3-13-979/89 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

23. september 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-979 Haldusasi OÜ Rumer Arendus kaebus Muinsuskaitseameti poolt Pärnus Lai tn 10 asuva kinnistu hoonestamiseks koostatud muinsuskaitse eritingimuste tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamiseks või tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 2013. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Rumer Arendus, esindajad v.adv Allar Jõks ja adv Kristjan Tamm Vastustaja – Muinsuskaitseamet Kaasatud haldusorgan – Pärnu Linnavalitsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Rumer Arendus ja Muinsuskaitseameti apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine

2. september 2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Rumer Arendus apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Rahuldada Muinsuskaitseameti apellatsioonkaebus. 3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 2013. a otsuse haldusasjas nr 3-13-

979 resolutsiooni punkt 2. Teha menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas haldusasjas nr 3-13-979 uus otsus, millega mõista Muinsuskaitseametilt OÜ Rumer Arendus kasuks välja menetluskulud 2552,37 eurot (kaks tuhat viissada viiskümmend kaks eurot 37 senti). Ülejäänud osas jätta OÜ Rumer Arendus menetluskulud esimese astme kohtus tema enda kanda. 4. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 23. oktoobril 2014 (HKMS § 212 lg 1).

3-13-979 2(18)

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Linnavalitsuse menetluses on Pärnu Raba-Aia silla detailplaneering (planeeringuala suurus ca 18 hektarit), mis hõlmab ka Pärnu linna omandis olevat Lai tn 10 kinnistut (registriosa nr 864205, pindala 34 072 m2), mis on koormatud hoonestusõigusega OÜ Rumer Arendus kasuks (registriosa nr 1165805, tähtaeg 50 aastat). Lai tn 10 kinnistu paikneb Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala (riikliku kultuurimälestiste registri nr 27007) kaitsevööndis. Detailplaneeringu koostamise aluseks on Port Artur Grupi ja Eesti Arhitektide Liidu poolt 2006. aastal korraldatud avalikul arhitektuurivõistlusel välja valitud Pärnu jõe äärse keskuse ideeplaneeringu võidutöö. Planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg-st 91 tulenevalt koostas arhitekt Tõnu Padu detailplaneeringule 2012. aastal muinsuskaitse eritingimused ning need saadeti kooskõlastamiseks Muinsuskaitseametile.

2. Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni 08.01.2013 protokollist nr 242 (päevakorrapunkt nr 14) nähtuvalt otsustati kooskõlastada muinsuskaitse eritingimused, kui on sisse viidud järgmised parandused: – viia eritingimused kooskõlla Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala põhimääruse § 8 lg-ga 1 ja lg 2 p-dega 1 ja 2 (p 14.1); – vaatesektorisse jääva hoonestuse absoluutkõrguseks kavandada maksimaalselt 15 meetrit, et oleks tagatud vaade Pärnu jõe paremalt kaldalt Eliisabeti kiriku tornikiivrile täies mahus (p 14.2); – mitte nõustuda 70 meetri kõrguse kõrghoone kavandamisega antud piirkonda (Eliisabeti kiriku torni kõrgus on 51 meetrit olemasolevast maapinnast), kavandada hoonestuse põhimaht 22 meetri kõrgusena (absoluutne kõrgus), uushoonestusele on lubatud kavandada vertikaalne aktsent kuni 30 meetri kõrgusena (absoluutne kõrgus), kuna antud alal on kõrvalkinnistutel varasemate detailplaneeringutega (Lai tn 5 ja 9) lubatud absoluutkõrgus 30 meetrit (p 14.3); – ehitismälestiste ekspertnõukogu 16.11.2012 protokolli nr 96 päevakorrapunkti 1 ja selle 17.12.2012 lisa 1 otsusele ning Muinsuskaitseameti seisukohale tuginevalt kavandada uushoonestuse vertikaalne aktsent saledasiluetilisena kõigis vaadetes (p 14.4).

Muinsuskaitseamet teavitas 21.01.2013 kirjaga nr 1.1-2/2138-1 Pärnu Linnavalitsust muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisest keeldumisest, edastades väljavõtte kooskõlastamise komisjoni 08.01.2013 koosoleku protokollist nr 242 (s.o päevakorrapunkti nr

14 puudutava arutelu).

3-13-979 3(18)

3. OÜ Rumer Arendus esitas 08.02.2013 Muinsuskaitseametile vastuväited komisjoni 08.01.2013 protokollile nr 242. Muinsuskaitseamet jättis 05.04.2013 vaideotsusega nr 1.1- 7/377-3 OÜ Rumer Arendus vaide rahuldamata. Vaides esitatu arutelu nähtub Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni 19.03.2013 koosolekul protokollist nr 247. Muinsuskaitseala põhimääruse § 8 lg-s 1 sätestatu nõuab Pärnu vanalinna silueti vaadeldavuse tagamist kõigist olulistest vaatepunktidest linnas ja vanalinnasuunalistelt tänavatelt ning ekslik on seisukoht, et need kitsendused kohalduvad üksnes muinsuskaitseala välispiiril olevatele hoonetele. Nii Muinsuskaitseamet kui ka ehitismälestiste ekspertnõukogu on hinnangute andmisel lähtunud Eliisabeti kiriku torni vaadeldavusest ja vaadetest Pärnu vanalinna muinsuskaitsealale. Kõnealusel juhul on hoone paiknemist ning vaatesektori ulatust ja iseloomu arvestades põhjendatud näha ette vaatesektorisse kavandatava ülejäänud hoonestuse kõrguseks

15 meetrit.

4. OÜ Rumer Arendus esitas 08.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täpsustatud 30.07.2013) Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni 08.01.2013 protokollilise otsuse nr 242 p-de 14.1, 14.2 ja 14.3 tühistamiseks või alternatiivselt keeldumise õigusvastasuse tuvastamiseks. Muinsuskaitseameti keeldumine eritingimuste esitatud kujul kooskõlastamisest tähendab detailplaneeringu ehitusmahu olulist vähenemist ehk kaebajale rangeid piiranguid Lai tn 10 kinnistu arendamisel ja seeläbi tulu teenimisel. Kooskõlastuse mitteandmist tuleks käsitada haldusaktina koos kõigi sellega seonduvate nõuetega. Eritingimuste järgi ehitades ei saa isegi teoreetiliselt tõusetuda küsimust sellest, et planeeritav ehitusmaht vähendaks vaadet Eliisabeti kiriku tornile. Küsimus on üksnes selles, kas kirikutorni vaatealas (torni kõrval) võib asuda kirikutorni kõrgusega konkureeriv modernne uushoone. Uue vertikaalse dominandi lisandumine Pärnu linna ei saa olla aluseks eritingimuste mittekooskõlastamiseks ja muinsuskaitseala põhimääruse § 8 ei anna sellise piirangu seadmiseks alust. Planeeritavad hooned ei asu vahetult muinsuskaitseala piiri ääres ega tekita järske kontraste. Hoonete eskiisid on koostanud Euroopa tipparhitektid ning need on esteetilised ja piirkonda sobivad, millega on nõustunud ka Pärnu linn. Pärnu jõe vastaskaldal asuvat alajaama ja katlamajaga külgnevat tühermaad, kus pargitakse autosid, ei saa mõistlikult käsitada linna olulise vaatepunktina (erinevalt nt linna peatänavatest, vaateplatvormidest jmt). Ka Raba tänavat ei saa lugeda vanalinnasuunaliseks tänavaks põhimääruse § 8 lg 1 tähenduses, sest see ei ole vanalinnaga ühendatud ning sellelt puudub igasugune vaade Eliisabeti kiriku tornile, mida varjavad tänava otsas paiknev elumaja ja puud. Hetkel kehtiv detailplaneering lubab Lai tn 10 kinnistule ehitada olemasolevast maapinnast kuni 16 meetri kõrguseid hooneid (absoluutkõrgus 19 meetrit), mis on kõrgem eritingimustes toodud 17-meetrisest absoluutkõrgusest. Põhimääruse § 8 lg-st 2 ei tulene materiaalõiguslikke piiranguid ehitustegevusele. Õigusaktide eesmärk on tagada linnaruumi tasakaalustatud areng, mille abil leitakse sobilik tasakaal eraomandi puutumatuse ning avaliku huvi vahel. Käesoleval juhul ei ole Muinsuskaitseamet neid huvisid omavahel kaalunud, mistõttu on kooskõlastamisest keeldumine olulise kaalutlusveaga.

5. Muinsuskaitseamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Tegemist on tingimusliku kooskõlastusega. Eritingimuste kooskõlastamisest keeldumise materiaalõiguslikeks alusteks on nii põhimääruse § 8 lg 1 kui ka lg 2. Vastustaja on kooskõlastamise käigus kaitsevööndisse planeeritava hoonestuse mahupiirangute (kõrgusepiirangute) seadmisel tegutsenud kaalutlusõiguse lubatud piirides ja arvestades avalikke huve. Kaitsevööndi ülesandega on vastuolus muinsuskaitsealale reserveeritud privilegeeritud positsiooni lõhkumine selle lähedusse rajatavate kõrghoonete püstitamisega. Lai tn 10 kinnistu piirneb jõega ning hea ehitustava kohaselt peavad hoonete mahud veekogude kallaste suunas vähenema, millist tava kinnitab ka kehtiv detailplaneering. Kavandatav ehitis ületaks 70-meetrise kõrgusega muinsuskaitsealal asuvat kõrgeimat torni (51 meetrit)

3-13-979 4(18) kolmandiku võrra ning oma asukoha tõttu (kaitsevööndis ja muinsuskaitsealaga külgneval alal) rikuks see muinsuskaitseala vaadeldavust kõikidest olulisest vaatepunktidest linnas ja ka merelt. Kuna hoone paikneb muinsuskaitseala välispiiril ning ületab välismõõtmetelt ja ehitusmahult olemasolevat hoonestust, on hoone mahtude vähendamine põhjendatud ja õiguspärane. Vaatesektorisse jääva hooneosa kõrgust vähendati 17 meetrilt 15 meetrile, et oleks tagatud vaade Pärnu jõe paremalt kaldalt Eliisabeti kiriku torni kiivrile täies mahus. Vaatesektorid on nimetatud Pärnu linna menetletavas uues üldplaneeringus, mille muinsuskaitse eritingimused kooskõlastas Muinsuskaitseamet 31.01.2013. Raba-Aia sillakoridor asub Eliisabeti kiriku (kaug)vaatesektoris, millesse ei tohi ehitada ebasobivalt kõrgeid ehitisi. Torni vaadeldavuse säilitamine Raba tänaval asuvast vaatepunktist kogu vanalinna suunalisel teelõigul on põhjendatud piirkonna perspektiive (Raba-Aia silla rajamine) arvestades. Muinsuskaitseamet on kaalutlusõigust teostanud kooskõlas kaalutlusreeglitega ja arvestanud olulisi asjaolusid. Senisest ja ümbritsevaid alasid käsitlevatest planeeringutest (suurim lubatud ehituskõrgus 30 meetrit) ei saanud kaebajal tekkida õigustatud ootust, et kavandatav hoonemaht kooskõlastatakse. Vaidlustatud menetlustoiming on piisavalt põhjendatud.

6. Arvamuse andmiseks kaasatud Pärnu Linnavalitsus leidis, et Lai tn 10 kinnistu hoonestamiseks koostatud muinsuskaitse eritingimused vastavad õigusaktide nõuetele. Pärnu jõe vastaskaldalt on vanalinna nähtavus piiratud juba varasema ehitustegevuse tulemusena ning vaadeldav on veel vaid Eliisabeti kiriku torniosa. Nimetatud olulise kaugvaate säilimine on koostatud eritingimuste korral tagatud, ühtki vanalinna olulist vertikaalset dominanti ega vaadet ei varjata. Ülejäänud hoonestuse osas on järgitud põhimõtet, et ehitiste kõrgus ei ületaks Pärnu Kontserdimaja kõrgust (olemasolevast maapinnast ca 23 meetrit, absoluutkõrgus 26 meetrit).

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.12.2013 otsusega OÜ Rumer Arendus kaebuse osaliselt ning tunnistas Muinsuskaitseameti menetlustoimingu õigusvastaseks osas, millega on kooskõlastamise tingimuseks seatud Pärnus Lai tn 10 asuva kinnistu hoonestamisel kõrguspiirang 15 meetrit (absoluutne kõrgus). Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3828,55 eurot.

Vaidluse all on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, mis on menetlustoiming. Tegemist on tingimusliku kooskõlastusega, mis on toimelt sarnane kooskõlastuse andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 15.04.2010 määrus nr 3- 3-1-1-10, p 12). Vaidlust ei ole selles, et Muinsuskaitseameti keeldumine takistab planeeringu menetlemise jätkamist soovitud kujul. PlanS § 9 lg-st 91 ilmneb, et muinsuskaitse eritingimuste vastava valdkonna pädeva asutusega (Muinsuskaitseametiga) kooskõlastamise eesmärk on muinsuskaitseala vaadeldavuse ja silueti nähtavuse tagamine. Ka muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 25 lg-st 1 ja lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevalt on kaitsevööndi eesmärk muinsuskaitseala kaitse, sealhulgas selle vaadeldavuse ja kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilitamine ruumilises kontekstis. Muinsuskaitseala vaadeldavus hõlmab nii kaugvaadete säilitamist kui silueti nähtavuse tagamist, mis on PlanS § 9 lg-s 91 eraldi välja toodud.

MuKS § 15 lg 2 ja § 25 lg 9 volitavad Vabariigi Valitsust andma põhimääruse muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis kehtivate nõuete ja kitsenduste kehtestamiseks. Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni 08.01.2013 protokollilises otsuses ja 21.01.2013 kirjas on menetlustoimingu õiguslike alustena viidatud Vabariigi Valitsuse 06.02.2006 määruse nr 32 „Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala põhimäärus“ § 8 lg-le 1 ja lg 2 p-dele 1 ja 2. Protokollis on viidatud sättele tervikuna, kuigi kõiki selles sisalduvaid norme ei kohaldatud, mis on taunitav, sest muudab menetlustoimingust arusaamise ja kaebeõiguse teostamise keerulisemaks. Õigusnorm ja tähtsust omavad asjaolud peavad olema arusaadavalt seostatud.

3-13-979 5(18) See eksimus on igal juhul toonud kaasa õigusabikulude suurenemise. Põhimääruse § 8 lg 1 kohaselt tuleb muinsuskaitseala kaitsevööndi hoonestamisel vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses muinsuskaitsealal ja vahetult selle piiri ääres ning tagada vanalinna silueti vaadeldavus olulistest vaatepunktidest linnas, vanalinnasuunalistelt tänavatelt ja merelt. Põhimääruse § 8 lg 2 järgi on muinsuskaitseala kaitsevööndis Muinsuskaitseameti loata keelatud püstitada välismõõtmete tõttu muinsuskaitseala oluliste vertikaalsete dominantide vaadeldavust häirivaid või olulisi kaugvaateid muinsuskaitsealale varjavaid ehitisi, kusjuures ehitiste kõrgus vanalinna ja jõe vahelises lõigus Ringi tänavast kuni vallikraavini ei tohi ületada Pärnu Kontserdimaja kõrgust (p 1), ning püstitada muinsuskaitseala välispiirile välismõõtmetelt või ehitusmahult muinsuskaitseala või tema välispiiriga vahetult külgneva hoonestuse suhtes mastaapidelt mittesobivaid ehitisi (p 2).

Põhimääruse § 8 lg 2 p 2 ei ole antud juhul kohaldatav osas, mis keelab Muinsuskaitseameti loata püstitada muinsuskaitseala välispiirile välismõõtmetelt mittesobivaid hooneid, kuna Lai tn 10 kinnistu ei asu muinsuskaitseala välispiiril. Välispiirina ei saa käsitada kogu kaitsevööndit, kuna sellisel juhul puuduks vajadus normis kasutada mõistet „välispiir“. Välispiirile püstitamisena saab grammatiliselt ja loogiliselt tõlgendades käsitleda hoonete ehitamist, mis osaliselt tulevad muinsuskaitseala välispiiri peale. See on kooskõlas ka kaitsevööndi eesmärgiga (kaitsta muinsuskaitseala, mitte kaitsevööndit). Kaitsevööndis on Muinsuskaitseameti loata keelatud püstitada hoonestust, mis välismõõtmete või ehitusmahu poolest on muinsuskaitsealal asuva või selle välispiiriga vahetult külgneva hoonestuse suhtes mittesobiv. Keeldumiseks peab seega kaitsevööndisse püstitatav hoone olema muinsuskaitsealal asuva või selle välispiiriga vahetult külgneva hoonestusega võrreldes liiga suur. Sätte sõnastusest ei tulene, et püstitatav hoone ise peaks paiknema vahetult muinsuskaitseala välispiiri ääres (sellega külgnema). Mõiste „vahetult piiri ääres“ ei ole laiendatav kogu kaitsevööndile. Nii lai tõlgendus tähendaks grammatilise tähenduse täielikku kõrvaleheitmist. Kui muinsuskaitseala paremaks kaitsmiseks oleks vajalik rangema regulatsiooni kehtestamine, siis tuleb seda teha õigusakti muutes, mitte seda meelevaldselt tõlgendades.

Põhimääruse § 8 mõlemad lõiked on käsitatavad materiaalõiguslike alustena, kitsendustena kaitsevööndis hoonete püstitamisel. Põhimääruse § 8 lg 1 teise poole kohaldamine ei eelda selle eesmärki ja loogilist tõlgendamist arvestades, et vanalinna silueti vaadeldavus oleks kahjustatud kõigist loetletud vaatepunktidest. Normi kohaldamisel ei pidanud vastustaja kaaluma ka kaebaja omandiõiguse kitsendamise proportsionaalsust. Normi kohaldamine eeldab, et tegemist on olulise vaatepunktiga linnast ja vanalinnasuunaliselt tänavalt (arvestades Raba tn perspektiivse pikendusega) ning kavandatav hoonestus ei taga sellest vaatepunktist vanalinna silueti vaadeldavust. Normi kohaldamisel võiks vaielda pigem selle üle, kas vaadeldavus peab olema täielikult välistatud või vaadeldavuse ebaolulisel takistamisel võiks olla hoonestamine lubatav. Põhimääruse § 8 lg 1 esimene pool tagab muinsuskaitseala vaadeldavust laiemas ulatuses (mitte üksnes olulistest vaatepunktidest) ja seob selle järsult kontrastsete ehitiste vältimise nõudega ning ka selle kohaldamine toimub kaitsevööndi eesmärgist lähtuvalt.

Põhimääruse § 8 lg 2 p 1 kaitseb muinsuskaitseala olulisi vertikaalseid dominante ja olulisi kaugvaateid muinsuskaitsealale. Vertikaalse dominandi vaadeldavuse häirimine ja olulise kaugvaate varjamine on kitsamad mõisted kui vaade muinsuskaitsealale ja vanalinna siluetile. Normist endast ei nähtu, millised on need kaalukad huvid ja mõjuvad põhjused, miks teha keelu osas mööndusi, kuid need võiksid pigem olla avalikest huvidest lähtuvad kaalutlused, mitte puhtalt eraomaniku huvi omandiõiguse piiramatuks kasutamiseks. Muinsuskaitselised piirangud on seadusandja poolt aktsepteeritud omandiõiguse kitsendused, mis tagavad avalikku huvi (kultuuripärandi säilimist). Mitte kogu linna territoorium ei ole muinsuskaitseala ja selle

3-13-979 6(18) kaitsevöönd, mistõttu on võimalik modernseid esteetilisi hooneid püstitada väljapoole seda ala ning sellega rikastada ja mitmekesistada linnaruumi. Muinsuskaitsealase regulatsiooni esmane eesmärk ei ole tagada tasakaalustatud ruumiline areng, see on planeerimisseaduse eesmärk (PlanS § 1 lg 2). Muinsuskaitsealase normistiku primaarne eesmärk on muinsusväärtuste kaitse. Põhimääruse § 8 lg 2 p 1 viimane lauseosa määrab konkreetselt ära ehitiste kõrguse Ringi tänava ja vallikraavi vahelises lõigus. Antud juhul ei ole väidetud, et kavandatav hoonestus asuks eelnimetatud kitsal piirangualal.

Põhimääruse § 8 lg 2 p 2 esimene osa reguleerib välispiiri hoonestamist. Ülejäänud osas keelab norm Muinsuskaitseameti loata püstitada kaitsevööndis muinsuskaitseala välispiiriga vahetult külgneva hoonestuse suhtes välismõõtmetelt või ehitusmahult mittesobivat ehitist. Seega tuleneb põhimääruse § 8 lg-st 1 hoonestamise keeld on järsult kontrastsete ehitiste suhtes ning muudel juhtudel saab Muinsuskaitseamet põhimääruse § 8 lg 2 p 2 järgi hinnata sobivust ja otsustada, kas lubada hoonestamist või mitte, pidades alati silmas kaitsevööndi eesmärki.

Kaebaja omandiõigust ei ole ebaproportsionaalselt riivatud. Kinnistu või asjaõiguse omanik ei saa linnakeskkonnas ja muinsuskaitseliste piirangutega alal eeldada, et võib püstitada sellise ehitise, nagu ta ise soovib. Selline eeldus on põhimõtteliselt vale. Ka kehtiv detailplaneering andis kaebajale aimu, milline hoonestusmaht võiks olla pädevate haldusorganite poolt aktsepteeritav. Kohaldatavad normid ei ole põhiseadusega vastuolus ega too konkreetsel juhul kaasa põhiseadusevastast tulemust. Küll aga pidanuks haldusorgani põhjendused olema täpsemad ja põhjalikumad, sest kohaldatavad sätted sisaldavad hulgaliselt määratlemata õigusmõisteid.

Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni 08.01.2013 protokollist nr 242 (p 14) nähtub, et Lai tn 10 kinnistule hoonete püstitamisel seati järgmised kõrguse nõuded: hoone põhimahust kõrgema vertikaalse aktsendi osas 30 meetrit; hoonestuse põhimahu osas 22 meetrit; Eliisabeti kiriku tornikiivri vaadeldavuse kaitseks vaatesektoris 15 meetrit. Vaatekoridor, Raba tn siht, on suunatud Eliisabeti kiriku tornile. Kuna planeering näeb ette Raba-Aia tn ühendamise sillaga, millel liikudes avaneb vaade samas vaatekoridoris, siis tuleb oluliseks vaatepunktiks ja kaugvaateks lugeda ka sillal liikumise teekonda (vastaskaldalt tulles teatud osas) alates Raba tn ja Rääma tn lõikumiskohast. Kooskõlastuse tingimus on vaatesektorisse jääva hoonestuse maksimaalse kõrguse 15 meetrit (absoluutne kõrgus) osas õigusvastane, sest selle eesmärgina on toodud ja põhjendusena viidatud soovi tagada vaade Pärnu jõe paremalt kaldalt Eliisabeti kiriku tornikiivrile. Muinsuskaitseamet on kooskõlastamise komisjoni ja ekspertnõukogu hinnangule tuginedes määranud kõrguse meelevaldselt, sest hinnangu aluseks võetud asjaolusid pole õnnestunud tuvastada. Põhjendus, et veekogu poole peab hoonestus minema madalamaks, on esitatud alles kohtumenetluses ja see ei ole ka asjakohane, sest eritingimuste jooniselt 11 nähtub, et kaugvaade Eliisabeti kiriku tornile on tagatud ka hoonestuse kõrgusega kuni 17 meetrit. Seega ei tagata 15-meetrise hoonestuse absoluutkõrguse määramisega vaatesektoris enam Eliisabeti kiriku torni vaadeldavust, vaid sekkutakse kohaliku omavalitsuse planeerimisdiskretsiooni. Muu hulgas on Muinsuskaitseameti poolt 31.01.2013 kooskõlastatud menetletava Pärnu linna üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste p-s 6.3.3 vaatesektorisse jäävale kinnistuosale märgitud kuni 17 meetri kõrgune hoonemaht.

Pärnus ei ole kõrghoonete püstitamist üldplaneeringus või teemaplaneeringus reguleeritud. Hoonestuse põhimahu absoluutse kõrguse 22 meetrini vähendamise ja vertikaalse dominandi kõrguse 30 meetrini vähendamise osas on vastustaja seisukoht olnud, et hoone 26 meetri kõrgusele põhimahule 70-meetrise aktsendi lubamisel tekib liigselt domineeriv ehitis, mis ei varja Eliisabeti kiriku torni, kuid mõjutab selle vaadeldavust, sest tõmbab tähelepanu (kirikutorni kõrgus on 51 meetrit), samuti kahjustatakse vanalinna silueti vaadeldavust Raba

3-13-979 7(18) tänavalt. Kuivõrd tegemist on muinsuskaitselise küsimusega (kavandatav hoonestus asub muinsuskaitseala kaitsevööndis), ei saa kõrghoone sobivuse üle otsustada üksnes kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni teostades. Eritingimuste koostaja on põhimääruse kohaldatavaid sätteid tõlgendanud valesti. Muinsuskaitseamet on esitatud tingimusi põhjendanud ning kohaldanud põhimääruse § 8 lg-t 1 ja lg 2 p 1 ja 2 õigesti. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud täpsustavad põhjendused haakuvad protokollis kajastatuga (kavandatav hoone on suure ehitusaluse pinna ja kubatuuri poolest ümbruskonda ebasobiv ning rikuks kaitseala ja kaitsevööndi vahelist ruumilist konteksti). Arhitektuurivõistluse tingimustest ei nähtu, et muinsuskaitselisi piiranguid oleks piisavalt selgitatud. Muinsuskaitselisest aspektist on hoonestuse sobivuse hindamiseks pädev Muinsuskaitseamet ja ekspertnõukogu. Kõrghoonete planeerimisel kaitsealast väljapoole on linnal endal võimalik otsustada, kas kõrghooned on sobivad või mitte.

Kuivõrd kaebuse esemeks on menetlustoiming, ei kohaldu selle põhjendamisele sama ranged nõuded kui haldusakti põhjendamisele. Menetlustoiminguid tuleb põhjendada isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 10). Muinsuskaitseameti 08.01.2013 protokollis ei ole selgelt välja toodud, milline faktiline asjaolu ja põhjendus millise normiga haakub. Kuna kohaldatud normid sisaldavad palju määratlemata õigusmõisteid, tuleks nende alusel toimingute sooritamisel esitada puudutatud isiku taotlusel põhjalikumad põhjendused. Kohtuliku kontrolli teostamisel oli siiski võimalik veenduda menetlustoimingu õiguspärasuses osas, milles kaebus jääb rahuldamata. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust arvata, et haldusorgan võiks teha rahuldamata jäetud osas teistsuguse otsustuse, mistõttu ei ole põhjendatud saata eritingimuste kooskõlastamist tagasi tervikuna.

Kuna kaebus rahuldatakse ligi pooles ulatuses, siis tuleb HKMS § 108 lg 2 kohaselt mõista kaebaja kasuks välja 50% põhjendatud menetluskuludest. Advokaadibüroo Sorainen AS 11.11.2013 arvel kajastatud Pärnus 24.10.2013 teostatud paikvaatlusega seotud kulude väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud, sest asjas ei olnud vaidlust oluliseks vaatepunktiks peetud ala faktilise olukorra üle. Seega tuleb õigusabikulu 6,4 töötunni ja kütusekulu 38,99 euro ulatuses. Ülejäänud osas on menetluskulude väljamõistmise taotlus asja mahtu ja keerukust ning vastustaja seisukohtadest arusaamise keerukust arvestades põhjendatud. Aavik & Partnerid Advokaadibüroo OÜ arvetel haldusasjale nr 3-13-979 viidete puudumine ei oma tähtsust, sest puudub mõistlik põhjus pidada esitatud arvete alusel kantud kulusid käesoleva kohtuasjaga mitteseotuks. Kokku moodustavad kaebaja poolt taotletavad põhjendatud menetluskulud 7657,10 eurot (sh riigilõiv 15 eurot) ning vastustajalt tuleb seega välja mõista 3828,55 eurot. Vastustaja menetluskulude taotlust esitanud ei ole.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. OÜ Rumer Arendus palub 16.01.2014 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis õigusvastaseks tunnistamata Muinsuskaitseameti toimingu, millega seati Pärnus Lai tn 10 asuva kinnistu hoonestamise kooskõlastamise tingimuseks 70- meetrise kõrgusepiirangu asemel 30 meetrit. Kaebaja palub teha selles osas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Menetluskulud palub kaebaja jätta tervikuna vastustaja kanda.

Halduskohus on põhimääruse sätteid tõlgendanud ebaõigesti. Mööndes, et kooskõlastamise protokollis ei ole faktilisi asjaolusid ja põhjendusi konkreetsete normidega seostatud, on kohus asunud samas põhimääruse § 8 lg 2 p 1 tõlgendamise kaudu ise vaidlusalust toimingut põhjendama. Üheks keskseks vaidlusküsimuseks on, kas põhimääruse § 8 lg 2 p-st 1 tuleneb nõue, et muinsuskaitseala kaitsevööndis on hoonestuse absoluutkõrgus 30 meetrit.

3-13-979 8(18) Seaduslikkuse põhimõte eeldab, et tõlgendamisel kasutatakse kõiki õiguse tõlgendamise üldtunnustatud viise (grammatiline, süstemaatilis-loogiline, ajalooline, objektiivteleoloogiline). Antud juhul ei kinnita keeleline tõlgendamine 30-meetrise absoluutkõrguse nõude olemasolu. Kuna Lai tn 10 kinnistu ei asu põhimääruse § 8 lg 2 p-s 1 nimetatud vanalinna ja jõe vahelises lõigus Ringi tänavast kuni vallikraavini (planeeritav 70-meetrine kõrghoone paikneks Ringi tänavast hoopis ida suunas), siis 30-meetrise absoluutkõrguse nõue sellele ei laiene. Seega on vastustaja 08.01.2013 protokollis 30-meetrise kõrgusepiirangu osas tuginenud asjakohatule õigusnormile.

Sellise 30-meetrise absoluutkõrguse nõude olemasolu ei kinnita ka süstemaatiline tõlgendamine. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et põhimääruse § 8 lg-st 2 ei tulene materiaalõiguslikke piiranguid ehitustegevusele, vaid selles sätestatakse üksnes tegevused, mida on lubatud teostada vastustaja nõusolekul. Materiaalõiguslik alus (sh kaitsevööndi hoonestamise piirangute eesmärk) tuleneb põhimääruse § 8 lg-st 1 ning sellest tuleb lähtuda ka põhimääruse § 8 lg 2 p 1 tõlgendamisel. Põhimääruse § 8 lg 2 p-st 1 tulenev õigus keelata püstitada välismõõtmete tõttu muinsuskaitseala oluliste vertikaalsete dominantide vaadeldavust häirivaid ehitisi on olemuslikult seotud põhimääruse § 8 lg-st 1 tuleneva eesmärgiga vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses muinsuskaitsealal ja vahetult selle piiri ääres. Halduskohtu ja vastustaja seisukoht, et põhimääruse § 8 lg-d 1 ja 2 ei ole omavahel seotud ning need on eraldi kohaldatavad, muudab põhimääruse § 8 lg 1 sisutuks. Seetõttu laieneb keeld püstitada välismõõtmete tõttu muinsuskaitseala oluliste vertikaalsete dominantide vaadeldavust häirivaid ehitisi üksnes ehitistele, mis on muinsuskaitsealal ja vahetult selle piiri ääres. Puudub vaidlus, et Lai tn 10 kinnistu ei asu muinsuskaitsealal ega vahetult selle piiri ääres.

Ka teleoloogiline tõlgendamine ei kinnita 30-meetrise absoluutkõrguse nõude olemasolu. Piirangud muinsuskaitsevööndisse ehitamisel sätestab MuKS § 25. Vastava eelnõu seletuskirjast nähtuvalt saaks 30-meetrine kõrguspiirang olla tingitud üksnes vajadusest vältida mälestise vaadeldavuse sulgemist. Puudub vaidlus selles, et Lai tn 10 kinnistule kavandatav 70 meetri kõrgune saledasiluetiline hoone ei sulge ega häiri lubamatult Eliisabeti kiriku torni vaadeldavust. Vastustaja keeldumise peamine põhjus oli see, et planeeritav kõrghoone hakkaks lubamatult konkureerima vanalinnas asuvate ajalooliste ehituslike dominantidega (Eliisabeti kirikutorniga). Koostatud muinsuskaitse eritingimused arvestasid samas Eliisabeti kiriku torni vaadeldavuse säilimisega Pärnu jõe vastaskaldalt ning planeeritavad ehitised ei vähendaks seda vaadet mitte ühestki linna vaatepunktist. Eritingimustes on ehituskõrgused määratud just vaatesektori järgi, nähes kõrgemad ehitised ette vaatesektori kõrvale. Vaidlus ongi antud juhul selles, kas vaatesektorist kõrvale jäävale alale on lubatud püstitada ehitist, mis võib hakata konkureerima jõe vastaskaldalt avaneva vaatega kirikutornile. Lubamatuks häirimiseks ei saa pidada seda, kui olemasolevat vaadet kirikutornile ei vähendata. T. Padu on kohtuistungil selgitanud, et jõe vastaskaldalt on vaade vanalinna siluetile niikuinii juba uusehitistega suletud, mistõttu puudub sedavõrd range ehituspiirangu järele igasugune mõistlik vajadus. Piirang on kaebaja suhtes ebaproportsionaalne ja kohtleb teda ebavõrdselt, kui varasematel aastatel on teistel isikutel oma ehitistega lubatud vaade vanalinnale täiesti sulgeda.

Erinevalt halduskohtu poolt märgitust ei ole kaebaja kordagi nõustunud, et jõe vastaskaldalt avanev vaade on oluliseks vaatepunktiks põhimääruse mõistes, mis võiks kaasa tuua selle, et lisaks vaate säilitamisele ei tohiks olla lubatud ka vaatesektori kõrvale hoonete püstitamine. Oluliseks ei saa pidada kaugvaadet jõe vastaskaldal asuvalt tühermaalt, sest oluliseks vaatepunktiks linnas saavad olla üksnes sellised tänavad ja asukohad, mida inimesed kasutavad vanalinna vaatlemiseks. Vastustaja on olulise vaatepunkti määratlemisel tuginenud Pärnu linna üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustele, mis kooskõlastati hiljem (31.01.2013) ega saa seetõttu olla asjakohased. Kokkuvõtlikult on ligi kahekordne ehituspiirang ebaproportsionaalne

3-13-979 9(18) ja piirab lubamatult kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust, sest juba praegu suures osas uusehitiste poolt suletud vanalinna silueti vähetähtsa vaate (kaugelt paistev tornikiiver) kõrvale planeeritav hoone ei häiriks tähtsusetust vaatepunktist (tühermaalt) avanevat vaadet lubamatult. Arvestada tuleb ka avaliku huviga selle vastu, et Pärnu linn saab endale kaasaegse uue linnakeskuse ning 70 meetri kõrguse hoone ehitamist toetab ka kohtumenetlusse kaasatud Pärnu linn.

Ajalooliste dominantidega konkureerimine oleks muinsuskaitselisest aspektist lubamatu, kui selline konkurents oleks ka sisuliselt olemas ja häiriks muinsuskaitseliselt olulisi vaateid (nt ajalooliste tornide kõrgustega konkureerivate hoonete ehitamine tornide lähedusse või selliselt, et hooned sulgeksid vaated tornidele olulistest vaatepunktidest – peatänavad, vaateplatvormid jms). Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Vaidlusalune hoone asuks muinsuskaitseala kaitsevööndi välispiiril ja Eliisabeti kirikust umbes 700 meetri kaugusel. Kaitstav vaatepunkt jõe vastaskaldal asub kirikust enam kui 1000 meetri kaugusel. Mida kaugemal asub uus konkureeriv aktsent tornist, seda vähem saab see häirida torni vaadeldavust.

Halduskohus leidis ebaõigesti, et Muinsuskaitseamet ei pidanudki põhimääruse § 8 kohaldamisel ja lubatud ehituskõrguste määramisel kaaluma OÜ Rumer Arendus omandiõiguse kitsendamise proportsionaalsust. Sisuliselt piiras kohus haldusorgani diskretsiooni avalikust huvist lähtuva piirangu rakendamisel üksnes sellesama avaliku huviga, jättes konkureerivad huvid kõrvale. See on vastuolus haldusõiguse üldpõhimõtetega. Kuigi muinsuskaitseala vaadeldavust mõjutavate ehitiste kaitsevööndisse püstitamise absoluutne keeld võiks olla sobiv abinõu muinsuskaitseala ruumilise konteksti säilimise tagamiseks, ei oleks selline kaalutlusõigust mittevõimaldav meede kindlasti vajalik ega mõõdukas. Ka kohus ise möönis, et vaadeldavuse häirimise hindamisel peab olema võimalik arvestada selle olulisusega. Kui asuda seisukohale, et põhimääruse § 8 lg-s 1 sätestatud piirangu puhul puudub vastustajal kaalutlusõigus jätta keeld konkureerivatest huvidest lähtuvalt kohaldamata, tekiks olukord, kus muinsuskaitseala kaitsevööndis ehitamise piirang oleks rangem kui põhimääruse §-st 7 tulenevad ehituspiirangud muinsuskaitsealal. Selline tõlgendus oleks juba sisuliselt ebaloogiline. Kaalutlusõiguse olemasolu tuleb jaatada ka seetõttu, et põhimääruse kehtestamise aluseks olev MuKS § 25 ei sätesta Muinsuskaitseameti pädevust piirata kinnistuomaniku omandiõigust ilma selle proportsionaalsust hindamata. Avaliku huvi vältimatut primaarsust erahuvi või konkureeriva avaliku huvi suhtes ei saa haldusorgan ega kohus eeldada. Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada olulist diskretsiooniviga. Kuigi kohus ei saa asuda ise haldusorgani asemel diskretsiooni teostama, saab kohus siiski ka muinsuskaitseliste piirangute osas kontrollida, kas haldusorgan on diskretsiooni teostades ületähtsustanud avalikke muinsuskaitselisi huve ja alahinnanud teiste isikute õigustatud huve. Kui ringkonnakohus jagab halduskohtu hinnangut, et Muinsuskaitseametil puudus põhimääruse § 8 lg 2 p 1 kohaldamisel kaalutlusõigus, tuleb nimetatud norm jätta kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 11.

Lai tn 10 kinnistule planeeritava 70-meetrise hoone ehituskõrguse piiramine 30 meetrini ei ole proportsionaalne ega vajalik taotletava eesmärgi (Eliisabeti kiriku vaate kaitsmine) saavutamiseks. Jääb arusaamatuks, miks peeti kõrguse vähendamist otstarbekaks ja põhjendatuks nii suures mahus. Kõrgust oleks saanud vähendada üksnes väikseimas võimalikus mahus. Muinsuskaitseamet ei ole enne hoone kõrguse vähendamist tuvastanud (nt vertikaalse analüüsi või modelleerimisega), millisest kõrgusest alates häiriks planeeritav hoone Eliisabeti kiriku tornile avanevat vaadet lubamatult. Vastustaja on hoonestuse lubatavat 30-meetrist maksimaalkõrgust motiveerinud Pärnu ajaloolise mastaabiga ja asjaoluga, et ümbruskonna kehtivate planeeringutega on lubatud kuni 30 meetri kõrguste hoonete ehitamine. Kui

3-13-979 10(18) Muinsuskaitseamet keeldus eritingimusi kooskõlastamast põhjusel, et lisanduv hoone häirib liigselt Eliisabeti kiriku vaadeldavust (domineerib vaate kõrval), siis oleks vastustaja pidanud objektiivsetel alustel selgitama välja hoone parameetrid, millest alates planeeritav hoone enam liigselt ei domineeri. Selle põhjendamine olemasolevate planeeringutega on täiesti asjakohatu, seda eriti olukorras, kus mitmed kehtestatud planeeringutest on vastustaja enda hinnangul muinsuskaitseliselt lubamatud. Põhiõiguste piirangud saavad tuleneda vaid seaduse alusel antud õigusaktist, mitte aga halduspraktikast (kõrvalkinnistute detailplaneeringud).

Halduskohus tuvastas otsuse p-s 15, et Muinsuskaitseameti 08.01.2013 protokoll on põhjendamisvigadega. Vastustaja ei ole oma otsust piisavalt motiveerinud ning tema poolt kohtumenetluses antud selgitused ei võimalda arvata, et nimetatud asjaoludega arvestati ka otsuse tegemisel. Kaebaja ei saa senini aru, millisel õiguslikul alusel ning milliste huvide ja õiguste kaalumise tulemusena on vastustaja eritingimuste kooskõlastamisest keeldunud. Muinsuskaitseameti 21.01.2013 kirjas ja hiljem kohtumenetluses antud selgitused on olnud diametraalselt erinevad. Halduskohtu istungil ekspertnõukogu liikme Leele Välja poolt esile toodud linnaplaneerimisalased kaalutlused on muinsuskaitseliste nõuete ja tingimuste aspektist lubamatud ning sekkuvad Pärnu linna planeerimisdiskretsiooni. Muinsuskaitseamet ei arvestanud eritingimuste kooskõlastamata jätmisel kõigi nende argumentidega, millele ta on tuginenud kohtumenetluses.

9. Muinsuskaitseamet vaidleb kirjalikus vastuses OÜ Rumer Arendus apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata.

Lai tn 10 kinnistu paikneb Pärnu linna muinsuskaitseala kaitsevööndis, mistõttu tuleb detailplaneeringu koostamisel PlanS § 9 lg-st 91 tulenevalt arvestada Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud muinsuskaitse eritingimusi. Vaidlusaluste muinsuskaitse eritingimuste ja nende kooskõlastamise puhul on asjakohased MuKS § 25, selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 06.02.2006 määrus nr 32 „Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala põhimäärus“ ning Kultuuriministri 04.07.2011 määrus nr 13 „Üldja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise kord“. Kuigi omandikitsendused kehtestatakse seadusega, võib neid seaduses sisalduva volitusnormi alusel kehtestada ka alamalseisva aktiga. Kui muinsuskaitseala põhimääruses on kehtestatud kitsenduste sisu üksnes kaitsevööndi konkreetsete alade kohta, siis nende kitsendustega katmata aladel kehtib kaitsevööndi ülesanne seaduse tähenduses (s.o MuKS § 25). Halduskohus on põhimääruse § 8 lg 1 elemente õigesti eristanud ning tõlgendanud asjakohaseid norme korrektselt. Põhimääruse § 8 lg 1 järgi peab kaitsevööndisse ehitamisel olema tagatud vanalinna kui terviku piirjoone vaadeldavus linna olulistest vaatepunktidest. Praegusel juhul ei oleks Lai tn 10 kinnistule kavandatava 70-meetrise hoonestuse püstitamisel tagatud vanalinna silueti vaadeldavus Rääma ja Raba tänavate lõikumispunktist, mis on eritingimustes määratletud olulise vaatepunktina. Halduskohus leidis õigesti, et põhimääruse §

8 lg 1 selles osas kaalumist ei võimalda.

Eritingimuste põhimääruse § 8 lg 2 p 1 alusel kooskõlastamisest keeldumist on Muinsuskaitseamet põhjendanud linna siluetti kavandatava uue vertikaalse dominandi konkureerimisega Pärnu linna ajalooliste ehituslike dominantidega (kirikute tornid). Lai tn 10 kinnistule kavandatava hoone kõrgus (70 meetrit) mitte ainult ei ületa muinsuskaitsealal asuva Eliisabeti kiriku torni kõrgust (51 meetrit), vaid asub selle muinsuskaitsealal asuva vertikaalse dominandi ja olulise vaatepunkti vahel. Isegi juhul, kui vaade kiriku tornile ei ole vaatepunktist otseselt varjatud, on kavandatava hoone asukohast tingitult tegemist vaadeldavuse häirimisega põhimääruse § 8 lg 2 p 1 tähenduses. Uus kõrguslik dominant kaitsevööndis rikub senist kaitsevööndi ja muinsuskaitseala vahelist kultuuriväärtuslikku konteksti, mille säilitamine on

3-13-979 11(18) kaitsevööndi põhiülesanne. Põhimääruse § 8 lg-s 2 sätestatud keelu kohaldamisel sättes toodud asjaolude esinemise korral on Muinsuskaitseameti diskretsioon minimaalne, mistõttu ei esine ka kaalutlusviga. Muinsuskaitselised piirangud on seadusandja poolt aktsepteeritud omandiõiguse kitsendused, mis tagavad avalikku huvi (kultuuripärandi säilimist). Muinsusväärtusi tuleb kaitsta väga erinevate ilmingute eest. Kinnisasja omanikul ei saanud juba kehtiva ehitusõiguse (16 meetrit) ja naaberkinnistute lubatud ehitusõiguse (30 meetrit) alusel tekkida ootust 70 meetri kõrguse hoone lubamise suhtes. Seda kinnitavad ka Pärnu linna uue üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimused (esitati kooskõlastamiseks 2012. aastal). Üldplaneeringu eritingimustele kui ainsale põhimääruse regulatsiooni selgitavale allikale tuginemine on põhjendatud ka enne uue üldplaneeringu kehtestamist. Seejuures on Lai tn 10 eritingimustes linna olulised vaatepunktid ja vaatesektorid määratud just kooskõlas üldplaneeringu eritingimustega. Üldplaneeringu eritingimuste järgi ei tohi uushoonestuse maht Ringi tänavast kuni Pärnu Kontserdimajani ületada kontserdimaja absoluutkõrgust, milleks on

26 meetrit. Nimetatud tingimus hõlmab ka põhimahust üleulatuvaid hooneosi ja tegemist on ülima lubatud kõrgusega muinsuskaitsealal ja selle kaitsevööndis. Kavandatava hoone kõrgus rikub muinsuskaitsealal asuvate ajalooliste hoonete domineerivat positsiooni, millega on rikutud kaitseala ja kaitsevööndi vaheline kultuuriväärtuslik kontekst. Õige on halduskohtu seisukoht, et ka põhimääruse § 8 lg 2 saab olla eritingimuste kooskõlastamisest keeldumise materiaalõiguslikuks aluseks.

Eritingimused täpsustavad kehtivat õigust (määratlemata õigusmõistete osas) ning määravad ära kavandatavad suunad planeerimistegevuses. Menetlustoimingu adressaadile (kohalik omavalitsus) on kaevatud menetlustoimingut põhjendatud vaidluse asjaoludest lähtuvalt piisaval määral.

10. Kaasatud haldusorgan Pärnu Linnavalitsus nõustub OÜ Rumer Arendus apellatsioonkaebuses põhimääruse § 8 suhtes esitatud tõlgendustega. Menetletava detailplaneeringuga kavandatakse Pärnu vanalinna ja Pärnu jõe vahelisele alale kujundada tänapäevane linnaruum ning Lai tn 10 kinnistule kavandatavad uued hoonemahud on paigutatud muinsuskaitseala põhimääruse § 8 lg-te 1 ja 2 nõudeid järgides selliselt, et püstitatavad hooned ei varjaks ühtki olulist vanalinna vertikaalset dominanti ega piiraks olulisi kaugvaateid vanalinnale. Lai tn 10 kinnistu jääb osaliselt põhimääruse § 8 lg 2 p-s 1 sätestatud kõrguspiiranguga alasse ning sellega arvestades on kavandatava hoonestuse kõrguseks piirangualas määratud maksimaalselt 17 meetrit ja piirangualast väljapoole jäävale kinnistu osale on hoonestuse kõrguseks lubatud kuni 70 meetrit. Vaadet Pärnu jõe paremkaldalt Pärnu linna muinsuskaitsealale piirab oluliselt juba varasemate detailplaneeringute alusel toimunud ehitustegevuse tulemusel kujunenud olukord, mille tagajärjel on vanalinna ajaloolisest siluetist Pärnu jõe paremkaldalt veel ainsana vaadeldav Eliisabeti kiriku torniosa. Nimetatud vaate säilitamist peab Pärnu Linnavalitsus oluliseks. Lai tn 10 kinnistule kavandatud hoonestus on paigutatud selliselt, et vaade Eliisabeti kiriku torniosale säilib praegusel kujul. Kaebajaga tuleb nõustuda, et kitsendusi ja piiranguid saab kinnistutele kehtestada üksnes õigusaktidega. Muinsuskaitseliste eritingimuste kooskõlastamisel on hoonemahtudele linnaplaneeringuliste hinnangute andmine lubamatu. Vaidlusalused eritingimused on Pärnu linnaruumis väljakujunenud olukorda arvestades õiguspärased.

11. Muinsuskaitseamet palub 16.01.2014 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus muuta menetluskulude jaotamist puudutavas osas. Menetlustoimingule ei saa otseselt laiendada HMS §-s 56 sätestatud nõudeid haldusaktide motiveerimisele, vaid menetlustoiminguid tuleb põhjendada vajalikul määral, mis sõltub konkreetsetest asjaoludest (vt lahend nr 3-3-1-62-08). Vaidlusaluse menetlustoiminguga seati piiranguid Pärnu Linnavalitsuse poolt detailplaneeringu menetluses tellitud muinsuskaitse eritingimustele. Menetlustoimingu adressaat oli isik, kelle

3-13-979 12(18) igapäevane tegevus on planeerimismenetluste läbiviimine ning seda muinsuskaitsealal ja mälestistega seoses, mistõttu võis Muinsuskaitseamet piirduda toimingu aluseks olevatele sätetele viitamisega.

OÜ Rumer Arendus vaidlustas Muinsuskaitseameti toimingu kolme piirangu seadmise osas (kõrghoone kõrguse piiramine 30 meetrini, hoone põhimahu vähendamine 22 meetrini ja vaatesektorisse jääva hoone kõrguse vähendamine 15 meetrini), millest halduskohus tunnistas õigusvastaseks ühe, rahuldades kaebuse seetõttu kolmandiku ulatuses. Vastavalt sellele proportsioonile tulnuks jagada ka menetluskulud ning vastustajalt menetluskulude pooles ulatuses väljamõistmine ei ole põhjendatud. Lisaks on Riigikohus 18.12.2003 otsuses nr 3-3-1- 75-03 asunud seisukohale, et kui kaebuse rahuldatud osa ja rahuldamata osa on oma kaalukuselt ligikaudu võrdsed, siis oleks proportsionaalne see, et kumbki pool kannab enda kulud ise.

12. OÜ Rumer Arendus vaidleb kirjalikus vastuses Muinsuskaitseameti apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et kuivõrd vaidlustatud menetlustoiming oli Muinsuskaitseameti 08.01.2013 protokollis motiveeritud puudulikult, takistas see OÜ-l Rumer Arendus kaebeõiguse teostamist, millega seoses pidi kaebaja kandma oluliselt suuremaid õigusabikulusid kui seda tulnuks teha nõuetekohaselt motiveeritud menetlustoimingu korral. Kaebaja pidi sisuliselt ise läbi analüüsima kõikvõimalikud põhjendused, millele haldusorgan võis menetlustoimingu tegemisel tugineda, selgitamaks välja kaebuse perspektiiv ja esitamaks kaebus kohtule. Kuna vastustaja on oma argumente kohtumenetluse käigus pidevalt muutnud, siis on selle tõttu suuremad olnud ka kaebaja õigusabikulud kohtus. Kuna menetluskulude kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniooniotsus, võis kohus HKMS § 108 lg-test 2 ja 11 tulenevalt jagada menetluskulud selliselt, et vastustaja peab hüvitama poole kaebaja menetluskuludest.

13. Kaasatud haldusorgan Pärnu Linnavalitsus nõustub Muinsuskaitseameti apellatsioonkaebusega, et väljamõistetud menetluskulud tuleb jaotada vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega ning antud juhul rahuldas halduskohus kaebuse Muinsuskaitseameti 08.01.2013 kooskõlastamise komisjoni protokolli nr 242 ühe punkti (p 14.2) õigusvastasuse tuvastamise osas, jättes selle rahuldamata kahe punkti (p-d 14.1 ja 14.3) osas. Seega jäi kaebus suuremas osas rahuldamata, mistõttu ei saanud halduskohus jagada menetluskulusid poolte vahel võrdselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus analüüsib esmalt OÜ Rumer Arendus apellatsioonkaebuse väiteid (I) ja võtab seejärel seisukoha Muinsuskaitseameti apellatsioonkaebuse väidete osas (II). Viimasena lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused (III).

I

15. OÜ Rumer Arendus on apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust vaidlustanud üksnes kinnistule kavandatava hoonestuse 70-meetrisele vertikaalsele aktsendile 30-meetrise kõrgusepiirangu seadmist puudutavas osas (s.o Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni 08.01.2013 protokolli nr 242 punkt 14.3). Apellatsiooniastmes ei ole seega enam vaidluse all Pärnus Lai tn 10 kinnistu hoonestamisele seatud kuni 22-meetrise absoluutkõrguse nõue põhimahule ega halduskohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud tingimus, et Eliisabeti kiriku

3-13-979 13(18) tornikiivri vaatesektorisse jääva hoonestuse maksimaalseks kõrguseks võib olla üksnes 15 meetrit (absoluutne kõrgus).

16. Vaidlust ei ole selles, et Lai tn 10 kinnistu paikneb Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala kaitsevööndis. PlanS § 9 lg-st 91 tulenevalt nähakse detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes ette muinsuskaitseala või selle kaitsevööndi säilitamise ning vaadeldavuse ja silueti nähtavuse tagamise nõuded. MuKS § 25 lg 2 kohaselt on muinsuskaitseala kaitseks kehtestatud kaitsevööndi ülesandeks tagada muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus (p 1), samuti muinsuskaitseala ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis (p 2). MuKS § 15 lg 2 ja § 25 lg 9 alusel määratakse muinsuskaitseala kaitsevööndi ulatus, selles kehtivad nõuded ja kitsendused muinsuskaitseala põhimääruses. Vabariigi Valitsuse 06.02.2006 määruse nr 32 „Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala põhimäärus“ § 8 lg 1 kohaselt tuleb muinsuskaitseala kaitsevööndi hoonestamisel vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses muinsuskaitsealal ja vahetult selle piiri ääres ning tagada vanalinna silueti vaadeldavus olulistest vaatepunktidest linnas, vanalinnasuunalistelt tänavatelt ja merelt. Põhimääruse § 8 lg 2 p 1 sätestab, et Muinsuskaitseameti loata on muinsuskaitseala kaitsevööndis keelatud püstitada välismõõtmete tõttu muinsuskaitseala oluliste vertikaalsete dominantide vaadeldavust häirivaid või olulisi kaugvaateid muinsuskaitsealale varjavaid ehitisi, kusjuures ehitiste kõrgus vanalinna ja jõe vahelises lõigus Ringi tänavast kuni vallikraavini ei tohi ületada Pärnu Kontserdimaja kõrgust.

17. OÜ Rumer Arendus apellatsioonkaebuse lahendamisel ei ole põhimääruse § 8 lg 2 p 1 teine pool („kusjuures ehitiste kõrgus vanalinna ja jõe vahelises lõigus Ringi tänavast kuni vallikraavini ei tohi ületada Pärnu Kontserdimaja kõrgust“) asjassepuutuv, sest kavandatav 70- meetrine kõrghoone (vertikaalne aktsent) paikneks väljaspool Ringi tänavaga piirnevat jõeäärset lõiku (I kd, tl 59-65). Kaebaja on sisuliselt seisukohal, et kuivõrd põhimääruse § 8 lg

2 p-st 1 ei tulene nõuet, et ka väljaspool Ringi tänavaga piiratud lõiku võib muinsuskaitseala kaitsevööndis hoonestuse absoluutkõrguseks olla üksnes kuni 30 meetrit, siis on Muinsuskaitseamet kavandatava hoonestuse vertikaalse aktsendi kõrgust piiranud asjakohatu õigusnormi alusel ja õigusvastaselt.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et Muinsuskaitseamet on lähtunud väärast õigusnormist. Ehkki Muinsuskaitseameti 08.01.2013 protokolli nr 242 p-s 14.3 (I kd, tl 14-15; I kd, tl 125 ja pöördel) on tõepoolest eksitavalt viidatud, justkui tuleneks maksimaalne 30-meetrine absoluutne kõrgus muu hulgas põhimääruse § 8 lg 2 p-st 1, ilmneb sama protokolli p-st 14.1 seevastu üheselt, et põhimääruse § 8 lg 2 p-s 1 nimetatud Pärnu Kontserdimaja absoluutne kõrgus on 26,05 meetrit. Viidet põhimääruse § 8 lg 2 p-le 1 tuleb seetõttu mõista üksnes tähelepanu juhtimisena, et läheduses asuva hoonestuse kõrgus on samuti oluliselt piiratud. Lai tn 10 kinnistule kavandatava uushoonestuse vertikaalse aktsendi absoluutse kõrguse piiramisel just 30 meetriga on Muinsuskaitseamet protokolli p 14.3 kohaselt ilmselgelt lähtunud Pärnu linna ajalooliselt kujunenud mastaabist ja seniste detailplaneeringutega lubatud hoonestuse kõrgusest. Seda saab lisaks järeldada asjaolust, et Pärnu Raba-Aia silla detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi arutanud Muinsuskaitseameti ehitismälestiste ekspertnõukogu 16.11.2012 protokollile nr 96 (I kd, tl 128-129) kavandatava kõrghoone osas toimunud täiendava arutelu kohta 17.12.2012 vormistatud lisa 1 (I kd, tl 131) järgi leidis ekspertnõukogu, et kõrghoonet ei tohiks antud piirkonda kavandada, arvestades Pärnu linna ajalooliselt kujunenud mastaapi ja seda, et ümbruskonnas on detailplaneeringutega lubatud hoonestuse kõrgus 30 meetrit. Ekspertnõukogu hinnangule on viidatud ka Muinsuskaitseameti 08.01.2013 protokolli nr 242 p-s 14.4. Asjas ei ole esitatud väiteid ega andmeid selle kohta, et

3-13-979 14(18) ümbruskonnas kehtivad detailplaneeringud võimaldaksid 30 meetrist (absoluutne kõrgus) kõrgemate hoonete püstitamist.

18. Praeguses asjas on põhiküsimuseks, kas Lai tn 10 kinnistule kavandatav kõrghoone absoluutse kõrgusega 70 meetrit tagaks oma välismõõtmete tõttu ka igast küljest saledasiluetilisel kujul muinsuskaitseala olulise vertikaalse dominandi ehk Pärnu Eliisabeti kiriku tornikiivri häirimatu (kaug)vaadeldavuse olulisest vaatepunktist linnas. Need kitsendused tulenevad MuKS § 25 lg 2 p-st 1 („Kaitsevööndi ülesanded on: /…/ tagada kinnismälestise ja muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus“) ning põhimääruse § 8 lg 1 teisest poolest („Muinsuskaitseala kaitsevööndi hoonestamisel tuleb /…/ tagada vanalinna silueti vaadeldavus olulistest vaatepunktidest linnas /…/“) ja § 8 lg 2 p 1 esimesest poolest („Muinsuskaitseameti loata on muinsuskaitseala kaitsevööndis keelatud: /…/ püstitada välismõõtmete tõttu muinsuskaitseala oluliste vertikaalsete dominantide vaadeldavust häirivaid /…/ ehitisi“).

OÜ Rumer Arendus apellatsioonkaebuses on põhimääruse § 8 lg 2 p 1 sisustatud põhjendamatult kitsalt. Ehkki põhimääruse § 8 lg 2 sisaldab tõepoolest põhimääruse § 8 lg-s 1 toodud üldnõuete täpsustusi, ei ole sätete koostoimest siiski võimalik järeldada, et keeld püstitada välismõõtmete tõttu muinsuskaitseala oluliste vertikaalsete dominantide vaadeldavust häirivaid ehitisi laieneks üksnes ehitistele, mis asuvad muinsuskaitsealal või vahetult selle piiri ääres. Põhimääruse § 8 lg 1 teises pooles toodud kitsendused kehtivad kogu muinsuskaitseala kaitsevööndi piires, sh Lai tn 10 kinnistul. OÜ Rumer Arendus tõlgenduse aktsepteerimine tähendaks sisuliselt muinsuskaitseala kaitsevööndi ulatuse olulist kitsendamist selliselt, et kitsendused kehtiksid üksnes muinsuskaitseala välispiiriga vahetult külgnevatel aladel, mis oleks ilmses vastuolus põhimääruse §-s 4 toodud kaitsevööndi piiridega. Seejuures ei ole vaidlust, et kavandatav kõrghoone ei asuks vahetult muinsuskaitseala piiri ääres ega varjaks otseselt Rääma ja Raba tänavate lõikumispunktist avanevat kaugvaadet Eliisabeti kiriku tornikiivrile, kuid kaebajaga ei saa nõustuda, et vaidlus puuduks ka selles, et vaatesektori kõrvale püstitatav ehitis ei häiriks lubamatult Eliisabeti kiriku torni vaadeldavust Pärnu jõe vastaskaldalt. Vastupidi, selles antud juhul vaidlus seisnebki.

19. Põhimääruse § 8 lg 1 tähenduses olulisteks vaatepunktideks linnas on T. Padu koostatud dokumendis „Pärnu Raba-Aia silla detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused ja Pärnu Lai tn 10 kinnistu hoonestamise muinsuskaitse eritingimused“ (I kd, tl 67-82p) võetud Pärnu üldplaneeringu 2012. a koostatud muinsuskaitse eritingimuste eelnõus määratud kaugvaatesuunad (II kd, tl 13-26p), millest üheks on Pärnu jõe paremkaldalt Raba tänava sihilt avanev vaade Eliisabeti kiriku tornile (vt T. Padu koostatud eritingimuste joonis 10, lk 17 – I kd, tl 75; samuti p 5, lk 26 – I kd, tl 79 pöördel). Seejuures on eritingimuste p-s 5 rõhutatud, et uusehitiste planeerimisel tuleb säilitada ehitismälestisele avanev vaade ja mitte ehitada vaatesektorisse ebasobivalt kõrgeid ehitisi. Küll aga peetakse eritingimuste p-s 6.3.3 lubatavaks püstitada kuni 70-meetrise absoluutkõrgusega saledasiluetiline hoone vaatesektori kõrvale jäävale alale (vt joonis 12, lk 28 – I kd, tl 80 pöördel). Kuivõrd Raba tänava siht on olulise vaatesektorina määratletud juba T. Padu koostatud eritingimustes (ja seda kinnitas T. Padu üle ka Tallinna Halduskohtu 25.11.2013 istungil – II kd, tl 72), siis ei oma tähtsust, et Pärnu uue üldplaneeringu eritingimused kooskõlastati alles 31.01.2013 ning samuti ei ole asjassepuutuvad OÜ Rumer Arendus väited, et tegemist on vähetähtsa vaatega (kaugelt paistev tornikiiver) tähtsusetust vaatepunktist (Pärnu jõe vastaskaldal asuvalt tühermaalt). Praeguses asjas on vaidlus üksnes Lai tn 10 hoonestamiseks koostatud muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamise tingimuste, mitte aga eritingimuste endi sisu üle. Lisaks ei sõltu kaugvaate olulisus ainuüksi sellest, kas inimesed nimetatud asukohta hetkel muinsuskaitseala või selle

3-13-979 15(18) oluliste vertikaalsete dominantide vaatlemiseks kasutavad või mitte, sest oluliseks saab pidada ka perspektiivset vaatluskohta, mida pole seni veel välja ehitatud.

20. Lai tn 10 kinnistule kavandatava 70-meetrise kõrghoone püstitamisega Eliisabeti kiriku tornikiivri vaadeldavuse häirimise osas tuleb märkida, et T. Padu koostatud eritingimuste joonise 11 (lk 18 – I kd, tl 75 pöördel) kohaselt on kirikutorni tipu absoluutne kõrgus 53,5 meetrit ning Eliisabeti kirik asub vaatepunktist (Rääma ja Raba tänavate lõikumispunkt) 1000 meetri kaugusel ja planeeritava kõrghoone kaugus vaatepunktist oleks ligikaudu 400 meetrit. Seetõttu on ilmne, et Pärnu jõe vastaskaldalt paistaks Lai tn 10 kinnistul asuv kõrghoone Eliisabeti kiriku torniga võrreldes oma läheduse tõttu vaatajale veel oluliselt massiivsemana, kui see mõjuks juhul, kui hoone asuks vaataja seisukohast kirikuga võrreldaval kaugusel või sellest veelgi kaugemal. Iseenesest on õige, et mida kaugemal asub uus konkureeriv vertikaalne aktsent kaitstavast vertikaalsest dominandist, seda vähem peaks see mälestise vaadeldavust häirima, kuid see oleneb siiski suurel määral uushoonestuse paiknemisest konkreetse vaatesektori suhtes. Antud juhul paikneks Lai tn 10 kinnistule püstitatav 70-meetrine hoone kauguselt vaatepunkti ja kirikutorni vahel ning vaatesektorist küll väljaspool, kuid vahetult sellega külgneval alal (vt joonis 12, lk 28 – I kd, tl 80 pöördel). T. Padu on ka Tallinna Halduskohtu 25.11.2013 istungil (vt protokolli lk 14 – II kd, tl 72) nõustunud, et kavandatav kõrghoone moodustaks Raba tänava sihilt vaadelduna olemasoleva siluetiga võrreldes selgelt kontrastse elemendi.

Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt nõustub OÜ Rumer Arendus sisuliselt ka ise, et kavandatav kõrghoone hakkaks Pärnu jõe vastaskaldalt vaatlemisel Eliisabeti kiriku torniga konkureerima, kuid kaebaja hinnangul võiks lubamatuks pidada vaid sellist häirimist, mis vähendaks olemasolevat vaadet kirikutornile. Sellega ei saa nõustuda, sest vastasel juhul puuduks põhimääruse § 8 lg 2 p-s 1 vajadus eristada vaadeldavuse häirimist ja vaadete sulgemist. Lubamatu häiring võib seisneda ka olulise kaugvaate sektorisse või selle kõrvale hoone püstitamises, mis küll otseselt ei varja vaadet muinsuskaitseala olulisele vertikaalsele dominandile, kuid oma absoluutse või suhtelise suurusega mõjutab selle domineerivat positsiooni. Hinnangu andmisel, kas kavandatav uushoonestus häiriks muinsuskaitseala või mälestise vaadeldavust, on Muinsuskaitseametil ulatuslik hindamisruum ning kohtulik kontroll sellise otsustuse põhjendatuse üle on märkimisväärselt piiratud. Praegusel juhul ei ole Lai tn 10 kinnistule kavandatava hoone kõrgust (70 meetrit) ja asukohta (vaatleja ja kirikutorni vahel, otse vaatesektori kõrval) arvestades alust pidada meelevaldseks Muinsuskaitseameti hinnangut, et kavandatud kõrghoone püstitamise korral oleks Eliisabeti kiriku torni vaadeldavus häiritud.

21. Nõustuda ei saa väitega, et kehtestatud piirang on ebaproportsionaalne ja toob kaasa OÜ Rumer Arendus ebavõrdse kohtlemise. Muinsuskaitselistel kitsendustel kinnisomandi kasutamise suhtes on legitiimne eesmärk (kultuuriväärtuste kaitse) ning need ei muuda Lai tn

10 kinnistul ehitustegevust võimatuks ega sea ehitusmahtudele ilmselgelt ebamõistlikke piiranguid. Piirangu proportsionaalsuse hindamisel ei oma iseenesest tähtsust, kui kõrget hoonet OÜ Rumer Arendus püstitada soovib, vaid hinnata tuleb esmajoones seda, kas kehtestatud kitsenduste raames oleks Pärnu kesklinnas asuva kinnistu ärilisel eesmärgil arendamine ratsionaalselt võimalik. OÜ Rumer Arendus ei ole esitanud mingeid täpsemaid väiteid selle kohta, et tema poolt kavandatud arendustegevus nõuaks teatud osas tingimata kõrghoone püstitamist ning kõrguspiirangu seadmise tõttu muutuks kinnistu arendamine ebamõistlikuks. Väited ebavõrdsest kohtlemisest on alusetud, sest OÜ Rumer Arendus ei ole seadnud kahtluse alla vastustaja väidet, et ühegi ümberkaudse planeeringuga pole võimaldatud püstitada 30 meetrist (absoluutne kõrgus) kõrgemaid hooneid. Avalik huvi esineb küll Pärnu linnakeskuse väljaarendamise suhtes, kuid see ei eelda tingimata kõrghoonete püstitamise lubamist.

3-13-979 16(18)

22. Apellatsiooniastmes ei vaielda enam selle üle, et Muinsuskaitseameti 08.01.2013 protokolli p-s 14 sisalduv tingimuslik kooskõlastus on menetlustoiming, mitte haldusakt, kuid on siiski halduskohtus eraldiseisvalt vaidlustatav. Selline hinnang on kooskõlas ka pikaajalise kohtupraktikaga (nt Riigikohtu 16.01.2014 määrus nr 3-3-1-41-13, p 19; 21.09.2011 otsus nr 3-3-1-5-11, p 17; 15.04.2010 määrus nr 3-3-1-1-10, p-d 11-12; 02.03.2006 otsus nr 3-3-1-79- 05, p 9). Menetlustoimingute põhjendamise nõuet ja selle ulatust ei ole haldusmenetlust reguleerivates üldseadustes eraldi käsitletud, kuid praktikas on leitud, et see tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest ning eriti halduskohtus iseseisvalt vaidlustatavaid menetlustoiminguid tuleb põhjendada isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral (nt Riigikohtu 03.12.2012 otsus nr 3-3-1-47-12, p 23; 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 10).

Ringkonnakohus möönab, et Muinsuskaitseameti 08.01.2013 tingimuslik kooskõlastus võinuks olla motiveeritud praegusest märkimisväärselt ulatuslikumalt ja selgemalt, eriti olukorras, kus haldusorganil on vaate häirimise sisustamisel ulatuslik hindamisruum. Määratlemata õigusmõistetele tuginedes peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks adressaadil mõista akti sisu. Motivatsioon peab võimaldama kontrollida, kas määratlemata õigusmõisteid sisustati mõistlikult (nt Riigikohtu 28.10.2003 otsus nr 3-3-1-66-03, p-d 22-23). Mõnevõrra pinnapealsele sõnastusele vaatamata on Muinsuskaitseameti 08.01.2013 protokolli p-st 14.3 antud juhul leitavad peamised põhjendused vähemasti Lai tn 10 kinnistule kavandatava vertikaalse aktsendi lubatava maksimaalse kõrguse osas ning põhjendamispuudused pole takistanud kaebajal halduskohtusse pöördumist ega muutnud seda ülemäära keeruliseks. Tallinna Halduskohtu 25.11.2013 istungil üle kuulatud L. Välja selgitustest ei ole võimalik järeldada, et ekspertnõukogu oleks omapoolse hinnangu andmisel sekkunud Pärnu linna planeerimisdiskretsiooni teostamisse või oleks kõrghoone osas lähtunud muinsuskaitseliste aspektide kõrval mingitest muudest kaalutlustest (nt kõrghoonete sobivus Pärnu linna üldiselt). L. Välja kinnitas, et ta võis küll oma ettekandes planeerimisalaseid argumente esile tuua, kuid ekspertnõukogu neid ei vaaginud, juhindudes eelkõige muinsuskaitseala kaitsevööndisse visuaalselt Eliisabeti kiriku torni kõrvale teise vertikaalse dominandi püstitamise mitteaktsepteeritavusest muinsuskaitselisest aspektist (vt kohtuistungi protokolli lk-d 19-28 – II kd, tl 76-85).

23. Põhjendamatu on OÜ Rumer Arendus seisukoht, et Muinsuskaitseamet oleks pidanud uushoonestuse kõrguse vähendamise ulatuse määramiseks eelneva objektiivse analüüsi või modelleerimise abil tuvastama, millisest kõrgusest alates ei häiriks kavandatav hoone enam lubamatult vaadet Eliisabeti kiriku tornile. Tuleb arvestada, et hinnang vaate häirimisele on paratamatult teataval määral subjektiivne ning seetõttu ei ole ka domineerimine / mittedomineerimine sageli üldse mõõdetav. Vastustaja järjekindlaid põhjendusi nii halduskui ka kohtumenetluses võib mõista selliselt, et põhimõtteliselt peetakse Eliisabeti kiriku torni vaadeldavust häirivaks ja järelikult muinsuskaitseliselt ebasobivaks igasugust hoonestust, mille absoluutne kõrgus ületab 26 meetrit, kuid juba varasemate detailplaneeringutega 30-meetriste hoonete lubamise tõttu seati kõrguspiiranguks siiski 30 meetrit (absoluutne kõrgus). See ei tähenda põhiõiguste piiramist halduspraktikale tuginedes, sest muinsuskaitselised piirangud tulenevad ikkagi MuKS-st ja selle alusel kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärusest ning kitsenduse täpse ulatuse määramisel on senisele praktikale viitamine asjakohane. Seejuures on tegemist konkreetsete muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamise, mitte Muinsuskaitseameti poolt uute eritingimuste koostamisega. Kohalikul omavalitsusel on soovi korral võimalik tellida vähendatud mõõtmetega kavandist lähtuvalt uued või täpsustatud muinsuskaitse eritingimused (sh põhjendades täiendavalt olulise kaugvaate mittehäirimist) ja esitada need Muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks. Nagu eelnevalt märgitud, ei muuda Muinsuskaitseameti poolt seatud täiendavad tingimused Lai tn 10 kinnistu mõistlikku ja

3-13-979 17(18) sihipärast kasutamist võimatuks ega piira huvitatud isikute õigusi ülemääraselt, samuti arvestas Muinsuskaitseamet võrdse kohtlemise põhimõttega. Olukorras, kus konkreetsel juhtumil ei ole asjassepuutuvate sätete kohaldamine viinud ebaproportsionaalsele tulemusele, ei oma asja lahendamise seisukohalt sisulist tähtsust, kas põhimääruse § 8 lg 2 p 1 võimaldab haldusorganile kaalutlusõigust või mitte. Abstraktse normikontrolli teostamine väljuks halduskohtu pädevuse piiridest.

II

24. Muinsuskaitseamet on halduskohtu otsuse vaidlustanud menetluskulude jaotamist puudutavas osas, leides, et kuivõrd OÜ Rumer Arendus vaidlustas Muinsuskaitseameti menetlustoimingu kolme piirangu seadmise osas (kõrghoone kõrguse piiramine 30 meetrini, hoone põhimahu vähendamine 22 meetrini ja vaatesektorisse jääva hoonestuse kõrguse vähendamine 15 meetrini) ning halduskohus tunnistas neist õigusvastaseks ühe, rahuldati kaebus kolmandiku ulatuses ja seda tulnuks arvestada ka menetluskulude jaotamisel. OÜ Rumer Arendus on seisukohal, et menetluskulude suurenemise põhjustas Muinsuskaitseameti 08.01.2013 protokolli puudulik motiveeritus ja täiendavate põhjenduste esitamine alles kohtumenetluses, mistõttu mõistis halduskohus vastustajalt menetluskulud põhjendatult välja pooles ulatuses.

25. Halduskohtu otsuse põhjenduste p-st 17 nähtuvalt hindas halduskohus kaebuse rahuldatuks ligikaudu pooles ulatuses ja jagas menetluskulud sellele vastavalt. Ringkonnakohus nõustub Muinsuskaitseameti seisukohaga, et olukorras, kus halduskohus tunnistas kolmest kaebaja poolt vaidlustatud kooskõlastamise tingimusest õigusvastaseks ühe, ei olnud kaebaja menetluskulude vastustajalt pooles ulatuses väljamõistmine põhjendatud ning seda vaatamata asjaolule, et sisuliselt vaidlustas kaebaja Lai tn 10 kinnistule kavandatava hoonestuse põhimahule seatud kuni 22-meetrise absoluutkõrguse nõude ekslikult, kuivõrd sama nõue sisaldub juba kooskõlastamiseks esitatud muinsuskaitse eritingimustes (vt p 6.3.3 – I kd, tl 80). Olukorras, kus mitme samalaadse tingimuse vaidlustamisel pole võimalik üheselt määratleda, milline osa menetluskulude kandmisest seondub konkreetse tingimuse vaidlustamisega (sh on kaebaja ebapiisavat motiveeritust heitnud ette kõigi tingimuste seadmise osas), tuleb eeldada menetluskulude võrdset jagunemist. Seetõttu olnuks põhjendatud kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmine kolmandiku ulatuses. Kantud menetluskulude halduskohtu poolt põhjendatuks peetud suuruse üle (kokku 7657,10 eurot, sh riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes vaidlust ei ole, mistõttu ringkonnakohus selles osas halduskohtu põhjendusi ei korda.

III

26. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OÜ Rumer Arendus apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.12.2013 otsus kaebaja poolt vaidlustatud osas muutmata. Muinsuskaitseameti apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 17.12.2013 otsust muuta menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. Ringkonnakohus teeb selles osas asjas ise uue otsuse, millega mõistab Muinsuskaitseametilt OÜ Rumer Arendus kasuks välja esimese astme kohtus kantud menetluskulud kokku 2552,37 eurot (7657,10 / 3 = 2552,37).

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et OÜ Rumer Arendus on apellatsioonimenetluses kandnud menetluskulusid kokku 3615,12 eurot (sh riigilõiv 15 eurot –

3-13-979 18(18) II kd, tl 171). Kuna OÜ Rumer Arendus apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.

Muinsuskaitseameti apellatsioonkaebuse esitamisel on Kultuuriministeerium 29.01.2014 tasunud riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 183). Nagu ringkonnakohus juba 27.01.2014 määruses selgitas, on Muinsuskaitseamet kui riigiasutus HKMS § 15 lg-st 2 ja § 104 lg-st 10 tulenevalt riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. HKMS § 104 lg 5 p-st 1 ja § 104 lg 8 viimasest lausest tulenevalt tagastatakse ettenähtust rohkem tasutud riigilõiv enam tasutud osas isiku nõudel. Riigilõivuseaduse § 12 ja § 15 lg 1 p 1 alusel ning rahandusministri 21.09.2010 määruse nr 47 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ §-des 10 ja 11 sätestatud korras on Muinsuskaitseametil võimalik enam tasutud riigilõiv ringkonnakohtult tagasi taotleda kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti (s.o hiljemalt 31.12.2016). Muude menetluskulude kandmise kohta Muinsuskaitseamet ringkonnakohtule andmeid esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

Arvamuse andmiseks kaasatud haldusorgani Pärnu Linnavalitsuse võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 24 lg 2 alusel samuti tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 03.03.2015 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tuvastada Muinsuskaitseameti menetlustoimingu õigusvastasus osas, millega amet seadis Pärnus Lai tn 10 asuva kinnistu hoonestamise muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisel kavandatavale tornhoonele kõrguspiirangu 30 m.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-979 osas, millega kohtud jätsid Muinsuskaitseameti toimingu õigusvastasuse käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud osas tuvastamata.

4. Mõista Muinsuskaitseametilt OÜ Rumer Arendus kasuks välja menetluskulud 5636 eurot ja 11 senti.

5. Tagastada kautsjon.