3-14-50320/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50320 Otsuse kuupäev 26.september 2014 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Guntars Kaziksi kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri tegevusega tekitatud mittevaralise kahju summas 3000 eurot hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Guntars Kaziks Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27.oktoober 2014. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Guntars Kaziks esitas 17.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politseija Piirvalveameti (PPA) Põhja Prefektuuri tegevusega kaebaja etapeerimisel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot. Kaebuse kohaselt etapeeriti kaebajat Tallinna Vanglast Liivalaia kohtumajja ja tagasi 28.12.2009, 6.10.2010, 7.10.2010, 8.10.2010, 12.10.2010, 15.10.2010, 07.02.2011 ja 14.12.2011 inimväärikust alandavates tingimustes. Tallina Halduskohus andis G.Kaziksi kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.

2. 20.03.2014 võttis Tartu Halduskohus kaebuse menetlusse. 20.mai 2014 määrusega otsustas kohus jätkata menetlust 07.02.2011 ja 14.12.2011 etapeerimisega põhjustatud kahju hüvitamise nõudes osas. Ülejäänud osas jättis kohus rahuldamata G. Kaziksi taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetas menetluse. Halduskohtu määrust kaebetähtaja ennistamata jätmise osas vaidlustatud ei ole.

Kaebuse põhjendused

2

3. Kaebaja märgib, et Põhja Prefektuur rikkus mitmel korral tema suhtes Põhiseaduse (PS) § 18 ning Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni (EIÕK) § 3 sätteid, transportides teda kinnipeetavatele mõeldud saatmismasina üksikkambris ebainimlikes, mitteturvalistes (puudus turvavöö) ning ebapiisava isikliku ruumiga kongis Tallinna Vanglast Liivalaia kohtumajja, Tallinna Ringkonnakohtusse ja sealt tagasi, millega rikuti kaebaja inimõigusi.

4. Tulenevalt EIÕK lahenditest, peab igale transporditavale kinnipeetavale olema õigus oma isikliku vaba ruumi olemasolule transpordivahendis, mille standardiks on 0,8 m2. Tallinna Vanglast Liivalaia kohtumajja ja sealt tagasi transportimisel oli alarmsõiduki üheinimese kambris ühe isiku jaoks vaba isiklikku ruumi 0,51 m2. 0,51 m2 on EIÕK art 3 ja PS § 18 rikkumine. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa ja Eesti on võtnud kohustuse Euroopa Liidu standarditest kinnipidamise, juhinduma EIK lahenditest ja EIÕK sätetest.

5. Liiklusseadus näeb ette turvavöö olemasolu igas inimesi sõidutavas transpordivahendis. Alarmsõiduki ümberehitamise käigus kinnipeetavate vedamiseks on turvavööd seaduse vastaselt eemaldatud. See seab ohtu etapeeritava isiku turvalisuse ning elu. Põhja Prefektuuri alluvusse kuuluvad saatmismasinad rikuvad seda nõuet, millega seoses ei olnud tagatud kaebaja turvalisus saatmismasinas. Sellega rikkus Põhja Prefektuur PS § 16, § 28 ja EIÕK art 2 lg 1 tulenevaid inimõigusi.

6. Saatmismasinate kambrid, kus kinnipeetavaid sõidu ajal hoitakse, on tehtud metallist, kambri uks suletakse tabalukuga, mis on ohutusnõuete rikkumine. Avarii puhul on kambris oleval isikul väike võimalus eluga pääseda.

Vastustaja seisukoht

7. Kaebusest ei nähtu, et PPA oleks alandanud kaebaja väärikust, kahjustanud tema tervist või rikkunud mõnda muud RVastS § 9 lg1 nimetatud õigust. Samuti ei nähtu kaebusest, et kaebaja oleks PPA tegevuse tõttu talunud füüsilist või hingelist valu või kannatusi. Ühest näiliselt sarnastel asjaoludel kahju hüvitamist käsitlevast EIK kohtuotsusest teada saamine, samuti teoreetiline oht sattuda liiklusavariisse, ei tõenda kaebajale kahju tekitamist ega ole aluseks kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Seega on kaebus põhjendamatu.

8. Vastustaja ei pea usutavaks, et lühikesed sõidud kinnipidamiskambris suurusega 0,51 m2 võiksid alandada kaebaja väärikust või põhjustada temale valu või kannatusi. Tavareisijal ei ole rohkem istumisruumi ka tavalises sõiduautos, bussis või lennukis, millega võib reis toimuda tunde. Ei ole põhjendatud, et kinnipeetava transportimisel peaksid nõuded tema isikliku ruumi suurusele transpordivahendis vastama kõrgemale standardile kui vabaduses viibivate tavareisijate puhul.

9. Turvavööde puudumine alarmsõiduki sõitjateruumis ei ole käsitatav sellise asjaoluna, mis kvalifitseeruks EIÕK art 3 ja PS § 18 rikkumisena vastustaja poolt. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetava saatmisel kasutatava sõiduki kinnipidamiskambris oleksid sõitjatele turvavööd. Vastavalt siseministri 14.12.2009 määruse nr 60 „Saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 5 lõikele 2 tuleb saatmine korraldada mh viisil, mis välistab saadetava põgenemise. Selle nõude täitmiseks on põhjendatud saateauto kinnipidamiskambri lukustamine. Potentsiaalne oht sattuda liiklusõnnetusse eksisteerib kõikide liikluses osalejate

3

puhul. Teoreetiline võimalus sattuda liikluses avariisse ei ole alus kahjuhüvitise väljamõistmiseks.

10. Asja lahendamisel ei ole kohane tugineda kaebaja poolt osundatud EIK 08.01.2013 otsusele asjas nr 25251/04 (Retunscaia vs Rumeenia), kus mõisteti kaebajale hüvitis kahju tekitamise eest oluliselt teistsugustel asjaoludel, kui G.Kaziksi viidatud asjaoludel käesolevas asjas. Samuti ei selgu viidatud EIK otsusest asjas vaidluse all olnud asjaolud täpsemalt, mh nt konvoeerimiste vahemaad, kestus ja teeolud, mis on olulised asjaolud.

11. Kaebajale ei ole põhjustatud selliseid kannatusi, mille tõttu oleks PPA tegevus hinnatav EIÕK art-st 3 ning põhiseaduse §-st 18 tuleneva piinamise keelu rikkumisena. Isegi, kui asuda seisukohale, te kaebaja etapeerimisel põhjustati talle rohkem kannatusi, kui vältimatult isiku kinnipidamisega kaasneb, siis ei saanud kaebaja õiguste riive olla sedavõrd intensiivne, et oleks põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine vastustajalt. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Kohtu seisukoht

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kanatuste vältimatu taseme (RKHK 15.03.2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09 p 11). Kohtu hinnangul saab samast põhimõttest lähtuda ka kinnipeetava saatmise tingimuste tõttu väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendatuse hindamisel.

13. G.Kaziks leiab, et tema etapeerimine kahel korral Tallinna Vanglast Liivalaia kohtumajja ja tagasi ning Tallinna Ringkonnakohtusse ja tagasi tuleb lugeda EIÕK art 3 ja art 2 lg 1 ning põhiseaduse § 18 rikkuvaks põhjusel, et talle ei olnud tagatud EIK praktika kohaselt minimaalset nõutavat isiklikku ruumi vähemalt 0,8 m2, puudus turvavöö, saatmismasina kambrid on tehtud metallist, kambri uksed suletakse tabalukuga. Kaebaja leiab, et taotletav summa 3000 eurot peaks olema standardiks EIÕK art 3 ning PS § 18 rikkumise puhul ning õiglane hüvitis.

14. Vaidlust ei selles, et kaebaja toimetati politsei alarmsõidukiga 07.02.2011 Tallinna Vanglast Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajja ja tagasi ning 14.12.2011 Tallinna Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse ja tagasi. Vaidlust ei ole ka selles, et märgitud saateautos oli kinnipidamiskambri suurus alla 0,8 m2 ja puudus kinnipeetava jaoks turvavöö. Vastustaja ei ole vastuväiteid esitanud kaebaja poolt märgitule, et vaba ruumi saateauto kambris oli 0,51 m2. Kaebaja viibis kinnipidamiskambris üksi.

4

15. Vaidlus on selles, kas kaebaja saatmisel rikuti kaebaja isikuõigusi sedavõrd intensiivselt, et seda saaks lugeda EIÕK art 3 ja PS § 18 rikkumiseks, mis tingiks rahalise hüvitise maksmise kohustuse kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja on kaebuse aluseks võtnud EIK kohtuasja Retunscaia vs Rumeenia 2013, milles on osundatud EIK juba varasemale seisukohale, et kui kinnipeetava isiklik ruum transpordivahendis on alla 0,8 m2, siis sõltumata reisi kestusest on tegemist EIÕK artikli 3 rikkumisega. Seega, kuna antud juhul vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud etapeerimistel oli kaebajal saateauto kambris isiklik ruum alla 0,8 m2, siis on tegemist EIÕK art 3 riivega. Kaebaja etapeerimisel nii 07.02.2011 kui 14.12.2011 oli kaebajal kinnipidamiskambris vaba ruumi alla 0,8 m2, mis on õigusvastane ja mida tuleb lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks. 16. Samas on kohus seisukohal, et neil kahel korral kaebaja saatmine ainuüksi kinnipidamiskambri kitsikuse tõttu ei saanud põhjustada kaebajale selliseid kannatusi, mis ületaksid kinnipidamisega paratamatult kaasneva taseme ja kuuluks rahaliselt hüvitamisele. Kaebaja seisukohalt tuleb talle rahaline hüvitis välja mõista juba seetõttu, et ei olnud täidetud Euroopa Liidu standardeid. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud põhjendatuks kaebaja poolt viidatud lahendis Retunscaia vs Rumeenia rahalise hüvitise väljamõistmist, ei ole antud asjas määrav ega too automaatselt kaasa kõikidel juhtudel, kui saateautos vaba pind on väiksem kui 0,8 m2 rahalise hüvitise väljamõistmist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja otsustada selle põhjal, kas ja kui suures ületuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja ei ole ise välja toonud, et vaba ruumi vähesus oleks talle mingeid füüsilisi või hingelisi kannatusi põhjustanud. Vastustaja vastusest selgub, et teekond Tallinna Vanglast Liivalaia kohtumajja on 1,37 km ning sõiduaeg umbes 4 minutit. Teekond Tallinna Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse on 2,88 kuni 2,63 km ning sõiduaeg umbes 5 minutit. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et eluliselt ei ole usutav, et sellised lühikesed sõidud saateauto üksikkambris suurusega 0,51 m2 võisid alandada kaebaja väärikust või põhjustada kaebajale mingeid kannatusi. Vastustaja on põhjendatult toonud võrdluseks välja ka asjaolu, et tavaelus sõiduautos, bussis, lennukis ei ole alati reisijal rohkem istumisruumi kui kaebajal oli kinnipidamiskambris. Kaebaja seisukoha, et kambri vaba ruumi vähesuse tõttu pidi ta end ebainimlikult ja alandavalt tundma, mis tooks kaasa rahalise hüvitise väljamõistmise, kahjuks räägib ka asjaolu, et kaebaja ei ole ühegi etapeerimise järel kaebusega Politseija Piirivalveameti poole ega kohtusse koheselt etapeerimise järel pöördunud. Reaalsete kannatuste ja alanduste olemasolu ei saa selguda aastaid hiljem teiste kohtuasjade pinnalt. 17. Kohus on seisukohal, et ka ülejäänud väited ei anna alust rahalise hüvitise väljamõistmiseks kaebaja kasuks. 18. Turvavöö puudumine alarmsõidukis ei ole kohtu hinnangul käsitatav sellise asjaoluna, mis kvalifitseeruks EIK art 3 rikkumisena. Kaebuse põhjendustest ei nähtu, et turvavöö puudumine oleks seadnud kaebaja elu ohtu või oleks talle tekitanud hirmu ja liigseid pingeid. Ühtki ohtlikku situatsiooni kaebaja etapeerimisel ei tekkinud. Liiklusseaduse § 30 lg 1

5

kohaselt peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud üksnes sõidukites, mille on turvavöö. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetava saatmisel kasutataval erisõidukil peab sõitjate ruumis olema turvavööd. Vastustaja väitel on kaebaja saatmisel kasutatav sõiduk läbinud tehnilise ülevaatuse. Seega on sõiduk vastanud tehnilistele nõuetele ka sõiduki turvalisuse osas. 19. Siseministri 14.12.2009 määruse nr 60 „Saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 5 lg 5 p 2 kohaselt tuleb kinnipeetava saatmine korraldada viisil, mis välistab saadetava põgenemise. Seega on põhjendatud selle nõude täitmiseks saateauto kinnipidamiskambri lukustamine ning et kambrid on metallist. Teoreetiline oht sattuda liiklusõnnetusse ei saa olla kahju hüvitamise taotluse rahuldamise aluseks. 20. Arvestades eeltoodut jätab kohus G.Kaziksi kaebuse rahuldamata. Kaebaja saatmisel 07.02.2011 ja 14.12.2011 ei ole vastustaja poolt põhjustatud kaebajale selliseid kannatusi, mille aluseks saaks vastustaja tegevust hinnata EIÕK art 3 ja PS § 18 tuleneva piinamise keelu rikkumiseks. Käsitletud juhtudel ei olnud vastustaja poolt täidetud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid kõrvalekaldumised on olnud väheolulised ja lühiajalised. Võimalik suurem lühiajaline ebamugavus võrreldes tavakinnipidamistingimustega ei saanud põhjustada selliseid üleelamisi, mis põhjendaks rahalise hüvitise väljamõistmise vastustajalt.

/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik