3-12-2185/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

30.09.2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-2185

Haldusasi

Aili Henno kaebus Karula Vallavalitsuse 05.03.2012. a

korralduse nr 38 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10.05.2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aili Henno apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aili Henno

Vastustaja Karula Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde kaebaja poolt ringkonnakohtule 04.12.2013 ja

14.07.2014 esitatud fotod.

2. Jätta Aili Henno apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.05.2013. a

otsus muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.10.2014 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Karula Vallavalitsuse 05.03.2012. a korraldusega (tl 14-15)„Tähtaja määramine

Uue-Londi maaüksusel asuvate ehitiste kordategemiseks ja ettepaneku tegemine

ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks“ nr 38 otsustati määrata Londi külas

Uue-Londi maaüksusel asuvate ehitiste kordategemise tähtajaks üks aasta (p 1); teha

maa erastajale ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks ettepanek, mida on

ehitiste omanikul õigus erastada pärast ehitiste korrastamist (p 2); nimetatud tähtaja

jooksul on ostueesõigusega erastamise taotleja kohustatud ehitised korrastama

kooskõlas ehitusseaduse (EhS) sätetega, pöördudes Karula Vallavalitsuse poole

vajalike tingimuste, kooskõlastuste ja lubade saamiseks ning dokumentide esitamiseks

(p 3); pärast ehitiste kordategemise tähtaja möödumist teostab Karula Vallavalitsus

paikvaatluse ehitiste seisukorra kohta ja teeb ettepaneku maa taotlejale maa

ostueesõigusega erastamiseks või määrab tähtaja korrastamata ehitiste kõrvaldamiseks

kooskõlas EhS sätetega (p 4); tunnistada kehtetuks Karula Vallavalitsuse 31.10.1997. a

korraldus nr 204 „Karula Vallavalitsuse otsus maa ostueesõigusega erastamise kohta“

(p 5).

Korralduse kohaselt Aili Henno esitas 30.05.1997 Karula Vallavalitsusele maa

ostueesõigusega erastamise avalduse Londi külas asuva Uue-Londi maaüksuse erastamiseks.

Karula Vallavalitsuse 31.10.1997. a korraldusega nr 204 anti Aili Hennole nõusolek maa

ostueesõigusega erastamiseks. Valga maavanema 22.10.1999. a korraldusega nr 1432 määrati

Uue-Londi maaüksuse ostueesõigusega erastamise tingimused. 2005. a lõpus soovis maa

erastaja vormistada maaüksuse omandamise. 06.10.2005 viis erastamise korraldaja läbi

paikvaatluse, kus selgus, et ehitised, mille juurde Aili Henno soovib maad erastada, olid

lagunenud ja katuses sisse kukkunud. Seega langes maa ostueesõigusega erastamise õiguslik

alus ära ja arvestades asjaolu, et maa erastaja ei näidanud üles piisavalt aktiivsust maa

erastamise toimingutes, lasi hoonetel laguneda, tunnistas Valga maavanema 13.11.2006. a

korraldusega nr 692 maavanema 22.10.1999. a korralduse nr 1432 kehtetuks ning tegi Karula

Vallavalitsusele ettepaneku määrata Aili Hennole tähtaeg ehitiste kordategemiseks või

kõrvaldamiseks.

2. 17.10.2012 saabus Tartu Halduskohtusse Aili Henno kaebus (tl 3-5), milles ta palus

tühistada Karula Vallavalitsuse 05.03.2012. a korraldus nr 38. Kaebuse põhjendused:

Vaidlustatud korraldus nr 38 ei ole põhjendatud, mistõttu on see õigusvastane. Korralduses

viidatud maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 31 ei kohaldu, kuna nimetatud säte hakkas

kehtima praeguses sõnastuses alles 1999. a märtsis. Seadusemuudatusel ei ole tagasiulatuvat

jõudu, mistõttu tuleb lähtuda maade erastamise avalduse esitamise ja valla poolt erastamise

nõusoleku andmise ajal kehtinud seaduse regulatsioonist. Sel ajal kehtinud MaaRS ei näinud

ette, et ehitisena ei saaks käsitada lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või

maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Ehitiste seisukord ei oma asjas õiguslikku

tähendust. Ehitiste osas ei ole perioodil 1997 kuni 2005 midagi olulist muutunud.

Vallavalitsus ei ole paikvaatluse tulemustega tutvunud ning korralduse põhjendamisel on

lähtunud maavanema 13.11.2006. a korralduse nr 692 põhjendustest. Rikutud on haldusakti

põhjendamise reegleid, kuna vald ei saa oma haldusakti põhjendada viitega maavanema

korraldusele. Korraldusest ei selgu, kuidas on vald kontrollinud, kas ja mil määral on ehitiste

olukord 2005. aastal võrreldes 1997. aastaga halvenenud. Korraldusest ei nähtu, et vallal oleks

andmeid selle kohta, millises täpses olukorras olid ehitised 1997. aastal. Maa ostueesõigusega

erastamise korrast ei tulene erastamise korraldajale õigust asuda mingi aja pärast revideerima

oma erastamiskorraldust ja seda ehitiste nõuetekohasuse osas. Korralduse nr 204 kehtetuks

tunnistamise alused on põhjendamata. Korraldusest nr 38 ei selgu, millisest alusest lähtudes

on vallavalitsus otsustuse teinud ning kas haldusakt on kehtetuks tunnistatud edasi- või

tagasiulatuvalt. Vallavalitsus ei saa kohtumenetluse käigus vaidlustatavat korraldust

täiendavalt põhjendada, kuna kohtumenetlus on haldusakti õiguspärasuse kontrollimenetlus.

3. Karula Vallavalitsus esitas 26.11.2012 vastuse (tl 38-43p), milles vaidles kaebusele

vastu, olles seisukohal, et Karula Vallavalitsuse 05.03.2012. a korraldus nr 38 on

õiguspärane. Vastuse põhjendused:

Vallavalitsus ei saa korralduse andmisel lähtuda kunagisest redaktsioonist, vaid haldusakti

saab välja anda kehtivast seadusest lähtuvalt. Valga maavanema 22.10.1999. a korraldusega nr

1432 määrati Uue-Londi maaüksuse ostueesõigusega erastamise tingimused. Kaebajal on

olnud pärast seda kuus aastat erastamistoimingu lõpuleviimiseks ning käesolev olukord on

tekkinud kaebaja tegevusetuse tagajärjel. Kaebajal oli olemas mõistlik võimalus ette näha

õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevusetus võib kaasa tuua. Kuna kaebaja tegevusetus viis

olukorrani, et talle kuuluvad hooned ei vasta enam MaaRS-is sätestatud nõuetele ehk maa

ostueesõigusega erastamise õiguslik alus langes ära, siis ei ole võimalik nende ehitiste juurde

tagantjärele MaaRS-i 1997. a redaktsiooni järgi maad erastada. Vastustaja on lähtunud

vaidlusaluse korralduse andmisel Valga maavanema 13.11.2006. a korraldusest nr 692.

Arusaamatu on kaebaja väide, et maavanem ei saanud teostada Uue-Londi maaüksusel

paikvaatlust. Maa ostueesõigusega erastamise korra kohaselt kontrollib erastamise korraldaja

maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Korralduses

nr 38 on põhjalikult ära toodud Uue-Londi maaüksusega kaasnevate sündmuste kronoloogia,

lisaks väljatoodud kahele haldusmenetluse seaduse (HMS) paragrahvile on viidatud MaaRS-

le, maa ostueesõigusega erastamise korrale, ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise

korrale ja ühele vallavolikogu otsusele. Seega on korraldus piisavalt põhjendatud.

4. 08.01.2013 kohtuistungil (protokolli lk 4) väitis kaebaja, et 2005. aastaks oli ta omalt

poolt teinud kõik, et erastamine lõpuni viia, s.h rahad olid makstud ning hooned vastasid

MaaRS § 6 lg-le 31. 26.03.2013 kohtuistungil (protokollis lk 3-4) teatas kaebaja, et on

võtnud töövõtulepingu alusel kohustusi korrastamaks Uue-Londi maaüksusel asuvat elumaja,

eesmärgiga viia elumaja vastavusse MaaRS-ga ehitisele ettenähtud nõuetele, mille juurde

saaks maad erastada. Kaebaja hinnangul peaks vastustaja Uue-Londi maaüksusel asuva

elumaja osas asuma uuele seisukohale, kuna peagi on hoone sellises seisukorras, mis vastab

MaaRS-le. Kaebaja hinnangul ei ole olemas tõendeid, millele vald on korralduse nr 38 üles

ehitanud, kuivõrd ei ole olemas maavalitsuse paikvaatluse andmeid ega fotosid. Kaebaja

möönis, et viimaste aastate lumerohked talved on elumaja katuse sisse vajutanud, aga kaebaja

arvates ei pea ta kandma riski, kui vald jääb ootama aastaid, tegemata erastamistoiminguid.

Kaebaja märkis, et enne istungi toimumist käis ta maavalitsuses asja arutamas, kus asuti

seisukohale, et kui korraldus läheb tühistamisele ja ehitis vastab MaaRS-le, siis ei ole

maavalitsusel midagi erastamise vastu.

5. 08.01.2013 kohtuistungil (protokolli lk 3) märkis vastustaja, et Karula

Vallavalitsuse 05.03.2012. a korraldusega nr 38 tunnistati Karula Vallavalitsuse

31.10.1997. a korraldus nr 204 kehtetuks tagasiulatuvalt. Vastustaja selgitas, et

haldusakt on tunnistatud kehtetuks isiku kahjuks lähtuvalt avalikust huvist. Vastustaja

nõustus, et korralduses ei ole viidatud HMS §dele, mis käsitlevad avalikku huvi (§ 66).

Avalik huvi seisnevat nii vaba põllumaa kasutamise võimaluses teiste isikute poolt kui

ka riigi huvis jätta see maa reservi. Vastustaja leidis, et kaebaja peaks akti mõistma

selliselt, et kuna seadus on muutunud ja kehtib säte, mis käsitleb kasutusest

väljalangenud ehitisi, siis on jäetud talle teenindusmaa erastamise võimalus, kui ta teeb

hooned määratud tähtaja jooksul korda. Erastamisavalduses toodud mahus kaebaja

maad ehitise juurde enam erastada ei saa, mistõttu peab vald silmas edasiulatuvalt

kehtetuks tunnistamist. Vastustaja märkis, et vaidlusaluse korralduse aluseks ei ole

vaid maavanema 13.11.2006. a korraldus nr 692, vaid vald ise ka selgitas kohapeal,

milline on Uue-Londi hoonete olukord. 26.03.2013 kohtuistungil (protokolli lk 3)

märkis vastustaja, et nõustub kaebaja väitega, et korralduses nr 38 ei ole piisavalt

põhjendatud, miks vald muutis oma varasemat seisukohta erastamisega nõustumise

osas kaebaja kahjuks. Vastustaja hinnangul on Aili Hennol olnud kõik võimalused

erastamise toimingud lõpuni viia ning olukord on tekkinud selle tõttu, et kaebaja on

näidanud üles tegevusetust ning hooned peavad vastama igal ajahetkel MaaRS-i

nõuetele.

6. Tartu Halduskohus 10.05.2013. a otsusega (tl 103-106) jättis Aili Henno kaebuse

rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused:

a) MaaRS-ga ei ole kehtestatud erandit MaaRS § 6 lg 31 kohaldamisel nende isikute suhtes,

kes on esitanud avalduse maa erastamiseks enne MaaRS 6 lg-l 31 jõustumist. Ka ei ole

kehtivas õiguses sätestatud üldisemat erandit HMS §-s 54 antud reeglist. Seetõttu puudus

vastustajal alus jätta MaaRS 6 lg-t 31 kaebaja suhtes kohaldamata.

b) Korralduse faktilise aluse tuvastamisel viidatud tõendid tegelikult puuduvad. Seega on

korraldus formaalselt õigusvastane. Tegemist ei ole siiski sellise minetusega, mis tingiks

korralduse tühistamise. Riigikohus on 29.11.2012. a otsuses nr 3-3-1-29-12 (p 20) HMS §-

le 58 tuginedes leidnud, et erandina võib esineda olukordi, kus haldusorganil on võimalik

tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti

tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Riigikohtu hinnangul võib kohus haldusakti

kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui

kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel. Asjas on

määrava tähtsusega, kas korralduse andmise ajal selle faktiline alus tegelikkuses esines või

mitte. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses täpsustanud, milliste kriteeriumide alusel jõuti

seisukohale, et hoone on lagunenud ja kasutusest välja langenud. Arvestades omandireformi

põhimõtteid saab sellises olukorras korralduse õiguspäraseks lugeda üksnes juhul, kui

korralduses väidetud asjaolu esinemine on ilmne. MaaRS § 6 lg 31 regulatsiooni otstarbeks ei

saa pidada maa erastamist üksnes korrasolevate ja parendusi tegemata elamuna kasutatavate

hoonete juurde. Sätte otstarve on välistada maa erastamine varemete juurde, mida mõistlik

isik enam hooneks ei pea. Kohtumenetluses on vastustaja esitanud elamust 2009. a tehtud

fotod (tl 73-74) ja 17.01.2013 tehtud fotod (tl 66-72) ning kaebaja on esitanud 2013. a

varakevadel tehtud fotod (tl 84-92), millest nähtub, et ehitis on lagunenud ja kasutusest

väljalangenud, kuna hoonel puuduvad aknad ja uksed ning katus on sisse langenud. Lisaks on

katusekattematerjal sedavõrd lagunenud, et ei kaitse hoonet ilmastikumõjutuste eest. Seetõttu

ei vasta vaidlusalune hoone EhS § 2 lg-s 2 sätestatud hoone mõistele, s.t hoone välispiirded

olulisel määral ei eralda siseruumi väliskeskkonnast. Kaudselt on ka kaebaja ise eeltoodut

möönnud, olles asunud korraldama hoone korrastamist ja on sõlminud selleks töövõtulepingu

AS-ga Brick (tl 93), mille lisast 1 (tl 101) nähtuvalt on peetud vajalikuks muu hulgas

avatäidete paigaldamist, vaheseinte ja katuse konstruktsiooni ning katusekatte asendamist.

Kohtuistungil kaebaja esindaja selgitas, et tööde teostamise eesmärgiks on viia hoone

vastavusse MaaRS-ga ehitistele ettenähtud nõuetele (tl 95). Eeltoodu alusel on kaevatavas

korralduses põhjendatult leitud, et Uue-Londi maaüksusel asuv elumaja on lagunenud ja

kasutusest välja langenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustav ehitis.

c) Olukorras, kus hoone, mille juurde maa erastamist taotletakse on lagunenud ja kasutusest

välja langenud, ei ole kohalikul omavalitsusel MaaRS § 6 lg-st 31 tulenevalt kaalutlust, kas

lugeda hoone siiski ehitise mõistele vastavaks või kas anda tähtaeg ehitise kordategemiseks.

Seetõttu on käesolevas asjas MaaRS § 6 lg 31 HMS § 66 lg-te 2 ja 3 tähenduses seaduseks,

mis näeb ette 31.10.1997. a korralduse nr 204 kehtetuks tunnistamise võimaluse. Tulenevalt

HMS § 67 lg 4 p-st 2 ei saa kaebaja tugineda usaldusele haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

Selles osas on kaevatav haldusakt formaalselt õigusvastane põhjendamiskohustuse rikkumise

tõttu. Samas ei too see kaasa korralduse tühistamist, kuna kehtiv õigus ei jäta vastustajale

võimalust 31.10.1997. a korralduse kehtima jätmiseks, siis on kaevatav korraldus

õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Aili Henno esitas 09.06.2013 apellatsioonkaebuse (tl 112-115p), milles ta palub

tühistada Tartu Halduskohtu 10.05.2013. a otsus ja teha uus otsus, millega Aili Henno

kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Kaebaja suhtes ei rakendu MaaRS § 6 lg 31. Nimetatud seadusemuudatusel ei ole

tagasiulatuvat jõudu, mistõttu tuleb kaebajale maade erastamisel lähtuda avalduse esitamisel

ja valla poolt erastamise nõusoleku andmise ajal kehtinud seaduse regulatsioonist, mis ei

näinud ette, et ehitisena ei saaks käsitada lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või

maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Halduskohus ei ole arvestanud kaebaja väitega, et

ehitiste osas ei ole perioodil 1997. a kuni 2005. a midagi olulist muutunud. Kui vald pidas

1997. a põhjendatuks sellises seisukorras ehitiste juurde maad erastada, siis pidanuks vald ka

2005. a sama seisukoha juures olema, sest ehitiste olukord ei olnud sisuliselt muutunud.

Kaebaja ei nõustu kohtu arvamusega, et HMS §-st 54 tulenevalt tuleb haldusakti andmisel

juhinduda akti andmise ajal kehtivast õigusest, mitte lähtuda erastamisavalduse esitamise ajal

kehtinud regulatsioonist. Puudub põhjendus, miks peaks vald hakkama seaduse muutudes

uuesti oma seisukohti üle vaatama ning lähtuma uuest ja täpsustatud seaduse redaktsioonist.

Sellega on kaebaja olukorda tagasiulatuvalt raskendatud, mis ei tohiks õiguse üldisemate

põhimõtete järgi olla lubatud. Vallavalitsuse 30.05.1997. a korralduse kehtetuks

tunnistamiseks oleks pidanud ilmnema mingi uus asjaolu, mis koosmõjus teiste eeldustega

(isiku usaldus vs avalik huvi) oleks andnud eelduse haldusakti isiku kahjuks kehtetuks

tunnistada, kuid selliseid eeldusi ei sisalda vaidlustatud korraldus ega kohtuotsus.

b) Korralduses ei ole näidatud, millisest täpsest alusest lähtudes (HMS § 66 lg 2 p 1-4) on

otsustus tehtud, samuti ei selgu korraldusest, kas haldusakt on tunnistatud kehtetuks

edasiulatuvalt või tagasiulatuvalt. Vallavalitsus ei saa oma korraldust kohtumenetluse raames

täiendavalt põhjendada, sest kohtumenetlus on haldusakti õiguspärasuse kontrollimenetlus.

Vald annab erastamiseks nõusoleku või keeldub sellest viitega MaaRS § 6 lg-le 31, kuid kui

vald on tunnistanud teatud ehitise erastamiskõlblikuks, ei saa vald enam hiljem oma

seisukohta üle vaatama hakata. Vastustaja ei tuginenud asjaolule, et MaaRS § 6 lg 31 lubab

HMS § 66 lg 2 p-st 1 nähtuvalt haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, see on

esmakordselt halduskohtu otsusest loetav seisukoht. Halduskohus ei ole pööranud tähelepanu,

et kaebaja suhtes on ebaõiglane olukord tekkinud valla tegevusetusest tulenevalt. Ei saa olla

hea haldusega kooskõlas, kus vald ootab aastaid peale erastamise nõusoleku andmist kuni

ehitised ei vasta enam MaaRS § 6 lg-le 31 ja muudab seejärel isiku kahjuks korralduse

kehtetuks.

c) Vallal ei olnud esitada kohtule paikvaatluse andmeid või fotosid. Halduskohus on liiga

kergekäeliselt rakendanud Riigikohtu 29.11.2012. a otsuses nr 3-3-1-29-12 sisalduvat nö

varasema seisukoha muudatust. Antud juhul ei saa tegemist olla Riigikohtu viidatud erandliku

olukorraga, kuna haldusorgan ei ole ilmselgelt lähtunud oma põhjendustes 2009. a ja 2013. a

fotomaterjalist hoonete seisukorra kohta, vaid maavanema 2005. a paikvaatluse tulemustest,

mida asja juurde esitatud ei ole. Antud juhul on halduskohus hakanud fotode pealt hoone

seisukorda kirjeldama ja järeldama, et hooned ei vasta EhS-le, kuid kohus ei saa selliseid

järeldusi teha, kuna tal ei ole sellist pädevust ega õigust. Põhjendamiskohustuse rikkumise

korral peab kohus vaidlustatud korralduse tühistama ja andma juhised uue haldusakti

väljaandmiseks. Kohtul on kontrollifunktsioon, kohus ei saa hakata tegema hoonete kohta

järeldusi, mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses.

8. Karula Vallavalitsus esitas 19.07.2013 vastuse (tl 127-127p), milles vaidleb Aili Henno

apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse põhjendused:

Karula Vallavalitsus ei saa korralduse andmisel lähtuda kunagistest MaaRS-i redaktsioonidest,

vaid haldusakti saab välja anda kehtivast seadusest lähtuvalt. Kaebajal on olnud pärast Valga

maavanema 22.10.1999. a korraldust nr 1432 kuus aastat erastamistoimingu lõpuleviimiseks

ning käesolev kaebajale mittesobiv olukord on tekkinud temapoolse tegevusetuse tagajärjel.

Kuna kaebajale kuuluvad hooned ei vasta enam MaaRS-is sätestatud nõuetele ehk maa

ostueesõigusega erastamise õiguslik alus langes ära, siis ei ole võimalik nende ehitiste juurde

tagantjärele MaaRS-i 1997. a redaktsiooni järgi maad erastada. Maa ostueesõigusega erastaja

ja ehitis, mille juurde soovitakse maad ostueesõigusega erastada, peab vastama MaaRSis

sätestatud tingimustele nii avalduse esitamise, eeltoimingute teostamise, erastamisotsuse

vastuvõtmise kui ka maa ostu-müügilepingu sõlmimise ajal. Enne korralduse nr 38

vastuvõtmist teostatud 04.10.2011. a paikvaatlusel, mida ei ole korralduses mainitud, osalesid

Karula valla maakorraldaja ja Valga Maavalitsuse maatoimingute talituse juhataja ning tehti

fotosid, mis näitavad, kui lagunenud kaebajale kuuluvad ehitised on. Korraldus oleks pidanud

olema rohkem põhjendatud, seda just haldusakti kehtetuks tunnistamist puudutavas osas

vastavalt HMS §-le 66, mida vastustaja on teinud kohtumenetluse käigus, esitades muuhulgas

ka enne korralduse väljaandmist tehtud fotod, millest nähtub selgelt, et Uue-Londi

maaüksusel asuv elamu on lagunenud ja kasutusest välja langenud. Nendest põhjendustest on

Karula Vallavalitsus korralduse väljaandmisel ka juhindunud.

9. Aili Henno esitas ringkonnakohtule 04.12.2013 taotluse (tl 130-130p) uute tõenditena

hoonest tehtud fotode lisamiseks, näitamaks, et elumaja osas on remonditöid tehtud, seega

hoone, mille juurde maa erastamist taotletakse, ei ole lagunenud ega kasutusest välja langenud

ning see tuleb lugeda MaaRS § 6 lg 3¹ järgi ehitise mõistele vastavaks. Lisaks esitas Aili

Henno 14.07.2014 taotluse, millele on lisatud 2014. a mai lõpus vaadeldavast hoonest tehtud

fotod, paludes võtta need asja materjalide juurde, kuivõrd need näitavad ehitise praegust

seisukorda.

10. Karula Vallavalitsus esitas 14.07.2014 seisukoha, milles märkis, et ei ole vastu uute

tõenditena fotode lisamisele haldusasja materjalide juurde, kuid pidas vajalikuks välja tuua, et

antud tööde teostamise osas, mida ehitise omanik on teinud ehituse seisukorra parandamiseks,

s.h katusekonstruktsioonide rekonstrueerimiseks, ei ole ta taotlenud vallavalitsuselt

ehitusluba.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

12. Lähtudes vaidlustatud korralduse sisust saab ringkonnakohtu hinnangul tõdeda, et

tegemist on haldusaktiga, mille suhtes rakendub HMS § 54. Korralduse andmisel ajal kehtis

MaaRS § 6 lg 3¹ järgmises redaktsioonis: „Teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis

võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse

tähenduses. Samuti ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja

kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati

nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud

tähtpäevaks. Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta. Tähtpäevaks korrastamata või

kõrvaldamata ehitised sundvõõrandatakse kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 1. lõike

punktis 8 sätestatu alusel. Kui kohalik omavalitsus määrab käesoleva lõike teises lauses

nimetatud ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele

teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise

korrastamist.“

13. Kohtupraktikas on MaaRS § 6 lg 3¹ sisustamisel tõlgendatud nimetatud sätet lähtudes

maareformi eesmärgist, milleks MaaRS § 2 kohaselt on kujundada riiklikul maaomandil

rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste

omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning

luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks (Riigikohtu 15.12.2004. a otsus nr 3315704,

p 14). Kooskõlas MaaRS § 6 lg 3¹ ls-ga 2 ehitisena MaaRS-i tähenduses ei käsitata ajutisi

hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti

tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Kohalik omavalitsus saab ja võib määrata tähtpäeva selliste

lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavate

ehitiste kordategemiseks, mille kordategemine on MaaRS-i mõttes ka reaalselt võimalik.

Viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks

(MaaRS § 6 lg 3¹ ls 3), kusjuures tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta (MaaRS § 6 lg 3¹ ls

4). Tähtpäeva määramisega ehitise kordategemiseks antakse ehitise omanikule võimalus täita

maa ostueesõigusega erastamiseks seaduses sätestatud tingimused ning pärast ehitise

määratud tähtpäevaks kordategemist on ehitise omanikul õigus ostueesõigusega erastada

ehitise teenindamiseks vajalik maa. Kui ehitise omanik ehitist tähtajaks korda ei tee, siis ei ole

tal ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise õigust.

14. Kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2013. a otsus nr 3111039, p 8) on avaldatud

seisukohta, et ehitise juurde maa erastamise õigus on seotud nii isikuga kui ka ehitisega. Et

isik saaks ehitise juurde maad erastada, peavad MaaRS-is sätestatud nõuetele vastama nii

ehitis kui ka selle omanikuks olev isik. Selline järeldus tuleneb MaaRS-i regulatsioonist, mis

annab erinevad õigused maa erastamiseks sõltuvalt ühelt poolt erastaja isikust (vrdl nt MaaRS

§ 21 lg-d 1-4) ja teiselt poolt sõltuvalt ehitise olemusest, asukohast jms asjaoludest (vrdl nt

MaaRS § 22¹ lg-s 1 viidatud erandeid ning MaaRS § 22¹ ülejäänud regulatsiooni). Juhul, kui

erastamismenetluse käigus muutub mõni isikuga või ehitisega seotud asjaoludest, mis muudab

erastamise võimatuks, siis on sellega muutunud ka erastamise korralduse täitmine võimatuks

ja haldusorgan peab sellega arvestama. Seega ei ole kaebajal saanud tekkida õiguspärast

ootust, et tal on võimalik saada maad erastamise taotluses toodud ulatuses.

15. Halduskohus on õigesti selgitanud, et MaaRS § 6 lg 31 kohaldamisel ei ole kehtestatud

erandit nende isikute suhtes, kes on esitanud avalduse maa erastamiseks enne MaaRS § 6 lg 31

jõustumist ning ka ei ole kehtivas õiguses sätestatud üldisemat erandit HMS §-s 54 antud

reeglist, mistõttu puudus vastustajal alus jätta MaaRS § 6 lg-t 31 kaebaja suhtes kohaldamata.

MaaRS § 6 lg 3¹ ei piira isiku õigust maad erastada, vaid seab talle üksnes täiendava

kohustuse määratud tähtajaks ehitised korrastada või kõrvaldada ning ehitiste teenindamiseks

määratud maad on isikul võimalik erastada pärast ehitiste korrastamist. Käesoleval juhul on

vaidlustatud korraldus antud ajal, mil kehtis MaaRS § 6 lg 3¹ ning vastustajal oli korralduse

andmisel kohustus järgida kehtivat õigust.

16. Vaidlust ei ole halduskohtu seisukoha üle, et vaidlustatud korralduse faktilise aluse

tuvastamisel viidatud tõendid tegelikult puuduvad ning korraldus on seega formaalselt

õigusvastane. HMS § 58 lg 1 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes

põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta

vorminõuetele, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Sama põhimõte on

kohaldatav ka haldusakti tühistamise nõude lahendamisel kohtus. Seega tuleb

tühistamiskaebuse rahuldamise üle otsustamisel kontrollida, kas tuvastatud vormivead võisid

mõjutada vaidlustatud korralduse sisu ning kas haldusakt on sellele vaatamata kontrollitav.

Kuna haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele (HMS § 54) ja faktilisele

olukorrale, saab kohus tühistamisnõude raames haldusakti hinnata üksnes akti andmise aja

seisuga (Riigikohtu 21.02.2011. a otsus nr 3-3-1-80-10, p 23; üldkogu 31.05.2011. a otsus

nr 33-1-85-10, p 44).

17. Käesolevas asjas on halduskohus õigesti juhindunud Riigikohtu 29.11.2012. a otsuses

nr 33129-12 (p 20) märgitud seisukohast, et HMS §-le 58 tuginevalt võib erandina esineda

olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid

kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal.

Riigikohus on eelviidatud lahendis sedastanud, et on tõsi, et tagantjärele esitatud põhjenduse

arvestamine kohtuliku kontrolli raames ei aita haldusakte puudutatud isikute silmis

samaväärsel tasemel legitimeerida kui korrektselt esitatud põhjendus. See argument ei ole aga

Riigikohtu hinnangul piisav, et sundida kohut ignoreerima võimalikke tõendeid, mis

kinnitavad haldusorgani poolt haldusakti andmisel tegelikult aluseks võetud põhjendusi.

Õigusaktidest ja kohtupraktikast tuleneb, et halduskohtumenetluses kehtivast

uurimisprintsiibist lähtuvalt tuleb kohtul olla aktiivne oluliste asjaolude kohta tõe

väljaselgitamisel, millest halduskohus on käesolevas asjas ka õigustatult juhindunud.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on saanud käesolevas asjas tuvastatud asjaolude

pinnalt veenduda, et minetused vaidlustatud korralduse aluseks olevate asjaolude tuvastamise

osas ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist HMS

§ 58 olukorraga.

18. Asjas on määrava tähtsusega, kas korralduse andmise ajal selle faktiline alus tegelikkuses

esineb või mitte. Menetlusosalistel oli lubatud esitada tõendeid ka kohtumenetluses. Uue-

Londi maaüksusel asuva elumaja kohta esitasid fotod nii vastustaja (tl 66-74) kui ka kaebaja

(tl 8492), mille pinnalt on halduskohus saanud välja selgitada, kas vaidlusalune hoone on

käsitletav ehitisena MaaRS-i tähenduses või mitte, kontrollimaks vaidlustatud korralduse

põhjendatust osas, et kõnealune elumaja on lagunenud ja kasutusest välja langenud ümbrust

või maastikupilti tunduvalt kahjustav ehitis. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud,

et halduskohtu poolt fotode põhjal märgitud hoone seisukorra kirjeldus on mingiski osas

ebaõige. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub asjas esitatud fotodelt selgelt hoone halb

seisukord, nagu seda on kirjeldanud halduskohus otsuses. Halduskohus on ka õigesti viidanud

kaebaja poolt esitatud 04.02.2013. a töövõtulepingule (tl 93) ja selle lisale (tl 101) ning ka

kohtuistungil antud selgitusele (tl 95), et kaebaja on asunud hoonet korrastama, viimaks seda

vastavusse MaaRSga ehitistele ettenähtud nõuetele. Lisaks eelmärgitule kinnitavad seda ka

kaebaja poolt apellatsiooniastmes 04.12.2013 ja 14.07.2014 esitatud fotod, millega seoses on

kaebaja märkinud, et fotod näitavad ehitise praegust seisukorda. Ringkonnakohus nõustub

eeltooduga. Fotodest nähtuvalt on kaebaja asunud elumaja korda tegema, nagu on teda

kohustatud vaidlustatud korraldusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodu alusel

põhjust kahelda, et vastustaja kaalutlused ehitise osas on õiged, asudes seisukohale, et Uue-

Londi maaüksusel asuva elumaja seisukorrast lähtuvalt ei vasta see ehitise mõistele tulenevalt

MaaRS § 6 lg-st 3¹. Kaebajale ehitusloa väljastamine või sellest keeldumine saab toimuda

eraldiseisvalt haldusmenetluses ning kuna vaidlustatud korralduses ei ole sellekohast otsustust

tehtud, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta vastustaja sellekohased väited 14.07.2014

esitatud seisukohas.

19. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et kaebaja ei ole saanud tugineda usaldusele

31.10.1997. a korralduse kehtima jäämiseks tulenevalt HMS § 67 lg 4 p-st 2. Vaidlusaluse

korraldusega vallavanema poolt varasema maa ostueesõigusega erastamise korralduse

kehtetuks tunnistamine on õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

vaidlustatud korraldus on nimetatud osas formaalselt õigusvastane põhjendamiskohustuse

rikkumise tõttu, kuid kuna kehtiv õigus ei jäta vastustajale võimalust 31.10.1997. a korralduse

kehtima jätmiseks, siis on halduskohus põhjendatult asunud seisukohale, et vaidlustatud

korraldus on õiguspärane.

20. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on otsuses käsitlenud nii faktilisi asjaolusid kui ka

vaidlustatud korralduse andmise õiguslikke aspekte, on põhjalikult käsitlenud MaaRS-i ja

HMS-i asjakohaseid sätteid ning on õigustatult asunud seisukohale, et vastustaja on

korralduse õigesti välja andnud, see on materiaalselt õiguspärane ja puudub alus selle

tühistamiseks. Kaalunud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, leiab ringkonnakohus, et Aili Henno apellatsioonkaebus ei ole

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 10.05.2013. a otsus muutmata.

21. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) HKMS §

108 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi