3-14-50397/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

30.09.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50397

Haldusasi

Tarmo Tuvi kaebus Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise summas 7 224 euro

välja mõistmiseks seoses väärikust alandavate

vangistustingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarmo Tuvi määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus

muutmata ja Tarmo Tuvi määruskaebus

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse

Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. Kinnipeetav Tarmo Tuvi esitas Tartu Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks summas 7 224

eurot. Taotluse kohaselt hoiti T. Tuvi Tartu Vangla kambris, kus oli talle tagatud liiga vähe

isiklikku ruumi, s.o 2,46 m2.

Tartu Vangla jättis 06.03.2014. a otsusega nr 1-13/7-2 T. Tuvi kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

2. T. Tuvi esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt tekitatud mittevaralise kahju eest

hüvitise summas 7 224 eurot välja mõistmiseks.

Kaebuses on märgitud, et kahju tekkis T. Tuvi kinnipidamise tõttu Tartu Vanglas ebainimlikes

ja alandavates vangistustingimustes. Kaebaja on viibinud alates 12.11.2012 kuni kaebuse

esitamiseni (30.03.2014) Tartu Vangla kambrites, kus on ruumipuudus ja privaatsust pole ning

isiklikku pinda on üksnes 2,47 m2. Kambris viibib kaks kinnipeetavat, kuid peaks viibima üks

kinnipeetav.

Koos kaebusega esitas T. Tuvi taotluse menetlusabi saamiseks, s.o riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohus jättis 21.04.2014. a määrusega rahuldamata T. Tuvi taotluse riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks, jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja riigilõivu summas

216 eurot ja 72 senti tasumiseks.

Halduskohtu määruse kohaselt ei ole kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt

menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul kaebaja kontole raha laekunud ning tema

vaba jääk on kaebuse esitamise seisuga 0,04 eurot. Seega tuleb kaebajat pidada

maksejõuetuks. Kaebajale ei ole siiski menetlusabi andmine hoolimata tema maksejõuetusest

põhjendatud, kuna kaebuse edulootused on vähesed.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on soovitav kinnipeetava kasutuses oleva

isikliku ruumi minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta ning olukordades, kus kinnipeetava

isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on tegemist Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega. Tartu Vangla tavapärase

kambri põrandapind koos tualettruumiga on S-hoones 9,8 m2 ja E-hoones 9,8 m2 või 9,7 m2.

Kambris asuvat tualetti (1,8 m2) ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta,

vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri

sisustusse kuuluvana. Antud seisukohta kinnitab EIK lahend asjas Tunis vs Eesti. Tartu

Vanglas hoitakse kinnipeetavaid kambrites kahekesi. Seega on kinnipeetavate isiklik ruum

Tartu Vangla kambrites S-hoones 4 m2 ja E-hoones 4 m2 või 3,95 m2.

EIÕK-st ei tulene üheselt, kui palju isiklikku ruumi tuleb igale kinnipeetavale tagada tema

inimväärika kohtlemise tagamiseks. EIK-i hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik

ruum on vahemikus 3 – 4 m², sõltub vangistustingimuste kooskõla art 3 nõuetega muudest

tingimustest. Kaebaja ei ole kaebuses vaidlustanud oma kambris üldisi valitsevaid

kinnipidamistingimusi.

Kuna tõendatud on, et kaebaja isiklik ruum kambris ei olnud alla 3 m2, siis ei saa mööbli tõttu

ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna

tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise.

Tuginedes eeltoodule ei ole alust hinnata kaebaja kavandatavat menetluses osalemist kahju

hüvitamise nõude osas edukaks.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. T. Tuvi esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus

tühistada, vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest ja võtta tema kaebus menetlusse.

Määruskaebuse kohaselt piiras halduskohus vaidlustatava määrusega kaebaja põhiseaduse

(PS) §-st 11, 12, 13, 14 ja 15 tulenevaid õigusi. Kui kaebaja õigused jäävad kohtus kaitseta

kuna ta ei suuda tasuda riigilõivu, on tegemist diskrimineerimisega varalise ja sotsiaalse

seisundi tõttu. Tartu Vangla rikkus kaebaja õigusi aga halduskohus jättis kaebaja õigused

kaitseta, sest määras sellise riigilõivu summa, mida kaebaja ei ole suuteline tasuma. PS § 15

tagab seadusliku õiguse kohtusse pöördumiseks ka vaesele isikule, kelle õigusi rikuti, kuid

kellel puudub võimalus riigilõivu tasumiseks. Halduskohus asus ennatlikult hindama vaidluse

sisulisi asjaolusid, kuna kaebajal on tõendusmaterjale EIK lahenditest, mis tõestavad, et 4 m2-

st tuleb maha arvata ka mööbli alla jääv põrandapind.

Riigikohtu praktika kohaselt peab ka pärast riigilõivu tasumist kaebajale jääma mõistlikul

määral raha juhuks kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus tuleb jätta muutmata ja

T. Tuvi määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud

määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 203 lg 2 ja 201

lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

6. HKMS §-st 111 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu

tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad

eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi

taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda, talle

menetlusabi ei anta. Antud asjas puudub vaidlus selle üle, et T. Tuvi on maksejõuetu.

7. Halduskohus on kaebaja riigilõivust vabastamisest keeldumist põhjendanud kaebuse

vähese edulootusega. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse eduväljavaadete kontrollimisel ei ole

halduskohtul keelatud anda hinnangut ka kaebaja sisulistele väidetele, sh põrandapinna

suurust puudutavate väidete õigsusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse

põhjendustega kinnipeetava isikliku ruumi (3,95-4 m2) vastavuse kohta EIK lahendites

märgitud nõutavale suurusele. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida seda, et kambri

mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK oma lahendites osutanud olukordades, kus

kinnipeetava isiklik ruum oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas

isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuna praegusel juhul on

tõendatud, et isiklik ruum oli suurem, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi

vähenemist pidada selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna

tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise.

8. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatud on kaebaja viited PS §-dest 11-15 tulenevate

õiguste ebaseadusliku piiramise kohta halduskohtu poolt. Ringkonnakohus leiab, et

halduskohus pole neid seaduse sätteid rikkunud, kuna viidates asjakohasele seadusandlusele ja

kohtupraktikale jättis õigustatult kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks

rahuldamata ning märkis ära riigilõivu summa, mis tuleb tasuda. PS § 13 kohaselt kaitseb

seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. Halduskohus on toiminud kooskõlas õigusaktidega.

Kui kaebaja soovib kaebust esitada, on tal võimalik seda teha, kui ta tasub ära nõutud

riigilõivu. Põhjendamatu kaebuse puhul ei ole õigustatud riigilõivu riigi kanda jätmine.

Riigikohus on 06.01.2004. a otsuse 3-3-2-1-04 p-s 27 väljendanud seisukohta, et PS § 14

kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja

pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitsemehhanismi, peab kohtuvõim

tulenevalt PS §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on

halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isiku õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest

täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste ja vabaduste

ebaseadusliku piiramisega. Kaebajal on kaebeõigus, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb

tal tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuna väheperspektiivseid kaebusi ei pea kohus

lahendama riigi kulul. PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste

ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi

on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kaebaja sellekohane arusaam

on ebaõige. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ja

arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise kitsendamine on

õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik ( Riigikohtu

06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p

11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguste

piiramist ( Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-3-1-10-02, p 28).

Eeltoodu alusel jääb kaebaja määruskaebus rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

Tiina Pappel

Agu Timmi