3-14-50996/20 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-50996

Otsuse kuupäev

30. september 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Olev Varblase kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu kahju

hüvitamise nõudes summas 690 eurot seoses ebainimlike

tingimustega Valga arestimajas.

Asja läbivaatamise vorm

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja Olev Varblane

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Resolutsioon

1. Kuulutada menetlus kinniseks tõendina asja juurde

esitatud Lõuna prefektuuri Valga arestimaja töö arvestuse

raamatu nelja köite osas.

2. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Politsei- ja

Piirivalveametilt Olev Varblase kasuks mittevaralise kahju

hüvitisena välja üheksakümmend kuus (96) eurot.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Tagastada Politsei- ja Piirivalveametile arestimaja töö

arvestuse raamatu neli köidet pärast otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 30. oktoober 2014. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Olev Varblane viibis Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja

Valga arestikambris (PPA) ajavahemikel 2. veebruar kuni 26. veebruar 2013, 10. september kuni 24.

september 2013 ja 25. märts kuni 1. aprill 2014.

15. aprillil 2014 esitas O. Varblane PPA-le taotluse Valga arestikambris viibimise tõttu tekkinud

mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.

15. mai 2014 otsusega nr 2.3-2/65653-2 jättis PPA taotluse rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 2. juunil 2014 Olev Varblase hüvitamiskaebus Politsei- ja

Piirivalveameti vastu, milles kaebaja taotleb Lõuna prefektuuri Valga arestimajas õigusvastastes,

inimväärikust alandavates ja kannatusi põhjustavates tingimustes kinnipidamise eest kahju hüvitust

690 eurot.

3. Tartu Halduskohus võttis 4. juuni 2014 määrusega kaebuse menetlusse ja määras 12. augusti 2014

määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

4. Olev Varblane taotleb Valga arestikambris inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 690 eurot.

Valga arestimaja tingimused olid kogumis inimväärikust alandavad ning tekitasid kaebajale kannatusi

mis ei olnud vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks, samuti kahjustasid kaebaja tervist. Kaebaja

on seisukohal, et PPA rikkus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikleid 2 ja 3.

Valga arestimaja kinnipidamistingimuste puudused olid kaebuse kohaselt:

1) öökapi, laua, tabureti ja riidenagi puudumine kambris,

2) kambrites asuv WC oli lahtine ja puudus eraldatus kambrist,

3) pesemist dušširuumis võimaldati üksnes kord nädalas,

4) käteräti mittevõimaldamine,

5) värskes õhus jalutuskäikude mittevõimaldamine, kuna puudub jalutushoov,

6) kambri vaba põrandapind oli väga väike (alla 3 m2),

7) nõuetekohase terviskontrolli teostamata jätmine,

8) valjuhääldi puudumine kambris,

9)

kaebaja õigustest teavitamata jätmine arestikambrisse saabumisel,

Kaebaja märgib, et avaldas arestimajas olles suuliselt soovi viibida värskes õhus. Kaebaja on

seisukohal, et arestimaja kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleks põrandapinnast maha

arvata WC pindala ja mööbli alla jääv pind.

Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et siseministri 27. septembri 2011 määrusega vastu võetud

arestimaja sisekorraeeskirjas (ASkE) käsitleb kambris § 13 lg 1, mis sätestab arestimaja kambri

ainukese kohustusliku sisustuselemendina ühe- või kahekordse voodi. Ülejäänud sisustuse elemendid

[sealhulgas riidenagi (p5), laud (p2), istekoht (p3) ja isiklike asjade hoiukoht (p8)] kuuluvad kambri

sisustuse hulka võimaluse korral. Seega pole nimetatud sisustuselementide puudumine kambris

vastustajale etteheidetav.

Arestimaja sisekorraeeskiri ei kehtesta kambri WC konstruktsioonile ja selle eraldatusele mingeid

nõudeid. VangS § 90 lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama

vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Jälgimise pidevuse tagamiseks puuduvadki

arestimaja kambrites tualetti eraldavad vaheseinad. Jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu

enda julgeoleku tagamiseks. Seega pole kaebajal mingit alust väita, et kaebaja privaatsust oleks

rikutud rohkem, kui see VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik oli või et seda oleks tehtud

kaebaja väärikust alandaval moel.

ASkE § 26 lg 2 kohustab arestimaja võimaldama kinnipeetule sauna või duši kasutamist ning

vahetama voodipesu üks kord nädalas. Käterätiku andmist ASkE ette ei näe. Seega ei ole ka duši

kasutamise osas arestimaja kaebaja õigusi rikkunud. Liiatigi oli kaebajal kasutada saunalina, mida ta

ise oma kaebuses mainib. Kaebusest ei nähtu, et väidetavad probleemid duširuumi puuduliku

sisustusega oleksid kaebaja pesemist sedavõrd takistanud, et võiks järeldada duširuumi puuduste

laastavat mõju kaebaja inimväärikusele.

Kuigi Valga arestikambril puudub jalutusboks, on arestimaja kinnipeetutele ettenähtud õiguse

realiseerimiseks sisse seadnud avatud aknaosaga värskeõhu kambri pindalaga 6,9m2, mille sisustusse

kuulub ka istepink ja WC. Valga arestikambri tööarvestuse raamatu andmete kohaselt ei ole kaebaja

selle värskes õhus viibimise võimaluse kasutamiseks ise soovi avaldanud. Kaebaja ei ole ka ise

kaebuses kordagi maininud, et ta oleks värskeõhukambrit kasutada soovinud ja et talle seda ei

võimaldatud.

Kaebaja viibis Valga arestikambris tööarvestuse raamatu andmetel kinnipidamiskambrites

alljärgnevalt:

02.02 kuni 04.02.2013 kambris nr 9 pindalaga 7,1 m2 – üksinda;

04.02 kuni 14.02.2013 kambris nr 5 pindalaga 7,2 m2 – üksinda;

14.02 kuni 26.02.2013 kambris nr 5 pindalaga 7,2 m2 – kahekesi;

10.09 kuni 24.09.2013 kambris nr 5 pindalaga 7,2 m2 – üksinda;

25.03 kuni 01.04.2014 kambris nr 6 pindalaga 7,1 m2 – üksinda.

Seega oli kaebajale kogu Valga arestikambris viibimise ajal mitte ainult et tagatud ASkE-s ettenähtud

2,5 m2 põrandapinda, vaid ka 3 m2 põrandapinda oli pidevalt tagatud ja ka ületatud ning kaebus selles

osas on täielikult põhjendamata.

ASkE § 10 lg 1 kohaselt enne kinnipeetu kambrisse paigutamist hindab arestimaja ametnik isiku

tervislikku seisundit tema välise vaatluse teel ja võimalusel kinnipeetut küsitledes ning täidab

tervisliku seisundi kohta esmase tervisekontrolli akti, mis lisatakse kinnipeetu isiklikku toimikusse.

Sama paragrahvi lõike kolm järgi korraldatakse kinnipeetule meditsiiniline läbivaatus

tervishoiuteenus osutaja poolt vajaduse korral. Vastustajale teadaolevalt kaebaja puhul sellist vajadust

ei ilmnenud.

Vastustaja võtab õigeks, et Valga arestikambris elektrooniline sidesüsteem kinnipidamis-kambrite ja

valvesoleva ametniku vahel puudub, kuid sellise olemasolu kehtiv ASkE ei nõua. ASkE § 29 lõike 4

kohaselt kehtestab arestimajas kinnipeetute järelevalve täpsema korralduse PPA peadirektor, kelle 4.

aprilli 2013 käskkirjaga nr 98 kinnitatud „Arestimaja tööjuhendi“ punkti 13 alapunkti 7 kohaselt peab

toimkonna liige (s.o. graafikujärgselt tööülesandeid täitev ametnik) jälgima kinnipeetute kambreid

vahetult kambriuste jälgimisaknast vähemalt üks kord tunnis, vajadusel toiduluugi kaudu

kinnipeetuga suheldes. Kaebaja ei ole selle nõude eiramise kohta pretensioone esitanud, järelikult oli

vastustaja tegevus kinnipeetute järelevalve teostamisel nõuetekohane.

Kinnipeetule tema õiguste ja õigusaktide tutvustamist arestimajja saabumisel reguleerib ASkE § 8,

mille lõike 4 kohaselt arestimajja vastuvõetud kinnipeetule tutvustatakse allkirja vastu esimesel

võimalusel arusaadavas keeles arestimaja sisekorraeeskirja, arestimaja päevakava ning antakse

õiguste ja kohustuste kohta kirjalik teave. Valga arestikambri väitel seda kaebaja suhtes ka tehti, mille

kinnituseks võeti kaebajalt sellekohasele blanketile allkiri, mis paigutati kinnipeetu isiklikku

toimikusse. Seega ei ole kaebajale tema õiguste ja õigusaktide tutvustamata jätmine arestimajja

paigutamisel tõendatud ning kaebaja õigusi selles osas ei rikutud.

Kohtu seisukoht

6. Pooltel ei ole vaidlust selles, et O. Varblane viibis eelvangistuses kinnipeetavana Politsei- ja

Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Valga arestimaja arestikambris 2. veebruarist 26. veebruarini 2013

(25 päeva), 10. septembrist 24. septembrini 2013 (15 päeva) ja 25. märtsist 1. aprillini 2014 (8

päeva). Kokku viibis kaebaja Valga arestikambris 48 päeva.

Samuti ei ole vaidlust selles, et Valga arestikambril puudub jalutushoov. Samas on arestikambris

värskes õhus viibimiseks kohandatud üks kambritest, millel on sellel otstarbel aken eemaldatud.

Pooled on eri meelt selles, kas Valga arestikambri tingimused sisustuse, hügieeni- ja

sanitaartingimuste osas vastasid nõuetele, samuti kas kaebaja õigusi võis rikkuda värskes õhus

viibimise võimaluse puudumine ning kas kinnipidamistingimused kogumis ületasid kinnipidamisega

vältimatult kaasneva kannatuste taseme.

7. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 156 lg-le 1 on arestimaja kinnipidamiskoht Politsei- ja

Piirivalveameti koosseisus, mis korraldab eelvangistuse ja aresti täideviimist Isiku kinnipidamisele

arestimajas kohaldatakse VangS sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta.

Tulenevalt VangS § 90 lg-st 4 peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud

tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1

kohaselt peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis

tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja

temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava

valgustatuse.

Täpsemad nõuded arestimaja arestikambrile on kehtestatud siseministri 27. septembri 2011

määrusega kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirjast (AskE).

8. Esmalt märgib kohus, et kaebaja on ekslikult tõlgendanud isikliku ruumi mõistet olles seisukohal,

et selle arvutamiseks tuleb maha arvata kambri pindalast mööbliga kaetud põrandapind. Nii EIK 19.

detsembri 2013 otsusest asjas nr 429/12 Tunis vs Eesti kui ka 9. jaanuari 2014 otsusest asjas nr

5747/10 Jevšnik vs Sloveenia nähtuvalt arvestab EIK kinnipeetava isiklikku ruumi, lahutades kambri

pindalast tualettruumi pindala ning jagades saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga.

Nii AskE vr § 9 lg 3 kui AskE § 12 lg 3 järgi oli kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m 2

põrandapinda. Kohtu hinnangul on siinjuures põhjendamatu kaebaja järeldus, et tegemist on vabaks

liikumiseks ettenähtud pinnaga. Kuna siseriiklik õigus ei näinud arestikambris kinnipidamisel

otsesõnu ette vaba liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat

kinnipeetava isiku isikliku ruumi osas, on kohus seisukohal, et kaebaja kinnipidamisel Valga

arestikambris oli igal hetkel tagatud isikliku ruumi vähemalt minimaalne standard, s.o 3 m2 isiku

kohta.

PPA 4. juuli 2014 vastuses kaebusele esitatud andmete kohaselt viibis kaeba Valga arestikambris

kinnipidamise ajal erinevates kambrites, mille pindala oli 7,1 m2 (kambrid nr 6 ja 9) või 7,2 m2

(kamber nr 5). Vastustaja 25. juuli 2014 õiendi järgi (tl 58) oli kambris asuva tualeti alune pind

kambris nr 9 0,77 m2, kambris nr 5 1,16 m2 ja kambris nr 6 1,34 m2.

Vastustaja väitel viibis kaebaja kambris üksi, v.a 14. veebruarist 26. veebruarini 2013, kui koos

kaebajaga oli kambrisse paigutatud veel üks isik. Kaebaja väitel (tl 52) ei vasta PPA andmed tõele,

kuna 10. septembrist 24. septembrini 2013 oli kaebaja paigutatud kambrisse nr 5 koos teise

kinnipeetavaga. Vastustaja esitatud arestimaja töö arvestuse raamatu kohaselt oli O. Varblane 2013.

aasta sügisel Valga arestikambris viibimise ajal paigutatud kambrisse nr 5 koos teise kinnipeetavaga.

Seetõttu loeb kohus tõendatuks, et kaebaja oli Valga arestikambris viibimise ajal paigutatud

kambrisse üksi, v.a 14. veebruarist 26. veebruarini 2013 ja 10. septembrist 24. septembrini 2013, mil

ta oli paigutatud kambrisse nr 5 koos teise kinnipeetavaga.

Eeltoodud andmetest on ilmne, et kaebaja arvestuslik isiklik ruum ületas 3,0 m2, kinnipidamise

nendel perioodidel, kui ta oli üksi kambrisse paigutatud. Kambrisse nr 5 koos teise kinnipeetavaga

paigutamise ajal oli kaebaja arvestusliku isikliku ruumi suuruseks (7,2-1,16)/2=3,02 m2.

Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja suhtes ei ole rikutud minimaalse isikliku ruumi nõuet ning

kaebaja sellekohased etteheited eraldiseisvalt ei anna alust hüvitise väljamõistmiseks.

9. Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist ka seetõttu, et viibis tingimustes, mis alandasid

inimväärikust. Täpsemalt heidab kaebaja ette, et kambrite sisustus ei vastanud nõuetele, kambrites

asuvad WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus kambrist, kambris puudusid laud, tool ja kapp,

mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma ja kirjutama voodi peal ebainimlikus asendis ja hoidma isiklikke

asju voodis või põrandal ning võimalused isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ei vastanud nõuetele.

10. Õiguskantsleri kontrollis Valga arestikambrit viimati 3. aprillil 2014. Kontrollkäigu raporti

kohaselt Valga arestimaja on võrdlemisi amortiseerunud ning puudulikud olmetingimused piiravad

osasid õigusaktides kinnipeetule ettenähtud õigusi. Valga politseihoones kambrite

kinnipidamistingimuste puudulikkus väljendub peamiselt õigusaktides ette nähtud kambri

sisustuselementide puudumises (nt laud ja tool).

Positiivse asjaoluna toob kontrollkäigu raport1 esile, et Valga kambris on kinnipidamistingimusi

pidevalt parandatud. Eelmises kontrollkäigu kokkuvõttes tõdes õiguskantsler, et Valga kambris on

paigaldatud uued aknad, uksed, ventilatsioon ja valgustus. Politseihoones on puuduvast

jalutushoovist tingitut leevendatud n-ö vabaõhukambrite loomisega. Tegemist on ühe kambriga, mille

aknad on eemaldatud ning isikud saavad seal viibides (1 tund ööpäevas) olla värskes õhus.

Õiguskantsler tegi PPA-le ettepaneku hoiduda isikute pikemaajalisest kinnipidamisest Valga

arestikambris.

Kaebuse lahendamisel lähtub kohus Õiguskantsleri 3. aprilli 2014 raporti andmetest. Kuigi kaebaja

viibis Valga arestikambris enne kontrollkäigu toimumist on raport siiski asjakohane, kuna sellest

nähtuvalt ei ole kontrollkäigule eelnenud ajal kinnipidamistingimusi oluliselt parendatud, kuna

olulised parendused (uued aknad, uksed ja ventilatsioonisüsteem) leidsid aset enne 1. märtsi 2011

kontrollkäiku.

11. Õiguskantsleri raporti alusel on kohus seisukohal, et õige on kaebaja väide mööbliesemete

puudumise kohta kambrite sisustusest. Samas ei tulene AskE § 13 lg-st 1 vastustajale kohustust

tagada kambris öökapi, laua, istumiskoha, riidenagi ja valjuhääldi olemasolu. Nimetatud esemed

kuuluvad kambri sisustusse võimaluse korral (AsKE § 13 lg 2 p 2, 3, 4, 5 ja 8). Seega ei ole alust

pidada õigusvastaseks kaebaja nimetatud sisustuselementide puudumist kambris. Kohus nõustub

siiski, et mööbliesemete puudumine riivab kaebaja õigusi ning riivete ajas kumuleeruv mõju võib

kaasa tuua kinnipidamistingimuste hindamise õigusvastaseks ka olukorras, kus eraldivõetuna ükski

riive õigusvastane ei ole.

12. Kohus märgib, et kontrollkäigu raportist ei nähtu, et Valga arestimaja kambrites asuvate WC-de

vaheseinad oleks liiga madalad või esineks muid probleeme WC-de eraldatusega või

funktsionaalsusega. Kuna vastustajal on kohustus tagada arestikambri julgeolek ja kinnipeetavate

isikute järelevalve, siis ei saa tualeti kambrist eraldamata jätmist pidada kaebaja õigusi

ebaproportsionaalselt piiravaks.

13. Samuti ei nõustu kohus kaebaja etteheidetega pesemisvõimaluse nõetele mittevastavuse kohta.

AskE § 26 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetul kasutada sauna või dušši kord nädalas. Vaidlust ei ole

selles, et kaebajale oligi tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas. Kaebaja väidetest duširuumi

puuduliku sisustuse kohta ei saa teha järeldust, et pesemisvõimalus oleks puudunud või, et duširuumi

eesmärgipärane kasutamine oleks olnud oluliselt takistatud.

AskE § 13 lg 1 p 6 sätestab, et kambri sisustuses on pesemiskoht võimalusel. Seega on spetsiaalne

pesemiskoht soovituslik. Spetsiaalse pesemiskoha puudumine ning pesemisvõimaluse olemasolu

tualetinurgas ei ole käsitatav kaebaja õiguste õigusevastase piiramisena.

1 Kättesaadav võrguaadressil

http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_politsei-

_ja_piirivalveameti_louna_prefektuuri_korrakaitseburoo_arestimaja_valga_ja_voru_kamber.pdf

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on möönnud saunalina kasutamist, märkides, et saunalina pidi

toppima metallresti vahele, kuna puudus koht selle riputamiseks (tl 2). Seega oli kaebajal võimalus

kasutada käterätti ja etteheide selle mittevõimaldamise kohta on ainetu. Lisaks nõustub kohus

vastustajaga, et õigusaktidest ei tulene PPA-le kohustust tagada käterätt arestimajas kinnipeetavatele

isikutele.

14. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 93 lg-le 5 ja AskE § 31 lg-le 2 oli vahistatul õigus viibida

üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib.

Riigikohus on nimetatud õiguse kasutamisega seoses selgitanud: “Kolleegium on varasemas

praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise

võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks

esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 17. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 13). Seega võib asja

lahendamisel omada olulist tähendust asjaolu, kas vastab tõele kaebaja väide, et ta teavitas

arestimajja saabudes arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest tulenevat õigust

viibida tund aega päevas värskes õhus.“ (vt RKHK 4. mai 2011 määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).

15. O. Varblane ei väida Valga arestikambris kinnipidamise ajal kirjalike taotluste esitamist värskes

õhus jalutamise võimaluse kasutamiseks või kambritingimuste parandamiseks. Kaebaja väitel (tl 52)

vastati tema suulistele järelepärimistele, et värskes õhus jalutamise võimalus puudub. Seetõttu ei

olnud kaebaja teadlik nn värske õhus kambri olemasolust.

RKHK selgitas 18. aprilli 2012 otsuses asjas nr 3-3-1-90-11 (p 17), et vahistatu suulised taotlused

värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida

vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide

alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda

kehtestatud, toimub suulise taotluse protokollimine vastavalt haldusmenetluse seaduse § 14 lg-le 2

ning § 18 lg-le 2.

16. Kohtule esitatud Valga arestikambri töö arvestuse raamatust ei nähtu, et arestikambris viibinud

isikud oleks kambri tingimuste või vabas õhus viibimise võimaluse puudumise kohta taotlusi

esitanud. Silmas pidades seda, et vastustaja väitel oli Valga arestikambris võimalik kasutada nn

värske õhu kambrit, ei pea kohus usutavaks, et isikud vastavasisulisi taotlusi üldse ei esitanud.

Kannete puudumine tööarvestusraamatus osutab sellele, et vastustaja ei protokollinud isikute suulisi

taotlusi nõuetekohaselt. Seega ei tõenda tööarvestusraamat, et kaebaja ei ole esitanud taotlust vabas

õhus viibimiseks suuliselt. Suulise taotluse esitamise tõendamist ei saa kaebajalt eeldada. Kuna

vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu puuduvad asjaolu kohta tõendid, siis hindab kohus

vaidlusaluse asjaolu HKMS § 59 lg-le 4 tuginedes vastustaja kahjuks ning loeb, et kaebaja on

esitanud suulise taotluse vabas õhus viibimise võimaldamiseks.

Kohtu hinnangul ei saanud kaebajalt eeldada uue vastavasisulise taotlusega vastustaja poolde

pöördumist arestikambrisse paigutamise järgnevatel perioodidel olukorras, kus kaebajale oli

varasemalt teada, et Valga arestikambris puudub vabas õhus viibimise võimalus ning puuduvad

andmed selle kohta, et kaebajale oleks selgitatud võimalust kasutada nn värske õhu kambrit.

Kohus osutab veel, et töö arvestuse raamatust ei nähtu, et kedagi kinnipeetavatest oleks kambrist

välja võetud nn värske õhu kambri kasutamiseks. Ka see võib viidata asjaolule, et kaebajal puudus

tegelik võimalus värskes õhus viibimise õiguse kasutamiseks.

Vastavalt oli õigusvastane kaebaja ilmajätmine värskes õhus jalutamise võimalusest.

17. Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega nõuetekohase tervisekontrolli läbi viimata jätmise kohta.

ASkE § 10 lg 1 sätestab, et enne kinnipeetu kambrisse paigutamist hindab arestimaja ametnik isiku

tervislikku seisundit tema välise vaatluse teel ja võimalusel kinnipeetut küsitledes ning täidab

tervisliku seisundi kohta esmase tervisekontrolli akti, mis lisatakse kinnipeetu isiklikku toimikusse.

Vajadusel korraldatakse kinnipeetule meditsiiniline läbivaatus tervishoiuteenuse osutaja poolt (ASkE

§ 10 lg 3). Seega oli õiguspärane kaebaja tervisliku seisundi hindamine vastustaja ametniku poolt.

Kaebaja ei ole seejuures väitnud, et esines vajadus tema läbivaatuseks tervishoiuteenuse osutaja poolt

või, et sellise läbivaatuse tegemata jätmise tõttu oleks kahjustatud kaebaja tervist.

18. Juhul, kui kaebaja pidas etteheitega valjuhääldi puudumisest kambris silmas seda, et kambris

puudus võimalus hädaolukorras ühenduse võtmiseks vastustaja ametnikega, siis märgib kohus

järgmist:

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga arestimajas järelevalve teostamise tingimuste ja korra kohta (tl

28 pöördel) ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Lisaks osutab kohus, et kaebaja ei ole esile

toonud, et elektroonilise ühenduse puudumine oleks põhjustanud kaebaja elule või tervisele kahjuliku

tagajärje või isegi ohu sellise tagajärje tekkimiseks. Seega ei rikkunud kaebaja kambri ja vastustaja

ametnike tööruumi vahel elektroonilise ühenduse puudumine kaebaja õigusi.

19. Kohtu hinnangu, isegi kui nõustuda kaebaja väidetega minetuste koht kaebajale tema õiguste

tutvustamisel, ei järeldu sellest iseseisvalt kaebaja õiguste sellist rikkumist, millel oleks tähendus

käesoleva kaebuse lahendamisel. Kui kaebajal ka jäi õiguste tutvustamata jätmise tõttu esitamata

kirjalik taotlus värskes õhus viibimise võimaluse kasutamiseks, siis ei mõjuta see asja lahendust,

kuna kohus luges tõendatuks vastava suulise taotluse esitamise.

20. Kohus on seisukohal, et kohtu nõudmisel esitatud arestikambri töö arvestuse raamatust nähtuvad

muu hulgas kolmandate isikute delikaatsed isikuandmed, mistõttu ei ole põhjendatud koopia

edastamine kaebajale. Kohus on arvestanud töö arvestuse raamatu andmeid kaebaja väidetud asjaolu

tuvastamisel ning tõendamiskoormuse jagamisel kaebajale soodsal viisil. Seetõttu ei takista koopia

edastamata jätmine kaebajal oma õiguste tegelikku kaitset. Kolmandate isikute eraelu kaitseks

kuulutab kohus menetluse nimetatud tõendi osas kinniseks vastavalt HKMS § 77 lg-le 1 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-le 3.

21. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks

saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu

taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset

mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15. märtsi

2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

Valga arestikambri tingimusi kogumis, eelkõige kaebajale vabas õhus viibimise mittevõimaldamist

olukorras, kus kaebajal puudus seetõttu üldse võimalus väljaspool kambrit liikumiseks arvestades

ning pidades silmas O. Varblase kinnipidamise tähtaega, eelkõige asjaolu, et ühel korral ulatus

katkematu kinnipidamise kestus 25 päevani, on kohus seisukohal, et kaebajale kinnipidamisega

põhjustatud kannatused ületasid kinnipidamisega paratamatult kaasneva kannatuste taseme, s.t

kinnipidamisega Valga arestikambris on kaebaja inimväärikust alandatud. Kohtule teadaolevate

asjaolude pinnalt ei ilmne, et kaebaja oleks taotluste esitamisega või muul moel saanud tegelikult

mõjutada arestikambris kinnipidamise tingimusi.

Seega on kaebajal õigus rahalisele hüvitisele talle inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks.

Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajale oleks kinnipidamistingimuste tõttu tekkinud

terviskahjustus ning tuvastatud asjaolude alusel ei saa tervisekahjustuse tekkimist ka eeldada, siis ei

ole kohtu hinnangul tekitatud kaebajale terviskahju, mis iseseisvalt õigustaks täiendava rahalise

hüvitise väljamõistmist.

22. Kaebaja viibis Valga arestikambris kolmel korral, vastavalt 25 päeva, 15 päeva ja 8 päeva ning

taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 690 euro väljamõistmist vastustajalt.

Kohase rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus senist siseriiklikku kohtupraktikat

sarnastes asjades, milles arestikambris inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest

kohaseks hüvitiseks on peetud kuni 14 eurot ühe päeva eest (v.t Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri

2013 otsus asjas nr 3-11-700). Kohus arvestab asjaoluga, et kaebaja õiguste rikkumine on eelkõige

seotud värskes õhus jalutamise võimalusest ilmajätmisega, aga kumulatiivset mõju on avaldanud ka,

kambrite väiksus ja vähene möbleeritus. Kaebaja õiguste rikkumise intensiivsust piiras asjaolu, et

ühelgi juhul ei ületanud kaebaja Valga arestikambris hoidmise tähtaeg 25 päeva. Seetõttu peab kohus

põhjendatuks mõista kinnipidamisperioodi eest hüvitise 2 eurot päevas, s.o 96 eurot.

23. Eeltoodu alusel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt O.

Varblase kasuks Valga arestikambris kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja

96 eurot.

24. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus andis kaebajale menetlusabi vabastades ta

riigilõivust kaebuse esitamisel. Pooled ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude

väljamõistmiseks teineteiselt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1

kolmandast lausest poolte kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte

endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik