3-13-399/53 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 30. september 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-399 Haldusasi Aleksei Korovini (Korovin) kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes summas 60 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 29. mai 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aleksei Korovin Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON 1. Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 29. mai 2013. a otsuse peale rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30. oktoobril 2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19. oktoobril 2011 paigutati kaebaja edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Tema isiklike asjade hulgas olid muu hulgas hallid sandaalid Timberland (tl 38), mis kaebaja võttis enda juurde kambrisse.

2. 6. septembril 2012 esitas kaebaja Tartu Vanglale avalduse (tl 35), et tema kambris olevad sandaalid paigutataks isiklike asjade lattu hoiule. Samal päeval paigutati sandaalid lattu.

3. 16. detsembril 2012 esitas kaebaja Tartu Vanglale uue avalduse (tl 36, 63), milles soovis saada laos olevaid sandaale Timberland kasutamiseks kambrisse. Avaldus registreeriti 18. detsembril 2012 ja 19. detsembril 2012 märkis inspektor-kontaktisik avaldusele „luban“. Sandaalid anti kaebajale kambrisse 20. detsembril 2012 ning kaebaja on seda allkirjaga

2 kinnitanud (tl 36, 63). 28. detsembril 2012 koostatud arvestusosakonna valvuri T.S. kirjaliku selgituse (tl 37) kohaselt märkas ta 20. detsembril 2012 kaebajale laost sandaale väljastades, et ühe sandaleti tagumine rihm on lahti, kuid ta pani sandaletid ning eraldi rihma kotti ja viis kaebajale.

4. 17. jaanuaril 2013 esitas kaebaja Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 10), milles soovis kahju hüvitamist summas 60 eurot, kuna ühel temale väljastatud sandaalidest puudus tagumine rihm, mistõttu on sandaalid kaebaja hinnangul kasutamiskõlbmatud.

5. Tartu Vangla direktor jättis 18. veebruari 2013. a otsusega nr 1-13/7-1 (tl 9) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna vangla süül kahju tekkimine ei ole tõendamist leidnud. Arvestusosakonna valvur on enda kinnitusel vaidlusalused esemed kinnipeetavale üle andnud, kaebaja ei ole ise õigeaegselt asjade seisukorda kontrollinud ning puuduvad igasugused tõendid, mis valvuri esitatud kirjelduse ümber lükkaks.

6. 20. detsembril 2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tartu Vanglalt varalise kahju hüvitamist summas 60 eurot kasutuskõlbmatuks muutunud jalatsite eest. Kaebuse kohaselt sai kaebaja 20. detsembril 2012 vangla laost kätte oma sandaalid Timberland, kuid ühel sandaalil puudus tagumine rihm. Lao töötaja andis sandaalid musta kotiga ukseluugi kaudu kaebajale kambrisse, kaebaja andis allkirja ja laohoidja lahkus. Kui kaebaja vaatas koti sisse, avastas ta, et üks rihm on puudu. Ta pöördus valvuri poole, et ta kutsuks kontaktisiku. Kontaktisik helistas lattu, kuid tulemusteta. Kaebajale öeldi, et ta oleks pidanud kohe kilekoti sisse vaatama. Kaebaja sõnul usaldas ta vanglatöötajat, ei vaadanud kohe kotti ning kirjutas alla, et on sandaalid kätte saanud. Alles pärast avastas ta, et rihm on kadunud. Kaebaja selgitab, et ostis sandaalid 2011. a suvel Sportlandist umbes 60 euro eest, vanglasse sattus sama aasta oktoobris. Sandaalide tagumised rihmad on krõpsudega ning neid saab ära võtta ja tagasi panna. Ilma rihmadeta on need plätud ja koos rihmadega sandaalid. Kuna paremal sandaalil oli riie katki, esitas kaebaja 18. detsembril 2012 vanglale avalduse sandaalide kambrisse toomiseks, soovides neid parandada. Kui kaebaja sandaalid lattu andis, olid rihmad sandaalide küljest ära võetud ja olid sandalettide sees. Pärast sandaalide laost kättesaamist saab kaebaja sandaale kasutada vaid plätudena. Kaebaja leiab, et kuigi vangla väitel ei ole tagantjärele sandaalide seisukord tuvastatav, oleks laotöötaja pidanud sandaalide lattu paigutamisel tegema märke vea kohta, mis aga laotöötaja lohakuse tõttu puudub. Kaebaja on seisukohal, et tema usaldust on kuritarvitatud ning palub vanglalt välja mõista 60 eurot, märkides, et on nõus sandaalid vanglale üle andma.

7. Tartu Halduskohtus toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja, et kui ta 2012. a septembris sandaalid kotiga lattu andis, näitas ta enne sandaalide kotti panekut valvurile, mis seisus need on. Tagasi toodi sandaalid talle aga selliselt, et kaks sandaali olid ilma tagumise rihmata ja üks rihm oli eraldi, kuid pidi olema eraldi kaks rihma (tl 49p). Tunnistaja T.S. selgitas, et sandaale laost võttes avastas ta, et tagumist rihma ei olnud. Ta leidis rihma kotist ja pani rihma kotti. Seega oli tema sõnul kotis oleva ühe sandaali tagumine rihm kinni, teine sandaal oli ilma rihmata ja selle rihm oli eraldi kotis. Tunnistaja märgib, et vahetas kilekotti, kuna see kott, kus jalanõud sees olid, oli väga must. Tal oli kavatsus juhtida kaebaja tähelepanu kotis olevale lahtisele rihmale, kuid ei teinud seda, sest oli kindel, et lahtine rihm on kotis. Seda, kas rihmad olid lattu antud eraldi, seda tunnistaja ei teadnud (tl 50).

HALDUSKOHTU LAHEND

8. Tartu Halduskohus rahuldas 29.05.2013. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise summas 30 eurot.

3 Halduskohus leiab, et tõenditega kogumis on tõestatud vangla süü sandaalide ühe rihma kadumisel ning õiglane kahjuhüvitis selles asjas on 30 eurot, mille vangla on kohustatud kaebajale kompenseerima. Kaebaja on järjepidevalt selgitanud, et ta pani sandaalid kotti koos kahe rihmaga. Vastustaja ametnikud ei ole sandaalide vastuvõtmisel märkinud, et sandaalidest ainult ühel oli rihm. Arvestusosakonna valvur T.S. märkas, et kotis oli üks rihm ja ta andis ühe rihmaga sandaalid kaebajale üle 20. detsembril 2012. Valvuri poolt antud selgituses ei ole märgitud, et kaebaja sandaalidest ühel oli tagumine rihm sandaali küljes, teise sandaali küljes rihma ei olnud ja see oli eraldi. Halduskohtule jääb arusaamatuks, miks oli üks rihm sandaali küljes ja teine mitte, olles eraldi kotis, kui sandaalide tagumised rihmad käisid lahti ja kinni. Kohtu hinnangul oleks olnud loogiline, et kui kotis oli ühel sandaalil tagumine rihm küljes ja teisel mitte, kuid see oli kotis olemas, siis olid sandaalid nö terviklikud ja valvuril ei oleks olnud vaja imestada, et üks rihm on sandaali küljes ja teine eraldi, sest asi oli korras. Tunnistaja ütlustest on näha, et talle ei olnud arusaadav, et kaebaja sandaalide mõlemad rihmad oli võimalik krõpsust lahti teha ja eemaldada. Ta leidis, et mõlemad sandaalid olid terved, kuid kui kotis oli ainult üks rihm, siis sandaalid ei olnud terviklikud, kui üks rihmadest ei olnud sandaali küljes. Kohtu hinnangul võib oletada, et tunnistaja poolt kirjeldatud kotivahetuse tingis see, et kott oli katki ja katkisest kotist oli üks rihm laos kaduma läinud. Kuna tunnistaja sõnul oli see tema viga, et ta ei näidanud kaebajale sandaale kambrisse tuues, mis seisus need olid, ei saanud vastustaja ka kindlalt tõestada, et laost toodud kotis olid sandaalid mõlema tagumise rihmaga. Seega ei saa laotöölise kirjalikku selgitust ja ütlusi kohtus võtta kindla tõendina. Arvestades asjaolu, et 60 eurot maksnud sandaalid kulusid pooleteiseaastase kandmisega, ei saa nende väärtus ületada 30 eurot, mis tuleb vastustajal kaebajale hüvitada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

9. 25.06.2013 esitas Tartu Vangla Tartu Halduskohtu 29. mai 2013. a otsusele apellatsioonkaebuse (tl 84−86), milles palub halduskohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Nii 28. detsembri 2012. a kirjalikus seletuses kui kohtuistungil kinnitas arvestusosakonna valvur T.S. , et märkas koheselt, et kaebaja sandalettidest ühel on rihm katki ning ta pani selle eraldi olnud rihma kotti, millega sandaletid üle andis. Selle väite kinnituseks, et kotis olid mõlemad sandaalid ilma tagumiste rihmadeta ning ainult ühe jalatsi rihm, ei ole kaebaja ühtegi tõendit esitanud ning kohus ei pidanud vajalikuks temalt vande all tunnistust võtta. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et T.S. tunnistust ei saa käsitleda kindla tõendina ning usutavamaks tuleb pidada kaebaja seletusi, mis ei ole halduskohtumenetluses käsitletavad tõendina. Erinevalt T.S. poolt antud ütluste sarnasustele on kaebaja antud seletused jalatsite rihmade osas vastakad. Kaebaja poolt kohtuistungil tunnistajale esitatud küsimus teise rihma lahtiselt oleku kohta kinnitab tunnistaja sõnu, et kotis oli üks sandalett, millel oli rihm küljes ning teise sandaleti rihm oli lahtiselt kotis. Seega olid mõlemad rihmad kaebajale jalatsite üleandmise hetkel olemas ja kaebajat huvitas ainult see, miks üks rihm oli kotis lahtiselt, kui tema andis lattu jalatsid kinnitatud rihmadega. Kohtuistungil kinnitas tunnistaja, et andis sandaletid kaebajale üle nii, et ühe sandaleti tagumine rihm oli jalatsi küljes kinni, teine ilma. Seega oli kaebajale valvuri poolt antud kotis üks sandalett koos kinnitatud tagumise rihmaga, teine ilma ning selle jalatsi rihm oli lahtiselt kotis. Sellest, et rihmad täielikult ära käivad, ei olnud valvur teadlik. Vastustaja leiab, et T.S. kirjalikku seletust ja kohtus antud tunnistust saab võtta kindlate tõenditena, mis tõendavad asjaolusid, et vastustaja ei ole ühe jalatsi tagumist rihma ära kaotanud, üks sandalett ei olnud terviklik, aga teine oli, ning sandaleti rihm, mis oli küljest ära, pandi kotti eraldi.

10. Kaebaja leiab ringkonnakohtule 4. septembril 2014 saabunud seisukohas, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

4 Kaebaja sõnul jääb talle arusaamatuks, millal valvur soovis panna tema sandaali rihma eraldi kotti ning kus see rihm siis oli. Kaebaja leiab, et on tõenäoline, et lahtine rihm oli valvuril käes ning sandaale kaebajale kambri luugi kaudu edasi andes, pani valvur rihma taskusse. Pärast seda valvur aga unustas, et oli rihma taskusse pannud. Seda, et valvur eksis, ei saanud ta tunnistada, kuna sel juhul hakkaksid kinnipeetavad edaspidi vanglaametnike korralduste õigsuses kahtlema.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ning Tartu Halduskohtu 29. mai 2013. a otsuse tühistamiseks puuduvad alused.

12. Kaebaja on halduskohtule esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 60 eurot. Kaebaja sõnul seisneb talle tekitatud kahju selles, et vangla tegevuse tõttu tema sandaalide lattu paigutamisel, seal hoiustamisel või laost väljastamisel on ühe tema sandaali tagumine rihm kadunud, mistõttu ei saa ta neid enam sandaalidena kasutada, vaid üksnes plätudena. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on asjas kogutud tõendeid ebaõigesti hinnanud ning et arvestusosakonna valvuri T.S. ütlustega on tõendatud see, et 20. detsembril 2012 kaebajale laost väljastatud kotis olid mõlemad sandaalid koos mõlema tagumise rihmaga.

13. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. HKMS § 61 lg-te 1 ja 2 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Eeltoodud regulatsioonist võib esineda erisusi kinnipeetavate puhul nende piiratud võimaluste tõttu. Kinnipeetavale kuuluvate asjade osas tuleb lisaks arvestada kinnipeetava isiklike asjade õigusliku regulatsiooniga. Kinnipeetavate isiklike asjadega toimimist reguleerib VangS § 15 lg 1 ja Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) 12 .ptk. VSkE § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. VSkE § 61 lg 1 kohaselt paigutatakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasas olevad §-s 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades § 57 lg-s 3 ja § 61 lg-s 11 toodud piirangut. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt pakitakse lattu hoiule antud asjad viisil, mis tagab nende säilimise, ning lg 4 kohaselt antakse asjad lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel. Asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastutav teenistuja ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril. VSkE § 61 lg 3 kohaselt pakitakse lattu hoiule antud asjad viisil, mis tagab nende säilimise. Ringkonnakohus leiab, et vangla sisekorraeeskirjas ette nähtud regulatsioon kinnipeetavate isiklike asjade hoiustamise osas paneb vanglale kohustuse pidada üheselt mõistetavalt ja arusaadavalt arvet vangla kätte usaldatud kinnipeetava omandi üle ning tagada selle säilimine. Seetõttu lasub väidetavalt kadunud asjade olemasolu tõendamise koormus vanglal. Enda väite tõendamiseks, et kaebajale väljastati laost mõlemad sandaalid koos mõlema rihmaga, on vastustaja esitanud kohtule arvestusosakonna valvuri T.S. 28. detsembri 2012. a kirjaliku selgituse (tl 37). Sama valvur on andnud tunnistajana ütlusi halduskohtus toimunud istungil (tl 50).

5 14. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kohtule esitatud tõendeid õigesti hinnanud ning jõudnud õigele järeldusele, et nende pinnalt ei saa asuda tõsikindlale seisukohale, et vastustaja väljastas kaebajale laost sandaalid koos mõlema tagumise rihmaga. Nii T.S. 28. detsembri 2012. a selgituse kui tema kohtuistungil antud ütluste pinnalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul üheselt järeldada, et T.S. andis kaebajale 20. detsembril 2012 tõepoolest sandaalid koos kahe rihmaga. T.S. selgitused ei kõrvalda kahtlust, et kaebajale üle antud kotis võis olla ainult ühe sandaali rihm. 28. detsembri 2012. a kirjalikus selgituses märgib T.S. järgmist: „Võtsin kotist välja sandaletid ja märkasin kohe, et ühe sandaleti tagumine rihm on lahti (eraldi kotis)“. Sellest lausest ega selgitusest tervikuna ei nähtu, et valvur oleks olnud veendunud selles, et teise sandaali küljes oli rihm. Kuigi kohtuistungil kinnitab T.S. , et üks rihm oli kinnitatud sandaleti külge, teine rihm oli eraldi kotis, märgib ta oma ütluste seas samas ka järgmist: „Leidsin sandaletid, tagumist rihma ei olnud, leidsin rihma kotist, panin rihma kotti. /…/ Nii nagu sandaletid laual, olidki koos kotis selle rihmaga, üks rihm oli eraldi“. Eeltoodud väited ei kummuta kohtu hinnangul kahtlusi selle osas, et juba laost sandaalide võtmise ajal võis tagumine rihm puududa mõlema sandaali küljest ning ainult üks rihm oli eraldi kotis. Seega ei ole vastustaja suutnud kohtule üheselt tõendada, et kaebajale väljastati laost terviklikud sandaalid koos mõlema tagumise rihmaga.

15. Kohtu hinnangul ei kõrvalda kahtlusi kaebajale sandaalide ühe rihmaga üleandmise kohta ka apellatsioonkaebuses vastustaja poolt osutatud vastuolud kaebaja selgitustes. Nimelt on kaebaja tunnistaja T.S. küsitlemisel kinnitanud järgmist: „minu kambrikaaslane nägi, et need sandaletid toodi samas seisukorras nagu praegu. Ühel sandaletil oli rihm kinni“. Samuti on kaebaja T.S. lt küsinud: „miks teine rihm oli eraldi kotis, kui andsin lattu, siis oli kinnitatud?“. Kuigi kohus nõustub, et kaebaja väidetes esineb vastuolusid, ei ole siiski kohus kaebajat vande all üle kuulanud, mistõttu ei ole tema seletuste näol tegemist seaduses sätestatud menetlusvormis oleva tõendiga HKMS § 56 lg 1 mõttes. Kaebaja väidetes esineb vastuolusid, ebatäpsusi ja grammatilisi ebakorrektsusi kõigis tema poolt kohtule esitatud dokumentides, mis ei saa aga kohtu uurimispõhimõttest tulenevalt osutuda takistuseks asja lahendamisel. Määravat tähtsust asja lahendamisel omavad siiski kohtu poolt hinnatavad tõendid.

16. Vastustaja ei ole tõenditega ümber lükanud kaebaja väidet, et sandaalide lattu andmisel olid need kotis koos kahe rihmaga. Vastupidist ei nähtu ka lattu paigutamise avalduselt (tl 35), kuna ühtegi märget sandaalide seisukorra kohta sellele tehtud pole. Seega tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kaebaja andis lattu terviklikud sandaalid, so koos tagumiste rihmadega. Pärast sandaalide laost saamist aga ühe sandaali rihm puudus. Seda on kinnitanud ka arvestusosakonna valvur T.S. oma selgituses, öeldes: „kontrollisin eile s.o 27.12.2012 uuest koti sisu üle, seal polnud sandaletirihma“. Arvestades, et sandaalid olid oma soetamisaega arvestades mõnevõrra kulunud ning kaebajal oli neid edaspidi võimalik kasutada plätudena, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus põhjendatult rahuldanud kaebuse pooles ulatuses ning mõistnud vastustajalt nõutud 60 euro asemel välja hüvitise summas 30 eurot.

17. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole taotlenud ringkonnakohtult apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude välja mõistmist vastustajalt, mistõttu tuleb mõlema poole menetluskulud jätta nende enda kanda.

Tiina Pappel Madis Ernits Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/