3-14-13/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 30.09.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-13 Haldusasi Promstroi Trade OÜ kaebus Maksuja Tolliameti 06.12.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/13057-14 tühistamiseks. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja Promstroi Trade OÜ, seaduslik esindaja Aleksandr Vukkert ja lepinguline esindaja adv Margus Reiland, ning vastustaja Maksuja Tolliamet, volitatud esindajad Kaire Vacker ja Sirle Orav.

Resolutsioon

1. Jätta Promstroi Trade OÜ kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

21.01.2013 esitas kaebaja 2012 detsembrikuu käibedeklaratsiooni, deklareerides käibemaksu enammakset summas 12 770,26 eurot. 25.01.2013 edastas maksuhaldur kaebajale e-kirja, milles teatas, et Maksu-ja Tolliamet (MTA) on alustanud äriühingu suhtes 2012 detsembrikuu käibedeklaratsiooniga esitatud tagastusnõude õigsuse tuvastamise menetlust tulenevalt Maksukorralduse seaduse (MKS) § 59 lg 2 p-st 1.

MTA 14.02.2013 korraldusega nr 12.2-3/13507-1 teavitati kaebajat, et maksuhaldur alustas 25.01.2013 Promstroi Trade OÜ suhtes MKS § 59 lg 1 p 1 alusel üksikjuhtumi kontrolli, mis hõlmas 2012 detsembri käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust, sh tagastusnõude põhjendatust. Maksuhaldur pikendas tagastusnõude täitmise tähtaega (12 770,26 euro ettemaksukontole vabastamist) Käibemaksuseaduse (KMS) § 34 alusel 3 korda: 12.02.2013 otsusega nr 12.2-3/13507-

2 kuni 22.03.2013; 14.03.2013 otsusega nr 12.2-3/13507-4 kuni 21.04.2013 ja 12.04.2013 otsusega nr 12.2-3/13507-5 kuni 21.05.2013. Maksuotsus väljastati kaebajale 06.12.2013. MTA otsustas vähendada kaebaja osaühingu 2012 detsembrikuu sisendkäibemaksu summas 12 760,76 eurot; jätta rahuldamata kaebaja 2012 detsembrikuu käibemaksu tagastusnõue summas 12 760,76 eurot; vähendada kaebaja 2012 detsembrikuu 0% määraga maksustatavat käivet summas

65 800,00 eurot; määrata maksustamisperioodil 2012 detsembrikuu tasumisele kuuluvat tulumaksu summas 20 352,60 eurot ning rahuldada kaebaja 2012 detsembrikuu käibemaksu tagastusnõue summas 9,50 eurot. Maksuhaldur ei võtnud 21.05.2013 seisukohta kaebaja tagastusnõude osas, vaid tegi seda 06.12.2013 maksuotsuses. MTA kinnitusel maksuhaldur on alustanud üheaegselt 2012 detsembrikuu tagastusnõude kontrolli (tuvastusmenetlus) ja üksikjuhtumi kontrolli (maksu määramise menetlus). Kontroll hõlmas 2012 detsembrikuu kogu käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust. Nimetatu nähtub ka 14.02.2013 korraldusest nr 12.2-3/13507-1, milles on viidatud MKS § 59 lõike 2 punktile 1. Seega vastustaja väitel viis maksuhaldur algselt kaebaja suhtes läbi kahte paralleelset menetlust – tagastusnõude tuvastusmenetlus ja maksu määramise menetlus. Kuivõrd 14.02.2013 korralduses on märgitud, et makshaldur on alustanud MKS § 59 lõike 1 punkti 1 alusel üksikjuhtumi kontrolli, mis hõlmab 2012 detsembri käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust, sh tagastusnõude põhjendatust. Kaebaja väidab, et kuna tagastusnõude õiguspärasuse kontroll oli lõppenud, siis puudus ka alus kaebajale maksuotsuse koostamiseks. Kaebuse esitaja arvates maksuhaldur tegelikult alustas kaebaja suhtes kahte eraldiseisvat menetlusttagastusnõude menetlust ning „varjatud ja salajast“ üksikjuhtumi kontrollimenetlust. Kaebaja leiab, et kuna tagastusnõude menetlus oli lõppenud, tuli enammakse temale tagastada ning maksuotsuse koostamiseks puudus õiguslik alus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksuotsus tuleb pelgalt sellel alusel tühistada ning asja edasiseks analüüsimiseks puudub vajadus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebaja kokkuvõtlik seisukoht: Tagastusnõude õiguspärasuse kontroll on lõppenud, seega puudus alus maksuotsuse koostamiseks Kaebaja üks põhilisi argumente on, et kuna tagastusnõude kontrollimenetlus on seadusest tulenevalt lõppenud (MKS § 33 lg 11, § 106 lg 2; KMS § 34 lg 2 ja 4), on ka maksuotsus õigusvastane. Siinkohal on eriti oluline rõhutada, et täpselt samasugust olukorda on Riigikohus juba käsitlenud lahendites 3-3-1-4-13 (punktid 13 - 17) ja 3-3-1-8-13 (punktid 14 – 20) ning leidnud, et kui MTA ei tee menetlustähtaja jooksul keelduvat maksuotsust, tuleb lugeda maksumenetlus lõppenuks, tagastusnõue aktsepteerituks, enammakse tuleb maksumaksja ettemaksukontole kanda ning MTA-l puudub õigus teha menetluse raames menetlustoiminguid, sest menetlust ei eksisteeri.

MTA ainukene sisuline vastuväide siinkohal on, et tegelikult alustas MTA kaebaja suhtes kahte eraldiseisvat menetlust – tagastusnõude menetlust ning „varjatud ja salajast“ üksikjuhtumi kontrollimenetlust. Seda kinnitab MTA arvates 14.02.2013 kontrolli alustamise korralduses (vt kaebuse lisa 2) sisalduv viide MKS §-le 59 lg 2 p 1. Täpselt samasuguse MTA argumendi on Riigikohus juba lahendites nr 3-3-1-48-13 (punkt 17) ja 3-3-1-84-13 (punkt 14) ümber lükanud, selgitades, et MKSi vastav säte ei viita teisele ja eraldiseisvale menetlusele, vaid siiski tagastusnõude kontrollimenetlusele enesele, millele kehtib 120 päevane menetlustähtaeg.

Tuleb tähelepanu juhtida, et MTA ei väida, et kaebaja oleks eeltoodud kohtulahendeid valesti tõlgendanud. Lisaks sellele on tegemist MTA poolt „otsitud“ argumendiga, sest:

1) kontrolli alustamise korralduses (vt kaebuse lisa 2) ei räägita ei pealkirjas ega sisus kordagi kahe eraldiseisva menetluste alustamisest;

2) menetluse kestel ei teavitanud MTA kordagi nagu toimuks kaks eraldiseisvat maksumenetlust või millise konkreetse menetluse tarvis konkreetset toimingut läbi viiakse;

3) kahe eraldiseisva maksumenetluse alustamiseks (kuupäeval 14.02.2013) ja läbiviimiseks puudus igasugune loogiline vajadus;

4) MTA poolt väidetud „teise“ maksumenetluse sisu, objekt ja ulatus jääks täiesti ebaselgeks ja saladuseks;

5) MTA hakkas „eraldiseisvast menetlusest“ rääkima alles hetkel, kui tagastusnõude lahendamise tähtpäev oli möödunud. Seega puuduvad MTA-l tõsiseltvõetavad argumendid, mis kinnitaksid käesoleval juhul kahe eraldiseisva menetluse olemasolu. Kuna tagastusnõude menetlus on lõppenud, tuli enammakse kaebajale tagastada ning maksuotsuse koostamiseks puudus õiguslik alus. Maksuotsus tuleb pelgalt sellel alusel tühistada ning asja edasiseks analüüsimiseks puudub vajadus. MTA paljud etteheited on asjakohatud MTA on kaebajale ette heitnud paljusid asjaolusid, mis ei ole kaebaja sisendkäibemaksu deklareerimise õiguspärasuse tuvastamise juures üldse asjakohased. Näiteks heidab MTA kaebajale ette, et:

1) Digipix Trade OÜ-l (müüja) puudus rendileping Savi tn 12 laopinna rentimiseks;

2) müüja näol „võis olla“ reaalselt mittetegutseva ettevõttega;

3) müüja käibemaksu ja sisendkäibemaksu suhtarv on MTA arvates kahtlane;

4) müüja pangakontodelt nähtuv tegevus on MTA arvates ebatavaline;

5) asjaolud, kellelt ja kuidas müüja kauba omandas, on kahtlased jne. Kõik need asjaolud on kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse tuvastamisel asjakohatud, sest neid asjaolusid ei pea kaebaja seadustest tulenevalt kontrollima ning kaebajale sellise kohustuse peale panek oleks ka õigusvastane. Kaebajal ei ole isegi objektiivselt võimalik selliseid asjaolusid kontrollida. Seda on üheselt kinnitanud Euroopa Kohus lahendites C-80/11 ja C-142/11 (liidetud asi, punktid 61 – 65). Euroopa Kohus lisab, et maksuhaldur ei tohi panna tema enda kontrollikohustusi maksumaksjale, mida MTA on aga vaidlusaluse maksuotsusega teinud.

Mis puudutab aga müüjapoolset kauba soetust, on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-81-12 punktis 16 kinnitanud, et „Maksuhalduri ja kohtute seisukoht, et müüja ei saanud kaupa ostjale üle anda seepärast, et selle kauba soetamine müüja poolt pole kontrollitav või et müüjal ei saanud sellist kaupa olla, on ebamäärasuse tõttu asjassepuutumatu. Maksustamise seisukohast ei oma tähtsust, kas müüja poolt pakutava kauba n-ö päritolu on õiguspärane või mitte.“ Seega on ka Riigikohus oma seisukoha antud küsimuses selgelt väljendanud.

Kauba edasimüük SIA-le B-Energy kinnitab, et tehingud on toimunud Käesolevas menetluses on kinnitust leidnud, et kaebaja on vaidlusalused kaubad edasi müünud SIA- le B-Energy (ostja). Seda kinnitab nii ostja (vt 01.04.2014 täiendavate seisukohtade lisa 1), Läti maksuhaldur (vt kaebuse lisad 10 ja 11) kui ka kaebaja, kusjuures kõigi ütlused langevad kokku. SIA B-Energy on usaldusväärne Läti ettevõte, mis tegutsev siiani, omab käibemaksukohustuslase numbrit ning on teinud Läti maksuhalduriga igakülgset koostööd. Kaebajalt soetatud kaupu kasutati Läti Keskkonnainvesteeringute Fondi hanke projekti nr KPFI14/25 „Kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise tehnoloogiate arendamine ja pilootprojektide elluviimine“ raames (vt kaebuse lisad 10 ja 11), mis ei ole suvaline ega kontrollimatu projekt.

MTA ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mis viitaks, et kaebaja ei ole tegelikkuses arvel märgitud kaupa ostjale müünud. Fakt on see, et ostja on tehingu deklareerinud ning Läti maksuhaldur on tehingut kontrollinud ja tuvastanud tehingute toimumise. Tõendid kinnitavad, et tehing oli tegelik Kui vaadelda MTA väiteid tehingu näilikkuse osas, siis tuleb tõdeda, et MTA argumentatsioonis on olulisi puudusi, seda eriti uurimiskohustuse rikkumise osas. MTA on oluliselt rikkunud uurimiskohustust jättes:

1) ostja, Läti maksuhalduri ja Läti Keskkonnainvesteeringute Fondilt informatsiooni küsimata;

2) tuvastamata, kas müüja käibemaksuarvestus oli õige või vale, samal ajal väites ainult, et müüja käibemaksuarvestus „võis olla“ ebaõige;

3) tuvastamata kaebaja tavalise äripraktika või sarnaste tehingute äritava, kuigi MTA seab selle kahtluse alla;

4) tuvastamata mõistliku kasumi sarnastelt tehingutelt, kuigi MTA väidab, et kasum oli liiga väike;

5) analüüsimata, kas kaebaja osales teadlikult maksupettuses, s.o kontrollis müüjat või ostjat või teadis nende pettuslikust tegevusest; samuti, kas kaebaja poolt müüjale tasutud raha on tagasi jõudnud kaebajani või temaga seotud isikuteni jne. Kaebajapoolset kauba soetust müüjalt ja kauba edasimüüki ostjale kinnitavad aga järgmised kindlad tõendid:

1) kaebaja ütlused ja kinnitus, et kaup soetati müüjalt ja müüdi edasi ostjale (nii maksumenetluses kui ka hilisemalt);

2) müüja ütlused ja kinnitus, et kaup müüdi kaebajale;

3) ostja ütlused ja kinnitus, et on sama kauba kaebajalt ostnud ja kätte saanud (vt 01.04.2014 täiendavate seisukohtade lisa 1);

4) kauba saamist ja müüki tõendavad nii müüja, kaebaja kui ka ostja raamatupidamisdokumendid, käibemaksuarvestus ja esitatud deklaratsioonid;

5) Läti maksuhaldur tuvastatud, et ostja on kauba kaebajalt ostnud ja kätte saanud, mis omakorda eeldab, et kaebaja pidi kaupa omama. ostja on usaldusväärne Läti ettevõte, mis tegutseb ja omab käibemaksunumbrit ka käesoleval hetkel;

6) fakt, et müüja oli tehingu tegemise ajal käibemaksukohustuslane ning deklareeris kauba müügi oma käibedeklaratsioonil ning on käibemaksu riigile tasunud. MTA ei ole tuvastanud vastupidist;

7) pangakontode analüüs (vt maksuotsuse lk 10), millest nähtub fakt, et kauba eest tasus kaebaja müüjale pangaülekandega (mitte sularahas) ning kaebaja müüs kauba kasumlikult edasi ostjale, kusjuures ostja kandis ostusumma kaebaja pangakontole – sularaha arveldusi ei ole toimunud;

8) kaebaja on kauba edasi müünud ostjale ning MTA valduses on ostjalt saadud kauba müüki/soetamist tõendavad dokumendid (leping, arve, üleandmis-vastuvõtmis akt, CMR, Ostja kontoväljavõte kaebaja arve tasumise kohta, J. A. ja kaebaja esindaja e-kirjavahetus, selgitused);

9) kaebajapoolne müük ostjale kajastub ka kaebaja ühendusesisese käibe aruandes (VD) ja ostja on kauba ühendussesisest soetust deklareerinud (see nähtub Läti maksuhaldurilt saadud informatsioonist);

10) asjaolu, et MTA ei ole tuvastanud, et kaebaja poolt müüjale tasutud raha oleks mingil viisil jõudnud kaebaja või ostjani tagasi;

11) asjaolu, et MTA ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks müüjat ega ostjat mingil viisil kontrollinud või mõjutanud. Nagu Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-81-12 punktis 16 sõnaselgelt märkinud, et „eeskätt ja enamasti tõendavad tehingu toimumist tõendid üleantud kauba või saadud teenuse kohta, tasumine müüja pangakontole, arve, tehingu kajastamine raamatupidamises ja maksuarvestuses ning (kontrollimisel) poolte kinnitus tehingu toimumise kohta. Kolleegiumi arvates ei saa kõiki tõendeid kogumis hinnates jätta konkreetse põhjenduseta esimeses lauses nimetatud tõendeid kõrvale.“ Kõik ülalpool loetletud tõendid kinnitavad tehingu toimumist ja kauba saamist kaebaja poolt. Kaebajale jääb täiesti arusaamatuks, milliseid tõendeid peaks kaebaja veel esitama, et MTA aktsepteeriks fakti, et kaup on soetatud müüjalt. Kaebuse esitaja taotleb vaidlustatud maksuotsuse tühistamist ja menetluskulude väljamõistmist vastustajalt kaebaja kasuks vastavalt kohtule esitatud menetluskuludokumentidele.

Vastustaja: 21.01.2013 esitas kaebaja 2012 detsembrikuu käibedeklaratsiooni, deklareerides käibemaksu enammakset summas 12 770,26 eurot. 25.01.2013 edastas maksuhaldur kaebajale e-kirja, milles teatas, et MTA on alustanud äriühingu suhtes 2012 detsembrikuu käibedeklaratsiooniga esitatud tagastusnõude õigsuse tuvastamise menetlust tulenevalt Maksukorralduse seaduse (MKS) § 59 lõike 2 punktist 1. 14.02.2013 korraldusega nr 12.2-3/13507-1 teavitas MTA kaebajat, et maksuhaldur alustas 25.01.2013 Promstroi Trade OÜ suhtes MKS § 59 lõike 1 punkti 1 alusel üksikjuhtumi kontrolli, mis hõlmas 2012 detsembri käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust, sealhulgas tagastusnõude põhjendatust. Maksuhaldur pikendas tagastusnõude täitmise tähtaega (12 770,26 euro

ettemaksukontole vabastamist) Käibemaksuseaduse (KMS) § 34 alusel 3 korda – 12.02.2013 otsusega nr 12.2-3/13507-2 kuni 22.03.2013, 14.03.2013 otsusega nr 12.2-3/13507-4 kuni 21.04.2013 ja 12.04.2013 otsusega nr 12.2-3/13507-5 kuni 21.05.2013. Maksuotsuse väljastas MTA kaebajale 06.12.2013. MTA otsustas vähendada kaebaja osaühingu 2012 detsembrikuu sisendkäibemaksu summas 12 760,76 eurot; jätta rahuldamata kaebaja 2012 detsembrikuu käibemaksu tagastusnõue summas 12 760,76 eurot; vähendada kaebaja 2012 detsembrikuu 0% määraga maksustatavat käivet summas 65 800,00 eurot; määrata maksustamisperioodil 2012 detsembrikuu tasumisele kuuluvat tulumaksu summas 20 352,60 eurot; rahuldada kaebaja 2012 detsembrikuu käibemaksu tagastusnõue summas 9,50 eurot.

Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et maksuhalduril on õigus tagastusnõuet kontrollida 120 päeva (tuvastusmenetlus) ning antud juhul täitus 120 päeva 21.05.2013. Vastustaja on teadlik sellest, et 120 päeva jooksul tuleb maksuhalduril otsustada, kas tagastusnõue aktsepteerida või jätta aktsepteerimata ning teha selle kohta kirjalik motiveeritud otsus. Seega vastustaja nõustub, et maksuhaldur ei võtnud 21.05.2013 seisukohta kaebaja tagastusnõude osas, vaid tegi seda 06.12.2013 maksuotsuses. Seejuures ei nõustu vastustaja kaebajaga selles, et kuna tagastusnõude tuvastusemenetlus on lõppenud, on kontrollimenetlus lõppenud ja maksuhalduril puudus õiguslik alus maksuotsuse koostamiseks.

Vastustaja peab vajalikuks selgitada, et maksuhaldur on alustanud üheaegselt 2012 detsembrikuu tagastusnõude kontrolli (tuvastusmenetlus) ja üksikjuhtumi kontrolli (maksu määramise menetlus). Kontroll hõlmas 2012 detsembrikuu kogu käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust. Nimetatu nähtub ka 14.02.2013 korraldusest nr 12.2-3/13507-1, milles on viidatud MKS § 59 lõike 2 punktile 1. Seega viis maksuhaldur algselt kaebaja suhtles läbi kahte paralleelset menetlust – tagastusnõude tuvastusmenetlus ja maksu määramise menetlus. Kuivõrd 14.02.2013 korralduses on märgitud, et makshaldur on alustanud MKS § 59 lõike 1 punkti 1 alusel üksikjuhtumi kontrolli, mis hõlmab 2012 detsembri käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust, sealhulgas tagastusnõude põhjendatust, siis pidi maksukohustuslasele olema otseselt ja üheselt arusaadav, et maksuhaldur ei kontrolli ainult tagastusnõude põhjendatust, vaid kogu 2012 detsembrikuu käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust.

Asjaolu, et maksuhalduril puudub õigus viia läbi tuvastusmenetlust tagastusnõude osas kauem kui 120 päeva ei välista maksu määramise menetluse läbiviimist sama kuu osas, mille osas tuvastusmenetlus läbi viidi MKS § 98 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul. Kuivõrd maksuhaldur viis paralleelselt läbi kahte menetlust ja maksuotsus on koostatud 2012 detsembrikuu käibemaksu arvestamise ja deklareerimise üksikjuhtumi kontrolli raames, siis on selge, et maksuotsus on väljastatud maksumenetluse raames, mitte mingisuguse lõppenud kontrollimenetluse raames, nagu kaebaja arvab.

Asjaolu, et maksuhaldur ei aktsepteerinud tagastusnõuet 21.05.2014 ei saa mõjutada mingil viisil maksu määramise menetluse tulemusel koostatud maksuotsust. Tulenevalt eelnevast ei nõustu vastustaja kaebajaga ka selles, et pärast 21.05.2013 teostatud menetlustoimingud on õigusvastased. Kaebaja on märkinud ka seda, et kui kohus peaks aktsepteerima MTA käsitlust, hakkaks MTA igapäeva praktikas tagastusnõude menetlustähtaegu ületama ning tagastusnõudeid ebaseaduslikult kinni pidama, sest tähtaja ületamisel puuduks MTA jaoks igasugune tagajärg.

Esmalt rõhutab vastustaja, et käesolev olukord, kus MTA ei võtnud tagastusnõude osas 120 päeva jooksul seisukohta, on erandlik ja kahetsusväärne. Käesolevaks hetkeks on maksuhaldur väljastanud kaebajale maksuotsuse, milles on toodud põhjendused, miks kaebaja on teadlikult kajastanud raamatupidamises tegelikult mitte toimunud tehinguid ning asjaolu, et MTA ei ole võtnud 120 päeva jooksul seisukohta tagastusnõude osas, ei saa mitte mingil viisil mõjutada maksuotsuse kehtivust. Kaebaja on seisukohal, et äriühingu juhatuse liikme seletused on usaldusväärsed.

Vastustaja selgitab, et Aleksandr Vukkert on 25.02.2013 maksuhaldurile antud seletustes öelnud ja seega ka mäletanud, et SIA-le B-Energy soojuspumba müümiseks oli poolte vahel sõlmitud leping ning kuna tegemist oli inglisekeelse lepinguga, siis lubas isik lepingu maksuhaldurile edastada tõlgitud kujul. Samas selgitas isik, et seda, kas leping Digipix Trade OÜ-ga oli või ei peab ta vaatama, ehk see näitab, et isik ei mäletanud, kas leping oli sõlmitud või mitte. Seejuures on oluline panna tähele, et isikult võeti seletusi ligikaudu kaks kuud pärast väidetavate tehingute toimumist ja et detsembris 2012 ei teinud äriühing ühtegi muud tehingut.

Kummastav on ka see, et isik mäletas väga kindlalt, et SIA-ga B- Energy oli leping sõlmitud, kuid seda, kas Digipix OÜ-ga oli leping sõlmitud isik ei mäletanud. Seda, et äriühing palju tehinguid ei tee on kinnitanud ka juhatuse liige 25.02.2013 antud seletustes, viimased kolm nädalat pole midagi teinud ja äriühingu tegevus on tagasihoidlik. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et Aleksander Vukkert ei mäleta tehingu toimumisega seotud asjaolusid seab vastustaja arvates isiku seletuste usaldusvääruse kahtluse alla. Vastustaja nõustub, et tsiviilõigussuhtes on isikutel vabadus otsustada, kas sõlmida suuline või kirjalik leping ning see iseenesest ei tähenda, et pooltele ei saaks olla õigus ja kohustusi.

Samas on teada, et isegi kui pooled lepivad suuliselt kokku õigustes ja kohustustes ning vastutuses, siis mistahes hilisemate probleemide või erimeelsuste esinemisel on raskendanud või isegi võimatu suulisele kokkuleppele tugineda, sest puudub kirjalik dokument, mis kinnitaks kokkulepete konkreetset sisu. Oluline on rõhutada seda, et lepingu sõlmimata jätmisel võtab maksukohustuslane endale riski, et hiljem ei õnnestu asjassepuutuvaid asjaolusid isikul kuidagi tõendada. Antud juhul on kaebaja väidetavalt sõlminud SIA-ga B-Energy lepingu, milles on muuhulgas lepitud kokku kaebaja erinevad kohustused ja vastutus, kuid kaebaja ei ole pidanud vajalikuks sõlmida omakorda isikuga, kellelt ta kaupa tellib, lepingut, et omavahelised õigused ja kohustused kokku leppida.

Kaebaja selgituste kohaselt on kaup Digipix Trade OÜ-lt tellitud just nimelt SIA B-Energy tellimuse alusel. Samas nt kaebaja ja SIA B-Energy vahelisest lepingu punktist 4.3 tuleneb, et SIA B-Energy on õigus kahe tööpäeva jooksul kaup tagastada. Seega ei ole kaebaja ennast n-ö kindlustanud olukorraks, kui talle kaup tagastatakse. On tavapärane, kui isik on kauba vahendaja, siis ta sõlmib nii kauba müüja kui ka ostjaga lepingu. Leping on tavaliselt sellise sisuline, mis välistab isikul mistahes ebameeldivuste või kohustuste tekkimist olukorras (välistab vastutuse), kus tema emb-kumb tehingupartner peaks lepingut rikkuma ning sellest tulenevalt rikub kaebaja omakorda lepingut teise tehingupartneriga.

Seega ei saa nõustuda kaebajaga selles, et kirjalik leping ei tagaks mingilgi määral paremini kaebaja huve kui suuline leping. Ebaoluliseks ei saa eelneva kontekstis pidada tehingute hindu. Asjaolu, et kaebaja ei teinud teistele isikutele ühtegi päringut kinnitab seda, et kaebaja ei pidanud seda vajalikuks, kuna isikul oli n-ö varasem kokkulepe Digipix Trade OÜ-ga olemas ning see omakorda kinnitab kaudselt (koosmõjus teiste kogutud tõenditega), et kaebaja ei ole Digipix Trade OÜ-lt kaupa soetanud. Teadlikult planeerimise all on maksuhaldur pidanud silmas seda, et kaebaja ja Digipix Trade OÜ on planeerinud tehingu vormistamist maksuhaldurile presenteeritud kujul ehk kaupa ei ole isikute vahel liikunud ja on üksnes arved vormistatud.

Vastustaja on seisukohal, et antud juhul ei ole usutav, et kaebaja juhatuse liige ei mäleta tehingutega seonduvat. Usutav võiks olla kaebaja väide siis, kui äriühing tõepoolest tegeleks erinevate kaupade müügiga ja tehinguid on mingis konkreetses perioodis palju. Antud juhul tegi kaebaja väidetavalt ühe soetuse ja ühe müügi. Kusjuures isikult võeti seletusi 2013 veebruari lõpus ehk kaks kuud pärast väidetavalt tehtud tehinguid ning 2013 jaanuaris ja veebruaris kaebaja tehinguid ei teinud. Samuti ei ole kaebaja tehinguid teinud 5 kuud enne väidetavalt detsembris toiminud tehinguid.

Seega on kaebaja väide ilmselgelt otsitud. Kaebaja on seisukohal, et MTA järeldus, et kaebaja ei saanud Pärnus Savi tn 12 aadressil kaupa vastu võtta, sest Digipix Trade OÜ-l puudus rendileping, on meelevaldne. 25.02.2013 seletustes on kaebaja juhatuse liige öelnud, et kauba andis talle üle Pärnus Savi tn 12 O. I. 11.03.2013 selgitas Dixipix Trade OÜ juhatuse liige maksuhaldurile: Poola auto tõi kauba mulle lattu Pärnusse Savi tn

12. Mina tellisin Promstroi Trade OÜ tarbeks Lätist auto ja ta viis selle autoga kauba ära. Mina ise kaasa ei sõitnud, saatsin ainult auto. Lisaks selgitas O. I., et transpordifirma SIA OSV sõiduk võttis kauba peale Pärnust Savi tn 12. 24.04.2013 kinnitas O. I. endiselt, et on võtnud Pärnus Savi tn 12 laoruumid rendile, kuid rentnikuga kirjalikku lepingut ei sõlmitud, küll aga oli suuline leping. 30.04.2013 selgitas aga O. I. maksuhaldurile, et ta ikkagi viibis Pärnus Savi tn 12 kauba vastuvõtmise juures ja kauba ostja autole ümberlaadimise juures ning et kauba ümberlaadimine toimus autost autosse.

Kui vaadata kauba veo kohta Leedust Eestisse koostatud CMR-i (CMR-i kauba soetamise kohta Poolast pole esitatud), siis sellelt nähtub, et 04.12.2012 laeti kaup peale Leedust ning CMR on samuti koostatud 04.12.12 Vilniuses. Kui vaadata kauba veo kohta Eestist Lätti koostatud CMR-i, siis sellelt nähtub, et kauba peale laadimine on toimunud Pärnus Savi tn 12 väidetavalt 30.12.2012 ja pealelaadimine algas 11.00 ning lõppes 12.00. CMR-ist nähtub ka see, et kaup on saabunud Riiga mahalaadimisele 30.12 kell 16.20 ja laadimine kestis kuni 17.00. Seega, eelnevast nähtub, et isikute seletused on omavahel vastuolus ja ka CMR-idelt tuleneva infoga vastuolus.

CMR-idest tulenevalt pidi Digipix Trade OÜ kaupa Pärnus Savi tn 12 ladustama ligi kuu aega. Samas on Pärnu Savi tn 12 asuva hoone omanik AS Pärnu EEK maksuhaldurile 24.04.2012 kinnitanud, et kaebaja ega Digipix Trade OÜ ei ole laoruume temalt rentinud ning allrendile ei ole lubatud ilma tema kirjaliku nõusolekuta ruume anda. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et Digipix Trade OÜ-l rendilepingu olemasolu või mitte ei puuduta kaebaja käibemaksuarvestust. Nimetatu puudutab käibemaksuarvestust, sest see on üks tõenditest, mis koos eelpooltooduga ja teiste asjas kogutud tõenditega kinnitab maksuhalduri seisukohta, et kaebaja ei ole kaupa Digipix Trade OÜ-lt soetanud ja SIA-le B-Energy müünud.

Kaebaja on arvamusel, et müüja isiku ja majandustegevusega seotud MTA väited on asjakohatud. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et maksuotsuse punktis 1.3 kajastatu ei puutu asjasse. Vastustaja möönab, et müüjat puudutavad asjaolud ei saaks eraldivõetuna olla maksustamise aluseks, aga koosmõjus kõikide teiste maksumenetluses kogutud tõenditega on müüjat puudutav asjakohane. Müüjaga seotud asjaolude kirjeldamine näitab, millise äriühinguga on kaebaja tehingu teinud. Tähelepanuta ei saa jätta näiteks seda, et Digipix Trade OÜ käibedeklaratsioonidel on tasumisele kuuluv käibemaks minimaalne või on esitatud nullidega, samuti seda, et äriühingu pangakontodelt ei nähtu, et oleks tehtud tavapärase majandustegevusega seotud toiminguid (laoruumide rent, telefoni arvete tasumine, palga maksude tasumine jne).

Oluline on seejuures ka see, et kaebaja juhatuse liige ja Digipix Trade OÜ juhatuse liige on pikaaegsed head tuttavad. Kaebaja on seisukohal, et asjaolu, kust sai kauba müüja, ei ole antud menetluses asjakohane. Asjaolud, mis puudutavad Digipix Trade OÜ poolt kauba soetust on antud asjas asjakohased, kuna seda puudutavad tõendid koos teiste tõenditega kinnitavad maksuhalduri seisukohta, et tehinguid (nii seotus kui ka edasi müüki) ei ole toimunud ning kaebaja on teadlikult kajastanud näilikke arveid raamatupidamises ja käibedeklaratsioonis.

Kaebaja on kaebuses punktis 70 viidanud Euroopa Kohtu lahendile ning selgitanud, et sisendkäibemaksu mahaarvamisõigust tuleb lubada kasutada maksukohustuslasel, kes ei teadnud ega võinud teada, et asjaomase tehinguga on seotud pettus. Vastustaja selgitab, et antud juhul on maksuhaldur teinud kindlaks, et kaebaja poolt kajastatud ostuja müügitehinguid ei ole toimunud ja kaupa isikute vahel ei liikunud. Kui kaupa pole isikute vahel liikunud, siis kaebaja sai ainult teadlikult kajastada mittetoimunud tehingute arveid oma raamatupidamises ning sellisel juhul ei teki küsimust sellest, et isik poleks pettusest teadnud.

Seoses Leedu ja Poola äriühingute poolt väidetavalt esitatud arvete sarnasusega märgib vastustaja järgmist: äriühingute poolt väidetavalt esitatud arvete väljanägemine on väga sarnane ning teksti paigutus ja kujundus annavad alust arvata, et arved on koostatud sama isiku poolt. Samuti ei ole eluliselt usutav, et samal kuupäeval on kahe erineva riigi äriühingult soetatud täpselt sama kaup ja täpselt sama hinnaga. Kui siinjuures veel pöörata tähelepanu, et O. I. on maksuhaldurile 11.03.2013 seletusi andes väga hästi mäletanud ja kinnitanud, et kaebajale müüdud soojuspumpade osad soetas ta Poolast ja kauba tõi Eestisse Poola transpordifirma, kuid hiljem on isik esitanud hoopis Leedu äriühingult väidetavat soetamist kinnitavad dokumendid ning lõpuks on isik selgitanud, et täpselt samad kaubad soetatid nii Poolast kui Leedust, siis on selge, et isik ei tea, kust ta kauba soetanud on.

Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud maksuhalduri seisukoht, et kauba soetamine Digipix Trade OÜ poolt ei ole aset leidnud. Eeltoodu koosmõjus teiste tõenditega kinnitab maksuhalduri seisukohta, et arvel näidatud kaup ei ole isikute vahel tegelikult liikunud. Kaebaja on arvamusel, et O. I. selgitused on lubamatud, kuna isik ei valda eesti keelt, kuid 11.03.2013 protokoll on eest keeles. Lisaks leiab kaebaja, et kuna isikule e-posti teel esitatud küsimused ei vasta MKS § 61 lõike 3 kohustuslikele nõuetele ega ole tehtud MKS § 46 tulenevalt vastava korraldusega, tuleb seletused tähelepanuta jäta. 11.03.2013 andis O.

I. MTA ruumides maksuhaldurile seletusi. Isikult seletuste võtmine toimus selliselt, et esmalt tutvustas vene keelt kõnelev maksuametnik isikule tema õigusi ja kohustusi vene keeles. Õiguste ja kohustuste lehelt nähtub, et O. I. on selle allkirjastanud. Kuna isik ei esitanud taotlust tõlgi kaasamiseks ja maksuhaldur ei pidanud tõlgi kaasamist vajalikuks, kuna ta oskas vene keelt, siis seejärel alustas maksuhaldur isikult seletuste võtmist selliselt, et esitas küsimused isikule vene keeles (suhtles isikuga vene keeles), kuid protokollis eesti keeles.

Kui seletuste andmine lõppes, siis maksuhaldur tõlkis isikule protokolli kirjapandu ning seejärel isik allkirjastas protokolli. Protokollist ei nähtu, et

O. I. oleks olnud pretensioone selles osas, kuidas seletuste võtmine läbi viidi. Oluline on ka siinjuures see, et edaspidine suhtlus sujus maksuhalduri ametniku Ann Riesi ja O. I. vahel vene keeles kenasti. Vastustaja on seisukohal, et tegemist on lubatud tõendiga. Vastustaja on seisukohal, et kolmanda isikuga ei pea info vahetamine toimuma kogu menetluse kestel korralduse ja korraldusele esitatud vastuse vormis. Oluliseks peab maksuhaldur aga seda, et esimene kontakt toimuks sellises vormis, kus kolmandale isikule selgitatakse seda, mis menetlusega on tegemist, keda kontrollitakse ning, et tema on menetluses kolmandaks isikuks.

Edaspidine suhtlus ja info küsimine võib toimuda e-posti teel, sest sel viisil info vahetamine on lihtsam, kiirem ja efektiivsem. Kaebaja etteheide, et MTA ei ole O. I. e-kirja teel õigusi ja kohustusi tutvustanud on asjakohatu. Seda põhjusel, et isikule tutvustati tema õigusi ja kohustusi 11.03.2013, mis tähendab seda, et isik on nendest teadlik. Lõpetuseks märgib vastustaja, et kaebaja poolt esitatud väidete kontekstis jääb MTA-le arusaamatuks, kuidas need toetavad kaebaja seisukohta, et Digipix Trade OÜ poolt antud teave on usaldusväärne.

Kaebaja on seisukohal, et pangakontode analüüs tõendab kauba soetust. Esmalt peab vastustaja vajalikuks korrata maksuotsuses toodut, et arvete olemasolu ja raha liikumine pangakontode kaudu iseenesest ei saa olla kunagi kinnituseks, et tehingud on toimunud. Selleks, et leiaks kinnitust tehingute toimumine arvel näidatud viisil, peavad seda toetama ka teised tõendid. Vaadates maksuotsuse tabelit 2, siis nähtub, et Digipix Trade OÜ on UAB-le Augvile alustanud lepingu nr 5- 03/10 järgsete maksete tegemist novembris 2012, kuid leping sõlmiti alles 3.12.2012 ning alles 04.12.2012 arvest tuleneb toodete nimekiri, mida Digipix Trade OÜ väidetavalt UAB-lt Augvile tellis.

Seejuures on oluline, et Promstroi Trade OÜ väljastas SIA-le B-Energy arve alles 20.12.2013 ja tasumised toimusid 02.01.2013 ja 25.01.2013. Ehk nähtub, et Digipix Trade OÜ on UAB-le Augvile asunud tellimuse eest tasuma juba enne seda, kui oli teada, mis kaupa tellitakse ja ka enne seda, kui Promstroi Trade OÜ väljastas arve SIA-le B-Energy. Samuti on kummaline, et Digipix Trade OÜ on UAB-le Augvile lepingus kokkulepitud 57 718,70 euro asemel tasunud 94 320 eurot. See kinnitab vastustaja arvates maksuhalduri kahtlust, et pooltevaheline leping on näilik.

Siinjuures peab vastustaja oluliseks viidata ka järgnevale. CMR-i kohaselt võeti kaup Leedust peale 04.12.2012 ning alustati kauba Eestisse toimetamist. Samas selleks hetkeks oli OÜ Digipix Trade UAB-le Augvile ülekandnud üksnes 6700 eurot. Eluliselt ei ole usutav, et ligi 60 000 eurot maksev kaup antakse ostjale üle ilma, et kogu lepingu järgne summa oleks tasutud ning et lepingus oleks selline olukord ja vastutus jäetud reguleerimata. Samuti on ka Promstroi Trade OÜ kauba lähetanud SIA-le B-Enery enne kui talle kauba eest tasuma asuti.

Kaebaja on seisukohal, et soojuspumpade koostisosade vahendaja selgitused on asjakohatud. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et Külmakomponentide OÜ poolt antud seletused on üksnes kolmanda isiku subjektiivne arvamus ja maksuhaldur oleks pidanud kaasama eksperdi. Külmakomponentide OÜ tegeleb Eestis erinevate külmakomponentide ja soojuspumpade koostisosade maale toomise ja edasi müümisega ning omab Eestis ainuõigust Danfossi tehasest tooteid maale tuua. Seega on tegemist pädeva isikuga, kes saaks anda hinnangut ja arvamuse arvel näidatud toodete kohta.

Käesolevas punktis peab vastustaja vajalikuks lisaks kaebaja seisukohtadele vastuväidete esitamisele selgitada, miks juba üksnes arvel kajastuvast saab teha järelduse, et kaebaja ei ole kaupa soetanud ega edasi müünud. Äriühingu vastusest selgus, et arvel ei ole kirjas ühtegi konkreetset toodet, vaid on kirjas üldine toote seeria nimetus. Lisati, et üldjuhul arvet sellisel kujul ei väljastata. Tõepoolest, kui vaadata nt nimekirjas olevaid tooteid nr 10 ja 11, siis on sinna märgitud vastavalt Compressor Danfoss, Serias HHP ja SZ. Need aga tähistavad üldist seerianumbrit.

Nt täpne mudeli number on SZ300, SZ380 jne. Samuti on teiste Danfossi toodete kohta arvele märgitud toote üldine seeria nimetus. Arve ridadel 4 ja 5 on märgitud tooted vastavalt Sight glass Xinchang Zhuoer Refrigeration CO, Series ZRJ ja Filter drier Xinchang Zhuoer Refrigeration CO, Series ZR. Xinchang Zhuoer Refrigeration CO tähistab äriühing nime. Seeriad ZRJ ja ZR on jällegi üldised seerianumbrid. Nt on täpseks seeria numbriks vastavalt ZRJ12S ja ZR-032. Arve real 12 on märgitud üldsõnaliselt vasktorud. Samas puudub täpsustus, milliste mõõtmetega vasktorusid on silmas peetud.

Arvest nähtub nagu poleks vahet, kas lõppostja saab torud läbimõõduga 2 cm või torud läbimõõduga

5 cm. Samas on kindlasti ettenähtud, milliste mõõtmetega torud on vajalikud selleks, et tellitud kaupa omavahel või millegi muuga ühendada. Seega on ilmselge, et arvele ridadele 1, 3, 4, 5, 6, 7, 10, 11 ja 12 on märgitud üldised andmed, mis tähendab, et konkreetselt selliseid tooteid ei ole olemas ja toodud nimetuste järgi ei ole võimalik mingit toodet tellida. Sama kehtib ka teiste toodete kohta, kuid vastustaja ei pea vajalikuks siinkohal üksipulgi seda analüüsida. Maksuhaldur on teinud ka järgmise tähelepaneku: arve real nr 2 on märgitud temperature sensor Evikon MCI, serias ET21.

Evikon MCI OÜ on äriregistri andmete kohaselt Tartus tegutsev äriühing, kes tegeleb temperatuuri andurite, mõõtmemuundurite ja muude sarnaste toodete müügiga. Äriühingu kodulehelt on leitav toode Sissekeeratavad takistustermosondid ET21. Arvelt nähtub, et kõikide kaupade, v.a real 12, juures on kirjas kauba tootja nimi (Danfoss, Evikon MCI, Xinchang Zhuoer Refrigeration CO, SWEP International AB, Armacell Enterprise GmbH). SIA B-Energy on 17.06.2013 esitanud koos teiste dokumentidega Promstroi Trade OÜ-ga sõlmitud lepingu ja lisa 1, milles toodud kaupade nimekiri on identne kõikide lülide poolt esitatud arvetega ja mis on allkirjastatud koos lepingu allkirjastamisega 15.10.2012.

Vastustaja ei pea usutavaks, et tellija kirjutab müüjale ette, mis hindade ja mis tooteid milliselt äriühingult soetada tuleb, kusjuures üks nimekirjas olevast on Eesti äriühing. Kusjuures väidetavalt on kaup soetatud Poolast või Leedust. Vastustaja peab võimatuks, et tellija esitab kauba müüjale sedavõrd üldsõnalise nimekirja toodetest, mida ei ole reaalselt võimalik osta. Nt real 4 nähtuv ZR on üldine seeria number, aga konkreetseid mudeleid, mis kuuluvad sellesse seeriasse on üle 20, mis erinevad erinevate näitajate poolest.

Käesoleva vaidluse lahendamisel on vastustaja arvates just väga oluline eelmistes lõikudes toodu, sest see kinnitab selgelt maksuhalduri seisukohta, et kaup ei ole isikute vahel liikunud. Seoses Külmakomponentide OÜ arvamusega kauba kaalu osas märgib vastustaja järgmist: MTA ei eita, et äriühing selgitas, et kauba raskuse kohta on keeruline seisukohta võtta, kuna konkreetsed seerianumbrid ei ole teada. Küll aga ei saa jätta tähelepanuta seda, et äriühingu arvates oleks kauba kaal pidanud olema kokku ligi 1,4 tonni, aga CMR-idelt nähtub, et kauba kaal oli 230 kg.

Kuivõrd isik tegeleb Eestis ainukesena otse tehasest Danfossi toodete maale toomisega, siis on Külmakomponentide OÜ nimetatud kaupade osas kindlasti pädev arutlema kauba kaalu üle. Seejuures on oluline rõhutada, et arve ridadel 10 ja 11 märgitud kauba kaaluks on juba kokku üle

900 kg, mis juba ise ületab mitu korda CMR-del kajastatud kauba kaalu. Kokkuvõttes on vastustaja seisukohal, et kolmanda isiku seletusi tuleb asjas arvestada ning nendel on asja lahendamise seisukohast oluline tähendus. Seejuures on oluline rõhutada, et kaebaja ei ole maksumenetluses ega ka nüüd kohtumenetluses esitanud mistahes tõendeid (peale arvete ja SIA-ga B-Energy sõlmitud lepingu) selle kohta, et kaup on soetatud ja edasi müüdud. Kaebaja on seisukohal, et edasimüük SIA-le B-Energy on tõendatud. Esmalt märgib vastustaja, et talle jääb arusaamatuks, milles kaebaja järeldab seda, et Läti maksuhaldur on maksumenetluse raames SIA-d B-Energy kontrollinud.

SCAC päringu vastusest tulenevalt nähtub, et Läti maksuhaldur on üksnes võtnud isikuga ühendust ja selgitanud välja need asjaolud, mida MTA on palunud. Maksuotsuses on kaebajale ette heidetud, et kaebaja ja SIA B-Energy ei ole järginud müügilepingu punktis 3.2 sätestatud tasumise korda. Kaebaja aga leib, et kokkulepitust erinevad tasumised ei ole iseenesest midagi ebaharilikku. Vastustaja märgib, et kui lepingus on ette nähtud ettemaksu tasumine, kuid seda tegelikult ei toimu ja kauba eest tasutakse mõned päevad pärast kauba kättesaamist (kaup saadi kätte 30.12.12 ning tasumised toimusid 2.01.2013 ja 25.01.2014), siis ei ole see kindlasti harilik.

Antud juhul oli tegemist sellise olukorraga, kus Promstroi Trade OÜ on andnud SIA-le B-Energy kauba üle ilma, et viimane oleks talle selle eest midagi tasunud, samas oli kaebajal kohustus tasuda Digipix Trade OÜ-le 76 564,56 eurot. Seega ei ole kaebaja käitunud mõistlikult ja keskmise tavapärase ettevõtjana, kui on lasknud tekkida sellisel olukorral, kus ta on kauba edasi andnud omamata mistahes kinnitust, et ta reaalselt kauba eest raha saab ning omades ise kohustust Digipix Trade OÜ-le kauba eest tasuda. Kaebaja on ise selgitanud, et tegutses riskivabalt, kuid eeltoodust nähtub, et kaebaja ilmselgelt seda ei teinud.

Seoses SIA B-Energy hankes osalemisega märgib vastustaja seda, et maksuhaldurile pole tõepoolest esitatud tõendit selle kohta, et isik oleks hanke võitnud. Kaebaja väide, et pooled rääkisid konkreetsetest kauba detailidest telefoni teel on paljasõnaline ja ka absurdne ning kaebaja ei ole seda varem ka maksuhaldurile väitnud. Eluliselt ei ole usutav, et arvetele kirjutatakse lihtsalt kauba üldsõnaline nimetus ja siis kõik ahelas olevad ostjad hakkavad telefoni teel täpsustama, konkreetseid seeria numbreid ja detaile. Vastustaja märgib veel ka seda, et kui vaadata kogu väidetava kauba liikumise marsruuti, siis see ei ole usutav ega loogiline.

Kaup on väidetavalt hakanud liikuma kas Poolast või Leedust läbi Läti Pärnusse Savi tn 12 ning sealt Riiga. Oluline on juhtida tähelepanu, et Leedust Pärnusse sõites jääb Riia tee peale. Võttes arvesse seda, et

O. I. organiseeris väidetava transpordi Poola transpordifirma kaudu Pärnusse (kuigi transpordifirma seda eitab) ja omakorda transpordi Pärnust Riiga (mille kohta puudub tasumist tõendav dokument) ning seda, et Aleksandr Vukker ja O. I. on kauaaegsed head tuttavad, siis ei ole see eluliselt usutav, et kauba liikumist sedasi organiseeritaks ning kinnitab maksuhalduri arvates tehingute mittetoimumist. Kaebaja on asunud seisukohale, et kuna maksumenetluse toimikus puudus tõend, et CMR-is viidatud sõiduk ja haagis ei ole Eesti piiri ületanud, siis ei ole seda maksuhaldur tegelikult uurinud.

Samuti on kaebaja märkinud, et talle jääb arusaamatuks, mis andmebaasist jutt käib. Vastustaja selgitab, et tegemist on Automaatse Numbrituvastussüsteemiga, kuhu koondub info Eesti ja Läti piiri ületanud sõidukite numbrimärkidest ja piiri ületamise kellaajast. Kui sõiduk ületab piiri, siis teeb seade sõiduki numbrimärgist pilti ning edastab selle andmebaasi. Tõendid, mis kinnitavad tehingute toimumist. Kaebaja on esitanud 12 punkti, millest tulenevalt leiab, et kauba seotus ja edasimüük on tõendatud. Lühidalt öeldes leiab kaebaja, et tehingute toimumist kinnitavad asjaolud on järgmised: tehingute ahelas osalenud ostjate ja müüjate kinnitus tehingute toimumise kohta, esitatud deklaratsioonid, ostu ja müügi arved, CMR-id, arvete tasumine on toimunud pangaülekannetega ning asjaolud, et MTA pole tuvastanud, et raha oleks kaebajale tagasi liikunud ja kaebaja oleks müüjat või ostjat mingil viisil mõjutanud või kontrollinud.

Vastustaja kaebajaga ei nõustu ja seda põhjusel, et arvete olemasolu, pangaülekande kaudu tasumine, deklaratsioonide esitamine ja seotud isikute (selles mõttes, et isikud on pikaaegsed tuttavad) kinnitused tehingute toimumise kohta ei tõenda, et kaup on isikute vahel reaalselt liikunud ja tehingud on toimunud arvetel näidatud viisil. Kaebaja on ka seisukohal, et maksuhaldur ei ole tõendanud kaebaja teadmist ja kaebaja maksupettuses osalemist. Vastustaja selgitab, et võttes arvesse kõiki maksumenetluses kogutud tõendeid asus maksuhaldur seisukohale, et kaupa ei ole liikunud ning see saab toimuda ainult isiku teadmisel ja teiste isikutega eelneval kokkuleppel.

Maksuotsuses punktis 3 on maksuhaldur toonud väga selgelt välja järeldused, miks ei ole kaup Promstroi Trade OÜ ja Digipix Trade OÜ vahel ning kaup Promstroi Trade OÜ ja SIA B-Energy vahel liikunud ning vastustaja ei pea vajalikuks siinkohal maksuotsuses toodud järeldusi korrata. Kokkuvõttes on vastustaja seisukohal, et kaebaja etteheited on suunatud üksikutele konkreetsetele maksuhalduri järeldustele ja üksikute tõendite kohta esitatud analüüsile. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole suutnud kummutada kogutud tõendite ja nende pinnalt tuvastatud asjaolude kogumist tekkivat veendumust, et tehinguid ei ole aset leidnud.

Kaebaja on seisukohal, et tulumaksu määramine Promstroi Trade OÜ-le on igal juhul õigusvastane. Kaebaja leiab, et tulumaksu määrmaine on esiteks õigusvastane seetõttu, et MTA ei ole tulumaksu määramise osas maksukontrolli alustanud ega läbi viinud. Vastustaja märgib, et 14.02.2013 korralduse alusel alustas maksuhaldur Promstroi Trade OÜ suhtes MKS § 59 lõike 1 punkti 1 alusel üksikjuhtumi kontrolli, mis hõlmas 2012 detsembri käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust, sealhulgas tagastusnõude põhjendatust. Seega korralduses ei teavitatud kaebajat, et maksuhaldur võib menetluse tulemusel võtta seisukoha ka tulumaksu osas.

Vastustaja selgitab, et maksuhaldur alustas 2012 detsembrikuu käibemaksu arvestamise ja deklareerimise kontrolli. Maksu määramise menetluse lõppstaadiumis kujunes maksuhalduril seisukoht, et Promstroi Trade OÜ ja Digipix Trade OÜ vahel ei ole kaupa liikunud. See omakorda tähendab seda, et Digipix Trade OÜ-le kantud summa 76 564,56 eurot on ettevõtlusega mitteseotud väljamakse ning esineb tulumaksuseaduse § 51 lõike 2 punkti 3 kohaselt tulumaksu määramiseks alus. Tulenevalt MKS § 10 lõike 1 punktidest 1 ja 2 on maksuhalduri ülesandeks kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras ning arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma.

MKS § 92 lõike 1 punkti 2 kohaselt määrab maksuhaldur maksukohustuse suuruse kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus maksuhaldur on tuvastanud, et esineb tulumaksu määramise alus, on maksuhaldur seadusest tulenevalt kohustatud isikule ka tulumaksu määrama. Vastustaja on seisukohal, et kui isik on teinud ettevõtlusega mitteseotud kulutusi, siis ei saa talle tulumaksu määramine üllatuslik olla.

Antud juhul on Promstroi Trade OÜ saanud tulumaksu määramisest teada kontrollakti vahendusel, millele isikul oli võimalik esitada vastuväiteid. Seega ei saanud maksuotsusega tulumaksu määramine olla isikule üllatus. Teiseks leiab kaebaja, et tulumaksu määramiseks puudub alus, kuna on alust eeldada, et vaidlusalune kaup siiski kaebaja poolt soetati. Seejuures viitab kaebaja Tolmeti lahendile. Vastustaja selgitab, et Tolmeti lahendist tulenevad suunised tulumaksu määramiseks on asjakohased olukorras, kui on kaup on olemas. Antud juhul on maksuhaldur tuvastanud, et Promstroi Trade OÜ ei ole Dixipix Trade OÜ-lt kaupa üldse saanud, kuid väljamakse on tehtud.

Kolmandaks leiab kaebaja, et maksuhaldur ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kaebaja teadis, et arvel näidatud müüja ei ole tegelik müüja. Sellise konstruktsiooni kasutamine eeldab kaebaja arvates seda, et MTA esitab otsesed tõendid, millest kaebaja teadmine nähtub. Vastustaja kordab, et maksuhaldur on tuvastanud, et kaup ei ole isikute vahel liikunud ja kuna kaupa pole liikunud, siis kaebaja oli nendest asjaoludest teadlik. Samuti peab vastustaja oluliseks märkida, et isiku teadmise kinnituseks ei pea ja tihtipeale ei saagi maksuhaldur esitada otseseid tõendeid ning seisukohale, et isik teadis, saab asuda ka kaudsete tõendite kogumi pinnalt.

Neljandaks leiab kaebaja, et kui isegi nõustuda maksuhalduriga, et kaupa ei ole poolte vahel liikunud, siis peab ettevõtlusega mitteseotud kulude määramiseks maksubaasi tuvastamisel kaebaja poolt Digipix Trade OÜ-le kantud summast maha arvama summa, mille kaebaja sai SIA-lt B-Energy ning sellest tulenevalt oleks maksubaasiks 10 764,56. Vastustaja selgitab, et tulumaksu arvestus on eranditult kassapõhine, mis tähendab seda, et kui isik on teinud ettevõtlusega seotud kulutusi (antud juhul on kaebaja kandnud Digipix Trade OÜ-le

76 564,56 eurot saamata kaupa vastu), siis kuulub kogu väljamakse tulumaksuga maksustamisele ning see, kas kaebajale on mingisuguseid summasid kantud seoses väidetavalt sama kauba soetamisega seoses, ei puutu asjasse. Kaebaja on seisukohal, et MTA on oluliselt rikkunud uurimiskohustust. Vastustaja on seisukohal, et maksuhaldur ei ole rikkunud uurimiskohustust. Maksuhaldur on maksumenetluses kogunud asjakohaseid tõendeid ja pöördunud erinevate isikute poole saamaks teavet asjas tähendust omavate asjaolude kohta. Fakt, et maksuhaldur ei ole pöördunud Läti Keskkonnainvesteeringute Fondi ja SIA OSV Transi poole ei ole kindlasti käsitletav uurimiskohustuse olulise rikkumisena.

Vastustaja märgib ka seda, et tulenevalt MKS § 11 lõikest 2 otsustab maksuhaldur kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Nt otsustas maksuhaldur mitte küsida infot Läti maksuhalduri kaudu SIA-lt OSV Trans, kuna isik ei ole teenuse osutamist ühendusesisese käibe aruandes kajastanud, kaebaja poolt tasumist teenuse osutajale ei nähtu ja sõiduki liikumist ei tuvastatud ANTS-u kaudu. Kaebaja on seisukohal, et MTA on rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Vastustaja kaebajaga ei nõustu.

Maksuhaldur väljastas kaebajale kontrollakti 22.11.2012 ning samal kuupäeval kinnitas kaebaja juhatuse liige kontrollakti kättesaamist. Kontrollakti kohaselt oli eriarvamuse esitamise tähtajaks 02.12.2013, see tähendab, et kaebajal oli eriarvamuse esitamiseks aega kümme päeva. Arvestades asja lihtsust ja tehingute vähesust ning seda, et tegemist oli ühe kuu kontrolliga on vastustaja seisukohal, et kümme päeva oli piisav ja mõistlik aeg eriarvamuse esitamiseks. Vastustaja märgib ka seda, et kaebajal oli võimalus kogu menetluse kestel tutvuda maksumenetluses kogutud materjalidega, kuid seda ei tehtud.

Maksumenetluses kogutud materjalidega soovis kaebaja esindaja tutvuda alles 20.12.2013 ehk mitu nädalat pärast maksuotsuse väljastamist. Kaebaja väide, et kontrollakt tuli kaebajale üleüldse üllatuslikuna ei ole õige. Maksuhaldur on kaebaja poole pöördunud 18.09.2013 ja 27.09.2013 ning seega pidi isik olema teadlik, et menetlus ei ole lõppenud. Seejuures on oluline märkida, et menetlus ei saa lõppeda n-ö iseenesest, vaid menetluse lõpetamise kohta kabeajale teate esitamisega või maksuotsuse väljastamisega. Samuti oli kaebajale teada, et maksuhaldur viib tema suhtes läbi üksikjuhtumi kontrolli ka seetõttu, et sellele on tuginenud MTA ka kaebaja poolt kaebuse punktis 10 viidatud kohtumenetluses.

Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole rikkunud kaasaaitamiskohustust. Vastustaja nõustub, et kaebaja on mingil määral kaasaaitamiskohustust täitnud, kuid see ei tähenda, et isik ei oleks seda ka mingil määral rikkunud. Miks isik kohustust on rikkunud, on toodud välja maksuotsuse punktis 2. Kaebaja on toonud välja, et kaebaja ei pidanud alates 21.05.2013 kaasaaitamiskohustuse täitmist vajalikuks, kuna siis puudus menetlus, mille raames kohustust täita. Samas on kaebaja jätnud täitamata 07.05.2013 otsuse nr 12.2-3/13057-6, millega maksuhaldur nõudis täiendavat teavet ja dokumentide esitamist.

Samuti oleks maksukohustuslane pidanud reageerima hiljem maksuhalduri poolt edastatud e-kirjadele. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel:

Käesolevas maksuvaidluses kaebuse esitaja väidab, et maksuhalduril puudus õiguslik alus vaidlustatud maksuotsuse tegemiseks, kuna tagastusnõude õiguspärasuse kontroll oli lõppenud. Vastustaja väidab, et maksuhaldur on alustanud üheaegselt 2012 detsembrikuu tagastusnõude kontrolli (tuvastusmenetlus) ja üksikjuhtumi kontrolli (maksu määramise menetlus). Kontroll hõlmas 2012 detsembrikuu kogu käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust. Seega viis maksuhaldur algselt kaebaja suhtes läbi kahte paralleelset menetlust – tagastusnõude tuvastusmenetlus ja maksu määramise menetlus.

Kohus nõustub vastustaja sellekohaste selgitustega. Kohus nõustub vastustajaga, et maksuotsus on tehtud maksumenetluses, mitte lõppenud kontrollimenetluse raames, nagu ekslikult väidab kaebaja. Asjaolu, et maksuhaldur ei aktsepteerinud tagastusnõuet 21.05.2014 ei saa mõjutada maksu määramise menetluse tulemusel koostatud maksuotsust. Kaebuse esitaja väidab, et Promstroi Trade OÜ tehingud on toimunud SIA B-Energy-ga, mida kinnitab kaebaja poolt kauba edasimüük nimetatud firmale ning et tõendid kinnitavad, et tehing oli tegelik, mitte näiline.

Vastustaja seevastu väidab, et kaebaja ei ole maksumenetluses ega ka kohtumenetluses esitanud tõendeid (peale arvete ja SIA B-Energy sõlmitud lepingu) selle kohta, et kaup on soetatud ja edasi müüdud. Vastustaja leiab, et antud juhul on tegemist olukorraga, kus Promstroi Trade OÜ on andnud SIA-le B-Energy kauba üle ilma, et viimane oleks talle selle eest midagi tasunud, samas oli kaebajal kohustus tasuda Digipix Trade OÜ-le 76 564,56 eurot. Seega vastustaja arvates ei ole kaebaja käitunud mõistlikult ja keskmise tavapärase ettevõtjana, kui on lasknud tekkida sellisel olukorral, kus ta on kauba edasi andnud omamata mistahes kinnitust, et ta reaalselt kauba eest raha saab ning omades ise kohustust Digipix Trade OÜ-le kauba eest tasuda.

Vastustaja viitab sellele, et kaebaja on ise selgitanud, et tegutses riskivabalt, kuid eeltoodust nähtub, et kaebaja ilmselgelt seda ei teinud. Kohus nõustub vastustaja eeltoodud põhjendustega. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja väide, et pooled rääkisid konkreetsetest kauba detailidest telefoni teel on paljasõnaline ning vastustaja kinnitusel kaebaja ei ole seda varem maksuhaldurile väitnud. Kohus möönab, et eluliselt ei ole usutav, et arvetele kirjutatakse lihtsalt kauba üldsõnaline nimetus (kaupade täpne kirjeldus puudub) ning seejärel kõik ahelas olevad ostjad hakkavad telefoni teel täpsustama kaupade seerianumbreid, detaile jms.

Vastustaja väidab, et ka kogu väidetava kauba liikumise marsruut ei ole usutav ega loogiline (kaup on väidetavalt hakanud liikuma kas Poolast või Leedust Läti kaudu Pärnusse ning sealt Riiga, samas Leedust Pärnusse sõites jääb Riia tee peale). Kohus nõustub maksuhalduri sellekohasete põhjendustega, neid üle kordamata.

Kaebuse esitaja arvates soojuspumpade koostisosade vahendaja selgitused maksuhaldurile on asjakohatud. Kohus sellega ei nõustu. Külmakomponentide OÜ poolt antud seletused ei ole vaid kolmanda isiku subjektiivne arvamus. Külmakomponentide OÜ tegeleb Eestis erinevate külmakomponentide ja soojuspumpade koostisosade maale toomise ja edasi müümisega ning omab Eestis ainuõigust Danfossi tehasest tooteid maale tuua. Seega on kohtu arvates tegemist pädeva isikuga, kes võib anda selgitusi arvel näidatud toodete kohta. Külmakomponentide OÜ vastusest selgub, et arvel ei ole kirjas ühtegi konkreetset toodet, sellel on vaid üldine toote seeria nimetus ning et üldjuhul arvet sellisel kujul ei väljastata. Külmakomponentide OÜ kinnitas maksuhaldurile, et soojuspumpade osasid ei saa tellida telefoni teel ning et Danfossi tooteid tellides on vajalik esitada tellimus interneti teel Danfossi tellimiskeskkonnas. Ühtlasi Külmakomponentide OÜ kinnitas oma kirjas maksuhaldurile, et Danfossi toodete ainuesindusõigus Eestis kuulub neile. Külmakomponentide OÜ andis selgitused ka arvel kajastatud kauba koguse kaalu osas, mis nende teabe kohaselt oleks pidanud olema tunduvalt suurem arvel näidatust (1348 kg 230 kg asemel) ning koguse poolest oleks mahtunud neljale kaubaalusele. Kohus on seisukohal, et maksuhaldur võis kontrollimise läbiviimiseks vajaliku teabe saamiseks pöörduda eelnimetatud äriühingu poole ning arvestada sellelt saadud teabega.

Vastustaja kinnitas kohtule, et maksuhaldur võttis arvesse kõik maksumenetluses kogutud tõendid, millest tulenevalt asus seisukohale, et kaupa ei ole liikunud ning see saab toimuda ainult isiku teadmisel ja teiste isikutega eelneval kokkuleppel. Maksuotsuses on maksuhaldur piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ei ole kaup Promstroi Trade OÜ ja Digipix Trade OÜ vahel ning kaup Promstroi Trade OÜ ja SIA B-Energy vahel liikunud, mida kohus ei hakka siinkohal üle kordama, nõustudes maksuhalduri põhjendustega.

Kaebaja väidab, et tulumaksu määramine Promstroi Trade OÜ-le oli õigusvastane. Vastustaja selgitab, et maksu määramise menetluse lõppstaadiumis kujunes maksuhalduril seisukoht, et Promstroi Trade OÜ ja Digipix Trade OÜ vahel ei ole kaupa liikunud. See omakorda tähendas seda, et Digipix Trade OÜ-le kantud summa 76 564,56 eurot on ettevõtlusega mitteseotud väljamakse ning seega esineb Tulumaksuseaduse (TMS) § 51 lõike 2 punkti 3 kohaselt tulumaksu määramiseks alus. Vastustaja selgituse kohaselt tulumaksu arvestus on eranditult kassapõhine, mis tähendab, et kui isik on teinud ettevõtlusega seotud kulutusi (antud juhul on kaebaja kandnud Digipix Trade OÜ-le

76 564,56 eurot, saamata kaupa vastu), siis kuulub kogu väljamakse tulumaksuga maksustamisele ning see, kas kaebajale on mingeid summasid kantud seoses väidetavalt sama kauba soetamisega seoses, ei puutu asjasse.

Kaebaja väidab, et MTA on oluliselt rikkunud uurimiskohustust. Kohus selle väitega ei nõustu. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 11 lg 2 kohaselt maksuhaldur otsustab kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur maksumenetluse käigus pöördunud teabe saamiseks rahvusvaheliste päringutega Poola, Läti ja Leedu maksuhaldurite poole. Samuti nähtub maksuotsusest, et maksuhaldur on muuhulgas küsinud asjakohast teavet ka soojuspumpade koostisosi vahendavalt äriühingult. Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega läbi viinud maksumenetluse ning analüüsinud ja hinnanud maksuhalduri käsutuses olevaid tõendeid, tulles nende põhjal õigetele järeldustele.

Kaebuse esitaja väidab, et maksuhaldur on rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kohus selle väitega ei nõustu. Maksuhaldur väljastas kaebajale kontrollakti ning andis võimaluse eriarvamuse/vastuväidete esitamiseks. Vajadusel oli kaebajal võimalus maksumenetluse vältel tutvuda menetluses kogutud tõenditega, kuid seda kaebaja vastustaja väitel ei teinud. Samuti oli kaebajal võimalik vajadusel taotleda maksuhalduri määratud eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamist, kui see tundus kaebajale liiga lühike. Vastustaja heidab kaebuse esitajale ette kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist, mida maksuhaldur selgitab kaevatava maksuotsuse punktis 2. Kohus nõustub maksuhalduri põhjendustega, mida siinkohal ei hakka üle kordama.

Vaidlustatud maksuotsuses maksuhaldur selgitab maksuotsuse tegemist tingivaid faktilisi asjaolusid ja tõendeid ning annab hinnangu 2012 detsembrikuu tehingutele. Maksuotsuses on lahti kirjutatud sisendkäibemaks ja faktilised asjaolud ostutehingute kohta. Maksuotsuses on toodud ka Digipix Trade OÜ ja Promstroi Trade OÜ pangakontode analüüs. Maksuhaldur on maksuotsuses muuhulgas hinnanud Promstroi Trade OÜ ja SIA B-Energy vahel sõlmitud kauba ostu-müügilepingut. Maksuotsuses on toodud ka maksuhalduri järeldused Promstroi Trade OÜ ja Digipix Trade OÜ vaheliste tehingute kohta. Peale selle on maksuotsuses välja toodud maksusumma määramise õiguslik alus, käibemaksu õiguslik alus ning tulumaksu määramise õiguslik alus. Kohus nõustub vaidlustatud maksuotsuses sisalduvate maksuhalduri seisukohtade ja maksumenetluses tuvastatud asjaoludega ning järeldustega, mis ei ole ümber lükatud kaebaja poolt käesolevas kohtumenetluses.

Kohus eeltoodust tulenevalt asub seisukohale, et kaevatav MTA maksuotsus, millega kohustati kaebuse esitajat tasuma juurdemääratud maksusumma 20 352,60 eurot, on piisavalt põhjendatud ning kaebaja argumendid ei anna alust selle tühistamiseks.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik