3-14-50885/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-50885 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 29.04.2014 otsuse nr 159 tühistamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Tartu linn Resolutsioon 1. Jätta XXX kaebus rahuldamata. 2. Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 29. septembrist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 29. oktoobril 2014 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX esitas 4. detsembril 2013. a taotluse Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonnale sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks. 7. jaanuaril 2014. a arutas Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon XXX taotlust ja jättis esitatud taotluse rahuldamata. XXX esitas Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 7. jaanuari 2014 otsuse peale vaide Tartu maavanemale. Tartu maavanem rahuldas 21. veebruaril 2014. a XXX poolt esitatud vaide ja tegi eluasemekomisjonile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon vaatas XXX sotsiaaleluruumi taotluse maavanema 21. veebruari 2014. a vaideotsuse alusel uuesti läbi 29. aprillil 2014. a ja otsusega nr 159 keeldus XXX sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmast. Eluasemekomisjoni otsus saadeti XXX tähitud kirjaga 30. aprillil 2014. a ja samas selgitati XXX otsusega mittenõustumisel selle vaidlustamise korda.

2. XXX esitas 22. mail 2014. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 29. aprilli 2014. a otsuse nr 159 peale, millega keelduti XXX sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmast (tl 1-2).

KAEBAJA VÄITED

3. Kaebaja nõuab eluasemekomisjoni otsuse tühistamist ning avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist, kuna eluasemekomisjon pole arvestanud XXX kui sundüürnikuga ja XXX poolt 22. novembril 2013. a saadetud kirjaga ning Tartu Postimehes 16. oktoobril 2013. a avaldatud artikliga "Linn pakub abivajajale toetust ja sotsiaalüürilepingut. Sundüürnik jäi kohtus kaotajaks."

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

4. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja on seisukohal, et eluasemekomisjoni otsus on vastu võetud kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 nõuetega ja on piisavalt põhjendatud ning adressaadile arusaadav. Eluasemekomisjoni otsus vastab haldusaktile esitatud nõuetele ja on kooskõlas kehtivate õigusaktidega.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

5. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

6. Vaidlustatud Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni otsusega (tl 3-4) jättis vastustaja rahuldamata XXX taotluse sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks põhjusel, et talle on tagatud kehtestatud toimetulekupiir peale eluruumi üürija eluasemekulude mahaarvamist ning tema suhtes ei kohaldu Tartu Linnavalitsuse 29.12.2008 määrusega nr 20 kinnitatud „Sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmise näitajate, toimingute tähtaegade ja taotlusele lisatavate dokumentide loetelu kinnitamine“ lisa 2 (edaspidi määrus nr 20). Samas on tal alaneja sugulane - tütar, kes on kohustatud oma abivajavat vanemat abistama ning lisaks omab XXX ise vahendeid oma elujärje parandamiseks.

7. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et Tartu linna elamuasemekomisjon pole otsuse tegemisel arvestanud XXX kui sundüürnikuga.

8. Sotsiaalhoolekande seaduse § 14 lg 1 kohaselt on kohalik omavalitsus kohustatud andma eluruumi isikule, kes ise ei ole suuteline või võimeline seda endale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määrusega nr 97 kinnitatud “Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord" § 4 lg 1 alusel antakse Tartu linna omandis olev eluruum isiku kasutusse vaid juhul, kui linn täidab sellega seadusest, eelkõige sotsiaalhoolekande seadusest ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadusest tulenevat kohustust.

9. Omandireformi aluste seaduse § 121 lg 5 kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus anda eluruum tagastatud maja üürniku kasutusse üksnes üürniku väljatõstmisel sama seaduse § 121 lg 4 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud alusel. Kuid omandireformi aluste seadusest ei tulene, et kõigile tagastatud eluruumi üürnikele on kohalik omavalitsus kohustatud andma kasutamiseks eluruumi. Omandireformi aluste seaduses

on täpselt sätestatud need juhtumid, millal kohalikul omavalitsusel on kohustus anda eluruum tagastatud maja üürnikule.

10. Vaidlust ei ole selles, et XXX on registreeritud Eesti rahvastikuregistris ja ta elab aadressil Tartu linn Vaba 6-1. Eluruumi omanik on OÜ Sõbra Kinnisvara, kellega kaebajal oli sõlmitud eluruumi üürileping, mis käesolevaks ajaks on võlaõigusseaduse § 310 alusel muutunud tähtajatuks.

11. Asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Maakohtu menetluses küll eluruumi omaniku OÜ Sõbra Kinnisvara hagi (tsiviilasi nr 2-14-6694) XXX vastu eluruumi Vaba 6-1 ebaseaduslikust valdusest väljamõistmiseks ja üürilepingust tuleneva võla nõudes, mis tekkis kaebajal pärast seda, kui OÜ Sõbra Kinnisvara tõstis üüri 95,88 eurolt 125 euroni kuus, mille maksmisest aga kaebaja keeldus. Hagimenetluses on pooled avaldanud arvamust, et asja lahendamine on võimalik kokkuleppel. Kohtule teadaolevalt ei ole pooled veel jõudnud kohtuliku kompromissi sõlmimiseni ja kaebajal on jätkuvalt eluruumi Vaba 6-1 kasutamise võimalus. Maakohus on asunud samas asjas seisukohale (14. mai 2014. a kohtumäärus), et XXX taotlus Tartu linna kaasamiseks hagimenetlusse kolmanda isikuna tuleb jätta rahuldamata, kuna hagi rahuldamisel ei saa XXX tekkida nõudeõigust sotsiaaleluruumi saamiseks Tartu linna vastu (tl 18).

12. Eluruumi omanik ei ole XXX vastu esitanud hagi seoses sellega, et üüritud eluruum on elamiseks vajalik üürileandjale või tema perekonnaliikmele tingimusel, et üürileandja või tema perekonnaliikme kasutuses ei ole antud kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil samaväärset eluruumi või nad ei ole seda võõrandanud pärast elamu tagastamist või nad ei ole vahetanud enne tagastamist üürnikuga eluruumi kasutamise õigust; üüritud eluruum on muutunud varisemisohtlikuks enne tagastamist või üürileandjast sõltumatutel asjaoludel või üüritud eluruum on välja arvatud eluruumide hulgast füüsilise kulumise tõttu.

13. Seega kuna käesolevas asjas ei esine eelpool nimetatud asjaolusid, millest tulenevalt on linnal kohustus lahendada kaebaja eluasemeprobleem omandireformi aluste seadusest või sotsiaalhoolekande seadusest lähtuvalt, siis ei saa kaebajal kohtu arvates tekkida seadusest tulenevalt nõudeõigust ja õiguspärast ootust Tartu Linnavalitsuse vastu.

14. Kaebaja väide, et eluasemekomisjon ei ole arvestanud sotsiaaleluasemeteenuse saamiseks tema poolt 22.11.2013 esitatud kirjaga, ei vasta tõele. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on Tartu linna eluasemekomisjon enne otsuse langetamist uurinud põhjalikult asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sealhulgas ka kaebaja poolt 22.11.2013 ja 13.12.2013 saadetud kirju. Kaebaja taotlust eluasemeteenuse vajajana on arutatud kahel korral – 07.01.2014 ja 29.04.2014.

15. Kohtu hinnangul on komisjon XXX sotsiaaleluasemeteenuse taotluse menetlemisel põhjalikult analüüsinud ja hinnanud XXX abivajadust ja jätnud taotluse sotsiaaleluasemeteenuse vajajana rahuldamata, kuna talle on tagatud kehtestatud toimetulekupiir peale üürija eluasemekulude mahaarvamist, lisaks omab ta vahendeid parandamaks oma elujärge ning tal on alaneja sugulane, tütar, kes on kohustatud oma abivajavat vanemat abistama, seega vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus.

16. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe