3-14-51258/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-51258

Otsuse kuupäev

2. oktoober 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Kert Roose kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

seonduvalt

ebainimlike

vangistustingimustega

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja Kert Roose

Vastustaja Tallinna Vangla

1. Tagastada Kert Roose kaebus osas, milles kaebaja

taotleb

mittevaralise

kahju

hüvitamist

seoses

Tallinna Vangla kambrite halva valgustatuse,

puuduliku ventilatsiooni, hallituse, jalutusbokside

ruumipuuduse, kinnipeetavate eluosakonnas WC-sse

saamise

pikka

ooteaja

ja

väheste

pesemisvõimalustega.

2. Rahuldada

kaebus

osaliselt.

Mõista

Tallinna

Vanglalt Kert Roose kasuks välja seitsesada

seitsekümmend (770) eurot. Vastustajal kanda

hüvitis

Laila

Vatleri

arvelduskontole

nr

EE151010010123059015.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 3. november 2014. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kert Roose esitas 10. jaanuaril 2014 Tallinna Vangla direktorile kahju hüvitamise taotluse, milles

taotles hüvitist seoses tema hoidmisega Tallinna Vangla kambris, kus on isiklikku ruumi kinnipeetava

kohta on alla 3 m2. Tallinna Vangla 7. märtsi 2014 kirjaga nr 5-18/14/1341-3 anti K. Roosele 10-

päevane tähtaeg kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. K. Roose esitatud kahju nõude

täpsustused registreeriti 19. märtsil 2014.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 25. juunil 2014 Kert Roose kaebus Tallinna Vangla vastu. Kaebuse

kohaselt viibis K. Roose Tallinna Vanglas perioodil 20. juuni 2012 kuni 23. jaanuar 2013. Kaebaja

taotleb iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest hüvitist summas 450 eurot, kuna teda hoiti Tallinna

Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes. 10. juulil 2014 esitatud pöördumises märkis K.

Roose, et taotleb Tallinna Vanglalt hüvitist summas 3600 eurot.

3. Tartu Halduskohus võttis 29. juuli 2014 määrusega Kert Roose kaebuse menetlusse ja määras 1.

septembri 2014 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

4. Kert Roose taotleb Tallinna Vangla inimväärikust alandavates kambri tingimustes kinnipidamisega

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 3600 eurot. Kaebaja leiab, et talle tekitati mittevaraline

kahju perioodil 20. juuni 2012 kuni 23. jaanuar 2013.

Kaebaja hinnangul ei vastanud vangla kinnipidamistingimused nõuetele, sest Tallinna Vangla

kuuekohalistes kambrites on üldpinda kinnipeetava kohta 2,5 m2 või vähem. Kaebaja on seisukohal,

et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleb põrandapinnast maha arvata kambri mööbli ja

inventari alla jääv pind, mistõttu on kambris isiklikku pinda kinnipeetava kohta 1,5 m2. Kaebaja

märgib, et vangla vanemas osas, kus on erineva suurusega kambrid on samuti isiklik pind

kinnipeetava kohta alla 3 m2. Kaebaja osutab, et kuna vanemas osas asuvad tualetid väljaspool

kambrit ja üldkasutatavad, siis võib ajal kui üksused on lukustatud tualeti kasutamise ooteaeg olla

rohkem kui üks tund.

K. Roose viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohale, et kui kambri põrandapinda on ühe isiku

kohta vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab

iseenesest Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsiooni artikli 3 rikkumist.

Kaebaja osutab, et kõigile on ettenähtud ühetunnine jalutuskäik boksis, mille pind on vähem kui 15

m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega.

Tallinna Vangla kambrites tuleb riideid pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli seal pidevalt

niiske ja rõske. Paljudel seintel on hallitus, seega on kaebaja hinnangul ka vangla ventilatsioon

puudulik.

Kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele, vähene valgus

kurnas silmi.

Kaebaja märgib, et enda pesemiseks (isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks) oli Tallinna Vanglas

võimalus kord nädalas (20-minutit), seda olukorras, kus kambris on vaid külm vesi.

Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja on seisukohal, et kohus on K. Roose kaebuse menetlusse võtmisel osaliselt eksinud. K.

Roosel on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata osas, milles kaebaja taotleb mittevaralise kahju

hüvitamist seoses Tallinna Vangla kambrite halva valgustatuse, puuduliku ventilatsiooni, hallituse,

jalutusbokside ruumipuuduse, kinnipeetavate eluosakonnas öösel WC-sse saamise pikka ooteaja ja

väheste pesemisvõimalustega. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebus tuleb selles osas

jätta läbivaatamata.

6. Osas, milles kaebaja taotleb kahju hüvitamist seoses ebapiisava vaba põrandapinnaga Tallinna

Vangla kambrites, peab vastustaja kaebust põhjendamatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel

paiknes K. Roos Tallinna Vanglas ajavahemikul 20. juuni 2012 kuni 23. jaanuar 2013. Ajavahemikul

20. juuni 2012 kuni 5. detsember 2012 oli K. Roose vahistatu staatuses. Vastustaja märgib, et kaebaja

kohta tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 21. detsembril 2012, misjärel rakendati K. Roose suhtes

vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis Vanglasisekorra eeskirja (VSkE) § 8 lg-st

4 tulenevalt lukustatud kambris.

7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral.

VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad ka kinnipeetavale elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri.

Kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE (v.r) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris

ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri

sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale,

võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC.

Vastustaja osutab, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20. juuni

2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 vastuolu

Põhiseadusega.

Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest

(vastasseinte vahelisest kaugusest). Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et „põrandapind“ ei

tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise

aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind.

8. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale oli Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud VSkE (v.r) § 6

lõikest 6 tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind, millest ei ole maha arvestatud kambri

tualettruumi ja mööblialust pinda. Tualettruumi ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või

esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda.

EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris

ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga

asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse.

9. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks

mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Vastustaja osutab, et kaebaja ei ole esitanud vanglale

pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind

kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Vastustaja on seisukohal,

et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse

esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes

EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et

eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

Kohtu seisukoht

10. Vaidlust ei ole selles, et K. Roose viibis Tallinna Vanglas 20. juunist 2012 kuni 5. detsembrini

2012 vahistatu staatuses.

Vangistusseaduse (VangS) § 4 kohaselt on vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist

ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Vahistatut

hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib (VangS §

90 lg 3 ls 1). Kaebajale oli tagatud võimalus värskes õhus jalutamiseks 1 tund päevas.

Tallinna Vanglas viibimise ajal jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev kohtuotsus ja 21. detsember 2012

muutus tema staatus vahistatust kinnipeetavaks VangS § 2 tähenduses. Vastustaja on selgitanud (tl

26), et 21. detsembril 2012 paigutati kaebaja vastuvõtuosakonda vastavalt vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) § 8 lg-le 4. Seega ei olnud kaebajal õigust väljaspool kambrit liikumiseks, v.a ühe tunni

vältel päevas jalutuskäigul vabas õhus.

11. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 218 päeva. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole

kahtluse alla seadnud oli kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal paigutatud:

• 20. juunist 24. juunini 2012 kambrisse nr 457;

• 25. juunist 25. oktoobrini 2012 kambrisse nr 450;

• 26. oktoobrist 4. novembrini 2012 kambrisse nr 124;

• 5. novembrist 21. novembrini 2012 kambrisse nr 446;

• 22. novembrist 13. detsembrini 2012 kambrisse nr 457;

• 14. detsembrist 27. detsembrini 2012 kambrisse nr 329;

• 28. detsembrist 2012 kuni 23. jaanuarini 2013 kambrisse nr 128.

Kokkuvõtlikult iseloomustab kaebaja paigutamist Tallina Vanglas ja kaebaja kasutuses olnud isikliku

ruumi alljärgnev tabel.

kambri nr

päevi

kambris

kinnipeetavaid

kambris

kambri pindala

pind ühe isiku

kohta WC-ta

11,73

2,93

11,73

3,91

11,73

11,73

15,21

2,53

15,21

3,04

15,21

3,80

14,3

2,86

14,3

3,58

14,3

4,77

14,3

7,15

17,34

2,89

17,34

3,47

14,81

2,47

14,24

2,37

14,24

2,85

Täpsemad andmed K. Roose kinnipidamise ning temaga samas kambris viibinud isikute arvu osas

nähtuvad Tallinna Vangla kaebuse vastusele lisatud tabelist (tl 31-32).

12. Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et

see alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist. Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks

kambris asuva inventari pindala põrandapinna hulgast välja arvata või mitte.

13. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral.

14. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega,

mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS

§ 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine

ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h

kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art

3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel

tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku

vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK

asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui

põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline

olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist

Tallinna Vanglas, K. Roosega sarnastes tingimustes. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443,

leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud

etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3

rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise

kompensatsiooni.

15. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla

sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel

oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest

tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika

järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku

ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende

kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

16. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha

arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse

kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist

(Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale

põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades

ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Samas kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata

sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana.

Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs

Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna

hulgast.

17. Nendel asjaoludel lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana

otsuse punktis 20. toodud tabeli andmetest.

Vastavalt jäi K. Roose kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m2 kambris nr 457 viibimise ajal 24 päeva,

kambris nr 450 viibimise ajal 72 päeva, kambris nr 124 viibimise ajal 1 päev, kambris nr 446 viibimise

ajal 16 päeva, kambris nr 329 viibimise ajal 14 päeva ja kambris nr 128 viibimise ajal 27 päeva. Seega

jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika

kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus

olevateks, kokku 154 päeval. See on ca 70% kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise ajast.

18. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi EIK on pidanud kinnipeetava alla 3 m2 jäävat isiklikku ruumi

iseenesest EIÕK art-st 3 tulenevat piinamiskeeldu rikkuvaks, on EIK samuti leidnud, et isikliku ruumi

miinimumstandardi väheoluline ja lühiajaline rikkumine ei too kaasa riigi tegevus kvalifitseerimist

EIÕK rikkumisena ega rahalise hüvitise väljamõistmist isiku kasuks (vt Belyayev vs Venemaa (2013)

p 33.-36.).

Kohtu hinnangul käesolevas asjas sarnase olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja Tallinna Vanglas

viibimise ajal kinnipeetavate ümberpaigutamise tõttu kinnipeetavate arv kambris muutus ning

vastavalt muutus ka kaebaja arvestusliku isikliku ruumi suurus. Sel põhjusel vaheldusid ka samas

kambris viibimise ajal ajavahemikud, mil isikliku ruumi miinimummäära nõuet rikuti, perioodidega,

kus arvestuslik ruum ületas 3 m2. Miinimumnõuet rikkuvate päevade arv on siiski sedavõrd suur, et

rikkumist ei saa perioodide kumuleeruva mõju tõttu pidada lühiajaliseks.

19. Vastustaja väitel ei olnud kaebaja õiguste rikkumist võimalik vältida ka kaebaja

ümberpaigutamisega vanglasiseselt ega teise vanglasse, sest nii Tallinna Vanglal, kui teistel vanglatel

puudusid selleks vabad kohad. Samuti on vastustaja käesolevaks ajaks võtnud samme ülerahvastatuse

probleemi lahendamiseks. Lisaks ei saa hinnata tegevust õigusvastaselt süüliseks olukorras, kus nn

3m2 reegel selgus alles EIK lahenditest tagantjärele.

Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste

parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja

õiguste rikkumisel süüliselt.

Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi

majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi

arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada

seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK 10. septembri 2009 otsus, p

9).

20. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku

inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need,

mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest

nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses.

Isegi, kui EIK ei olnud enne 2013. aastat sõnaselgelt seadnud arvuliselt väljendatud isikliku ruumi

miinimumnõuet, mille rikkumine on kvalifitseeritav inimväärikust alandava kohtlemisena, siis on

EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, et nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja

jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks

vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, VÕS § 104 lg 4).

20. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale

Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 20. juunist 2012 kuni 23. jaanuarini 2013 isikliku ruumi

vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9

lg-le 1.

21. Kaebaja on taotlenud 3600 euro väljamõistmist vastustajalt (tl 6).

Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 154

päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2,

kusjuures kinnipidamise režiimi tõttu ei olnud kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda muul kui

tund aega päeva värskes õhus viibimise ajal ning vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi

puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise

vanglasse). Samuti peab kohus hüvitise määramisel silmas siseriiklikku kohtupraktikat

kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid,

mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku

ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks mõista kinnipidamisperioodi eest hüvitise 5 eurot päevas,

s.o kokku 770 eurot.

22. Kaebaja on viidanud ka muudele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes, leides, et

jalutusbokside põrandapind on liiga väike, ooteaeg tualeti kasutamiseks vanemas eluosakonnas on

ebamõislikult pikk, esineb hallitust, kambri ventilatsioon on puudulik, kambri valgustus ei vasta

vangistusseaduse § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele, ei ole tagatud piisavad pesemisvõimalused.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei ole nõudnud kahju hüvitamist kohtueelses menetluses

tuginedes sellele, et vanemas osakonnas ooteaeg WC-sse saamiseks pikk, kambrites on halb

valgustatus, puuduliku ventilatsioon, hallitus, jalutusboksid on liiga väikesed ja et talle ei ole tagatud

paremaid pesemisvõimalusi. 10. jaanuaril 2014 Tallinna Vangla direktorile esitatud kahju hüvitamise

taotlusest (tl 15) ja hüvitamis taotluse täiendusest (tl 18) nähtub, et kaebaja on seostanud endale kahju

tekkimist isikliku ruumi vähesuse ja sellest tingitud psüühiliste ja füüsiliste probleemidega. Eeltoodust

tulenevalt ei ole vastustaja saanud nendele väidetele tuginevale nõudele haldusmenetluses vastata.

Seega ei ole kaebaja selles osas läbinud kohtueelset menetlust VangS § 11 lg 8 kohaselt. Kuna kohus

ei ole otsustanud vähese liikumispinnaga jalutusbokside, niiske, rõske ja hallitava kambri, puuduliku

ventilatsiooni, nõuetele mittevastava valgustuse ja pesemistingimustega ning eluosakonnas WC-sse

saamise pikka ooteajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude menetlusse võtmist, siis

tagastab kohus kaebuse selles osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel.

23. Eeltoodu alusel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt K. Roose kasuks

Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 770 eurot. Vastavalt

kaebaja

taotlusele

(tl

1)

tuleb

hüvitis

kanda

Laila

Vatleri

arvelduskontole

nr

EE151010010123059015.

24. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

K. Roose on taotlenud tema nõustaja, MTÜ Auxilio, poolt valitud eksperdile M. Villemsile kaebuse

ja vastulause koostamise eest tasutud 70 euro menetluskuluna väljamõistmist vastustajalt.

Riigikohus on 27. jaanuari 2014 määruses asjas nr 3-3-1-84-13 (p 16) selgitanud, et nõustaja pädevus

halduskohtumenetluses piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal

selgituste andmisega. Kirjalikus menetluses nõustaja kasutamise võimalust seadustikud ette ei näe.

Samuti ei nähtu asja materjalidest, et M. Villems oleks kaebaja esindajana esitanud kohtule

menetlusdokumente. Seetõttu ei ole MTÜ Auxilio poolt kolmandale isikule tehtud väljamaksed

menetluskulu HKMS § 103 lg 1 p 1 tähenduses. Vastavalt ei saa seda kulu vastustajalt ka välja

mõista.

Kohus andis kaebajale menetlusabi vabastades ta riigilõivust kaebuse esitamisel. Vastustaja ei ole

esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja.

Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest poolte kasuks menetluskulusid välja ei

mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik