteriomandi (registriosa nr XXXXXXX) hinnaga 14 429 eurot. Tallinna linn ja VK sõlmisid 24.04.2013 notariaalse korteriomandi müügilepingu.

6. VK esitas 01.08.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lasnamäe LOV poolt temale tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 8210 eurot (XXXXXX XX XX-XX eluruumi võõrandamiseks 2005. a-l ja 2012. a-l tehtud pakkumiste vahe) ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot. Kaebajale on kahju tekitatud Lasnamäe LOV tegevusetusega, kuna tema 26.11.2004 avaldust korteri väljaostmiseks hinnaga 98 400 krooni ja muid asjassepuutuvaid dokumente ei ole edastatud menetlemiseks Tallinna Linnavalitsusele, paludes kaebaja korduvatele järelepärimistele vastates samas oodata linnavalitsuse otsust. Kaebaja sai 2012. a-l teada, et tema korteriga seotud dokumente linnavalitsuses ei ole, mistõttu on linnaosa valitsus jätnud need ilmselt linnavalitsusele saatmata. Pole usutav, et linn oleks menetlenud tema avaldust 7 aastat. Kui dokumendid oleksid edasi saadetud õigeaegselt, siis oleks kaebajal ka linnavalitsuse eitava vastuse korral olnud võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks koheselt kohtusse. Lasnamäe LOV ametnike tegevuse tõttu on kaebaja õigused jäänud kaitseta. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue seondub VKi ja linnaosavanema asetäitja TM kohtumisega 2006. a-l, mis põhjustas kaebajale hüpertoonia kriisi, kuna ta hakkas kahtlustama, et teda petetakse.

7. Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Lasnamäe LOV linnavaraosakond valmistas vastavalt Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni 18.01.2005 koosoleku protokollis nr 18 sätestatule ette eelnõu Tallinna linna omandis ja Lasnamäe LOV valitsemisel olevate tööandja eluruumide väljaarvamiseks tööandja eluruumide hulgast, tööandja eluruumi üürilepingute muutmiseks munitsipaaleluruumi üürilepinguteks ning korteriomandite võõrandamiseks eluruume kasutavatele üürnikele. Nimetatud eelnõu edastati 2005. a-l elektronposti vahendusel menetlemiseks Tallinna Elamumajandusametile (praegune Tallinna Linnavaraamet), kuid linna asutuste vahelise kirjavahetuse säilitamise tähtaja (viis aastat) möödumise tõttu ei ole Lasnamäe LOV-l ega Tallinna Linnavaraametil asjakohaseid materjale säilinud. Samas ei ole Tallinna Linnavalitsus alates 2005. a jaanuarist kuni 2012. a jaanuarini ühelgi juhul otsustanud teha Tallinna Linnavolikogule ettepanekut tööandja eluruumi võõrandamiseks. Vaatamata sellele, et linnaosavalitsus tegi ettepaneku võõrandada eluruum hinnaga 98 400 krooni, otsustab linnavara otsustuskorras võõrandamise linnavolikogu linnavalitsuse ettepanekul ning linnaosavalitsuse ettepanek ega ka pakutud müügihind ei ole linnavolikogule siduv. Samuti ei ole linnavolikogu poolt korteri võõrandamise otsuse tegemiseks vajalik linnaosavalitsuse ettepanek. VKil oli haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg 3 kohaselt võimalik Lasnamäe LOV ametnike väidetavat viivitust või tegevusetust vaidlustada vaidemenetluse korras või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kaebaja ei ole alates avalduse esitamisest (26.11.2004) kuni temale korteri võõrandamise otsuse tegemiseni (11.01.2013) vaiet ega kaebust esitanud.

8. Tallinna Halduskohus jättis 20.02.2014 otsusega VKi kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja kinnitas 20.01.2014 istungil vastuseks kohtu täpsustavale küsimusele, et Tallinna linnale tal pretensioone ei ole, vaid temale on kahju tekitanud Lasnamäe LOV, kes jättis 2005. a-l kaebaja korteri väljaostmist puudutavad

3-13-1643 4(9) dokumendid linnavalitsusele edastamata. Kaebaja kindel veendumus on, et Tallinna linn ei saanudki tema avaldust menetleda (ega olla seega 7 aastat tegevusetu), sest Lasnamäe LOV jättis avalduse linnavalitsusele edastamata. Järelikult taotleb kaebaja üksnes Lasnamäe LOV tegevusetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.

Asjas ei ole tõendatud, et Lasnamäe LOV jättis VKi avalduse XXXXXX XX XX-XX eluruumi omandamiseks ja muud asjakohased dokumendid 2005. a-l Tallinna linnale edasiseks menetlemiseks edastamata. Kaebaja sellekohast kahtlust ei kinnita ükski asjas kogutud tõend ning Tallinna linn on kohtumenetluses kinnitanud vastavate dokumentide elektronposti teel edastamist menetlemiseks tollasele Tallinna Elamumajandusametile. Tallinna linn on võtnud omaks, et menetles VKi avaldust korteri ostmiseks ca 7 aastat, sest kõnealusel perioodil oli linnas tehtud otsus peatada linnavaraga seotud võõrandamistehingud. Vastustaja esindajad on kohtule kinnitanud, et sellel ajal ei toimunud ühtegi tööandja eluruumi võõrandamise tehingut. Dokumentaalsete tõendite mittesäilimise põhjus seisneb linna asutuste vahelise kirjavahetuse säilitamiseks ettenähtud 5-aastase tähtaja möödumises. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks 2005. a jaanuarist kuni 2012. a jaanuarini Tallinna Linnavalitsuse poolt Tallinna Linnavolikogule ettepaneku tegemine mõne tööandja eluruumi võõrandamiseks. Seetõttu on usutav, et VKi avaldus eluruumi ostmiseks pandi Tallinna linna ametiasutustes n-ö ootele, mitte ei olnud selle menetlemine takistatud Lasnamäe LOV-st tingitud põhjustest (s.o asjakohaste dokumentide linnavalitsusele menetlemiseks edastamata jätmisest). Kaebaja kahtlused Lasnamäe LOV tegevusetusest on paljasõnalised ja tõendamata ning kaebaja hinnangul temale kahju tekitanud väidetavat õigusvastast toimingut ei ole aset leidnud. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama oma väidete aluseks olevaid asjaolusid ning kui menetlusosaline selliseid tõendeid ei esita ja neid ei ole võimalik hankida ka muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks (HKMS § 59 lg 4). Kuna kahju hüvitamise nõude rahuldamise esmane eeldus (avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes) ei ole täidetud, jääb kaebus rahuldamata ja puudub vajadus analüüsida teisi kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi.

Halduskohus on käesolevas asjas rakendanud uurimispõhimõtet ja kogunud Tallinna linnalt kaebusega seonduvaid tõendeid nii palju, kui neid on säilinud. Samuti on kohus täitnud selgitamiskohustust ja juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et Tallinna linn on asjas omaks võtnud tema avalduse menetlemise 7 aasta jooksul. Sellele vaatamata on kaebaja jäänud täielikult kindlaks oma seisukohale, et Tallinna linnale tal pretensioone ei ole ning temale on kahju tekitanud nimelt Lasnamäe LOV sellega, et jättis vajalikud dokumendid Tallinna Linnavalitsusele edastamata. Kaebajal on ainuõigus otsustada kaebuse esitamine ning valida kaebuse nõude liik ja määrata selle ulatus. HKMS § 2 lg 3 esimesest lausest ja § 41 lg 1 teisest lausest tulenevalt lahendab kohus asja üksnes kaebuses nõutud ulatuses ning kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Kaebuse piiridest väljumine on kohtumenetluse normide oluline rikkumine. Eelneva tõttu ei saa kohus praegusel juhul asuda kaebuse piiridest väljudes hindama VKi avalduse Tallinna linna poolt 7 aasta jooksul menetlemise õiguspärasust, vaid peab piirduma kaebuses esitatuga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. VK palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on lubamatult asetanud kaebajale tõendamiskoormuse küsimuses, et Lasnamäe LOV ei edastanud VKi avaldust korteri ostmiseks 2005. a-l linnavalitsusele edasiseks menetlemiseks. Kaebajal oleks sellist negatiivset asjaolu halduskohtule võimatu tõendada. Kohus ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mille

3-13-1643 5(9) põhjal pidas ta mõistlikuks ja eluliselt usutavaks eeldada Lasnamäe LOV poolt materjalide linnavalitsusele edastamist. Samuti on paljasõnalised vastustaja selgitused, et linna asutuste vahelist kirjavahetust säilitatakse vaid 5 aastat. Tallinna linn on omaks võtnud, et XXXXXX XX XX-XX eluruumi VKile võõrandamine oli Lasnamäe LOV poolt juba 18.01.2005 ette valmistatud, kuid aastatel 2005–2013 ei teinud haldusorganid avalduse lahendamiseks midagi. Selline viivitus on õigusvastane. Vastustaja väide, et Tallinna linnas nimetatud perioodil tööandja eluruume üldse ei võõrandatud, ei ole kontrollitavalt tõendatud. VKi jaoks ei ole tähtis, kes ja kus täpselt teda puudutavate dokumentide menetlemisega viivitas, vaid oluline on see, et haldusorganite põhjendamatu ja õigusvastase 7 aasta pikkuse tegevusetuse tagajärjel on kaebaja kandnud rahalist kahju 8210 eurot, mis seisneb korteri ostuhinna tõusus.

Halduskohus ei ole piisavalt järginud uurimisprintsiipi ega täitnud selgitamiskohustust, sest kohus ei selgitanud kaebajale tema valiku tagajärgi. Kvalifitseeritud õigusabi mittekasutanud ja eesti keelt mittevaldavale pensionärile kui n-ö nõrgemale protsessiosalisele on ebaõiglane heita ette, et ta ei suutnud halduskohtumenetluses õigesti kvalifitseerida oma nõuet ega esitada kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobivaimat taotlust (vt ka Riigikohtu 27.11.2013 määrus nr 3- 3-1-62-13, p-d 14-15). Uurimisja selgitamiskohustuse halduskohtu poolt täitmata jätmine on toonud kaasa asja ebaõige lahendamise.

10. Tallinna linn vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse väited on põhjendamatud ja kohati vastuolulised. Halduskohus järeldas antud juhul õigesti, et HKMS §

59 lg-st 1 tulenevalt oli tõendamiskoormus kaebajal, kes ei ole aga tõendanud väidet, et Lasnamäe LOV jättis Tallinna linnale edastamata materjalid XXXXXX XX XX-XX eluruumi VKile otsustuskorras võõrandamise kohta, mistõttu võis kohus hinnata selle tema kahjuks. Tallinna linn on halduskohtumenetluses selgitanud, et Lasnamäe LOV koostas VKi avalduse alusel eelnõu, kuid otsuseni see ei jõudnud. Tallinna linna eelnõude menetlemise andmestiku säilitustähtaeg on viis aastat, mistõttu ei olnud ka vastustajal võimalik esitada tõendeid 2005. a-l algatatud menetluse kohta. Apellatsioonkaebusest jääb arusaamatuks, mida kaebaja vaidlustab viitega, et kohus oleks pidanud eeldama, et Lasnamäe LOV asjassepuutuvad materjalid siiski edastas, sest halduskohus jõudiski otsuses just sellisele järeldusele.

Halduskohus ei ole uurimisja selgitamiskohustust rikkunud, sest kohtuistungil küsiti kaebajalt tõlgi vahendusel korduvalt, kas ta jääb oma seniste taotluste juurde, ja selgitati ka nende valikute tagajärgi. Kõigele vaatamata jäi VK järjekindlalt seisukohale, et temale on kahju tekitanud Lasnamäe LOV, kes ei edastanud kaebaja avaldust ja dokumente Tallinna linnale. Apellant on alles pärast kaebuse halduskohtu poolt rahuldamata jätmist asunud väitma, et kahju tekkimise põhjustas Tallinna linna tegevusetus. Kaebaja poolt tagantjärele tarkusena oma seisukohtade hilisem muutmine ei tähenda, et kohus rikkus menetlusnorme. Isegi kui VK oleks juba varem seostanud temale kahju tekkimist Tallinna linna tegevusetusega, ei oleks halduskohus saanud teha teistsugust otsust, sest kaebajale ei ole Tallinna linna tegevuse ega tegevusetuse tõttu kahju tekkinud. Vastustaja jääb selles osas oma varasemate seletuste juurde ning samale seisukohale jõudis kohus ka haldusasjas nr 3-12-1257.

Tallinna linn ei ole tunnistanud 7-aastast põhjendamatut viivitust, vaid kinnitas üksnes asjaolu, et alates 2005. a jaanuarist kuni 2012. a jaanuarini ei teinud Tallinn linn ühtegi otsust tööandja eluruumi otsustuskorras võõrandamiseks. See ei tähenda, et tegemist olnuks põhjendamatu viivitamisega otsuste tegemisel. Kuna linnavara võõrandamine ei ole linna kohustus, siis ei ole sellisele menetlusele sätestatud mingit tähtaega. Samuti ei tekkinud linnavolikogul vara otsustuskorras võõrandamiseks Lasnamäe LOV poolt 2005. a-l ettepaneku tegemisest mingit kohustust teatud tähtaja jooksul otsustada eluruumi VKile võõrandamine. Seega ei saanud

3-13-1643 6(9) Tallinna linna poolt vastava otsuse tegemata jätmine apellandi õigusi rikkuda. Kuivõrd linnal puudus kohustus oma vara võõrandada ja linnavara võõrandamise otsuste vastuvõtmiseks ei ole määratud mingit tähtaega, siis ei saanud vastustaja otsuste vastuvõtmisega ka põhjendamatult viivitada. Tallinna linn ei ole teinud VKile 2005. a-l ettepanekut osta XXXXXX XX XX-XX eluruum hinnaga 98 400 krooni, vaid Lasnamäe LOV tegi nimetatud eluruumi otsustuskorras VKile võõrandamiseks ettepaneku üksnes Tallinna Linnavalitsusele. Esimese ettepaneku eluruumi omandamiseks tegi Tallinna linn kaebajale 28.03.2012 hinnaga 14 429 eurot ning selle hinnaga VK korteri hiljem ka ostis. Seega ei ole antud juhul võimalik rääkida korteri hinna tõusust ega sellega seonduvast kahjust.

Alusetu ja põhjendamatu on ka VKi mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Apellant ei ole tõendanud ühegi riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud asjaolu esinemist. Samuti ei ole asjas tuvastatud ühegi kahju hüvitamise eelduse täidetust. Väide tervisehäire (hüpertoonia kriis) tekkimisest pärast kohtumist vastustaja töötaja TM-ga ja sellega seoses ei ole millegagi tõendatud. Apellatsioonkaebuses ei ole mittevaralise kahju küsimust üldse puudutatud ega selgitatud, mille alusel on nõutava hüvitise suuruseks leitud just 1500 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

12. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole seda võimalik kõrvaldada esmaste õiguskaitsevahenditega (RVastS §-d 3, 4 ja 6). Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (RVastS § 7 lg 2). RVastS § 12 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamiseks kohustatud isikuks avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati või tegevusetusega tekitatud kahju puhul avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata.

Käesoleval juhul tugineb VKi poolt esitatud varalise kahju hüvitamise nõue asjaolul, et tema 26.11.2004 ja 01.12.2004 avaldused XXXXXX XX XX-XX asuva tööandja eluruumi temale otsustuskorras võõrandamiseks jäeti 2005. a-l lahendamata ning tal võimaldati nimetatud korter omandada alles 2013. a-l ja varem määratust oluliselt kallima hinnaga. Olukorras, kus Lasnamäe Linnaosa Valitsus on Tallinna linna kui avalik-õigusliku juriidilise isiku (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 10 lg 1; Tallinna Linnavolikogu 10.10.1996 määrusega nr 27 kinnitatud „Tallinna põhimääruse“ § 4 lg 3) ühe piiratud õigustega üksuse (linnaosa) ametiasutus (vt KOKS § 56; „Tallinna põhimääruse“ § 2 lg 3, § 16 lg 1, § 52 lg-d 2 ja 6, § 86 lg 1 ning § 104 lg 1; Tallinna Linnavolikogu 07.09.2006 määruse nr 53 „Lasnamäe linnaosa põhimäärus“ § 1 lg 1 ja § 15 lg 1), mitte iseseisev avaliku võimu kandja ning Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määruse nr 8 „Linnavara võõrandamise kord“ punkti 63.1 (kehtis kuni 21.06.2013, käesoleval ajal sätestab sama Tallinna Linnavolikogu 13.06.2013 määruse nr

33 „Linnavara võõrandamise kord“ § 4 lg 2 p 1) kohaselt oli linnale kuuluva kinnisvara otsustuskorras võõrandamise otsustajaks linnavolikogu linnavalitsuse ettepanekul, millest tulenevalt oli VKi avalduse sisuline lahendamine Tallinna Linnavolikogu pädevuses ja selle lahendamine eeldas Tallinna Linnavalitsuse vastavasisulist ettepanekut, kusjuures asjaoludest tulenevalt puudub praegusel ajal tagantjärele võimalus tõendada konkreetse haldusorgani osakaalu väidetava kahju tekitamisel, ei ole ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamiseks määrav, et kaebaja esimese astme kohtus rõhutatult leidis, et temale kahju tekkimise põhjustas

3-13-1643 7(9) just Lasnamäe LOV viivitus või tegevusetus (vt ka Riigikohtu 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-80- 12, p 25; 16.01.2007 otsus nr 3-3-1-91-06, p 16). Igal juhul oleks kaebaja poolt väidetud kahju hüvitamiseks kohustatud isikuks Tallinna linn, kes on HKMS § 17 lg-st 1 tulenevalt käesolevas asjas vastustaja. Eeltoodust tulenevalt analüüsib ringkonnakohus järgnevalt, kas Tallinna linna ametiasutuste viivitus või tegevusetus oli õigusvastane ja võis kaebajale kahju tekitada.

13. Tallinna Ringkonnakohus on juba varasemas samade poolte vahel toimunud vaidluses 15.11.2012 määruses nr 3-12-1257 (p 10) märkinud, et linnavara võõrandamise korrast ega ühestki muust õigusaktist ei tulenenud ega tulene isikule subjektiivset õigust nõuda tema poolt üürilepingu alusel kasutatava tööandja eluruumi temale võõrandamist. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni 18.01.2005 koosoleku protokolli nr 18 (tl 68-69) ega Lasnamäe LOV 02.02.2005 kirja nr 1-10/29 (tl 8) alusel ei saanud VKil tekkida õiguspärast ootust XXXXXX XX XX-XX asuva eluruumi temale otsustuskorras võõrandamiseks hinnaga 98 400 krooni. Tegemist on VKi 26.11.2004 ja 01.12.2004 avalduste läbivaatamise käigus tehtud menetlustoimingutega, millest ei tekkinud isikule veel mingit kaitstavat usaldust temale soodsa menetluse lõpptulemuse suhtes (vt Riigikohtu 02.03.2006 otsus nr 3-3-1-79-05, p 9). Nagu rõhutatud, sai eluruumi kaebajale võõrandamise otsustada üksnes linnavolikogu ja seda linnavalitsuse ettepaneku alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et linnavalitsus enne 2012. aastat vastavasisulist ettepanekut volikogule arutamiseks ei esitanud.

Vastustajaga ei saa siiski nõustuda, et kui isikul puudub subjektiivne õigus nõuda temale linnavara võõrandamist ja sellise avalduse lahendamiseks ei ole nähtud ette mingit tähtaega, siis ei saagi esineda põhjendamatut viivitust otsuse vastuvõtmisel. Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2012 määruses nr 3-12-1257 (p 12) väljendatud samasisuline seisukoht on korrektne üksnes materiaalõiguslikust aspektist, kuid jätab tähelepanuta taotleja menetlusliku õiguse oma avalduse lahendamisele mõistliku aja jooksul (s.o põhjendamatu viivituseta) isegi siis, kui õigusaktid selle lahendamiseks mingit tähtaega ei sätesta (HMS § 5 lg 4; Riigikohtu 21.09.2011 otsus nr 3-3-1-5-11, p 24). Selle õiguse olemasolu ei sõltu isiku avalduse sisulise rahuldamise võimalusest või võimatusest.

14. Vastustaja on kinnitanud, et perioodil 2005. a jaanuarist kuni 2012. a jaanuarini ei võõrandanud Tallinna linn otsustuskorras ühtegi tööandja eluruumi. Käesoleva vaidlusega seoses omab see kinnitus tähtsust eelkõige aspektist, et Tallinna linn on võtnud HKMS § 60 lg

2 tähenduses omaks kaebaja faktilise väite, et VKi 2004. a avalduste suhtes võeti lõplik otsus vastu alles 2013. a-l (vt vastustaja 04.10.2013 vastus, lk 3 – tl 57). Ringkonnakohtu hinnangul pidi VKile tema 26.11.2004 ja 01.12.2004 avalduste rahuldamata jätmine selguma hiljemalt Lasnamäe LOV 28.03.2012 kirjast nr 1-10/163 (tl 30 ja pöördel), millega teda teavitati XXXXXX XX XX-XX eluruumi omandamiseks hiljemalt 30.11.2012 uue avalduse esitamise vajadusest ning korteri 14 429 euro suurusest müügihinnast. Seda, et VK 2004. a avalduste rahuldamata jätmisest nimetatud ajal tõepoolest ka aru sai, kinnitab tema poolt 18.06.2012 halduskohtule esitatud kohustamiskaebus võõrandada XXXXXX XX XX-XX eluruum talle hinnaga 6288,90 eurot (haldusasi nr 3-12-1257).

Eeltoodu põhjal tuleb antud juhul hinnata Tallinna linna tegevuse õiguspärasust ajavahemikul 26.11.2004–28.03.2012. Vastustaja ei ole avalduse lahendamisega viivitamist sisuliselt põhjendanud, viidates üksnes faktile, et vastaval perioodil ei tehtud ka ühtegi teist otsust tööandja eluruumi võõrandamiseks. Tallinna linn ei ole näidanud, et VKi avalduste pika aja jooksul lahendamata jätmiseks esines mingi objektiivne või kaebaja enda tegevusest tingitud takistus. Seetõttu tuleb Tallinna linna viivitust VKi avalduste lahendamisel pidada iseenesest õigusvastaseks, sest sellega on rikutud HMS § 5 lg-t 4. Apellant on õigesti märkinud, et kui tema avalduse rahuldamisest oleks keeldutud, saanuks ta seda varem vaidlustada.

3-13-1643 8(9) Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks vastustaja etteheidet, et VK ei asunud ka ise oma õigusi vaide või kaebuse esitamisega kaitsma enne 2012. aastat. Asja materjalidest nähtuvalt on VK aastate jooksul korduvalt pöördunud märgukirjadega Tallinna linna ametiisikute ja ametiasutuste poole ning olukorras, kus talle on sisuliselt soovitatud üksnes oodata, puudub alus heita väheste õigusteadmistega isikule ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Isik võib täita RVastS § 7 lg-st 1 tulenevat kahju tekkimise ärahoidmise nõuet mitte üksnes vaideja kohtumenetluses, vaid ka muude kohaste õiguskaitseabinõude kasutamise teel, ning seejuures tuleb arvesse võtta ka haldusorgani käitumist (vt Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-59-12, p 18; 18.11.2004 otsus nr 3-3-1-33-04, p-d 15-16).

Eelnev ei anna VKi varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks siiski alust, sest kuivõrd kaebajal pole kunagi olnud (sh kogu kõnealusel perioodil) subjektiivset õigust nõuda temale XXXXXX XX XX-XX eluruumi otsustuskorras võõrandamist (ja seda konkreetse hinnaga), siis ei saanud korteri soovitust hilisem võõrandamine (ja esialgu hinnatust suurem müügihind) ka tema olematut õigust rikkuda (vt Riigikohtu 26.04.2012 otsus nr 3-3-1-17-12, p-d 7-8). Kaebaja ei ole esitanud mingeid väiteid, et Tallinna linnale esitatud avalduste lahendamisega viivitamine (s.o VKi menetluslike õiguste rikkumine) oleks eraldivõetuna tekitanud talle mingit varalist kahju ning sellise kahju tekkimine ei ole ka ringkonnakohtule äratuntav. Kuna RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, jääb VKi varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

15. Kaebuses sisalduva mittevaralise kahju hüvitamise nõude on VK esitanud seoses Lasnamäe linnaosa vanema asetäitjaga 2006. a-l toimunud kohtumisest tingituna väidetavalt hüpertoonia kriisi esinemisega. Halduskohus ei ole mittevaralise kahjuga seonduvaid aspekte otsuses eraldi käsitlenud. Ringkonnakohus leiab, et VKi 01.08.2013 kaebus on mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ilmselgelt mittetähtaegne ja halduskohtul puudus võimalus seda sisuliselt läbi vaadata. RVastS § 17 lg-test 1 ja 3 ning HKMS § 46 lg-st 4 tulenevalt saab hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöörduda üldjuhul üksnes kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama.

Kuna VK on mittevaralise kahju tekkimise konkreetselt sidunud tema enda ja TM vahel toimunud kohtumisega ning sellele vahetult järgnenud terviseseisundi halvenemisega, siis pidid kahju tekkimine ja kahju põhjustaja olema kaebajale teada juba 2006. a-l ning hüvitamiskaebus tulnuks esitada hiljemalt 2009. a-l. Olukorras, kus VK on XXXXXX XX XX-XX eluruumi võõrandamise probleemiga halduskohtusse pöördunud ka 18.06.2012, tuleb asuda seisukohale, et isikul ei saanud esineda mõjuvat põhjust hüvitamiskaebuse esitamisega mitmeaastaseks viivitamiseks ning kaebetähtaja ennistamiseks puuduks HKMS § 71 lg 1 ja § 150 järgi ilmselgelt alus. Sellel põhjusel ei pea ringkonnakohus asjaoludest tulenevalt vajalikuks hakata VKilt nõudma kaebetähtaja rikkumist puudutavate põhjenduste äranäitamist ega tähtaja ennistamise taotluse esitamist, vaid lõpetab mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas haldusasja menetluse HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2 ja § 200 p 5 alusel.

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb VKi apellatsioonkaebus varalise kahju hüvitamise nõude osas rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.02.2014 otsus vastavas osas muutmata. Ringkonnakohus tühistab HKMS § 200 p 5 alusel aga Tallinna Halduskohtu 20.02.2014 otsuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ning lõpetab selles osas haldusasja menetluse.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et VK on esimese ja teise astme kohtus tasunud riigilõivu kokku 604,57 eurot (tl 10; tl 47; tl 126). Muude menetluskulude kandmise

3-13-1643 9(9) kohta VK andmeid esitanud ei ole. Kuivõrd ringkonnakohus lõpetab mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas haldusasja menetluse, siis tuleb kaebaja poolt tasutud riigilõiv vastavas osas HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel VKile tagastada. Riigilõivuseaduse § 571 lg-te 2 ja 7 järgi on VK tasunud 1500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% taotletavast summast ehk mõlemas kohtuastmes 45 eurot (1500 × 0,03). Seega tuleb tasutud riigilõiv tagastada kokku 90 euro ulatuses.

Arvestades kaebuses nõutud kahjusumma suurust (9710 eurot), on VK lisaks maksnud esimese astme kohtus riigilõivu 21,97 eurot seaduses sätestatust enam (291,30 euro asemel 313,27 eurot). HKMS § 104 lg 5 p-st 1 ja § 104 lg 8 viimasest lausest tulenevalt tagastatakse ettenähtust rohkem tasutud riigilõiv enam tasutud osas isiku nõudel. Riigilõivuseaduse § 12 ja § 15 lg 1 p

1 alusel ning rahandusministri 21.09.2010 määruse nr 47 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ §-des 10 ja 11 sätestatud korras on VKil võimalik enam tasutud riigilõiv Tallinna Halduskohtult tagasi taotleda kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti (s.o hiljemalt 31.12.2015).

Ülejäänud osas jäävad VKi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna linn ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets