3-13-1515/81 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1515 Haldusasi JS kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – JS Vastustaja – Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla ja JS apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla ja JS apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1515 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 3. novembril 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-13-1515 2(6) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kinnipeetav JS esitas 09.05.2013 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude, milles taotles 2500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. Tallinna Vangla jättis 18.07.2013 vastusega nr 5-18/16338-4 JSi taotluse rahuldamata. 2. JS esitas 15.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot seoses sellega, et Tallinna Vanglas kirjavahetuse eest vastutav ametnik andis 08.04.2013 kaebaja nimele advokaadi poolt saadetud kirja kolmandale isikule (kambrikaaslasele), kes andis kaebaja eest kirja kättesaamise kohta allkirja. Kaebaja ise viibis samal ajal eesti keele tunnis. Hiljem kirjade eest vastutav naisametnik kambri juurde tagasi ei tulnud. Kaebaja 08.04.2013 kirja ei näinudki, kuna keegi tema kambrikaaslastest kambris nr 210 hävitas selle. Rikutud on vangistusseaduse (VangS) § 29 lg-t 4, Tallinna Vangla kodukorra p 15.1.1 ja põhiseaduse (PS) § 43. 3. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja kahjunõude menetlemisel leidis tuvastamist, et 08.04.2013 saabus JSile kiri advokaat Andres Lusmägilt. Kinnitust leidis seegi, et 08.04.2013 kell 13.00–14.30 viibis kaebaja eesti keele kursustel. Kaebaja oli 08.04.2013 paigutatud Tallinna Vangla esimese üksuse sektsiooni 1-3, milles kirjade üleandmine toimub Tallinna Vangla kodukorra p 1.1 kohaselt ajavahemikul 13.05–14.30. Seega viibis kaebaja 08.04.2013 päevakavajärgsel kirjade jagamise ajal eesti keele kursustel. Samas antakse ametlikke kirju üle ka päevakava väliselt, näiteks kinnipeetava koolist saabumisel. Kaebaja kirjavahetusekaardi järgi andis temale 08.04.2013 advokaadilt saabunud kirja üle valvur RT ning kaardilt nähtub lisaks kaebaja allkiri advokaadilt saabunud kirja kättesaamise kohta. Ametnik selgitas 17.07.2013 e-kirjas, et ta on JSile saabunud kirjad andnud kinnipeetavale alati üle isiklikult ning on välistatud, et ta võis kirja anda JSi kambrikaaslasele. JSile 08.04.2013 advokaadilt saabunud kirja kambrikaaslasele üleandmine on tõendamata. Ametnik ei ole rikkunud seadust, takistanud kaebaja suhtlemist advokaadiga ega võtnud kirjavahetusekaardile võõrast allkirja. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit temale väidetavalt tekkinud kahju kohta ega põhjendanud, miks ta peab kohaseks hüvitiseks 2500 eurot. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kaebajat olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud kui väidetava kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vangistuse tingimustes ei täida rahaline hüvitis oma eesmärki. Mittevaralise kahju hüvitamine on põhjendatud, kui avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita, mistõttu ei ole kaebuse esitajale kahju tekkinud. 4. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.01.2014 otsusega JSi kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise summas 100 eurot. Poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas väidetav õigusvastane toiming (kaebajale advokaadi poolt adresseeritud kirja üleandmine JSi kambrikaaslasele RG-le) üldse 08.04.2013 aset leidis. Vastustaja on seisukohal, et kiri anti sel kuupäeval nõuetekohaselt üle JSile isiklikult. Asjas kogutud tõendid kogumis kinnitavad, et kiri anti üle kaebaja kambrikaaslasele. Vaidlus puudub selles, et kirjavahetuse laialijagamine kinnipeetavatele toimub ajavahemikul 13.00–14.00 ning 08.04.2013 viibis JS nimetatud ajal eesti keele tunnis. Kaebaja kirjavahetuse kaardilt nähtuvalt on 08.04.2013 advokaadilt saabunud kirja vastuvõtmist keegi samal päeval allkirjaga kinnitanud. RG on 28.08.2013 kirjas JSile võtnud omaks, et võttis 08.04.2013 JSile adresseeritud kirja enda kätte ajal, mil kaebaja viibis kursustel. Enda sõnul pani RG kirja alguses JSi voodi peale, kuid siis nägi, et see on avatud ning lasi seejärel kirja WC-st alla, kuna ei soovinud konflikti JSiga. Kuna kohtumenetluse ajaks oli RG juba Eestist välja saadetud, ei õnnestunud kohtul teda tunnistajana üle kuulata. JSi ja RGi kambrikaaslane AR mäletab nii oma kirjaliku tunnistuse

3-13-1515 3(6) kui ka kohtuistungil antud ütluste kohaselt, kuidas aprillis 2013 võttis RG vastu JSile adresseeritud kirja, sest kaebaja oli eesti keele tunnis. Tunnistaja mäletab seda, sest RG lasi kirja WC-st alla, kuna tema läbisaamine JSiga ei olnud hea. AR ütluste järgi on Tallinna Vanglas tavaline praktika, et ametnik ei tuvastagi isikut, kellele ta peab kirja üle andma ning AR on ka ise võtnud vastu umbes 50 kirja, mis on olnud adresseeritud teistele isikutele. Kinnipeetavatele 08.04.2013 kirju jaganud vanglaametnik RT ütluste kohaselt oli ta vanglas selleks ajaks kõnealust tööd teinud umbes neli kuud ning kõiki kinnipeetavaid veel nägupidi ei tundnud. Tunnistaja selgitas, et kirja vastu võttev kinnipeetav tuvastatakse nimesildi järgi, mille isik peab esitama kambri luugi juures, kui talle kiri üle antakse. RT ei välistanud täielikult võimalust, et kambri luugi juurde tuli RG ja esitles ennast JS-na, võttes kirja vastu ja kirjutades ka allkirja kirjavahetuskaardile. Tunnistaja möönis, et mõnikord võib esineda situatsioone, kus kinnipeetava nimesilti kirja üleandmisel ei kontrollita. Kaebaja väiteid kinnitab ka varasem sarnane praktika. Haldusasjas nr 3-13-1262 on vangla võtnud omaks, et 12.04.2013 (s.o käesoleva asjaga võrreldes 4 päeva hiljem) anti JS-le Riigikohtust saadetud kiri üle RG-le, kes andis selle kohta JS-i kirjavahetuse kaardile allkirja. Kirjavahetuse kaardi vaatlemisel ei saa välistada, et 08.04.2013 advokaadilt saabunud kirja ja 12.04.2013 Riigikohtust saabunud kirja on võtnud vastu ja allkirjastanud sama isik. Kaudselt tõendab kaebaja väiteid ka asjaolu, et vangla ei säilitanud kaebaja poolt taotletud videosalvestist, kuigi see oli võimalik ja kaebaja seda vanglalt taotles. Asja materjalidest nähtuvalt esitas JS 19.07.2013 vanglale taotluse, et säilitataks 08.04.2013 kambri nr 210 piirkonna videosalvestus ajavahemikus kell 12.00–17.00. Vangla selgituste kohaselt on videosalvestistest võimalik teha väljavõtteid 20 minuti kaupa ning väljavõtte tegemine viie tunni pikkusest videosalvestisest on aeganõudev ja mahukas töö. Pärast vestlust vanglaametnikuga täpsustas JS taotluses märgitud ajavahemikku, lühendades seda kella 14.00- ni. Vangla ei ole väitnud, et videosalvestisest väljavõtte tegemine oleks olnud võimatu või salvestist polnuks taotluse esitamise hetkel enam olemas. Seejuures vangla teadis, milleks JS väljavõtet taotleb (see oli taotluses märgitud) ning vanglal olnuks võimalik vaadata kaebaja poolt taotletud periood videosalvestiselt läbi ja säilitada üksnes episood, mis kaebajat huvitas ning pidanuks huvitama ka vanglat (hetk, mil RT andis vangla poolt väidetuna kaebajale isiklikult üle talle adresseeritud kirja pärast seda, kui kaebaja naases eesti keele tunnist). Vangla enda väiteid kinnitama pidanud videosalvestuse hävitamine räägib selle kasuks, et vastavat episoodi (kirja kaebajale üleandmist kirjavahetuse jagamise välisel ajal) ei toimunudki. Asjas puudub usaldusväärne tõend selle kohta (vanglaametniku vastavasisuline kinnitus on ebalev), et kaebajale oleks 08.04.2013 antud advokaadi kiri üle isiklikult pärast kella 14.00. Vangla ei ole selle kohta tõendit (videosalvestist) esitanud, kuigi see oli vaidluse tekkides väidetavalt võimalik. HKMS § 59 lg-d 1 ja 4 arvestades on tõendamata vangla väide, et advokaadi kiri anti kaebajale üle isiklikult. Tuleb asuda seisukohale, et 08.04.2013 andis vanglaametnik advokaadi poolt JS-le adresseeritud kirja üle viimase kambrikaaslasele RG-le. Kirja üleandmine adressaadi kambrikaaslasele on õigusvastane ja selline toiming rikub sõnumi saladust PS § 43 tähenduses. Vangla sisekorraeeskirja § 50 lg 2 sätestab, et VangS § 29 lg-s 4 ja §-s 107 sätestatud isikutelt ja ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. Ka Tallinna Vangla kodukorra p 15.1.1 kohaselt annab kinnipeetavale saadetud kirjad kirjavahetuse eest vastutav vanglatöötaja üle allkirja vastu. Vangla seda nõuet kaebaja suhtes ei täitnud ning tulenevalt vangla enda tegevusest ei ole enam võimalik tõendada, kas vastustaja avas ja luges kaebajale tulnud kirja eelnevalt läbi või mitte. Sellise tegevusega on vangla rikkunud kaebaja suhtes PS § 43. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-st 1 tulenevalt kehtib eeldus, et kaebajal on tekkinud mittevaraline kahju, sest rikutud on sõnumi saladust. Jättes eeskirja kohaselt kirja vastu võtma

3-13-1515 4(6) tulnud isiku nimesildi järgi tuvastamata, käitus kirja kaebaja kambrikaaslasele üle andnud vanglaametnik hooletult. VangS § 46 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval kohustus kanda riietusel nimesilti ja kuigi kiri anti väidetavalt üle läbi kambriluugi, mil nimesildi kontrollimine võis olla raskendatud, ei olnud see võimatu. Seega pidi kirja üleandja kontrollima, kas kirja vastuvõtja on J.S, kuid jättis selle nõuetekohaselt tegemata. Advokaadi poolt saadetud kirja kolmandale isikule üleandmist ja selle hävitamist viimase poolt ei saa pidada väheoluliseks riiveks. Kaebuse asjaolude pinnalt võib asuda järeldusele, et vangla poolt süstemaatiline sõnumi saladuse rikkumine võis kaebajale põhjustada frustratsiooni. Haldusasjades nr 3-13- 1262 ja nr 3-13-641 on leidnud samuti tuvastamist JS sõnumi saladuse rikkumine vangla poolt ning mittevaralise kahju hüvitamise eelduste täitmine, kuid kohus on neis asjades pidanud piisavaks hüvitiseks vangla vabandamist. Haldusasjas nr 3-12-156 tuvastati advokaadist esindajalt saabunud kirja vangla poolse avamise õigusvastasus. Situatsioon, kus vangla rikub korduvalt kinnipeetava põhiseaduslikku õigust ning hiljem vabandab, kuid rikub seda õigust uuesti, võib kaebajas tekitada alanduse ja jõuetuse tunnet. Samas ei ole kaebaja kirjeldanud ega tõendanud selliste kannatuste üleelamist, mida tuleks kompenseerida 2500 euro maksmisega. Vangla tegevus võis tekitada kaebajas mõneajalist nördimust ning pettumust, kuid mitte püsivat tervisekahjustust või hingelist traumat. Arvestades vastustaja rikkumise korduvust, ei ole vabandamine enam kohaseks hüvitiseks. Kaebaja ei ole täpsustanud, et tegemist oli sellise kirjaga, mille mitte kättesaamine teda kuidagi eriliselt puudutas või kompromiteeris või selle tulemusel jäi toimumata midagi olulist. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Antud asjas on põhjendatud kahju hüvitamine summas 100 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Kohus on meelevaldselt leidnud, et videosalvestise mittesäilitamine tõendab kaudselt kaebaja väiteid. JSi 19.07.2013 pöördumises nr 5-8/13/24594-1 paluti salvestada videokaamera salvestus põhjendusega, et see on vajalik kohtule tõendina esitamiseks. Seega ei ole kaebaja teda huvitanud intsidenti täpsustanud ega ka kohtule väitnud, et oleks temaga vestelnud vanglaametnikule selgitanud, mis teda konkreetselt huvitab (s.o kirja üleandmise hetk). Arvestades Tallinna Vangla kinnipeetavate arvu ja vangla teenistujate hulka, samuti asjaolu, et videosalvestistest teeb väljavõtteid järelevalveosakond, ei ole mõeldav, et kõik teenistujad oleksid kõigi kinnipeetavate võimalike probleemidega kursis. JS taotlust lahendanud ametnik ei osanud vastavasisulise selgituseta säilitada videosalvestist kirja üleandmise hetkest. Vangla ei ole mitte ühtegi videosalvestist hävitanud, vaid videosalvestiste mahu tõttu salvestuvad need üksnes aja jooksul üle. Käesolevas asjas on vaidlusaluse kirja kaebajale üleandmine usaldusväärselt tõendatud. Kuigi vanglaametnik võis tunnistust andes olla ebalev, ei tähenda see, et kirja üleandmine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Ametniku ebakindlusest tunnistuse andmisel ei saa tuletada tema ütluste ebatõesust. RT ei ole distsiplinaarkorras karistatud ning JS kaebus on vanglale teadaolevalt ainus intsident, mis on seotud nimetatud vanglaametniku poolse väidetava rikkumisega. Isegi juhul, kui kirja JS-le üleandmine ei ole kohtu hinnangul piisavalt tõendatud, ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis õigustaks 100 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Kahjuhüvitise määramisel ei saa arvestada rikkumise võimalikku korduvust, sest sellisel juhul ei oleks enam tegemist kahju hüvitamisega, vaid vangla karistamisega. 6. JS vaidleb kirjalikus vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata.

3-13-1515 5(6) 7. JS palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus jäi rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täielikult. Kaebaja taotletud 2500 eurot on põhjendatud ja õiglane hüvitis. Kaebaja pöördus pärast intsidenti psühhiaatri poole ja talle määrati ravi, millest selgelt nähtub tema närvide rikkumine. Advokaadi kirja mittekättesaamise tõttu jäi kaebaja ilma võimalusest esitada kohtule oma seisukohad asjas nr 2- 11-2399, sest kirjas oli antud 10-päevane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ja seisukohtade esitamiseks. See võis mõjutada kohtuasja nr 2-11-2399 lahendamise tulemust. Sõnumi saladuse põhimõtte rikkumist on Euroopa Inimõiguste Kohus käsitlenud mitmetes lahendites ja mõistnud välja ka kahjuhüvitisi. 8. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses JS apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Sõnumi saladuse rikkumist ei ole antud juhul aset leidnud ja isegi 100 euro suuruse hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu. Kui ka lähtuda kohtu arvamusest, et kirja üleandmine JS-le ei ole tõendatud, ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Rahalise hüvitise väljamõistmine saaks olla põhjendatud üksnes juhul, kui on tõendatud, et sõnumi saladuse rikkumine on aset leidnud ning isikule on sellega kaasnenud mingisugused tagajärjed ja hingelised kannatused. Praeguses asjas on halduskohus mõistnud kaebajale hüvitise välja üksnes vangla analoogse rikkumise korduvusest lähtudes, mitte seetõttu, et vangla õigusvastase tegevusega sõnumi saladuse rikkumisel oleks kaasnenud JS põhiõiguste intensiivne riive, mistõttu muud hüvitise vormid kõne alla ei tule ja kahju tuleb igal juhul kompenseerida rahas. Vastustaja on kohtumenetluses esitanud tõendid, et JS sõnumi saladuse rikkumist ei ole aset leidnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. 10. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et Tallinna Vangla ei ole tõendanud vaidlusaluse kirja nõuetekohast kättetoimetamist JS-le. Sisuliselt tugineb vangla üksnes valvur RT kinnitusele, et 08.04.2013 kiri väljastati allkirja vastu just kaebajale. Samas ei ole vaidlust selles, et kirja üleandmine ei saanud toimuda Tallinna Vangla kodukorras selleks ettenähtud ajal, sest JS viibis sel ajal eesti keele kursustel. Järelikult saanuks kirja kättetoimetamine toimuda üksnes graafikuväliselt ning vastav seik pidanuks vanglaametnikul olema paremini meeles. RT aga ei mäleta konkreetse kirja üleandmise asjaolusid ega välistanud kohtuistungil täielikult võimalust, et võis kirja üle anda hoopis JS kambrikaaslasele RG-le. Kirja üleandmise täpset aega ei ole õnnestunud välja selgitada, sest kambri nr 210 piirkonna videosalvestis 08.04.2013 kohta ei ole Tallinna Vanglal säilinud. Vaatamata JS 19.07.2013 taotlusele ei ole vastustaja säilitanud tõendit, mis võinuks kinnitada tema väidete õigsust. Kaebaja võimalused negatiivset asjaolu (kirja mittesaamist) tõendada on piiratud (vt Riigikohtu 29.05.2012 otsus nr 3-2-1-64-12, p 16; 21.12.2007 otsus nr 3-2-1-123-07, p 15). Seejuures ei saa vangla videosalvestiste mittesäilitamist õigustada asjaoluga, et JS märkis pöördumises salvestise säilitamise vajaduse üksnes üldsõnaliselt, sest järelevalveosakonna ametnik, kes kaebajaga sellel teemal vestles, oleks pidanud vajaduse korral omal initsiatiivil nõudma taotluse täpsustamist ja konkreetse sündmuse väljatoomist, mida kinnipeetav soovib salvestisega tõendada. Vangla ei ole väitnud, et JS pöördumise hetkeks olnuksid 08.04.2013 sündmused juba üle salvestunud.

3-13-1515 6(6) 11. Olukorras, kus Tallinna Vangla on haldusasjas nr 3-13-1262 tunnistanud JS-le 12.04.2013 saadetud kirja osas, et see väljastati allkirja vastu tema kambrikaaslasele RG-le, ei ole vastustaja usutavalt kummutanud AR väidet, et kirjade kättetoimetamine kambrikaaslastele oli praktikas levinud ning ei saa välistada, et see võis nii toimuda ka praegusel juhul, mille vahele haldusasjas nr 3-13-1262 kajastatud sündmusega jäid vaid mõned päevad. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et vastustaja tegevus oli õigusvastane, sest tõendamist ei ole leidnud, et kaebajale oleks advokaadilt saabunud kiri kätte toimetatud isiklikult allkirja vastu, nagu seda nõuavad justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 50 lg-d 1 ja 2 ning Tallinna Vangla kodukorra p 15.1.1, mistõttu on rikutud JSi PS §-s 43 sätestatud põhiõigust sõnumi saladusele. 12. RVastS § 9 lg 1 eeldab, et sõnumi saladuse rikkumisega kaasneb isikule mittevaralise kahju tekkimine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega haldusorgani süü (hooletus) ja kaebaja õiguste rikkumise raskuse hindamisel. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et olukorras, kus Tallinna Vangla poolt on kaebaja suhtes sarnaseid üleastumisi esinenud juba varasemalt, ei piisa enam vabandamisest, vaid põhjendatud on määrata kahjuhüvitis. Tegemist ei ole vastustaja karistamisega, vaid RVastS § 9 lg-st 2 tuleneva kohtu kohustusega kaaluda mittevaralise kahju hüvitamisel õigusrikkumise raskust ning süü vormi ja selle raskust. Asjaolu, et kaebaja on pidanud samalaadseid õigusrikkumisi vastustaja poolt taluma ka varem, suurendab nii vastustaja tegevuse etteheidetavuse määra kui ka kaebaja kannatuste intensiivsust (arvestades rikkumiste kumulatiivset mõju) ning õigustab kannatanu kasuks rahalise hüvitise väljamõistmist. 13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu argumentidega ka kahjuhüvitise suuruse (100 eurot) osas. Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt väljamõistetud hüvitiste suurusi ei ole võimalik riigisisesesse õigusesse automaatselt üle kanda. JS on apellatsioonkaebuses viidanud, et tal jäid kirja mittekättesaamise tõttu esitamata täiendavad seisukohad tsiviilasjas nr 2-11-2399. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Tallinna Ringkonnakohus 03.04.2013 määrusega nr 2-11-2399 tõepoolest andnud JSile tähtaja 25.03.2013 venekeelse avalduse (apellatsioonkaebuse täiendused) eesti keelde tõlkimiseks, kuid et ringkonnakohus võttis 17.04.2013 määrusega JS apellatsioonkaebuse menetlusse, pole see takistanud tal esitamast vajalikke täpsustusi hilisemas menetluses. 14. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad Tallinna Vangla ja JS apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.01.2014 otsus muutmata. 15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et JS on käesolevas asjas olnud riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Samuti puudus Tallinna Vanglal HKMS § 15 lg 2 ja § 104 lg 10 järgi kohustus tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud apellatsioonimenetluses HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets