1-14-6077/11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 30. septembril 2014, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-14-6077 Kohtukoosseis Kohtunikud Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla ja Meelika Aava Kriminaalasi O.V süüdistuses KarS § 199 lg.2 p.9 - § 25 lg.2 järgi Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.07.2014 aasta otsus lühimenetluses lühimenetluses (kiirmenetluses) Apellatsiooni esitaja

O.V , ik XXX, Eesti kodanik, emakeeleks vene keel, XXXXXXXXXXX, XX XXXXX,

elukoht XXXXXXX, XXX XX-XX (reg.XXXXXX-

XXXXX, XXXXXXXXXX XX-XX), varem karistatud

korduvalt, viimati 20.06.2014 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9-25 lg 2 järgi vangistusega 2 kuud, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha 2 päeva ja asendati 116 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 18 kuud RESOLUTSIOON

1. Jätta O.V’i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. Harju Maakohtu 16.07.2014 aasta otsusega kiirmenetluses (lühimenetluse sätete kohaselt) tunnistati O.V süüdi KarS § 199 lg.2 p.9 - § 25 lg.2 järgi ja põhikaristuseks mõisteti vangistus 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati O.V-le mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks põhikaristuseks mõisteti vangistus 4 kuud.

KarS § 65 lg.2 kohaselt suurendati mõistetud karistust 20.06.2014 Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse ( võrra, mõistes lõplikuks karistuseks vangistus 5 1 kuu 28 päeva) kuud 28 päeva.

2. O.V mõisteti KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi süüdi selles, et tema, olles varem vargusi toimepannud isikuks ning keda on Harju Maakohtu 20.06.2014.a otsusega karistatud varguse toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi, uuesti võttis 11.07.2014.a kella 09.18

paiku Tallinnas XXXXXXX XX R AS-le kuuluvas kaupluses K 2 pudelit palsamit Fructis kogumaksumusega 5,38 eurot (2,69 euro/tk), 3 pudelit H&S Mentol šampooni kogumaksumusega 14,97 eurot (4,99 euro/tk), 2 pudelit šampooni Garnier Fructis kogumaksumusega 5,30 eurot (2,65 euro/tk) ja 4 pudelit Fructis Norm kogumaksumusega 10, 60 eurot (2,65 euro/tk)- s.o kaupa kokku 36,25 euro väärtuses ning möödus kassadest, jättes tahtlikult kauba eest maksmata. Vargus jäi lõpule

viimata, kuna O.V peeti turvatöötaja poolt pärast kassadest möödumist kinni. Kaup tagastati rikkumata kujul kauplusele. Samuti süüdistatakse O.V selles, et tema, olles varem vargusi toimepannud isikuks ning keda on Harju Maakohtu 20.06.2014.a otsusega karistatud varguse toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi, uuesti võttis 14.07.2014.a kella 13.13 paiku Tallinnas XXXXX XXX XX asuvas S AS kauplusest 12 pakki sigarette Vogue, kogumaksumusega 43,20 eurot (3,60 euro/pakk) ning möödus kassadest, jättes tahtlikult kauba eest maksmata. Vargus jäi lõpule viimata, kuna O.V peeti turvatöötaja poolt pärast kassadest möödumist kinni. Kaup tagastati rikkumata kujul

kauplusele. Oma tegevusega asus O.V vastavalt oma ettekujutusele süüteost vahetult süüteo toimepanemisele ning olles isikuks, kes on varem toime pannud varguseid süstemaatiliselt,

pani süstemaatiliselt toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, st pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Apellatsiooni esitas süüdistatav O.V, kes vaidlustab maakohtu otsust temale mõistetud karistuse osas. Süüdistatav taotleb temale mõistetud karistuse kergendamist ning osa vangistusest tingimisi täitmisele pööramata jätmist või vangistuse asendamist üldkasulikku tööga.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.

5. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on 19. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).

6. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning O.V ja tema kaitsja Leelo Viil viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Seega oli esimese astme kohtus tagatud O.V õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid

sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist karistuse osas.

7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt

andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb

süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud

kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr

vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus arvestas O.V karistust kergendavaks asjaoluks enda süü ülestunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Maakohtu

poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid teisi asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning neile ei viidata ka apellatsioonis.

8. Süüdlase isiku osas on tuvastatav, et O.V on varem 5 korral kriminaalkorras karistatud, kuid temale mõistetud eelnevad karistused, sh reaalsed vangistused ei suutnud teda mõjutada edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest. Maakohus on veenvalt põhjendanud O.V-le mõistetava karistuse liiki ja määra ning kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

9. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata.

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Meelika Aava