3-14-50428/26 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50428 Otsuse tegemise kuupäev ja koht 25.09.2014, Tartus

Kohtunik Mare Priks Kohtuasi R.M. kaebus Politsei – ja Piirivalveameti tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt Viljandi arestimaja tingimustega. Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja R.M.; Vastustaja: Politseija Piirivalveamet Resolutsioon Rahuldada R.M. kaebus osaliselt. Mõista välja Politseija Piirivalveametilt (Lõuna prefektuur) mittevaralise kahju hüvitis 14 päeva eest summas 98 eurot (üheksakümmend kaheksa eurot) R.M. kasuks seoses arestimaja kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavusega Viljandi arestimajas. Ülejäänud osas jätta kahjunõue rahuldamata. Politseija Piirivalveametil kanda nimetatud summa R.M. vanglasisesele isikuarvele. Saata R.M. vastustaja täiendavad vastused kaebusele (08.09.2014 ja 10.09.2014) koos lisadega. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 27.10.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil Asjaolude kirjeldus

R.M. on pöördunud Politseija Piirivalveameti poole mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 2 eurot iga Viljandi arestikambris viibitud päeva eest. R. M. pöördumise kohaselt ei ole talle võimaldatud arestimajas viibimise ajal värskes õhus viibimist, kambris puudus loomulik valgus ning WC oli eraldamata ning kambri ventilatsioon oli ebapiisav. Nimetatud tingimused olid kaebaja arvates inimväärikust alandavad ja tervist kahjustavad.

Politseija Piirivalveameti vastuskirja 31.03.2014 nr 2.1-3/29552-4 kohaselt on R.M. viibinud Lõuna prefektuuri arestimaja Viljandi arestikambris perioodidel: 08.12.2010-11.02.2011; 27.05.2011-15.06.2011 26.08.2011-09.09.2011 Politseija Piirivalveamet on leidnud, et R.M. puudub alus mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna arestimajas viibimine ei ole R.M. põhjustanud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui see, mis kaasneb paratamatult arestimajas viibimisega.

Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused

Kaebusega on palutud kontrollida ja kaaluda, kas 2 eurot päeva eest, mil kaebaja viibis Viljandi arestimajas halbades elamistingimustes, on liiga palju, et Politseija Piirivalveamet on jätnud kahjunõude taotluse rahuldamata. Kaebaja märgib, et teda ei ole jalutama viidud värske õhu kätte arestikambris viibimise ajal ning sellega on rikutud tema õigusi.

Kaebuse täienduses märgib kaebaja, et teda ei viidud jalutama Viljandi arestikambris viibimise ajal 24-26 päeva, mistõttu on kaebaja õigusi rikutud ja kaebaja inimväärikust alandatud ning seetõttu on kaebajal õigus mittevaralise kahju hüvitamisele, kaebaja on taotlenud kaebuse täienduses kohtult õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Lisaks märgib kaebaja, et kinnipidamiskambris oli halb valgustus, mis rikkus raamatu lugemisel kaebaja silmanägemist ning WC oli avalik, mistõttu tuli oma loomulikke vajadusi rahuldada kambrikaaslase nähes. Kaebaja märgib, et kuna ka pesu tuli kuivatada kambris, oli kambri õhk niiske ning õhk hingamiseks halb.

Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused

Vastustaja kaebust ei tunnista ning palub jätta rahuldamata. Vastustaja märgib, et esimene periood, mil kaebaja arestimajas viibis on 08.12.2010 kuni 11.02.2011, mille kohta kahjunõue Viljandi kambri tingimuste vaidlustamise osas on aegunud. Vastustaja möönab, et WC kasutamine koos teiste kinnipeetavatega võib tekitada tunde, et inimväärikust alandatakse, kuid vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 4 kohaselt peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne jälgimine julgeolekukaalutlustel. Vastustaja on viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, et iseenesest avatud tualeti kasutamine ei ole inimväärikust alandav. Vastustaja on esialgsaelt õigeks võtnud, et perioodil 26.08.2011 kuni 09.09.2011 ei saanud kinnipeetud värskes õhus viibida. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole vabas õhus viibimiseks soovi avaldanud ning kaebusest ei nähtu, et arestimaja oleks sellest keeldunud. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole rohkem kannatusi ja ebameeldivusi põhjustatud kui need, mis paratamatult on kaasnenud arestimajas kinnipidamisega.

Vastuse täienduses 08.09.2014 on märgitud, et kaebaja on oma nime vahetanud ning selle ilmsikstulemisega täpsustab vastustaja, et perioodil 26.08.2011 kuni 09.09.2011 oli kaebajal võimalus jalutada 26.,29., 30 ja 31. augustil ning 02., 05., 06., 07. ja 08. septembril. Kaebaja kandis tollel perioodil nime M.S.. Vastustaja on esitanud ka nimetatud perioodi kohta tööarvestuse raamatu andmed, kus kajastub M.S. nimi. Vastustaja märgib täiendavalt, et kaebuses toodud väited halva valgustuse ja halva ventilatsiooni osas ei ole tõsiseltvõetavad. Vastustaja väidete kohaselt oli valgustus piisav ning õiguskantsleri kontrollkäikude kokkuvõtete kohaselt on Viljandi arestikambri tingimused nõuetele vastavad, on puhtad ja õhuringlus on piisav. Vastuse täienduses 10.09.2014 on vastustaja toonud välja andmed jalutamise võimaldamise kohta Viljandi arestikambris perioodil 27.05.2011 kuni 15.06.2011.

Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus

1.Kohus, tutvunud asja materjalidega, ning lähtunud kohtupraktikast, asub seisukohale, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

2.Kaebaja sooviks on olnud saada mittevaralise kahju hüvitamist aja eest, mil kaebaja pidi viibima mittenõuetekohastes tingimustes Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Viljandi arestikambris vahistatuna. Vastuskirja kohaselt on kaebaja viibinud nimetatud arestikambris alljärgnevalt: 08.12.2010-11.02.2011; 27.05.2011-15.06.2011 – 20 päeva; 26.08.2011-09.09.2011 – 15 päeva. Kaebaja on leidnud, et 24-26 päeva ei saanud ta arestikambris viibides käia värske õhu käes jalutamas, samas leiab, et WC tingimused ei olnud privaatsed ning õhk kambris oli niiske ja ventilatsioon halb, samuti kurtis kaebaja halva valguse üle kambris.

3.Kohus nõustub vastustajaga, et periood 08.12.2010 kuni 11.02.2011 osas ei ole kaebus esitatud tähtaegselt, mistõttu seda ei saa ka menetleda. Kohus ei pidanud nimetatud perioodi kohta vajalikuks eraldi kohtumäärust teha menetluse lõpetamiseks, kuna kaebaja ise on esitanud kahjunõude 24-26 päeva eest, mis mahub perioodide 27.05.2011-15.06.2011 ja 26.08.2011- 09.09.2011 sisse ning seega periood 08.12.2010-11.02.2011 ei ole vaidlusesemeks.

4.Arestimaja sisekorraeeskirja (kohaldatud on kinnipidamisperioodil kehtivaid sätteid) ( ASkE) §

10 lg 1 p. 7 kohaselt peab olema kambris võimaluse korral WC. Kaebaja on märkinud, et tualeti kasutamine ei olnud privaatne ning teise kaaskinnipeetava nähes tuli rahuldada oma loomulikke vajadusi. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt kambris teise kaaskinnipeetavaga ühes kambris viibimisel oma loomulike vajaduste rahuldamine võis tekitada tunde, et tema väärikust on alandatud, kuid Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 4 kohaselt peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine julgeolekukaalutlustel, samas peab kohus võimalikuks, et kui samas ruumis, kus kinnipeetud viibivad, on WC, võib olla kambri õhk halb.

Kohus märgib, et hügieeninurk oli kambris olemas ning kui kambris viibib mitu kinnipeetavat üheaegselt, on võimalik ka omavahel kokku leppida, et võimalikke intiimtoiminguid saab teha nii, et see teistele nähtav ei ole ning seda saaks teha omaette olles. Euroopa Vanglareeglistiku p.

19.3 alusel peab olema küll vangidel vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Riigikohtu halduskolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele viidates leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Tualetiruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisena.

5. Mis puudutab arestimaja kambri valgustust, on kohus seisukohal, et loomuliku valguse puudumise seost isiku nägemisteravuse väidetava langusega võiks järeldada olukorras, kus isik on sunnitud pikema aja jooksul halvasti valgustatud ruumis oma silmi intensiivselt pingutama, kas lugema või tegema vajalikke kirjatoiminguid. Antud juhul oli kaebajal mõlemal vaidlusalusel perioodil - 20 päeva ja 15 päeva - kambris viibitud aeg liiga lühike , et kaebaja nägemisteravus oleks selle lühikese perioodi jooksul saanud halveneda ning seega ei saanud ka kaebaja tervis olla ohustatud. Samas on vastustaja esitanud kohtule õiguskantsleri seisukohad selle kohta, et 2010. aastal oli tuvastatud kontrollkäiku tehes, et Viljandi arestimaja kambrite valgustus on piisav.

6.Samas ei saa tunnistada õigusvastaseks arestimajas toimunut, et kaebaja pidi arestimajas pesu pesema ja kambris kuivatama, millest tingituna oli õhk niiske ning kambris oli halb õhk. Tulenevalt ASkE § 32 lg 1 p. 6 kohaselt tuleb kinnipeetul endal hoida puhtust kambris ja hoolitseda isikliku hügieeni eest. Seega ei saa pidada nimetatud olukorda kaebaja väärikust alandavaks, kuna arestimaja ei saa tagada pesupesemiseks vastavaid võimalusi. Samas tuginedes ASkE § 48 , mille kohaselt on lubatud kinnipeetule saata esemeid , sealhulgas puhtaid riietusesemeid, mis välistaks kambris riiete pesemist ja kuivatamist.

7.Vastavalt ASkE § 31 p. 4 ja VangS § 93 lg 5 on vahistatul õigus soovi korral vähemalt 1 tund päevas valve all viibida vabas õhus ning selle mittevõimaldamine on õigusvastane. Vastustaja on esialgselt väitnud, et kaebajale tagatakse jalutuskäigu võimaldamine tema enda soovi korral ning möönab esialgselt, et ajavahemikus 26.08.2011 kuni 09.09.2011 ei olnud isikule tagatud jalutuskäiku värskes õhus seonduvalt sellega, et üks kinnipeetav põgenes Viljandi arestikambri jalutusboksist. Kaebaja on väitnud, et ta oli jalutuskäiku soovinud, kuid talle ei võimaldatud seda 24-26 päeval.

8.Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja on kahel perioodil 20 päeva ja 15 päeva viibinud järjest Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Viljandi kambris, peab kohus usutavaks , et kaebajal tekkis soov minna jalutuskäigule, seda enam, et samas ruumis kasutati ka tualetti, mis võis aegajalt halba õhku kambrisse tekitada. Kohus märgib, et kinnipeetu ei pea tõendama, et ta on avaldanud soovi viibida üks tund päevas vabas õhus. Päevas üheks tunniks värske õhu käes viibimine on oluline nii kinnipeetu füüsilise kui vaimse tervise seisukohalt, mis võivad selle õiguse realiseerimise mittevõimaldamise korral pikema perioodi vältel saada kahjustatud. Vastustaja andmetel on olnud Viljandi arestikambris kinnipeetutel võimalus nende soovi korral jalutada ning kohus nõudis välja mõlema vaidlusaluse perioodi kohta arestikambri tööarvestuse raamatust väljavõtted.

9.Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku. Arvestades asjaolu, et kaebaja on olnud arestimajas tingimustes, kus talle ei võimaldatud l tund päevas vabas õhus jalutuskäiku ning samaaegselt oli kambris halb õhk, kuna tualetiruum oli samas , mida saab lugeda inmimväärikust alandavateks tingimusteks. Vastustaja on esialgu tunnistanud, et 14 päeval (perioodil 26.08.2011 kuni 09.09.2011) ei võimaldatud kinnipeetul vabas õhus viibimist, kuid hilisemalt on ilmnenud, et R.M. on nime muutnud arvates 30.09.2013 ning kandnud arestikambris oleku ajal nime M.S., mida on kohus rahavastikuregistri andmete alusel ka tuvastanud. Vastustaja poolt esitatud dokumentidest tööarvestuse raamatu andmete väljatrükist nähtuvalt on M.S. saanud jalutamas käia (arestikambris viibimise perioodil 26.08.2011 kuni 09.09.2011) 26.,29.,30. ja 31. augustil ning 02., 05., 06., 07. ja 08. septembril, seega ei saanud ta jalutamas käia 27. ja 28. augustil ning 01., 03., 04. ja 09. septembril, kokku nimetatud perioodi jooksul kuuel päeval. Samas on vastustaja saatnud teise perioodi kohta (27.05.2011 kuni 15.06.2011) tööarvestuse raamatu andmete väljatrüki, mille kohaselt on M.S. (käesoleval hetkel R.M.) saanud jalutada 27. ja 30 mail ja 01., 02., 03., 06., 07., 08., 09., 10., 13. ja 14. juunil, seega ei saanud ta jalutada nimetatud perioodi jooksul 28., 29. ja 31. mail ning 04., 05., 11., 12. ja 15. juunil, seega kokku nimetatud perioodi jooksul kaheksal päeval.

10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Inimväärikust alandavaks saab pidada selliseid kannatusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.

11.Eeltoodust lähtuvalt on vastustaja kaebaja suhtes käitunud süüliselt nende päevade osas, mil kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku arestikambris viibimise ajal ning selles osas kuulub mittevaraline kahju hüvitamisele. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust. Kuna tõendatud on jalutuskäigu mittevõimaldamine arestikambris viibides ühel perioodil kuue päeva kohta ja teisel perioodil kaheksa päeva kohta, kuulub hüvitamisele mittevaraline kahju 14 päeva eest.

12.Riigikohus on märkinud (haldusasi 3-3-1-38-13), et mittevaralise kahju suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades RVastS § 9 lg 2 ja RVastS § 13 sätestatud kriteeriume.

13.Algselt on kaebaja soovinud saada mittevaralise kahju hüvitist 2 eurot ühe päeva kohta ning kaebuse täienduses taotleb hüvitist kohtu äranägemisel. Kohus lähtub kohtupraktikast (kohtuasi 3-11-700), kus ringkonnakohus pidas põhjendatuks 20.12.2013 kohtuotsusega mõista kaebaja kasuks arestimajas viibimise eest mittenõuetekohaste tingimuste tõttu lühema arestimajas viibitud perioodi eest 7 eurot päeva eest. Seega, kuna kaebaja on pidanud tundma end eelnimetatud päevade jooksul ebamugavalt, mis põhjustasid talle rohkem kannatusi, kui seda näevad ette arestimajas kinnipidamistingimused, kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele (7 eurot x14 päeva) 98 eurot Arestimaja sisekorraeeskirja § 31 p 4 ja Vangistusseaduse § 93 lg 5 nõuete rikkumise eest.

Kohus lähtub hüvitise väljamõistmisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 5 lg 1 p. 4.

14.Vangistusseadus § 44 reguleerib kinnipeetava isikuarvega seonduvat, mille kohaselt kantakse kinnipeetava töötasud ja muud kinnipeetavale tehtud laekumised kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.

15. Mis puudutab kaebaja poolt toodud etteheiteid vastustajale, et koristamata lume tõttu ei saanud kinnipeetuid viia jalutama jalutusboksi, siis saab lumeperiood puudutada perioodi 08.12.2010 kuni 11.02.2011, mis ei ole käesolevas asjas vaidlusesemeks.

16.Kaebaja on antud asjas riigilõivu tasumisest vabastatud. Riigilõivuseaduse 571 lg 3 kohaselt tulnuks tasuda riigilõivu 250 eurot. Kaebuse rahuldamise korral tuleks vastustajalt riigituludesse välja mõista kaebaja menetluskulud. Kohus ei pea mõistlikuks vastustajalt kui riigiasutuselt menetluskulude väljamõistmist riigituludesse ja kohus jätab selle tuginedes HKMS § 108 lg 11 välja mõistmata.

17.Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Mare Priks