3-13-70183/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30.09.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70183 Haldusasi K. Z-T. kaebus Sotsiaalkindlustusameti vanemahüvitise vähendamise toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti 18.11.2013 vaideotsuse nr 1.1-10/59 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks maksta kaebajale vanemahüvitist 2013. a augustikuu eest Menetlusosalised Kaebaja – K. Z-T. Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14.05.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus K. Z-T. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta K. Z-T. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14. mai 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-70183 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30.10.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-13-70183 2(6) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 15.06.2012 esitas K. Z-T. Sotsiaalkindlustusametile taotluse vanemahüvitise määramiseks. 07.08.2012 tegi Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo otsuse nr 460500, millega otsustati määrata K. Z-T.le vanemahüvitis summas 1100,31 eurot perioodil 15.09.2012 kuni 23.11.2013 seoses lapse kasvatamisega. K. Z-T. oli 10.10.2011 nimetatud Sisekaitseakadeemia justiitskolledži vanglakorralduse õppetooli assistendi ametikohale lapsehooldusel oleva töötaja asendajana. 22.08.2013 vabastati kaebaja ametist teenistustähtaja möödumise tõttu avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 88 lg 1 alusel seoses asendatava tööle naasmisega. Tulenevalt ATS § 104 lg-st 1 maksis Sisekaitseakadeemia kaebajale välja lõpparve summas 2016,63 eurot, mille moodustas täies osas hüvitis kasutamata puhkusepäevade eest. 26.09.2013 vastustaja teavituse nr 9.TL15.4-2/14477 kohaselt ei ole K. Z-T.l õigust 2013. a augustikuu eest vanemahüvitist saada, kuna temale makstud lõpparve summa ületab hüvitise viiekordse määra (vanemahüvitise seadus (VHS) 3 lg 7). 18.11.2013 vaideotsusega nr 1.1-10/59 jättis vastustaja K. Z-T. vaide rahuldamata. 2. K. Z-T. esitas 12.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Sotsiaalkindlustusameti 26.09.2013 otsuse nr 9.TL15.4-2/14477 ja 18.11.2013 vaideotsuse nr 1.1-10/59 tühistamist ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamist maksta vanemahüvitist 2013. a augustikuu eest. Kaebaja plaan oli naasta pärast lapsehoolduspuhkuse aega ametikohale Sisekaitseakadeemias. Tema leping oleks niikuinii lõppenud asendatava lepingu lõppemisega 2014. a juunis. Kui kaebaja oleks teadnud, et asendatav tuleb teavitatust varem tööle, oleks ta lõpetanud lepingu Sisekaitseakadeemias ning läinud tagasi oma varasemale töökohale Tallinna Vanglas, kus kaebaja jaoks hoiti töökohta. Sellisel juhul oleks kaebaja saanud kasutamata puhkusepäevade eest sama summa, kuid oleks selle saanud vanemahüvitise saamise esimesel kuul ning ta ei oleks kaotanud hüvitist 2013. a augusti eest. Põhjendamatu on eraja avaliku sektori töötajate erinev kohtlemine. Avalikus sektoris on tööandja kohustatud teenistujale viimasel päeval kõik summad välja maksma. Erasektoris saab aga töötaja avalduse alusel taotleda raha hilisemat väljamaksmist. Seaduste tõlgendamisel tuleb arvestada ka seaduse eesmärki. 3. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. VHS § 3 lg 7 teine lause välistab sõnaselgelt hüvitise maksmise, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra. Hüvitise määr 2013. aastal oli 290 eurot, viiekordne hüvitise määr 5 x 290 = 1450 eurot. Seega sai K. Z-T. 2013. aasta augustikuus sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis oli suurem kui viiekordne hüvitise määr ja sellest tulenevalt ei olnud tal augustikuus 2013 õigust vanemahüvitisele. K. Z-T. sai vanemahüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 2013. aasta augustis, mis tähendab, et antud tulu saadi vanemahüvitise maksmise perioodi (15.09.2012 kuni

3-13-70183 3(6) 23.11.2013) keskel ning seega ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele VHS § 3 lg 71 p-d 1 ja 2. VHS § 3 lg 71 p 3 alusel vanemahüvitise vähendamist ei rakendata hüvitise osas, kui see on makstud töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral ning kui see makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul. Antud juhul ei ole tegemist selliste asjaoludega. Esitatud dokumentidest ei nähtu sotsiaalmaksu maksja süülisust, kuna puhkusekompensatsiooni maksmine toimus seaduse järgi õigel ajal, mistõttu ei ole tegemist tööandja süül hiljem makstud summadega ning VHS § 3 lg 71 p 4 ei kuulu samuti kohaldamisele. VHS eristab hüvitise maksmist hüvitise määramisest ja ümberarvutamisest. Hüvitise väiksemas summas väljamaksmisel ei muutu määratud hüvitise summa, vaid seoses tulu teenimisega ja VHS eesmärgiga säilitada eelmise aasta keskmine sissetulek, makstakse hüvitis välja väiksemas suuruses. Tegemist ei ole hüvitise ümberarvutamisega. Hüvitise ümberarvutamine on reguleeritud VHS §-s 6 ja toimub juhul, kui seoses kuupalga alammäära tõstmisega jääb määratud hüvitis väiksemaks kuupalga alammäärast. Antud juhul kohustus Sotsiaalkindlustusamet seadusest tulenevalt hüvitise määrast suurema sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamisel konkreetse kalendrikuu eest isikule makstava hüvitise ümber arvutama ja maksma selle välja õiges suuruses. Sellise regulatsiooni eesmärk on vältida enammaksete tekkimist ja enammakstud hüvitise hilisemat tagasinõudmist. Kehtiva halduspraktika kohaselt juhtudel, kui isik või tema tööandja esitab Sotsiaalkindlustusametile dokumendid isiku sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta kalendrikuul, mille eest hüvitist makstakse, arvutab Sotsiaalkindlustusamet esitatud dokumentide alusel vastava kalendrikuu eest makstava hüvitise suuruse ja maksab hüvitise välja õiges suuruses, informeerides isikut väljamakstava hüvitise suurusest teavituskirjaga. 4. Tallinna Halduskohus jättis 14.05.2014 otsusega K. Z-T. kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja sai 2013. a augustikuus sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 2046,63 eurot. Saadud tulu ületas 2013. a augustikuus viiekordset hüvitise määra (hüvitise määr 2013. a oli 290 eurot) ning kaebajal ei olnud VHS § 3 lg 7 kohaselt õigust hüvitisele 2013. a augusti eest. Õiged on SKA 18.11.2013 vaideotsuses nr 1.110/59 toodud põhjendused selle kohta, miks VHS § 3 lg 71 sätestatud erandid, mil hüvitise vähendamist ei rakendata, ei kuulu kaebuse esitaja suhtes kohaldamisele. Vastavaid vastustaja põhjendusi ei ole vajalik üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja toimingu õigsust ei kummuta ka kaebaja väide, mille kohaselt teenis ta õiguse puhkusele välja enne vanemahüvitise maksmise aega. Vanemahüvitise suuruse määramisel ja selle vähendamisel võetakse aluseks tulu saamise hetk, mitte aga tulu teenimise aeg. Eeltoodust tulenevalt on ka muudetud VHS § 3 lg-t 7, milles algselt kasutati terminit ”teenib”. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 104 lg-st 1 tulenevalt on ametiasutus kohustatud maksma ametnikule kõik ametiasutuselt saada olevad summad teenistussuhte viimasel päeval. Kaebuse esitaja poolt vastustajale esitatud Sisekaitseakadeemia käskkirjast ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse hüvitamine toimus õigel ajal ning tegemist ei ole sotsiaalmaksu maksja süül hiljem makstud summadega, millisel juhul kuuluks kohaldamisele VHS § 3 lg 7¹ p 4. Vastavat järeldust toetab ka Riigikohtu praktika (Riigikohtu lahend 3-4-1-23-11). Kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes erasektoris töötajatega ei ole põhjendatud. Sarnaselt avalikus teenistuses olevate isikutega on ka TLS § 71 kohaselt töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. TLS § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks ning viimatinimetatud paragrahvi järgnevad sätted reguleerivad nõuete

3-13-70183 4(6) sissenõutavaks muutumise edasilükkamist ja ei hõlma kaebuse esitaja viidatut. Isegi juhul, kui töölepingu alusel töötajal oleks töölepingu lõppemisel võimalik tööandjalt paluda puhkusekompensatsiooni väljamaksmise edasilükkamist eesmärgiga saada nii vanemahüvitis kui ka kasutamata puhkuse kompensatsioon, ei vastaks selline tegevus vanemahüvitise eesmärgile, milleks on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada tööja pereelu ühitamist. VHS kohaselt makstakse hüvitist riigipoolse toetusena isiku varasema sissetuleku taseme säilitamiseks, kuid mitte selle suurendamiseks. Isikule makstakse riigi poolt toetust eeldusel, et laste kasvatamise tõttu puudub tal töine tulu ning tema sissetulekud vähenevad võrreldes varasemaga. Seadusandja soovis VHS § 3 lg 71 p-de 3 ja 4 sätestamisega kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud vanemahüvitise suuruse moonutusi. Seadusandja ei soovinud muudel juhtudel anda isikutele lisasoodustust, st teha hüve saamise tingimuste üldreeglist erandit.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. K. Z-T. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Vanemahüvitise maksmata jätmisega on rikutud apellandi õigust saada puhkust või puhkusetasu. Vanemahüvitise eesmärk on säilitada sissetulek. Kui kaebaja sai kätte puhkusehüvitise, millele tal oli õigus enne vanemahüvitise saamise õiguse tekkimist, siis võeti vanemahüvitis sel kuul ära. Vanemahüvitise vähendamine juhul, kui isik teenib samal ajal mujalt tulu, on arusaadav. Põhjendamatu on apellandi hüvitise vähendamine, sest ta ei teeninud vanemahüvitise saamise ajal tulu, vaid talle maksti välja summa, millele tal oli õigus enne vanemahüvitise saamist. Rikutud on apellandi õigust saada puhkusetasu või õiguspärast ootust saada vanemahüvitist ajal, mil ta lapsega kodus oli. 6. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes halduskohtus esitatud vastuväidete juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja vajalikul määral põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. 8. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ning halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebajale laekunud tulu ületas 2013. a augustikuus viiekordset hüvitise määra (hüvitise määr 2013. a oli 290 eurot), ei olnud tal tulenevalt VHS § 3 lg-st 7 õigust vanemahüvitisele 2013. a augusti eest. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja suhtes ei kuulu kohaldamisele ükski VHS § 3 lg-s 71 sätestatud eranditest, mil hüvitise vähendamist ei rakendata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustaja põhjendustega ning ei pea, juhindudes HKMS § 201 lg-st 4, vajalikuks neid üle korrata. 9. Kaebaja väidab, et rikutud on tema õigust saada puhkust või puhkusetasu, sest õigus puhkusetasule tekkis enne vanemahüvitise saamise õiguse tekkimist ning kaebaja ei saanud mõjutada tulu tekkimist (puhkusetasu väljamaksmist) vanemahüvitise saamise perioodil. Arvestades kaebaja väiteid, leiab ta ilmselt, et tegemist on VHS § 3 lg 71 p-s 4 sätestatud erandiga, mis näeb ette, et hüvitise vähendamist ei too kaasa väljamaksed enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist saamata jäänud tulu osas, mis makstakse välja

3-13-70183 5(6) vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja sisustanud ebaõigesti talle kuuluva õiguse – õiguse puhkusele – olemuse. ATS § 43 lg 1 kohaselt kohaldatakse ametniku puhkuste osas ka TLS § 54-71, arvestades ATS erisusi. ATS-s ei sisaldu erisusi TLS §-s 68 sätestatud puhkuse andmise korrast, mis näeb ette, et põhipuhkust antakse töötatud aja eest, kusjuures puhkus tuleb kasutada ühe kalendriaasta jooksul ning üldreeglina aegub põhipuhkuse nõue ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Kasutamata puhkuse rahalist hüvitamist saab nõuda üksnes juhul, kui esineb seaduses märgitud eeldus (TLS § 71) – töölepingu või teenistussuhte lõpetamine. Eelnevast selgub, et kaebajal tekkis õigus kasutamata puhkuse rahalisele hüvitamisele üksnes teenistussuhte lõppemise tõttu, varem oli tal üksnes õigus saada puhkust ettenähtud korras. Seaduse kohaselt ettenähtud põhipuhkus võib aeguda ilma, et seda kompenseeritaks, kui rahalise hüvitise saamise tingimused ei ole täidetud. Seega ei ole täidetud VHS § 3 lg 71 p-s 4 näidatud eeldused – lisaks sellele, et tegemist polnud väljamaksega sotsiaalmaksumaksja süül, tekkis vastava tulu saamise õigus vanemahüvitise saamise perioodil. 10. Vanemahüvitise maksmise eesmärgiks ei ole isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise aasta keskmise sissetuleku säilitamine. Kui isik saab vanemahüvitise maksmise ajal muud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, nt vanemahüvitise saamisele eelneval perioodil töötamise eest, siis võetakse see hüvitise maksmisel arvesse. Hüvitise vähendamine on põhjendatud sellega, et isikul on olemas sissetulek ja saamatajäänud tulu ei pea riigieelarvest sellisel juhul kompenseerima. Ka Riigikohus on leidnud, et põhiseaduslikult ei ole nõutav, et riik peab maksma sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saavale vanemale sama suurt vanemahüvitist kui vanemale, kes ei tööta (Riigikohtu 14.05.2013 otsus nr 3-4-1-7-13, p 50). Vanemahüvitise maksmise tingimuste määramisel on riigil lai otsustusruum. 11. Ringkonnakohus leiab, et rikutud ei ole apellandi õiguspärast ootust saada vanemahüvitist, sest eelnevast tulenevalt on tema hüvitist vähendatud seaduslikul alusel. Ka ei ole rikutud apellandi õigust saada puhkust või puhkusetasu, sest kompensatsioon kasutamata puhkusepäevade eest maksti talle täies ulatuses välja. 12. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on ka apellandi väide ebavõrdse kohtlemise kohta võrreldes erasektori töötajatega. Halduskohus on õigesti välja toonud, et TLS § 71 kohaselt on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas ning TLS § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks ning nõuete sissenõutavaks muutumise edasilükkamise erandid (TLS § 84 lg-d 2-4) ei laiene TLS §-s 71 sätestatud hüvitise maksmisele. Seega ei anna TLS seaduslikku alust sellisteks kokkulepeteks, mis võimaldaks kaebajale määratud hüvitist saada näiteks enne töösuhte lõppemise aega või lükata selle maksmine kaugesse tulevikku. 13. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb K. Z-T. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.05.2014 otsus muutmata. 14. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et kaebaja ei ole esimese ega teise astme kohtus taotlenud õigusabikulude väljamõistmist. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest esimese ja teise astme kohtus riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel. Kuna K. Z-T. apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti K. Z-T. kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. Sotsiaalkindlustusamet ei ole menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

3-13-70183 6(6)

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks