3-14-50250/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50250 Haldusasi G.B.e kaebus Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr 1768-d ja 12.02.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/41440-3 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – G.B. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen Asja läbivaatamine 24.09.2014 kohtuistungil

RESOLUTSIOON 1. Jätta G.B.e kaebus rahuldamata. 2. Jätta G.B.e menetluskulud riigi kanda ja Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.10.2014, välja arvatud HKMS § 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-14-50250 2(8) 1. Tallinna Vangla (vastustaja) inspektor-kontaktisik karistas 17.12.2013 käskkirjaga nr 1768-d (tl 23) kinnipeetav G.B.t (kaebaja) Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (Kodukord) p 1.11.1 rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Samuti piirati kaebaja suhtes kartseri karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 31, 32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Põhjendused: 1.1. Kaebaja pani 02.12.2013 toime distsiplinaarrikkumise, kui ei järginud vanglateenistujaga suheldes kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Distsiplinaarrikkumise kohta on neljanda üksuse valvur L.J. kirjutanud 02.12.2013 ettekande nr 3292, mille kohaselt 02.12.2013 kl 08.10 paiku sektsioonis 4-2 ei kandnud kaebaja nimesilti nähtaval kohal. Nimesildi küsimisel kaebaja ägestus ja ütles vene keeles, et kui valvur teda ei tunne, siis ei ole vaja vanglas töötada. Sealjuures vandus ta mitu korda vene keeles. Peale nimesildi kolmandat korda küsimist võttis kaebaja nimesildi demonstratiivselt pluusi alt välja ja näitas seda üleolevalt. Valvur L.J. täpsustas 04.12.2013, millist venekeelset vandesõna kaebaja kasutas. 1.2. Kaebajat on allkirja vastu tutvustatud vangistusalastest õigusaktidest tulenevate kohustustega vanglas ja ta on teadlik, et vajaminevaid õigusakte on tal võimalik saada inspektor-kontaktisiku vahendusel. 1.3. Kaebajale anti 04.12.2013 võimalus anda selgitusi ettekande kohta, kuid ta keeldus. Selle kohta koostati 04.12.2013 õiend. Ütluste andmisest keeldumine ei muuda vanglateenistuja ütlusi ebausaldusväärseteks, sest puudub igasugune alus kahelda ametniku ettekandes. Ametnikul puudub põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kaebaja kohta. Niisugusel juhul riskiks ta enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kaebajal seevastu on ilmselge motiiv rikkumist eitada, kuna soovib pääseda karistusest. Vastustaja luges tõendatuks, et kaebaja ei järginud suheldes ametnikuga kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistujaga suheldes ilmselgelt ebaviisaka väljendi kasutamine on üldtunnustatud reegleid mitte järgiv käitumine, mis on vastuolu Kodukorra p-ga 1.11.1 ja on oma iseloomult raske rikkumine. Kaebaja käitumine oli süüline. 1.4. Kuna kaebaja on pannud toime distsiplinaarrikkumise, on tema distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud ja üldpreventiivsel eesmärgil vajalik. Kergendavad asjaolud puuduvad. Raskendava asjaoluna tuleb arvestada kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, sh samalaadsete rikkumiste eest. Kaebaja poolt üldtunnustatud viisakusreeglite mitte järgimine on lubamatu, kuna ohustab vangla sisekorda. Sisekorra tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. 1.5. Võttes arvesse menetluse käigus selgunud kõiki asjaolusid, ei ole kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamiseks otstarbekas määrata noomitust, isikliku raadio, televiisori vm vajaliku elektriseadme kasutamise keelamist ning kokkusaamise keelamist, kuna tegemist on liiga leebete karistustega toimepandud rikkumise eest. Samuti ei täidaks oma eesmärki töölt eemaldamine, kuna kaebaja ei ole tööle rakendatud. Kartserisse paigutamine toob kaebaja jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ja seeläbi teeks ta karistusest vajalikud järeldused. 2. Kaebaja esitas käskkirja peale 23.12.2013 vaide. 3. Vastustaja jättis 12.02.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/41440-3 (tl 24) vaide rahuldamata. Põhjendused:

3-14-50250 3(8) 3.1. Kaebajal on Kodukorra p 4.9 järgi kohustus kanda väljaspool kambrit ja loenduse ajal kaelas või rinnas nimesilti. Nimesildi küsimisega ei provotseerinud valvur kaebajat, vaid täitis oma teenistusülesandeid. 3.2. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 04.12.2013, kui talle tutvustati tema kohta koostatud ettekannet ja anti võimalus esitada oma selgitused. Kaebaja keeldus selgituste andmisest. Seega ei vasta tõele tema väide, et tal ei võimaldatud vastuväiteid esitada. 3.3. Käskkirjast ei nähtu, mis keeles valvur kaebajaga suhtles, kuid kaebaja vaidest võib järeldada, et korraldus anti eesti keeles. Eesti keel on riigikeel ja suhtlus riigiasutustes toimub eesti keeles. Kaebaja on viibinud vanglas piisavalt kaua, et mõista nimesildi kandmise kohustust ja nimesildi nähtavaks tegemise korraldust. Kaebaja vastusest valvuri korraldusele nähtub, et ta mõistis valvuri eestikeelset korraldust. 3.4. Ebaõige on kaebaja väide, et tal puuduvad kehtivad samaliigilised distsiplinaarkaristused. Kinnipeeturegistrist nähtub, et kaebajal oli enne vaidlusaluse käskkirja andmist kaks kehtivat distsiplinaarkaristust ebaviisaka käitumise eest (03.08.2011 käskkirjad nr 1020-d ja 1027-d). 3.5. Valvur täiendas 04.12.2013 oma ettekannet ja selgitas, et kaebaja ütles tema kohta ebatsensuurse venekeelse sõna „bljad“. Selle sõna mõistmiseks ei ole vaja laialdasi vene keele teadmisi/oskusi. Tegemist on üldtuntud ebaviisaka väljendiga. 3.6. Kaebaja viited temal olnud peapõrutusele ei ole asjakohased. Kaebajat karistati ebatsensuurse sõnakasutuse, mitte valjusti rääkimise eest. 3.7. See, et kaebaja ei sõimelnud valvuriga, ei ole kergendavaks asjaoluks. Karistust kergendavad asjaolud on kirjas karistusseadustiku §-s 57. Praegusel juhul neid ei tuvastatud. 3.8. Karistuse määraja varasem kokkupuude kinnipeetavatega vanglas on paratamatu ja see ei anna alust kahelda tema erapooletuses. 3.9. Kaebajale tutvustati Kodukorda 01.02.2013 ja ta on tutvumist kinnitanud oma allkirjaga. 3.10. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid piiranguid põhjendusel, et tegemist oli korduva režiimi rikkumisega. 4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 17.12.2013 käskkirja nr 1768- d ja 12.02.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/41440-3 tühistamiseks. Kaebaja selgitas, et rivistuse ajal oli tal nimesilt kaelas, nagu L.J. ka hiljem märkas. Nõue anti eesti keeles, mida kaebaja ei mõista. Vanglaametnikud peavad suhtlema kinnipeetavatega vene keeles. Tegemist oli konflikti tahtliku provotseerimisega. Kaebaja ei ole kedagi solvanud. Ta räägib valjusti tugeva ajuvapustuse tõttu, kuid see ei tähenda, et ta on ebaviisakas. Seletuskirja kaebajalt ei küsitud. See, et tema kohta kirjutati ettekanne, oli talle üllatuseks. Vanglaametnikud usuvad vaid üksteist, mitte kinnipeetavaid. Kohtud on korduvalt tunnistanud õigusvastaseks vastustaja toiminguid, tuvastanud valetamist ja ebaõigete ettekannete koostamist. M.K. on kaebaja suhtes eelarvamuslik, intriigitseb ja omavolitseb. Kaebajale makstakse kätte selle eest, et ta esitab kohtule kaebusi. Ettekandes ei ole kirjas, millist vandesõna kaebaja kasutas. Ettekanne on väljamõeldis. Kaebaja ei ole uue kodukorraga tutvunud ega sellega tutvumise kohta allkirja andnud. See anti eestikeelsena tutvumiseks ajal, kui kaebaja oli katlamajas tööl. Kaebajale määras distsiplinaarkaristuse kontaktisik M.K., kes polnud selleks pädev isik. Karistuse pidanuks määrama vangla direktor või tema asetäitja. Samuti pidanuks vaideotsusele alla kirjutama direktor. Praegusel juhul tegi seda rühma ülem R.K., kel polnud selleks pädevust. R.K., M.K. ja L.J. võltsivad koos andmeid ja laimavad.

3-14-50250 4(8) 5. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused: 5.1. Kontaktisiku pädevus määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristus on sätestatud VangS § 64 lg-s 4 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 17 lg-s 1. Üksuse juhi pädevus allkirjastada vaideotsuseid tuleb VangS § 11 lg-st 41 ning Tallinna Vangla direktori 03.08.2012 käskkirjaga nr 129 kinnitatud ja Tallinna Vangla direktori 13.05.2013 käskkirjaga nr 87 muudetud „Asjaajamiskorra“ § 9 lg-st 4. 5.2. Kaebaja väide, et temalt ei ole seletust küsitud, on ümber lükatud inspektor-kontaktisik M.K. 04.12.2013 õiendiga. Lisaks on M.K. ettekandele 02.12.2013 omakäeliselt märkinud, et kaebajale tutvustati ettekannet 04.12.2013 ja teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest, kuid kaebaja ägestus ja keeldus allkirja andmast, samuti seletuskirja kirjutamast. 5.3. Kaebaja viibib Tallinna Vanglas alates 13.06.2011, seega piisavalt kaua, et mõista nimesildi kandmise kohustust ja elementaarseid eestikeelseid käske, mis puudutavad nimesildi nähtavaks tegemist. Keeleoskamatus ei tähenda seda, et isik ei peaks järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kaebaja vastusest valvurile nähtub, et ta mõistis valvuri eestikeelset korraldust ning tema vastupidine väide ei ole usutav. 5.4. Nimesildi kandmine on VangS § 46 lg 1 ja Kodukorra p 4.9 kohaselt kohustuslik ja selle nõudmisel täitis valvur oma tavapäraseid töökohustusi, mitte ei provotseerinud kaebajat. 5.5. L.J. täpsustas 04.12.2013 oma ettekannet kaebaja kasutatud vandesõna osas. Distsiplinaarmenetluse läbiviija ega vaideotsuse allkirjastaja ei ole eksinud, kui on selgitanud menetluse käigus välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. 5.6. Allkirjalehelt nähtub, et kaebaja keeldus 01.02.2013 Kodukorraga tutvumise kohta allkirja andmast. Kodukorra tekstid jagati igasse kambrisse nii eestikui venekeelsetena. Samuti oli kaebaja teadlik, et õigusakte saab küsida inspektor-kontaktisikult. Tõele ei vasta väide, et Kodukorraga tutvumise ajal oli kaebaja katlamajas tööl.

KOHTU PÕHJENDUSED 6. VangS § 63 lg 1 järgi võib sama seaduse, VSKE või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kodukorra p 22.2 järgi on distsiplinaarsüütegu kinnipeetava isiku süüline õigusvastane tegu või tegevusetus, millega isik rikkus õigusaktides sõnaselgelt sätestatud keeldu või kohustust. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et kaebajat karistati Kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest. Selle sätte kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. 7. Neljanda üksuse valvur L. J. 02.12.2013 koostatud ettekandest nr 3292 (tl 67) nähtub, et 02.12.2013 kella 08.10 paiku korjates kirju sektsioonis 4-2 ei kandnud kaebaja nimesilti nähtaval kohal. Nimesildi küsimisel kaebaja ägestus ja ütles vene keeles, et kui valvur teda ei tunne, siis pole vaja vanglas töötada, sealjuures mitu korda vene keeles vandudes. Peale kolmandat korda nimesildi küsimist võttis kaebaja nimesildi pluusi alt välja ja näitas seda demonstratiivselt, üleolevalt. L.J. täpsustas distsiplinaarmenetluse käigus 04.12.2013 esitatud seletuskirjas (tl 69) oma varasemat ettekannet ja selgitas, et kaebaja kasutas temaga suheldes venekeelset vandesõna „bljad“. L.J. jäi kohtuistungil tunnistajana antud ütlustes oma

3-14-50250 5(8) varasemate ütluste juurde. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja antud ütluste tõelevastavuses. Tunnistajat hoiatati, et valeütluste andmisel võidakse ta võtta kriminaalvastutusele. Kohus loeb viidatud ettekande ja täiendava selgituse ning L.J. poolt kohtuistungil antud ütluste pinnalt tõendatuks, et kaebaja ei järginud vanglateenistujaga suheldes üldtunnustatud viisakusreegleid, kuna kasutas ebatsensuurset vandesõna. Sellega rikkus ta Kodukorra p-st 1.11.1 tulenevat kohustust ja vastustajal oli õigus teda distsiplinaarkorras karistada. Rikkumise asjaolud ei võimalda järeldada, et kaebaja käitumine ei olnud süüline. 8. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja selgitused valjul häälel rääkimise kohta, sest kaebajale ei heidetud ette karjumist, vaid vandesõna kasutamist. Samuti ei ole asjakohased kaebaja selgitused selle kohta, et ta ei valda eesti keelt, mistõttu peavad vanglaametnikud suhtlema temaga vene keeles. Kaebajat ei karistatud selle eest, et ta ei täitnud nimesildi nähtavaks tegemise kohustust, seetõttu ei ole keeleprobleem asja lahendust määravaks asjaoluks. See, et kaebaja ei mõista enda sõnul eesti keelt, ei anna alust pidada vanglateenistuja pöördumist tema poole eesti keeles provotseerivaks käitumiseks. Samuti ei õigusta see vanglateenistujaga ebaviisakalt käitumist. Pealegi nähtub vaidlusalusest ettekandest, et kaebaja mõistis talle antud korraldust. 9. Vastustaja esitas Kodukorraga tutvumist tõendava allkirjalehe (tl 71), millelt nähtub, et kaebajalt küsiti Kodukorraga tutvumise kohta 01.02.2013 allkirja, kuid ta keeldus seda andmast. Allkirja andmisest keeldumine ei tähenda, et kaebaja ei peaks Kodukorda järgima. Kodukord on kohustuslik täitmiseks kõigile Tallinna Vangla territooriumil viibijatele, sh kinnipeetavatele (Kodukorra p 1.2). Kuigi Kodukorraga tutvumise kohta küsiti kinnipeetavatelt allkirju enne Kodukorra venekeelse tõlke kambrisse andmist, pidi kaebaja pärast Kodukorra venekeelse tõlke saamist sellega tutvuma ja olema seega teadlik selles toodud kohustustest. Pealgi on vanglateenistuja suhtes vandesõnade kasutamine sedavõrd ilmselge rikkumine, mis pidi olema kaebajale arusaadav ka ilma Kodukorraga tutvumata. Seda enam, et kaebajat on ka varem samalaadsete rikkumiste eest korduvalt karistatud. 10. VangS § 64 lg 1 järgi viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsiplinaarrikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsiplinaarrikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. 11. Distsiplinaarmenetluse läbiviija neljanda üksuse inspektor-kontaktisik M.K. on kirjutanud ettekandele 04.12.2013 omakäeliselt, et kaebajale tutvustati ettekannet 04.12.2013 ja teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest. Kaebaja ägestus ja keeldus allkirja andmast. Seletuskirja kirjutamisest keeldus. M.K. 04.12.2013 õiendist (tl 70) nähtub, et kaebaja keeldus kirjaliku seletuse andmisest ettekande nr 3292 kohta. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud M.K. kinnitas, et tutvustas kaebajale vene keeles tema kohta koostatud ettekande sisu ja teavitas tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest, kuid kaebaja ei soovinud intsidendi kohta selgitusi jagada. Kohus loeb eeltoodud tõenditele tuginedes tuvastatuks, et kaebajat teavitati 04.12.2013 ettekandest ja tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ning anti võimalus esitada omapoolsed seisukohad, kuid kaebaja ei soovinud seda teha. Kaebaja väitis, et talle ei antud seletuskirja kirjutamiseks blanketti. See ei saanud aga takistada tal esitada oma seisukohti suuliselt või kirjutada seletus tavalisele valgele paberile. Ei ole põhjust arvata, et vastustaja ei oleks sellise dokumendiga distsiplinaarmenetluses arvestanud. Kohus ei näe menetlusnõuete rikkumist selles, et kaebajat teavitati tema kohta koostatud ettekandest kaks päeva hiljem pärast ettekande koostamist. 12. VangS § 64 lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Praegusel juhul ei ole vastustaja eksinud ka nende nõuete vastu. Kaebaja suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus koostati

3-14-50250 6(8) distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 68), mis vastab VSKE §-s 97 toodud nõuetele. Protokollist nähtub, et kaebajale tutvustati protokolli 16.12.2013. Tunnistaja M.K. selgitas kohtuistungil, et tutvustas kaebajale ettekande täiendust koos protokolliga. Kaebaja on kirjutanud protokollile vene keeles, et ta ei nõustu sellega. Täpsemaid vastuväiteid ei ole ta esitanud. 13. VangS § 64 lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. 14. Kaebaja heidab vastustajale ette, et distsiplinaarkaristuse määras ebapädev ametnik. VangS § 64 lg-st 4 nähtub, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus, mitte vangla direktor, nagu kaebaja ekslikult arvab. VSKE § 17 lg 1 järgi on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha otsus mh VangS § 64 lg 4 alusel, seega oli inspektor-kontaktisik M.K. pädev määrama kaebajale distsiplinaarkaristust. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et M.K. oli samal ajal ka distsiplinaarmenetluse läbiviija ja karistuse määramise ettepaneku tegija. Võimaliku vea sai kõrvaldada vaidemenetluse käigus. 15. Samuti ei ole eksitud vaideotsuse tegemise pädevuse reeglite vastu. VangS § 11 lg 41 järgi vaatab Justiitsministeerium läbi vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 järgi vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektorkontaktiisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Kuna kaebaja esitas vaide inspektor-kontaktisiku koostatud haldusakti peale, oli pädev seda läbi vaatama ja lahendama üksuse juht. Vaiet ei pidanud lahendama vangla direktor, nagu kaebaja ekslikult arvab. Praegusel juhul allkirjastas vaideotsuse neljanda üksuse juht R.K.. 16. Distsiplinaarkaristus määrati kaebajale käskkirjaga ja seda on põhjendatud. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale tutvustati vaidlusalust käskkirja. 17. VangS § 64 lg 41 järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata 6 kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui 1 kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Kaebaja pani distsiplinaarrikkumise toime 02.12.2013 ja karistus määrati 17.12.2013 käskkirjaga, seega VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaegu järgides. 18. VangS § 63 lg 1 järgi on distsiplinaarkaristusteks noomitus, isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks, ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks ja kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Sama paragrahvi lg 3 järgi võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Antud juhul on vastustaja arvestanud karistuse määramisel vajadust suunata kaebajat õiguskuulekale käitumisele. Sellel eesmärgil ei peetud otstarbekaks määrata kaebajale teisi distsiplinaarkaristusi peale kartserisse paigutamise, sest teised karistused olid liiga leebed võrreldes toimepandud rikkumisega ega oleks toonud kaebaja jaoks kaasa reaalseid tagajärgi. Töölt eemaldamist ei olnud võimalik kohaldada, sest kaebaja ei olnud tööle rakendatud. Vastustaja hinnangul pannuks ainult kartserikaristus kaebajat enda jaoks vajalikke järeldusi tegema. Vastustaja leidis seejuures, et karistuse määramisel ei saa arvestada ühegi kergendava asjaoluga. 19. Vastustaja arvestas kaebajale karistuse määramisel raskendava asjaoluna varasemate rikkumiste olemasolu. Vaideotsusest nähtub, et kaebajale heideti ette kahe kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu ebaviisaka käitumise eest. Karistused määrati 03.08.2011 käskkirjadega nr 1020-d ja 1027-d. Tallinna Vangla 03.08.2011 käskkirjast nr 1020-d (tl 44) nähtub, et kaebaja pani 04.07.2011 toime distsiplinaarrikkumise, kui kasutas vanglateenistujaga

3-14-50250 7(8) suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid. Teda karistati 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Tallinna Vangla 03.08.2011 käskkirjast nr 1027-d (tl 45) nähtub, et kaebaja pani 05.07.2011 toime raske distsiplinaarrikkumise, kui ei järginud üldtunnustatud viisakusreegleid ja kasutas vanglateenistujatega suhtlemisel agressiivset kehakeelt. Kaebajat karistati 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. 20. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus, kui kinnipeetav ei ole ühe aasta jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, toime pannud uut distsiplinaarrikkumist. Vastustaja esitas kohtuistungil täiendava tõendina väljavõtte kaebaja suhtes kohaldatud kehtivatest distsiplinaarkaristustest. Sellest nähtub, et kaebajat karistati lisaks eelnimetatud käskkirjadele ka 15.07.2011 käskkirjaga nr 938-d 8 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta kasutas vägivalda kaaskinnipeetava suhtes; 18.10.2011 käskkirjaga nr 1383-d noomitusega selle eest, et jalutuskäigult tulles olid tema valduses talle mitte kuuluvad tubakatooted; 20.10.2011 käskkirjaga nr 1396-d 3 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta suitsetas selleks mitte ette nähtud ajal ja kohas; 07.06.2012 käskkirjaga nr 695-d 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta lõhkus kambri akna; 31.08.2012 käskkirjaga nr 1128-d isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamisega selle eest, et ta ei allunud ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele kanda loenduse ajal nimesilti rinnas nähtaval kohal; 31.08.2012 käskkirjaga nr 1129-d 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei allunud ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele rivistuda ametniku näidatud kohas ja kanda rinnas nähtaval kohal nimesilti; 10.09.2012 käskkirjaga nr 1178-d 4 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta kaldus duširuumist kambrisse tulles ametniku loata marsruudist kõrvale ja vaatas teise kambri uksesilmast sisse; 28.06.2013 käskkirjaga nr 965-d 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et tema valduses olid sigaretid ajal ja kohas, kus tal puudus selleks õigus; 16.10.2013 käskkirjaga nr 1525-d noomitusega selle eest, et ta keeldus minemast eesti keele kursustele; 31.10.2013 käskkirjaga nr 1591-d 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta keeldus töötamast; 17.12.2013 käskkirjaga nr 1769-d 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei järginud ametnikuga suheldes üldtunnustatud viisakusreegleid; 03.07.2014 käskkirjaga nr 879 6 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei allunud ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele minna talle määratud kambrisse. Seega ei ole vaideotsuses viidatud 2011. a määratud karistused kustunud ja neid võis kaebajale karistuse määramisel raskendavate asjaoludena arvestada (Riigikohtu 25.02.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-100-09, p 15). 21. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus toime pandud rikkumist ja eelnevalt määratud mitmeid kehtivaid karistusi arvestades ebaproportsionaalne. Kaebajat on karistatud korduvalt mitmete distsiplinaarrikkumiste eest, sh vanglaametnikega ebaviisakalt käitumise eest, ning määratud nii kergemaid kui raskemaid distsiplinaarkaristusi, kuid kaebaja ei ole neist endale vajalikke järeldusi teinud. 22. Kaebaja ei ole vaidlustanud käskkirja sellega määratud lisapiirangute osas, seetõttu ei hinda kohus lisapiirangute õiguspärasust (Riigikohtu 14.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-12, p 23). 23. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et distsiplinaarkäskkiri ja vaideotsus ning kaebaja suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetlus on õiguspärased ning vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks puudub alus. Kohus jätab kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud haldusaktid muutmata. 24. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda.

3-14-50250 8(8) HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud, seetõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus andis kaebajale 24.03.2014 määrusega menetlusabi ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest. Sellega seotud menetluskulu tuleb jätta HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik