4-14-4209/14 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2014, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-14-4209 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Väärteoasi Vladislav Borissovi süüdistuses NPALS § 151 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 22. mai 2014. a otsus Kaebuse esitaja Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri Korrakaitsebüroo, esindaja vanemväärteomenetleja Asja Malahhova

RESOLUTSIOON

Tühistada Viru Maakohtu 22. mai 2014. a otsus Vladislav Borissovi väärteoasjas NPALS § 151 järgi.

Tunnistada Vladislav Borissov NPALS § 151 järgi süüdi ja karistada 25 päeva arestiga. KarS § 68 lg 2 alusel arvata karistusaja hulka aeg, mil Vladislav Borissov oli VTMS § 44 alusel kinni peetud (21.–22. mai 2014), ja lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks

24 päeva aresti.

Mõista Vladislav Borissovilt välja ekspertiisikulu 59 eurot.

Vladislav Borissovil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011, Swedbank nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal nr EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal nr EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Vladislav Borissov, 4-14-4209 ekspertiisitasu“.

Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahalised kohustused ei ole täies ulatuses tähtajaks täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Kohtuvälise menetleja apellatsioon rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

MENETLUSE KÄIK

1. Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna piirkonnapolitseinik N.K. koostas 21. mail 2014 väärteoprotokolli selle kohta, et 17. detsembril 2013 viibis Vladislav Borissov Jõhvis Kaasiku

7 maja juures, olles eelnevalt ilma arsti ettekirjutuseta tarvitanud narkootilist ainet. Vastavalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 12. detsembri 2013. a uuringuaktile nr 3996T tuvastati

V. Borissovilt võetud uriiniproovis morfiini ja kodeiini. Sellega rikkus V. Borissov NPALS § 3 lg-s 1 sätestatud keeldu ja pani toime NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2.

22. mail 2014 esitas kohtuväline menetleja Viru Maakohtule taotluse mõista

V. Borissovile väärteo toimepanemise eest karistuseks arest.

3. Viru Maakohtu 22. mai 2014. a otsusega lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetlus V. Borissovi teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

3.1 Kohus tuvastas joobeseisundi tuvastamise saatekirja ja selle alusel teostatud uuringu tulemuse põhjal, et V. Borissov viibis 17. detsembril 2013 narkojoobe seisundis. V. Borissov ise eitas narkootiliste ainete, v.a metadooni ja arsti poolt välja kirjutatud ravimite, tarvitamist. Seda, kuidas tema organismi sattusid morfiin ja kodeiin, menetlusalune isik ei teadnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 22. juuni 2009. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-49-09 leidnud, et narkootilise aine tarvitamisest tuleb eristada narkojoobes viibimist. Narkootilise aine tarvitamise tunnuste esinemine osutab narkootikumi tarvitamisele üksnes kaudselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-55-13). Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul aga omandab erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust.

3.2 Väärteoasjas kogutud tõenditega on kindlalt tuvastatud, et V. Borissov viibis narkojoobes. Tema varasemad väärteokaristused NPALS § 151 järgi viitavad vaid sellele, et ta tarvitab narkootikume, kuid ei tõenda enne 17. detsembrit 2013 morfiini ja kodeiini tahtlikku tarvitamist. Teisi tõendeid, mis kinnitaks narkootilise aine tarvitamist, kogutud ei ole. Ka ei ole kohtuväline menetleja analüüsinud kõiki võimalikke versioone, millistel narkootiline aine võis

V. Borissovi teadmata tema organismi sattuda. Seetõttu pole võimalik V. Borrisovi teos väärteo tunnuste esinemist nentida ja väärteomenetlus tuleb lõpetada.

4. Kohtuväline menetleja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja

V. Borissovi süüditunnistamist NPALS § 151 järgi.

4.1

V. Borissovi süü narkootilise aine ebaseaduslikus tarvitamises on tõendatud. Vastavalt EKEI 17. detsembri 2013. a uuringuaktile nr 3996T tuvastati V. Borissovilt võetud uriiniproovis morfiini ja kodeiini. OÜ Corrigo 30. jaanuaril 2014 esitatud vastusest nähtub, et

V. Borissov on metadooni asendusravi patsient ja talle on 22. jaanuaril 2014 psühhiaatri poolt välja kirjutatud Tab Tisanidiin. SA Ahtme Haigla tõendist nr 69 nähtub, et V. Borissov on alates 2002. aastat psühhiaatri jälgimise all. Viimati viibis ta ambulatoorsel vastuvõtul 10. märtsil 2014 diagnoosiga opioidne sõltuvus. V. Borissovile on määratud ravimid Tab Clonazepam, Tab Sirdalud ja Sol Valocordin-Diazepam. Seega on kohtuväline menetleja teinud kõik selleks, et välistada võimalust, et morfiin ja kodeiin võisid olla isikule arsti poolt välja kirjutatud.

4.2 Asjaolu, et menetlusalune isik ei tunnista oma süüd, ei anna kohtule õigust lõpetada väärteomenetlust koosseisu puudumise tõttu. Tegemist on üksnes isiku püüdega vabaneda vastutusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2009. a otsuse kohaselt väärteoasjas nr 3-1-1-49-09 saab NPALS §-s 151 sätestatud teo toime panna ka ettevaatamatusest. Seega on KarS § 18 lg 3 kohaselt narkootilise aine tarvitamine karistatav ka juhul, kui isik küll ei teadnud, et tarvitab narkootikumi, kuid oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud seda ette nägema. Riigikohus märgib ka, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu. Seda eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru, et tarbitav aine on narkootiline. V. Borissovit on varem neljal korral narkootilise aine tarvitamise eest karistatud ja tal on diagnoositud opioidne sõltuvus. Tema kui narkootikume varem tarvitanud isik pidi teadma, millist mõju põhjustab narkootikumide tarvitamine.

4.3 Väärteoasjas on tõendatud, et morfiin ja kodeiin ei olnud V. Borissovile arsti poolt välja kirjutatud. Seega tarvitas ta neid ilma arsti ettekirjutuseta. Menetlusaluse isiku süü on tõendatud ja ta on väärteo toime pannud. Võttes arvesse, et V. Borissovit on korduvalt väärteokorras karistatud ja mõistetud rahatrahvid on tasumata, on põhjendatud karistada teda arestiga. Samuti tuleb talt välja mõista ekspertiisikulud.

5. Tartu Ringkonnakohtu 18. augusti 2014. a määrusega anti V. Borissovile 22. septembrini 2014 aega teatada, kas ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ja esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seisukohti. Määratud ajaks ringkonnakohtule seisukohti ei esitatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja selle peale esitatud apellatsiooniga, leiab, et kaebuses esitatud seisukohad väärivad tähelepanu.

7. Apellatsioonimenetluse keskseks küsimuseks on see, kas väärteoasjas kogutud tõendid võimaldavad väita, et V. Borissov tarvitas ebaseaduslikult narkootilist ainet. Maakohus vastas sellele küsimusele eitavalt. Seejuures tugines kohus Riigikohtu seisukohale, et narkootilise aine tarvitamist tuleb eristada narkojoobes viibimisest ja viimane viitab tarvitamisele üksnes kaudselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-49-09 ja

10. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-55-13). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõlgendanud viidatud Riigikohtu otsuseid põhjendamatult kitsalt, asudes sisuliselt seisukohale, et kui väärteoasjas puuduvad otsesed tõendid isiku poolt narkootilise aine tarvitamise kohta (nt isiku süüd tunnistavad ütlused või tunnistaja ütlused, kes on vahetult tarvitamist pealt näinud), on tema süüditunnistamine NPALS §-s 151 sätestatud väärteo eest välistatud. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et joobeseisundi esinemine ei ole NPALS § 151 realiseerituse seisukohast oluline. Eeltoodu tähendab aga üksnes seda, et joobeseisund ei ole NPALS § 151 koosseisuline element. Sellele vaatamata võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu – eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-49-09, p 12).

8. Maakohus asus seisukohale, et kuna väärteoasjas on ainult üks menetlusaluse isiku süüd kaudselt kinnitav tõend (joobeseisundi tuvastamise saatekiri), kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine eeldab aga tõendite paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-55-13, p 7), on V. Borissovi süüditunnistamine välistatud. Selline seisukoht on väär ja vastuolus väärteoasja materjalidega. Maakohus on otsust tehes jätnud põhjendamatult kõrvale muud väärteoasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõendid. Nii on kohus istungil üle kuulanud menetlusaluse isiku, kes andis ütlusi, et oli kinnipidamise eel tarbinud metadooni ja rahusteid, mis olid talle arsti poolt välja kirjutatud. Seda, kuidas tema organismi võisid sattuda morfiin ja kodeiin, V. Borissov istungil selgitada ei osanud. Samuti uuris kohus istungil dokumentaalseid tõendeid: isikusamasuse tuvastamise ja isiku kinnipidamise protokolle, kohtuekspertiisi akti nr 3996T, OÜ Corrigo vastust ja SA Ahtme Haigla tõendit nr 69. Samuti uuris kohus Viru Maakohtu 23. oktoobri 2013. a otsust, millega V. Borissov tunnistati süüdi NPALS § 151 järgi ja karistusregistri väljavõtet, millest nähtuvalt on teda väärteokorras karistatud 11 korda. Dokumentaalsete tõendite osas märkis kohus üksnes seda, et nende usaldusväärsuses puudub alus kahelda. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad otsuses aga veenvad põhjendused, millised järeldused kohus dokumentaalsete tõendite põhjal tegi ja miks uuritud tõendid ei võimalda järeldada V. Borissovi poolt narkootilise aine tarvitamist. Seejuures pole maakohus analüüsinud OÜ Corrigo vastuses ja SA Ahtme Haigla tõendis sisalduvat teavet

V. Borissovile väljakirjutatud ravimite kohta. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-102-11, p 7).

9. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas tegemist Riigikohtu eelpool viidatud lahendis nr 3-1-1-49-09 kirjeldatud juhtumiga, kus pole eluliselt usutav, et isiku joove tekkis muul moel kui narkootilise aine tarvitamise teel. Vastupidisest olukorrast oleks alust rääkida siis, kui väärteomenetluses oleks ilmnenud asjaolusid, mis võimaldaksid seletada narkootilise aine isiku organismi sattumist muul viisil kui tarvitamise teel. Näiteks kohtuasjas nr 3-1-1-55-

13 väitis menetlusalune isik, et kuna ta viibis enne mootorsõiduki juhtima asumist baaris ja suitsetas seal teistelt baari klientidelt küsitud sigarette, võis kanep sel teel tema organismi sattuda. Kuna menetluse käigus ei õnnestunud kaitseväidet kummutada, puudus kohtul alus menetlusaluse isiku süüditunnistamiseks. Erinevalt kirjeldatud kohtuasjast ei ole V. Borissov ülekuulamisel andnud ühtki selgitust, millisel muul viisil võisid morfiin ja kodeiin tema organismi sattuda. Kohtuväline menetleja tegi järelepärimised OÜ-le Corrigo ja SA-le Ahtme Haigla, et selgitada, kas menetlusaluse isiku organimist leitud narkootilised ained võisid olla talle arsti poolt väljastatud. Vastustest selgus, et V. Borissovile on arstid välja kirjutanud järgmiseid ravimeid: Tab Tisanidiin 4 mg N60, Tab Clonazepam, Tab Sirdalud ja Sol

Valocordin-Diazepam. Maakohtu otsuses on „tisanidiini“ asemel märgitud „tisadinini“ ja „Sirdaludi“ asemel „Sirelreidi“. Kuna maakohtu märgitud ravimeid ei eksisteeri, järeldab ringkonnakohus sellest, et kohus ei süvenenud üldse, milliseid ravimeid V. Borissovile on välja kirjutatud ja mis on nende toimeaine. Kuna ravimite toimeainete kohta on Eesti ravimiregistrist võimalik saada usaldusväärset teavet, saab KrMS § 60 lg 3 järgi tunnistada üldtuntuks asjaolu, et V. Borissovile arsti poolt välja kirjutatud ravimid ei sisalda ei morfiini ega kodeiini. Seega on välistatud võimalus, et narkootilised ained sattusid tema organismi arsti ettekirjutusel manustatud ravimitega.

10. Hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid nende kogumis, ei ole kolleegiumi hinnangul eluliselt usutav, et narkootilised ained sattusid V. Borissovi organismi muul viisil kui tarvitamise teel. Kaudselt osundab väärteo toimepanemisele ka asjaolu, et V. Borissovit on varem korduvalt NPALS § 151 alusel väärteokorras karistatud. Tegemist on isikuga, kel on narkosõltuvus. Seega loeb ringkonnakohus kaudsete tõenditega tõendatuks, et V. Borissov tarvitas ilma arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet, s.o pani toime NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. Subjektiivse külje osas eeldab isiku väärteokorras karistamine KarS § 15 lg 3 kohaselt teo toimepanemist vähemalt ettevaatamatusest. Seega on KarS § 18 lg 3 kohaselt narkootilise aine tarvitamine karistatav ka juhul, kui isik küll ei teadnud, et ta narkootikumi tarvitab, kuid oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud seda ette nägema. Ringkonnakohus leiab, et olles varem narkootilise aine tarvitamise eest korduvalt karistatud isik, pidanuks V. Borissov võimalikuks pidama, et tarvitab narkootilist ainet. Seega pani ta väärteo toime vähemalt ettevaatamatusega. V. Borissovi teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

11. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 4 ja § 151 lg 3 p-st 2 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 22. mai 2014. a otsuse ja teeb uue otsuse, millega tunnistab

V. Borissovi NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi.

12. Tunnistades isiku süüdi NPALS § 151 järgi võib kohus mõista karistuseks rahatrahvi kuni

200 trahviühikut või aresti. KarS § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni

30 päeva. Kohtuväline menetleja taotles istungil V. Borissovi karistamist 25 päeva arestiga. Oma taotlust põhjendas ta sellega, et V. Borissovil on 11 kehtivat väärteokaristust ja kolm kriminaalkaristust. Väärtegude eest mõistetud rahatrahvid on tasumata. Kuna V. Borissov ei oma sissetulekut, ei ole rahalise karistuse mõistmine otstarbekas. Ringkonnakohus jagab kohtuvälise menetleja seisukohta ja leiab samuti, et V. Borissovile tuleb mõista karistuseks arest ja seda sanktsiooni ülemmääras – 25 päeva. V. Borissovit on korduvalt väärteokorras karistatud, sh rahatrahvidega. V. Borissov ei ole aga trahve tasunud. Seega ei ole kergema karistusliigi kohaldamine tema puhul otstarbekas ja karistuseks tuleb mõista arest. Kohus ei pea põhjendatuks rahuldada V. Borissovi istungil esitatud taotlust võimaldada kanda aresti KarS § 66 alusel ositi. Kohtul pole võimalik kontrollida V. Borissovi väidet töökoha olemasolu kohta ja seetõttu ei anna see ka alust karistuse ositi kandmiseks.

13. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt peeti V. Borissov 21. mail 2014 kell 10 VTMS § 44 lg 1 alusel kinni ja vabastati pärast maakohtu otsuse kuulutamist 22. mail 2014 kell 12.25. KarS § 68 lg 2 kohaselt arvatakse kinnipidamine väärteomenetluses karistusaja hulka, arvestades, et 24 tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti. Seega tuleb V. Borissovile mõistetavast karistusest arvata maha üks päev aresti ja kandmisele kuulub 24 päeva aresti.

14. Väärteoasjas on läbi viidud joobeseisundi tuvastamise ekspertiis maksumusega 59 eurot. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt kuuluvad ekspertiisikulud menetluskulude hulka ja § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna ringkonnakohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, tuleb ekspertiisitasu V. Borissovilt välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aarne Sarjas /allkirjastatud digitaalselt/

Maarika Kuusk /allkirjastatud digitaalselt/

Mati Kartau