3-14-51845/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 24.09.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-51845 Haldusasi Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla 21.08.2014 toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksandr Streltsovi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aleksandr Streltsov Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta rahuldamata

Aleksandr

Streltsovi määruskaebus. 2. Muuta Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määruse põhjendusi riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta (resolutsiooni p 1), asendades need käesoleva määruse p-s 6 toodud põhjendustega. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 25.08.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Streltsovi kaebus (tl 1-1p) Viru Vangla 21.08.2014 toimingu, millega ei võimaldatud jalutuskäigul osaleda, õigusvastasuse tuvastamiseks. Ühtlasi palus A. Streltsov vabastada ta riigilõivu tasumisest, kuna tal ei ole vabu rahalisi vahendeid ja puudub sissetulek. 2. Tartu Halduskohus 01.09.2014. a määrusega (tl 10-11) jättis rahuldamata A. Streltsovi taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel (resolutsiooni p 1) ning jättis A. Streltsovi kaebuse käiguta ja andis kaebajale puuduse kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu 15 euro tasumiseks 15 päeva arvates nimetatud määruse kättesaamisest (resolutsiooni p 2). Kohus märkis, et riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg 1 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kohus viitas, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 116 lg 2 kohaselt taotleja majandusliku seisundi hindamisel juhindub kohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 186. TsMS § 186 lg 1 kohaselt taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestatakse tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid. HKMS § 112 lg 1 p 2 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetlusabi taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole A. Streltsovi riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kohtu järelepärimisel esitas Viru Vangla A. Streltsovi isikuarve väljavõtte, millelt nähtub, et ajavahemikul 21.04.2014-20.08.2014 laekumised kaebaja arvele puuduvad, kuid taotluse esitamise hetkel oli tema isikuarvel vaba jääk 353,41 eurot. Kohus leidis, et käesoleva asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 15 eurot, seega ei ole riigilõivu tasumine kaebajale ebamõistlikult suur kohustus, mistõttu esineb käesoleval juhul seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. Halduskohus märkis, et ei näe antud juhul asjaolusid, mis annaks põhjust HKMS § 112 lg 1 p-s 2 sätestatud menetlusabi andmise keelu eiramiseks, mistõttu ei kuulu menetlusabi taotlus riigilõivust vabastamise näol rahuldamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 3. A. Streltsov esitas 05.09.2014 määruskaebuse (tl 16), milles palub kohut vabastada ta riigilõivu tasumisest, kuna tal ei ole vabu vahendeid ega sissetulekut. Määruskaebuse esitaja palub tühistada tühine, õigusvastane ja alusetu 01.09.2014. a määrus, kuna kohus võtab temalt õiguse seista oma õiguste ja vabaduste eest ja kaitsta neid EV omavoli eest, millega moraalselt alandab, riivab, diskrimineerib ja pressib temalt raha välja, tekitades talle moraalset ja materiaalset kahju. A. Streltsov palub ringkonnakohtul õiglaselt läbi vaadata tema määruskaebus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 5. A. Streltsov palub määruskaebuses Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määrus tühistada. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määrus on vaidlustatav resolutsiooni p-i 1 osas. Arvestades eeltoodut tuleb ringkonnakohtu hinnangul A. Streltsovi määruskaebuses esitatud nõuet käsitleda taotlusena tühistada Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määrus resolutsiooni p-i 1 osas. 6. Halduskohus on õigesti märkinud, et RLS § 57¹ lg 1 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Halduskohus jättis kaebajale riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmata HKMS § 112 lg 1 p-s 2 sätestatud menetlusabi andmise piirangule tuginedes. Samas nähtub halduskohtu määrusest, et kohus on tuvastanud ajavahemiku 21.04.2014 – 20.08.2014 osas kaebaja rahalise seisu vanglalt saadud isikukonto väljavõtte (tl 9) andmete põhjal ja leidnud, et kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kaebaja isikukontol oli algjääk 542,78 eurot, lõppjääk 365,04 eurot ning vaba jääk 353,41 eurot. Ringkonnakohus veendus, et halduskohus, hinnanud kaebaja poolt tasutava menetluskulu suurust, s.o 15 eurot, ja arvestanud tema majanduslikku seisu tuginevalt vanglalt saadud isikukonto väljavõtte andmetele, on õigesti märkinud, et kaebaja riigilõivu tasumise 2 2

kohustusest vabastamine ei ole põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Siiski leiab ringkonnakohus, et halduskohus on kohaldanud menetlusabi andmist reguleerivaid sätteid ebaõigesti, viidates õigusliku alusena HKMS § 112 lg 1 p-le 2. Viidatud sätte rakendamine on õigusalase kirjanduse kohaselt võimalik kinnisasjale sissenõude pööramise korral (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, 2013, lk 418), millise olukorraga käesolevas asjas tegemist ei ole. Käesolevas asjas on asjakohane säte HKMS § 112 lg 1 p 1, millest lähtuvalt juhul, kui isikul on võimalik tasuda riigilõivu, siis ei ole talle menetlusabi andmine riigilõivust vabastamise näol lubatud. Vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on A. Streltsov tasunud üksnes kaupluses tehtud ostude eest, milliseid kulutusi ei ole HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt lubatav sissetulekust maha arvata. Muid arvesse võtmist vajavaid väljaminekuid määruskaebuse esitaja isikukonto väljavõttelt ei nähtu. Kohtul ei ole õigust vabastada isikut riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse esitamise ajal võimalused riigilõivu tasumiseks. Kuna kaebaja isikukonto väljavõttelt nähtub, et tema käsutuses oli kaebuse esitamisele eelneval perioodil rahalisi vahendeid, mida ta sai kasutada seaduses ette nähtud riigilõivu 15 euro tasumiseks, ei saa kaebajat antud haldusasja asjaoludel pidada maksejõuetuks isikuks, mistõttu ei ole tema menetlusabi korras riigilõivust vabastamine põhjendatud. Seega tuleb jätta kaebaja menetlusabi taotlus HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. 7. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohtu määrusega on ta ilma jäetud õigusest kaitsta enda õigusi ja vabadusi EV omavoli eest tema suhtes. Riigikohus on 06.01.2004. a otsuse nr 33-2-1-04 ps 27 väljendanud seisukohta, et PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt PS §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste ja vabaduste ebaseadusliku piiramisega. Määruskaebuse esitajal on kaebeõigus, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb tal tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuivõrd ta on HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt maksevõimeline isik, millisel juhul ei ole õigustatud riigilõivu riigi kanda jätmine. PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Määruskaebuse esitaja sellekohane arusaam on ebaõige. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1- 86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28). 8. Kuna Tartu Halduskohus on lõpptulemusena jõudnud õige järelduseni, leides, et A. Streltsovi riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel alus puudub, jääb A. Streltsovi määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab Tartu Halduskohtu 01.09.2014. a määruse põhjendusi riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta (resolutsiooni p 1), asendades need käesoleva määruse p-s 6 toodud põhjendustega. 3 3

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 4 4