3-12-1321/53 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1321 Haldusasi A.B. kaebus Politseija Piirivalveameti 14. juuni 2012. a otsuse nr 15.3-3/439-1 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.B. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.B. Vastustaja Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON

1. Jätta A.B. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2012. a otsus muutmata.

2. Võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisana esitatud Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse nõuniku

6. detsembri 2012. a vastus nr 11-7/10197 kaebaja 16. novembri 2012. a selgitustaotlusele.

3. A.B. menetluskulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega

3. november 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) 14. juuni 2012. a otsusega nr 15.3-3/439-1 tunnistati A.B. pikaajalise elaniku elamisluba nr EL103917222 välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks alates 14. juunist 2012.

2. A.B. esitas hiljem täiendatud kaebuse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt:

2.1. Vaidlusalune otsus põhineb moonutatud informatsioonil kaebaja vanglast vabanemise järgsel elul. Vangistust kandes on kaebaja teinud kõik, et elada seaduskuulekat elu. Samuti on otsuses moonutatud kaebaja toimepandud süütegudega seonduvaid asjaolusid.

2.2. Kaebaja hoiab telefoni teel suheldes kontakti nii enda laste kui ka emaga. Nad on kaebajat ka vanglas külastamas käinud. Pärast vanglast vabanemist hakkab kaebaja ema juures elama.

3. Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2012. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:

3.1. Kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud varavastaste, avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastaste ning raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Kaebaja viibib kinnipidamisasutuses, kus ta kannab 20-aastast vanglakaristust, mis lõppeb

11. septembril 2022. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

3.2. Kaebaja on sündinud Venemaal, tegemist on määratlemata kodakondsusega isikuga. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel on arvesse võetud kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Ohuna avalikule korrale ja julgeolekule loetakse kaebaja korduvat kriminaalkorras karistamist raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest.

3.3. Tartu Vangla on kaebaja iseloomustuses märkinud, et ta on ohtlik nii avalikkusele kui ka vangla sootsiumile. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel võeti arvesse kaebaja Eestis elamise kestust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebaja ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga. Nimetatud kriteeriumide suhtes tehtud järelduste osas nõustus halduskohus vastustajaga ega pidanud neid vajalikuks korrata. Halduskohus leidis, et kaebaja on ohtlik avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles kaebaja sidemed Eestiga.

3.4. Riigikohtu halduskolleegium on 4. aprilli 2003. a otsuses leidnud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud järelduseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule ja riik on õigustatud ja kohustatud rakendama täiendavaid piiranguid. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus.

3.5. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 11 kohaselt peab õiguste ja vabaduste piiramine olema proportsionaalne. PS § 26 sätestab perekonnaja eraelu puutumatuse, kuid see õigus ei ole absoluutne. Otsuse tegemisel võttis vastustaja arvesse kaebaja pereelu puudutavat. Kaebaja on lahutatud, tal elab Eestis täiskasvanud tütar ja alaealised tütar ja poeg, samuti ema. Vanglas viibides on kaebaja suhelnud lähedastega võimaluse korral. Tema perekondlikud sidemed Eestis on nõrgad objektiivsetel põhjustel. Sidemete säilitamist ei takista kuni karistuse kandmise tähtaja lõpuni miski, ka mitte pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine.

3.6. Kaebaja ei ela Eestis perekonnaelu põhiseaduse ega ka välismaalaste seaduse tähenduses. Perekonnaeluks ei loeta suhet täiskasvanud laste ja vanemate ning alaealiste laste ja vanemate vahel, kui ei ole tuvastatud täiendavaid sõltuvuselemente ja kui puudub erakorraline sõltuvussuhe. Selleks, et elamisloa kehtetuks tunnistamine rikuks õigust perekonnaelule, peab esinema vahetu seos elamisloa kehtetuks tunnistamise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kaebaja ei ole abielus, kokkusaamisi vanglas laste ja emaga ei saa käsitleda täisväärtusliku perekonnaeluna ja seega on kaebaja perekonnaelu riive minimaalne.

3.7. Elamisloa tühistamisel säilib kaebajal võimalus taotleda vabanemisel uuesti elamisluba. VMS § 43 lg 3 kohaselt Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus on käesoleva paragrahvi lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Samuti säilib kaebajal võimalus taotleda ennetähtaegset vabanemist. Kaebajal on võimalik oma põhiõigusi realiseerida tähtajalise elamisloa alusel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. A.B. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Kaebaja on nõus sellega, et teda on korduvalt karistatud varavastaste kuritegude, avaliku korra rikkumise ja samuti raskete isikuvastaste kuritegude eest, kuid ta ei leia, et tema karistatus kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebaja ei ole toime pannud riigivastaseid ega avaliku julgeoleku vastu suunatud kuritegusid, mille koosseisud on ära toodud vastavalt karistusseadustiku (KarS) 15. peatükis ja 16. peatüki 1. jaos.

4.2. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS v.r) §-de 71–73 kohaselt ei kujuta inimene ohtu riigi julgeolekule. Samuti ei tulene seda ka PS § 12 lg-st 2.

5. PPA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt:

5.1. PPA otsus on kaalutletud, proportsionaalne ja õiguspärane. PPA otsuse kohaselt ohustab kaebaja nii avalikku korda kui ka Eesti riigi julgeolekut seeläbi, et kaebaja on süüdi mõistetud raskete seksuaalse enesemääramisõiguse vastaste kuritegude toimepanemises, milles ühes kuriteoepisoodis kannatanu tapeti ning mille süüteokoosseisud eeldasid tahtluse olemasolu. Kaebaja toimepandud süütegude näol on tegemist võõrandamatu individuaalse õigushüve – teise isiku kehalise puutumatuse vastu toime pandud kuritegudega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2006. a otsuses nr 3-1-1-103-06 on märgitud, et kuritegude jätkuva toimepanemise oht on suur eeskätt sõltuvuskuritegude puhul ning sellisteks kuritegudeks on näiteks ka seksuaalkuriteod.

5.2. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel on lisaks varasemalt toime pandud kuritegudele arvestatud ka Tartu Vangla esitatud arvamust ehk riskianalüüsi.

5.3. Mõiste avalik julgeolek tähendab kõigi ühiskonnaliikmete objektiivset ohutut eksistentsi riigis ning ka elanikkonna subjektiivset usaldust taolise olukorra jätkumiseks. Põhiõigused ei ole absoluutsed ning neid võib piirata. Kaebaja õigusi on piiratud juba tema enda käitumise tõttu, mille eest on talle määratud vabadusekaotuslik karistus. Õiguste piiramisel tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Vastustaja on seisukohal, et VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamine kaebaja suhtes on õigustatud, kuna ta on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid ning tema karistatus ei ole kustunud. Vaidlusalune otsus on proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes

– kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi. Ka Euroopa Nõukogu ministrite komitee

13. septembri 2000. a soovitus Rec (2000) 15 ei keela pikaajalise sisserändaja elamisluba kehtetuks tunnistada, kui ta on süüdi tunnistatud raske kuriteo toimepanemise eest ning ta kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule.

5.4. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei tähenda automaatselt isiku riigist väljasaatmist. Kaebajal on võimalik taotleda tähtajalist elamisluba ning jätkuvalt oma põhiõigusi realiseerida.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on proportsionaalne ja motiveeritud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (halduskohtumenetluse seadustik – HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

7. Apellatsioonkaebuses esitatud väited seonduvad eelkõige sellega, et kaebaja toimepandud süüteod ei ole olnud suunatud Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra vastu. Apellatsioonkaebuses on A.B. viidanud kuni 30. juunini 2014 kehtinud PPVS v.r §-dele 71–73, milles oli defineeritud korrakaitse seisukohast olulisi mõisteid, sh mõistet „avalik kord“. 1. juulist 2014 jõustunud korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 1 annab avaliku korra osas samasisulise definitsiooni nagu kehtetu PPVS v.r § 72 lg 1, mille kohaselt avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning isikute subjektiivsete õiguste ja õigushüvede kaitstus. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kuigi erinevates seadustes võidakse avalikku korda mõista erinevalt, võib VMS § 241 lg 1 p 2 sisustamisel eeskujuks võtta PPVS v.r § 72 lg 1 ja KorS § 4 lg 1, kuna välismaalaste seaduse nimetatud regulatsioon on ilmselgelt suunatud riikliku julgeoleku ja avaliku korra tagamisele, mistõttu on politsei ja piirivalve seaduse ja korrakaitseseaduse asjakohase regulatsiooni arvessevõtmine relevantne. Korrakaitseseaduse eelnõu seletuskirja (korrakaitseseadus 49 SE § 3; kättesaadav Riigikogu kodulehelt: http://www.riigikogu.ee) kohaselt võib avaliku korra kaitsealana mõista objektiivset õiguskorda ning kogumit kollektiivsetest ja individuaalsetest õigushüvedest. Kahtlemata on sellega hõlmatud ka isikute ootus, et riik suudab tagada neile turvalise elukeskkonna, st tagab nende elu ja tervise kaitse võimalike rünnete eest, mis võivad lähtuda teistelt isikutelt.

8. Ringkonnakohus ei leia, et ohu kujutamiseks riigi julgeolekule või avalikule korrale peaks isik olema eelnevalt sooritanud riigivastaseid süütegusid KarS 15. peatüki või 16. peatüki 1. jao kontekstis. Ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale tuleb antud juhul mõista laiemalt, sh ohuna riigis elavatele isikutele. Kaebaja varasem käitumine ja korduv kriminaalkorras karistamine raskete isikuvastaste kuritegude eest on näidanud, et ta kujutab endast ohtu teistele inimestele. Asjaolu, et kaebajat on viimati vanglas toimepandud distsiplinaarsüüteo eest karistatud 2007. aastal (vt tl 116), ei vähenda kaebaja eelnevate tegude (karistusregistri väljavõte, tl 70–71) mõju tema suhtes antavale hinnangule ja võimalikule ohule, mis temast vabanemisjärgselt lähtuda võib.

9. A.B. on apellatsioonkaebuse lisana esitanud Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse nõuniku 6. detsembri 2012. a vastuse nr 11-7/10197 kaebaja

16. novembri 2012. a selgitustaotlusele. Nimetatud apellatsioonkaebuse lisa võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde. Apellatsioonkaebuse lisana esitatud dokumendis selgitatakse kaebajale, et vanglal puudub välismaalaste seaduse kohaselt pädevus esitada PPA-le taotlust isiku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Käesoleval juhul on aga kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise ajendiks olnud Tartu Vangla 3. augusti 2011. a elamisloa tühistamise ettepanek nr 6-27/12582 (tl 67 ja 67p). Samas ei ole vaidlust selles, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse on teinud selleks pädevust omav PPA (VMS § 243).

10. Pikaajalise elaniku elamisluba puudutav regulatsioon välismaalaste seaduses ei käsitle seda, millistel isikutel ja asutustel on võimalik edastada PPA-le informatsiooni, mille alusel oleks võimalik algatada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus. VMS § 241 lg 2 p 1 järgi tunnistatakse vastav elamisluba kehtetuks välismaalase isikliku sooviavalduse alusel. Apellatsioonkaebuse lisana esitatud dokumendis toodud viited VMS § 135 lg 2 p-le 5 ja § 210 lg-le 2 ei ole käesoleval juhul asjakohased, kuna nimetatud sätted puudutavad tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et seaduse mõtte ja eesmärgiga ei ole vastuolus see, kui PPA saab informatsiooni, mis võib olla aluseks elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, mõnelt muult haldusorganilt, näiteks kinnipidamisasutuselt, kus isik vabadusekaotuslikku karistust kannab. Ühtlasi ei ole seadusega piiratud ajavahemikku, mille jooksul pärast asjaolude ilmnemist, mis tingivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, vastava otsuse langetamine võimalik on.

11. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, mistõttu jääb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15,97 eurot (tl 45 ja 46) ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene