3-13-956/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja

koht

30. september 2014, Tartu

Haldusasja number

3-13-956

Haldusasi

Igor Ostovi kaebus Justiitsministeeriumi toimingu

õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.09.2013. a otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Igor Ostov

Vastustaja Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

Rahuldada Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu

Halduskohtu 20. septembri 2013. a otsus haldusasjas nr 956 ning teha asjas

uus otsus, millega jätta rahuldamata Igor Ostovi kaebus Justiitsministeeriumi

toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 30.09.2014, arvates (HKMS § 212

lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus

menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja

§ 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Ostov esitas 31.01.2013 Viru Vanglale vaide (tl 29p-34) ning 19.02.2013

täienduse (tl 35-36) vangla direktori 23.01.2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud

„Viru Vangla kodukorra“ p-de 7.1.12, 7.1.16, 7.1.18, 7.1.50, 9.13, 11.1.4 ja 12.1

kehtetuks tunnistamiseks.

2. Viru Vangla edastas I. Ostovi 31.01.2013. a vaide ja selle täienduse tõlkesse ning

sai tõlked kätte vastavalt 20.02.2013 (tl 39p) ja 06.03.2013 (tl 40).

3. Viru Vangla edastas 15.03.2013. a kirjaga (tl 11-12) I. Ostovi vaide

lahendamiseks Justiitsministeeriumile ning teavitas sellest samal päeval ka I. Ostovi.

4. I. Ostov esitas 02.05.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi

toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt on Justiitsministeerium

tema vaidele vastamisega viivitanud ning sellega haldusmenetluse seadust (HMS) ja

vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-t 7 rikkunud.

5. Justiitsministeerium tegi 05.06.2013 vaideotsuse (tl 24-26), millega jättis kaebaja

31.01.2013. a vaide rahuldamata.

6. Kaebaja esitas 28.07.2013 kaebuse täienduse (tõlge tl 54-55), mille kohaselt

oleks Justiitsministeerium vaideotsuse pidanud tegema juba 15.04.2013. Vaide

lahendamise tähtaega enam kui 50 päevaga ületades rikkus vastustaja nii VangS §

lg-t

7,

HMS § 84 lg-d 1 ja 2 kui Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-t 41.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 20.09.2013. a otsusega kaebuse.

Halduskohus viitas VangS § 11 lg-le 4, HMS § 80 lg-le 1 ja VangS § 11 lg-le 7, millest

tuleneb, et Justiitsministeerium pidi kaebaja vaide läbi vaatama 30 päeva jooksul,

arvates selle edastamisest Viru Vangla poolt. Viru Vangla edastas kaebaja

31.01.2013. a vaide Justiitsministeeriumile 15.03.2013, kuid vaideotsus tehti alles

05.06.2013. Seega on vastustaja vaide lahendamise tähtaega rikkunud. Vastustaja

on ka omaks võtnud, et tegemist on äärmiselt kahetsusväärse juhtumiga, mida

püütakse edaspidi vältida. Käesoleval juhul on vaidlus tegelikult selles, kas vaide

tähtaegne läbi vaatamata jätmine annab kaebajale preventiivse huvi selleks, et

vastustaja lõpetaks tulevikus sellise õigusvastase tegevuse. Preventiivsel eesmärgil

tuvastamiskaebuse esitamise lubatavust on Riigikohus käsitlenud oma 21.01.2009. a

lahendis nr 3-3-1-88-08, 25.02.2010. a lahendis nr 3-3-1-100-09 ja 21.06.2010. a

lahendis nr 3-3-1-24-10. Neis on leitud, et põhjendatud huvina on käsitatav kaebaja

eesmärk vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku

suhtes. Tuvastamiskaebuse esitamiseks piisava põhjendatud huvina ei saa

preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks

õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutmisest tingituna üldse kaasa aidata

kaebuse eesmärkide saavutamisele. Senikaua, kuni Riigikohus sellisel seisukohal

on, ei näe halduskohus võimalust niisuguste nõuete rahuldamata jätmiseks ning

kaebus tuleb seetõttu rahuldada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Justiitsministeerium esitas 18.10.2013 apellatsioonkaebuse, milles palus

halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses viidatud halduskohtule esitatud vastuse (tl 22-23) kohaselt

vastustaja tunnistab, et hilines vaideotsuse tegemisega umbes kaks kuud ning

vabandab selle eest. Samas vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

45 lg-le 2 võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu

tõhusamaid vahendeid. Jääb arusaamatuks, mida kaebaja püüab oma kaebusega

saavutada. Tõhusaim vahend olnuks kohustamisnõue, kuid ka see on praeguseks

sisutühi, sest kaebaja vaie on lahendatud. Samuti oleks kaebaja saanud tulenevalt

VangS § 11 lg-st 5 vaide tähtaegselt lahendamata jätmisel pöörduda asja sisuliseks

arutamiseks halduskohtusse. Ka ei saanud vaideotsuse tegemisega viivitamine

käesoleval juhul kaebajale mittevaralist kahju tekitada. Halduskohus on õigusnorme

ebaõigesti kohaldanud. Kohtuotsus võis olla kooskõlas kuni 31.12.2011 kehtinud

HKMS-iga (HKMS v. r), kuid mitte hetkel kehtiva HKMS-iga. Ka halduskohtu otsuses

viidatud Riigikohtu lahendid on tehtud HKMS v. r kehtivuse ajal. Käesolevaks ajaks

on asjaolud muutunud ning lahendites sisalduvat ei ole enam võimalik üks-ühele

sarnastele vaidlustele üle kanda. Tallinna Ringkonnakohus on 11.06.2013. a lahendis

haldusasjas nr 3-12-900 näiteks selgitanud, et praegu kehtiv HKMS ei kasuta

tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumise õiguse piiritlemiseks põhjendatud

huvi kriteeriumit ja et kehtiva HKMS § 45 lg 2 järgi oleks preventiivne eesmärk

tuvastamiskaebuse esitamiseks aktsepteeritav üksnes erandina ning see eeldaks, et

vaidlusaluse olukorra kordumine on tõenäoline ja see kahjustaks oluliselt isiku õigusi

ning samas poleks kaebajal hiljem kohase kaebuse esitamisega võimalik oma õigusi

tõhusalt kaitsta. Lisaks on Tartu Ringkonnakohus 01.03.2013. a lahendis haldusasjas

nr 3-10-1551 märkinud: „Ei ole mõistlik raisata kohturessurssi vaidluste

lahendamisega, kus kaebajad kaebuse rahuldamisest mingit reaalset eelist ei saaks.

Lisaks riikliku ressursi kulule võib see tänu kohtusüsteemi ülekoormamisele takistada

ka reaalselt õiguskaitset vajavatel isikutel tõhusa õiguskaitse saamist. Sama kehtib

ka tuvastamiskaebusele üleminekul, kui haldusakt on antud või toiming on juba

sooritatud (HKMS v. r. § 24 lg 1 p 4, kehtiva HKMS-i § 152 lg 2)“. Vastustaja leiab, et

antud juhul ei kõrvalda tuvastamisnõue tähtaja rikkumist ja ei välista sündmuse

kordumist, mistõttu ei ole kaebajal võimalik tuvastamisnõudega oma õigusi kaitsta.

Seadusest tuleneva vastamistähtaja ületamine on õigusvastane olenemata sellest,

kas selle tunnistab õigusvastaseks ka kohus, kuid kohtupoolne õigusvastaseks

tunnistamine ei anna isiku õigustele täiendavat kaitset edaspidiseks.

9. I. Ostov Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu

vaidlustatud otsus tühistada HKMS-i vastavate sätete ebaõige kohaldamise ja

kohtupraktika ebaõige tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse,

millega jätab I. Ostovi poolt esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamata.

11. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt aktsepteeris halduskohus I. Ostovi kaebust

Justiitsministeeriumi toimingu peale kaebaja 31.01.2013. a vaide lahendamisel

viitega kaebajal tuvastamiskaebuse esitamiseks preventiivse huvi olemasolule.

Ringkonnakohus on seisukohal, et pärast sellise tuvastamiskaebuse menetlusse

võtmist oleks halduskohus pidanud jätma kaebuse rahuldamata kaebeõiguse

puudumise tõttu.

12. Asja materjalidest nähtuvalt edastas Viru Vangla 15.03.2013. a kirjaga I. Ostovi

vaide lahendamiseks Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium tegi alles

05.06.2013 vaideotsuse, millega jättis kaebaja 31.01.2013. a vaide rahuldamata.

Vastustaja on nii vastuses kaebusele kui ka apellatsioonkaebuses omaks võtnud, et

I. Ostovi vaide lahendamisel ületati selleks ette nähtud 30-päevast tähtaega ning

selgitanud, et tegemist oli äärmiselt kahetsusväärse juhtumiga, mida püütakse

edaspidi vältida. Vastustaja on kaebusele esitatud vastuses muuhulgas ka kaebaja

ees vabandanud (tl 22).

Olukorras, kus vastustaja on oma rikkumist möönnud ja seega selle sisuliselt omaks

võtnud, ei ole poolte vahel enam vaidlust rikkumise toimumise üle. Halduskohtu

otsuse tegemise ajaks oli seega kujunenud õiguslikult selge olukord. Õiguslikult

selges olukorras ei annaks toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale

mingisugust eelist, kuna vaidlust pole selles, et rikkumine toimus. Haldusorganitel on

kohustus järgida seaduses sätestatut ning olukorras, kus haldusorgan oma viga

tunnistab, ei ole mingit alust arvata, et järgmisel korral haldusorgan seda viga

kordab. Eelduslikult täidab haldusorgan seadust. Seega ei annaks käesolevas asjas

toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingit reaalset eelist.

Samal põhjusel ei saa asjas rääkida kaebaja õiguste rikkumise kordumise ohust, mis

oli HKMS v. r järgi preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse eelduseks.

Eeltoodut arvestades ei ole kaebajal ringkonnakohtu hinnangul selles asjas niisugust

preventiivset huvi, mis tingiks kaebuse rahuldamise ka HKMS v. r mõistes. Olukorras,

kus asja sisulisel lahendamisel selgub, et isikul puudub kaebeõigus, tuleb kaebus

rahuldamata jätta, ilma et antaks hinnangut vaidlustatud akti või toimingu

õiguspärasusele (vt. RKHKm 3-3-1-65-00, p 1).

13. Ringkonnakohus selgitab veel, et alates 01.01.2012 kehtiv HKMS ei kasuta enam

tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumise õiguse piiritlemiseks põhjendatud

huvi kriteeriumit. HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes

juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Eraldi on samas sättes

aktsepteeritud üksnes võimalust esitada hüvitamiskaebust ettevalmistav

tuvastamiskaebus.

Varasema menetlusseadustiku alusel kujunenud kohtupraktika järgi võisid

tuvastamiskaebuse esitamisel aktsepteeritavateks põhjendatud huvideks olla kahju

hüvitamise nõude ettevalmistamise kõrval ka preventiivsed ja rehabiliteerivad

eesmärgid. Praegu kehtiva ja ka I. Ostovi 02.05.2013. a kaebuse esitamise ajal

kehtinud HKMS § 45 lg 2 järgi oleks preventiivne eesmärk tuvastamiskaebuse

esitamiseks aktsepteeritav pigem erandina ning see eeldaks, et vaidlusaluse olukorra

kordumine on tõenäoline ja see kahjustaks oluliselt isiku õigusi ning samas poleks

kaebajal hiljem kohase kaebuse esitamisega võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta.

Käesoleval juhul on ilmselge, et need tingimused ei ole täidetud. I. Ostovi kaebusest

ja selle täiendusest ei ole võimalik välja lugeda, et käesolevas haldusasjas vaidluse

all oleva olukorraga sarnase juhtumi kordumine oleks tõenäoline. Samuti oleks I.

Ostovil ka sellise olukorra kordumisel võimalik rakendada seaduses ettenähtud

tõhusaid õiguskaitsevahendeid, esitades Justiitsministeeriumi võimaliku viivituse või

tegevusetuse peale kohustamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kuna vajadusel

kohustamiskaebuse esitamine oleks ilmselgelt tõhusam õiguskaitsevahend kui

käesoleva tuvastamiskaebuse esitamine, siis HKMS § 45 lg-st 2 tuleneva piirangu

tõttu puudub I. Ostovil tegelikult tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumise

õigus ja tema kaebus tuleb jätta juba ainuüksi sellel põhjusel rahuldamata, andmata

seejuures sisulist hinnangut kaebuses sisalduvatele väidetele.

14. Arvestades käesoleva haldusasja asjaolusid ja alates 01.01.2012 kehtiva HKMS-

i redaktsiooni kaebeõigusega ning selle puudumisega seotud sätete erisusi võrreldes

HKMS-i v. r-ga, ei ole põhjendatud ka halduskohtu seisukoht, et senikaua, kuni

Riigikohus ei ole selgelt ümber lükanud oma varasemates, enne 2012. a tehtud

lahendites väljendatud seisukohti preventiivse huvi alusel tuvastamiskaebuste

esitamise lubatavuse kohta, ei ole halduskohtus võimalik selliseid kaebusi

rahuldamata jätta isegi vastavate menetlussätete muutumisel.

15. Kuna kaebaja oli halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise nõudest

vabastatud ning Justiitsministeerium ei pidanud seaduse kohaselt

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasuma, siis pole ringkonnakohtul alust

asjas menetluskulude jaotuse kindlaksmääramiseks.

Tiina Pappel

/allkirjastatud

digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/