3-13-1119/41 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1119 Haldusasi MK kaebus Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega temale tekitatud 89 400 euro suuruse mittevaralise kahju ja 5 612 931,80 euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16. aprilli 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – MK Vastustaja – Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. aprilli 2014. a otsuse haldusasjas nr 3-13-1119 resolutsiooni punkt 3. Teha menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas haldusasjas nr 3-13-1119 uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt MK kasuks välja menetluskulud 45 (nelikümmend viis) eurot. Ülejäänud osas jätta MK menetluskulud esimese astme kohtus tema enda kanda. 3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 3. novembril 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-13-1119 2(6) kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MK viibis 13.11.2012 kuni 17.04.2013 vahistatuna Tallinna Vanglas (s.o kokku 156 päeva).

2. MK esitas 26.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes tema kinnipidamises ebapiisava suurusega kambrites, ning hüvitada temale sellega tekitatud 89 400 euro suurune mittevaraline kahju (s.o 576,77 eurot ühe päeva eest, lähtudes MKi juhitud ettevõtete finantsressurssidest) ja 5 612 931,80 euro suurune varaline kahju.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.04.2014 otsusega MKi kaebuse osaliselt ning tuvastas, et Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes MKi paigutamises kambritesse, mille põrandapindala (sh kambri sisutuse ja WC alla jääv põrandapind) oli väiksem kui 3 m2 iga vastavas kambris kinni peetud isiku kohta, oli vastuolus põhiseaduse §-st 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 3 tuleneva inimväärikust alandava kohtlemise keeluga ning seeläbi õigusvastane. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Lisaks mõistis halduskohus Tallinna Vanglalt MKi kasuks välja menetluskulud 250 eurot.

Varalise kahju tekkimist ei ole kaebaja korduvatele tähelepanu juhtimistele tõendanud ega isegi mõistlikult põhjendanud, milles väidetav varaline kahju seisnes. Kaebuses viidatud tsiviilasjad nr 2-12-22848, nr 2-13-865 ja nr 2-14-900 puudutavad erinevate äriühingute omavahelisi suhteid ega seondu kuidagi kaebaja isiklike varaliste õiguste ja kohustustega. Seetõttu jääb varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

Kaebaja hoidmine vahistatuna Tallinna Vangla kambrites, mille pindala ei olnud vähemalt 3 m2 iga kambrisse paigutatud isiku kohta, oli õigusvastane, ent arvestades kõnealuste kambrite tegelikku suurust ja muid kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas, samuti kaebaja kinnipidamise ajalist kestust, ei saanud eelnimetatud rikkumine põhjustada kaebajale selliseid üleelamisi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Tallinna Vanglas hoiti kaebajat valdava osa tema vahi all pidamise ajast (156-päevase perioodi kestel kokku 116 päeva) küll kambrites, kus oli seal viibinud isikute hulka arvestades liiga vähe ruumi ning sellisena olid kaebaja kinnipidamistingimused inimväärikust alandavad (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 19.12.2013 otsus asjas Tunis v. Eesti, avaldus nr 429/12). Samas ei olnud ruumi niivõrd vähe, et see oleks saanud põhjustada kaebajale sedavõrd suuri kannatusi, et oleks õigustatud nende eest rahalise hüvitise väljamõistmine. Kaebajale inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks on antud juhul kahju rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

Kambrid, kus kaebajat kinni peeti, olid tõepoolest väikesed ning ruumi oli neis üldjuhul vähem kui inimväärikus nõudnuks, kuid samas pole vaidlust, et kambris oli iga kinnipeetava

3-13-1119 3(6) jaoks olemas elementaarne eluks vajalik sisustus (voodid, laud, toolid, laekad isiklike esemete jaoks). Kambrite kõrgus oli piisav, kambrites oli aken ning elektrivalgustus, kambreid köeti. Ka 3 m2 suuruse pindalamiinimumi järgimise korral ei oleks kinni peetavate isikute heaolu või elukvaliteet kuigipalju erinenud ega taganuks see oluliselt enam privaatsust, mistõttu ei saa kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olla märkimisväärne. Lisaks on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada temale kannatusi või ebameeldivusi tavapärasest suuremal määral, vaid kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ja kaebaja õiguste riive vältimine ei olnud objektiivselt vangla võimuses. Nimetatud probleemi lahendamine on küll aeganõudev, kuid selleks on juba astutud asjakohaseid samme uute ja tänapäevastele nõuetele vastavate vanglate ehitamisega. Minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus kaebajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga (vahi all pidamine kriminaalmenetluse tagamiseks) ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Seetõttu ei ole kaebaja kasuks mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuid kohtuotsuse resolutiivosas tuleb tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus.

Kaebaja taotles varalise ja mittevaralise kahju eest kokku umbes 5,7 miljoni euro suuruse hüvitise väljamõistmist, kusjuures mittevaralise kahju eest taotletav hüvitis moodustas sellest 0,89 miljonit eurot (ligi 15%) ning ülejäänud nõude summa seondus varalise kahjuga, mille osas jäi kaebus täielikult rahuldamata. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 750 eurot. Kaebuse asjaolusid ja lahendust arvestades on põhjendatud menetluskuluks 250 eurot, mis vastab riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg-s 3 sätestatud riigilõivumäärale, mis kaebajal tulnuks tasuda, taotledes mittevaralise kahju eest õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Selline nõue tuleks lugeda käesoleva otsusega rahuldatuks, olenemata rahalise hüvitise kaebaja kasuks välja mõistmata jätmisest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, millega kohus mõistis Tallinna Vanglalt MKi kasuks välja menetluskulu 250 eurot, ning teha selles menetluskulude väljamõistmise osas asjas uus otsus, millega vähendada vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistetava menetluskulu suurust 112,50 euroni. MKi menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema enda kanda.

Halduskohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja mõistis seetõttu Tallinna Vanglalt MKi kasuks menetluskulu välja ebaproportsionaalses suuruses. MK esitas halduskohtule kaebuse 5 612 931,80 euro suuruse varalise kahju ja 89 400 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus jättis varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata ja rahuldas mittevaralise kahju hüvitamise nõude alternatiivselt vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis. Vaatamata sellele, et halduskohus leidis õigesti, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue moodustas kogunõudest ligi 15%, ei arvestanud halduskohus seda väljamõistetava menetluskulu suuruse kindlaksmääramisel, vaid lähtus selle asemel hoopis RLS § 571 lg-st 3. Kuivõrd viimatinimetatud säte reguleerib tasumisele kuuluva riigilõivu suurust üksnes olukorras, kus hüvitamiskaebuse esitamisel jäetakse nõutava hüvitise summa kaebuses märkimata ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, siis ei ole see praeguses vaidluses kohaldatav. Olukorras, kus halduskohus rahuldas MKi kaebuse ligikaudu 15% ulatuses taotletud hüvitise suurusest, tulnuks HKMS § 108 lg 2 kohaselt ka kaebaja poolt tasutud riigilõiv mõista Tallinna Vanglalt välja samas proportsioonis ehk 15% kaebaja poolt tasutud 750 eurost, mis teeb väljamõistetavaks summaks 112,50 eurot.

3-13-1119 4(6) 5. MK ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuivõrd vastustaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsust üksnes selle resolutsiooni p-ga 3 menetluskulude väljamõistmise taotluse lahendamist puudutavas osas, siis on halduskohtu otsus resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas HKMS § 176 lg-st 2 tulenevalt jõustunud ning ringkonnakohus nendega seonduvat ei käsitle.

7. Ringkonnakohus juhib esmalt tähelepanu, et halduskohus on otsuse p-s 38 ilmselgelt ekslikult märkinud, et MKi taotletud hüvitis mittevaralise kahju eest oli 0,89 miljonit eurot ja see moodustas ligikaudu 5,7 miljoni euro suurusest kogunõudest umbes 15%. Sellest tulenevalt on ka Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses lähtutud ekslikust seisukohast, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue moodustas kogunõudest 15%. Tegelikkuses on 89 400 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osakaal kaebuses sisalduvast 5 702 331,80 euro suurusest kogunõudest vaid 1,57%. Seetõttu tuleks nimetatud proportsioonist lähtudes mõista kaebaja poolt tasutud 750 euro suurusest riigilõivust Tallinna Vanglalt MKi kasuks välja üksnes 11,78 eurot (s.o 750 × 0,0157 = 11,775). Kuivõrd Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses esitatud taotlus vähendada uue otsusega kaebaja kasuks väljamõistetava menetluskulu suurust 112,50 euroni tugineb halduskohtu eksimusele nõuete osakaalu määratlemisel, on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse taotlust tuleb koostoimes selle põhjendustega tõlgendada selliselt, et apellant soovib menetluskulude jagamist proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega vastavalt HKMS § 108 lg-le 2. Sellest tulenevalt ei loe ringkonnakohus ennast seotuks apellandi taotlusega vähendada halduskohtu otsusega kaebaja kasuks välja mõistetud rahasumma suurust üksnes 112,50 euroni.

8. Käesoleval juhul ei saa olla vaidlust selles, et MK taotles kaebuses ja selle täpsustustes nii varalise kui ka mittevaralise kahju osas konkreetses summas määratud hüvitiste väljamõistmist ning tema eest tasus R OÜ 26.05.2013 maksekorraldusega nr 270 (tl 14) riigilõivu 750 eurot. Seejuures määratles kaebaja juba halduskohtule 26.05.2013 esitatud esmases kaebuses temale tekitatud mittevaralise kahju suurusena 89 400 eurot (tl 3-5) ja tasus sellelt RLS § 571 lg 2 nõuetele vastava riigilõivu. MK täiendas 14.06.2013 kaebust 5 612 931,80 euro suuruse varalise kahju hüvitamise nõudega (tl 22 ja pöördel) ning kuivõrd kaebaja oli juba varasemalt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ülemmääras, puudus vajadus täiendava riigilõivu maksmiseks vastavalt HKMS § 104 lg-le 4. Olukorras, kus kaebaja ei ole ühegi kahju liigi puhul jätnud nõutava hüvitise summat märkimata, nõustub ringkonnakohus apellandiga, et halduskohtu juhindumine RLS § 571 lg-st 3 ei ole käesolevas vaidluses asjakohane.

9. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Hüvitamiskaebuse rahuldamise ulatuse ja sellest juhindudes menetluskulude jagamise proportsiooni määratlemisel tuleb lähtuda kaebaja poolt taotletud ja kohtu poolt välja mõistetud summade võrdlusest. Rahanõuete puhul tähendab menetluskulude jagamine proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega menetluskulude jagamist vastavalt teiselt poolelt väljamõistetava summa suurusele võrreldes nõutud summaga (vt Riigikohtu 03.03.2014 otsus nr 3-3-1-64-13, p 51; 26.03.2014 otsus nr 3-3-1-7-14, p 18).

10. Halduskohtu otsuse p-st 38 võib järeldada, et kohus pidas vaidluse olemust ja menetluse lõpptulemust (kaebaja inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamine ja mittevaralise nõude

3-13-1119 5(6) osas kaebuse sisuline rahuldamine) arvestades õiglaseks jagada menetluskulud teisiti kui HKMS § 108 lg-s 2 ette nähtud või käsitles Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet iseseisva taotlusena, mis õigustaks vastustajalt menetluskulude väljamõistmist kolmandiku ulatuses.

11. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks käsitleda hüvitamiskaebuse lahendamisel avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist kui kahju hüvitamise nõude rahuldamise ühe eelduse kontrollimist eraldiseisva nõudena isegi juhul, kui kohus kaebuse küll rahuldab, kuid peab kaebaja rikutud õiguste kaitseks rahalise hüvitise väljamõistmise asemel piisavaks õigusi rikkuva tegevuse õigusvastasuse tuvastamist (nt Riigikohtu 11.12.2012 otsus nr 3-3-1- 75-11, p 24; 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06, p 22). Seega ei anna kohtuotsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine alust jagada menetluskulusid HKMS § 108 lg- s 2 sätestatust erinevalt.

12. HKMS § 41 lg 5 kohaselt juhul, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasuse. Sellisel juhul tuleb hüvitamiskaebus lugeda rahuldatuks osaliselt (nt Riigikohtu 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 46; 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-80- 09, p-d 12 ja 14; 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06, p 14), kuid senises kohtupraktikas on menetluskulud sellele vaatamata jäetud täies ulatuses vastustaja kanda, sest mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on täidetud ja hüvitis jääb välja mõistmata vaid õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu (vt Riigikohtu 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p-d 49 ja 50). Seega tuleks praegusel juhul mõista Tallinna Vanglalt MKi kasuks välja 1,57% tasutud riigilõivust ehk 11,78 eurot, vaatamata asjaolule, et halduskohus jättis kaebuses taotletud hüvitise tervikuna välja mõistmata.

13. HKMS § 108 lg-st 11 tulenevalt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ehkki HKMS § 108 lg 11 annab formaalselt aluse üksnes poolte kulude nende endi kanda jätmiseks, mitte vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmiseks, on Riigikohus pidanud võimalikuks arvestada selles esitatud põhimõtet ka kaebuse osalise rahuldamise puhul menetluskulude jaotuse proportsiooni kindlaksmääramisel (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 30).

Kuivõrd HKMS § 108 lg-s 2 sätestatud proportsioonist lähtudes tuleks käesoleval juhul vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud välja mõista isegi halduskohtusse pöördumisel nõutavast minimaalsest riigilõivust (15 eurot) väiksemas ulatuses, viiks see ringkonnakohtu hinnangul ilmselt ebaõiglasele tulemusele HKMS § 108 lg 11 tähenduses. Ringkonnakohus peab õiglaseks mõista kaebaja poolt tasutud riigilõiv vastustajalt välja ulatuses, milles kaebajal oleks tulnud riigilõivu tasuda, taotledes mittevaralise kahju hüvitamist ligikaudselt mõistlikus summas. Halduskohtu poolt väljamõistetud 250 euro suurusele riigilõivule vastab ca 8333,33 euro suuruse kahju hüvitamise nõudega kohtusse pöördumine.

Pidades silmas kaebaja poolt viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu 19.12.2013 otsust asjas Tunis v. Eesti, milles mõisteti kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest riigilt välja hüvitis 10 000 eurot, ning arvestades täiendavalt nõuetest väiksema pindalaga kambris viibimise kestust (T. Tunise puhul 1008 päeva, MKi puhul 116 päeva) ja isiku õiguste riive kumulatiivset mõju, leiab ringkonnakohus, et kaebajal ei olnud ratsionaalselt põhjust taotleda temale ebapiisava suurusega kambris kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 1500 eurost suuremas summas. Sellest lähtudes olnuks RLS § 571 lg-st 2 tulenevalt

3-13-1119 6(6) põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja menetluskulud välja 45 euro ulatuses (s.o 1500 × 0,03 = 45) ning halduskohtu poolt välja mõistetud 250 eurot tuleb pidada ülemääraseks.

14. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 16.04.2014 otsust muuta menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas (kohtuotsuse resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus teeb vastavas osas ise uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt MKi kasuks välja menetluskulud 45 euro ulatuses, jättes ülejäänud osas kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tallinna Vangla kui riigiasutus on apellatsioonkaebuse esitamisel olnud riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (HKMS § 15 lg 2 ja § 104 lg 10) ning menetlusosalised ei ole ringkonnakohtule esitanud andmeid ka muude menetluskulude kandmise kohta. Seetõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets