3-13-23/51 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 23. september 2014, Jõhvi Haldusasja number 3-13-23 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 28. septembri 2012. a otsuse nr 6-10/35880-1 ja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada Romeo Kalda kaebus. 2. Mõista Viru Vanglalt Romeo Kalda kasuks välja menetluskulud 4 eurot 20 senti.

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 23. oktoobril 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Romeo Kalda esitas 26. septembril 2012 Viru Vanglale taotluse, milles palus võimaldada lühiajalist kokkusaamist kahe õega ilma vaheseinata ruumis, et kokkusaamisel osalejatel oleks võimalik vahetult ja korraga suhelda. Viru Vangla jättis 28. septembri 2012. a otsusega nr 6- 10/35880-1 taotluse rahuldamata. Otsuses märgiti, et "ilma klaasita ruume lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks Viru Vanglal ei ole". R. Kalda esitas 1. oktoobril 2012 eelnimetatud otsuse peale vaide ja palus selle tühistada ning teha vanglale ettekirjutus võimaldada taotluse esitajal kohtuda oma

2 kahe õega 2. oktoobril 2012 ilma vaheseinata ruumis. Viru Vangla direktor jättis 30. oktoobri 2012. a vaideotsusega nr 6-12/360-1 vaide rahuldamata. 2. R. Kalda esitas 7. jaanuaril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 28. septembri 2012. a otsuse nr 6-10/35880-1 ja Viru Vangla toimingud, millega ei võimaldatud määruskaebuse esitajal 2. oktoobril 2012 toimunud lühiajalisel kokkusaamisel kohtuda oma kahe õega vaheseinata ruumis ja suhelda õdedega nii, et mõlemad õed oleksid kuulnud kaebajat sisetelefonidest ning kaebaja oleks omakorda kuulnud korraga mõlemat õde. Kaebaja õed pidid kaebajaga suhtlema kordamööda. Kaebaja märkis põhjendatud huvina preventiivset eesmärki ja soovi esitada kahjunõue, kusjuures piisavaks hüvitiseks võiks olla ka kohtuotsus, millega tuvastatakse vangla õigusvastane käitumine. Kaebaja viitas vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-tele 1 ja 2 ning vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 31 lg-tele 1- 3 ja märkis, et vaidlustatud haldusaktis on jäetud kaalumata olulised asjaolud ja huvid, mistõttu on tegemist selgete kaalutlusvigadega otsusega. Rikutud on kaebaja ja tema õdede õigust perekonnaelule Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 mõttes. 3. Viru Vangla ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ega pidanud kompromissi sõlmimist võimalikuks. Vastustaja hinnangul puudus kaebajal tuvastamiskaebuste esitamiseks preventiivne huvi. Lühiajalise kokkusaamise taotluse saamisel ja läbivaatamisel lähtub vangla iga kord konkreetsetest asjaoludest ja tõenditest. Vangla hinnangul ei saa kaebaja eeldada, et kui kohus tema kaebuse rahuldaks, võimaldaks vangla talle edaspidi pereliikmetega lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinata ruumis. Viru Vanglas on lühiajaliste kokkusaamiste ruumid juba ehituslikult kohandatud VSkE § 31 lg-s 2 sätestatule vastavaks. Tegemist on ruumidega, kus kinnipeetav ja kokkusaaja(d) on üksteisest eraldatud klaasvaheseinaga ning isikud suhtlevad omavahel nimetatud ruumi paigaldatud telefoni teel. 4. Tartu Halduskohus jättis 11. veebruari 2013. a määrusega kaebuse läbi vaatamata. Määruse põhjenduste kohaselt on määruskaebuse esitaja tuvastamiskaebus perspektiivitu, sest hüvitamisnõudel puuduksid eduväljavaated, mistõttu jääb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 alusel HKMS § 121 lg 2 p 1 asjaoludel läbi vaatamata. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Preventiivsest huvist lähtuvat kaebuse osa kohus ei käsitlenud. Määruses selgitati, et VSkE § 31 lg 2 lubab kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldada kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. 5. Kaebaja esitas 6. märtsil 2013 ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määruse ja võtta kaebus menetlusse. Määruskaebuse esitaja leidis, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Seadusega ei ole kooskõlas olukord, kus kokkusaamised pereliikmetega toimuvad üksnes vaheseinaga ruumis ja mitme külastajaga kokkusaamisel pole võimalik nendega korraga suhelda. VSkE § 31 lg-st 2 tuleneb vangla kohustus kaaluda, kas lühiajaline kokkusaamine on võimalik vaheseinata ruumis või mitte. Järelikult peab vangla põhjendama, miks see pole võimalik. Kuna VSkE § 31 lg 3 võimaldab kinnipeetavale kokkusaamise korraga kuni kahe isikuga, siis on riik võtnud endale kohustuse tagada, et kinnipeetav saaks kokkusaamisel vaheseinaga ruumis suhelda korraga kuni kahe isikuga. 6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. oktoobri 2013. a määrusega halduskohtu määruse vangla otsust puudutavas osas ja saatis asja selles osas menetluse jätkamiseks halduskohtule. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid asendas selle põhjendused

3 ringkonnakohtu määruse põhjendustega. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 6.1. Vangla otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebus tulnuks tagastada või selle menetlusse võtmise korral jätta läbi vaatamata HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel koosmõjus HKMS § 45 lg-ga 2 ja vajaduse korral ka HKMS § 151 lg 2 p-ga 1. Kui vangla otsuse peale oli võimalik esitada tühistamiskaebus, siis ei saa alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt esitada haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebust, sest see ei ole sama tõhus. Halduskohus oli uurimisprintsiibist tulenevalt kohustatud juhtima sellele määruskaebuse esitaja tähelepanu. 6.2. HKMS § 2 lg 5 alusel tuleb tagada igas menetlusstaadiumis kohtu selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Halduskohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel § 121 lg 2 p-s 1 toodud asjaoludel läbi vaatamata. Halduskohus pidanuks juhtima kaebaja tähelepanu tühistamiskaebuse kui tõhusama kaebuseliigi valimisele. Halduskohus on rikkunud selgituskohustust ning halduskohtul tuleb jätkata vangla otsuse peale esitatud kaebuse menetlust. 6.3. Kui kaebaja oleks 7. jaanuaril 2013 esitanud tühistamiskaebuse, ei oleks see olnud tähtaegne. Määruskaebuse esitaja sai vaideotsuse kätte 30. oktoobril 2012. Seega tuleks halduskohtul kaebuse muutmisel jätta tühistamiskaebus käiguta ja anda R. Kaldale võimalus esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus (HKMS § 120 lg 3 koosmõjus § 38 lg-ga 5). Kui kaebetähtaja ennistamiseks ei ole mõjuvat põhjust, siis tuleb menetlus HKMS § 124 lg 2 alusel selles osas lõpetada. 6.4. Lühiajalise kokkusaamisega seotud vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõude kohta märkis ringkonnakohus, et vaidluse esemeks saab olla vaid vangla otsus. Seepärast tuleb kaebus vangla toimingute peale jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. 6.5. VSkE § 31 lg 2 näeb ette kaalutlusõiguse, mistõttu oli määruskaebuse esitajal subjektiivne õigus kaalumise õiguspärasele teostamisele. Vaheseinata ruumis kokkusaamise võimaldamisest keeldumine takistas määruskaebuse esitajal oma õdedega normaalselt suhelda, sest ta ei saanud nende mõlemaga korraga rääkida. Pereliikmete omavaheline suhtlus on hõlmatud PS §-s 26 ja §-s 27 sätestatud perekonna põhiseaduslike garantiidega. 7. R. Kalda esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. Määruskaebuses taotles kaebaja, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu määruse tervikuna ja saadaks asja halduskohtule menetlemiseks kõigi kaebuses esitatud nõuete osas. Kuna vangla otsuse kehtivus lõppes lühiajalise kokkusaamise toimumisega 2. oktoobril 2012, peaks ta ringkonnakohtu määrusest juhindudes taotlema kehtetu akti tühistamist. Kui nõustuda tuvastamiskaebuse asendamisega tühistamiskaebusega, poleks see tähtaegne ja tähtaja ennistamise taotlus võib jääda rahuldamata. Tuvastamiskaebuse esitamine oli seetõttu põhjendatud ja lubatav. Vangla toimingute vaidlustamine on vajalik, sest vangla õigusvastase tegevuse tõttu lühiajalise kokkusaamise korraldamisel polnud kaebajal võimalik vaheseinaga ruumis õdedega vahetult ja korraga suhelda. 8. Riigikohus rahuldas 8. mai 2014. a määrusega asjas nr 3-3-1-12-14 (edaspidi määrus) R. Kalda määruskaebuse osaliselt, tühistas Tartu Halduskohtu 11. veebruari 2013. a määruse ja Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2013. a määruse haldusasjas nr 3-13-23 ning tegi uue määruse, millega jättis läbi vaatamata R. Kalda tuvastamiskaebuse vangla toimingu peale, millega ei võimaldatud kaebajale lühiajalist kokkusaamist vaheseinata ruumis. Ülejäänud osas saatis Riigikohus asja menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule. Riigikohtu seisukohad olid järgmised.

4 8.1. Ringkonnakohus pole oluliseks pidanud asjaolu, et kaebuse esitamise ajaks oli lühiajaline kokkusaamine juba toimunud ja vangla otsus seetõttu ka täidetud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega oli vangla otsuse kehtivus kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Kuna tühistamiskaebus on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele, siis üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu akti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Siiski, erandlikel asjaoludel võib tühistamiskaebus olla ka kehtetu akti puhul tõhus. Kolleegium on pidanud tühistamiskaebust võimalikuks ja tõhusaks vahendiks nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib olenemata kehtivuse lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju. Tühistamine seisneks sellises olukorras akti algusest peale kehtetuks tunnistamises, mis võib aidata negatiivseid mõjusid kõrvaldada. Selline tühistamine erineb siiski tühisuse tuvastamisest, sest akti tühisusel on HMS § 63 lg-s 2 sätestatud kindlad alused. R. Kalda kaebus ei ole praeguses asjas aga suunatud vangla otsuse, mille kehtivus on lõppenud, jätkuva negatiivse mõju kõrvaldamisele. Kolleegium ei nõustu seetõttu ringkonnakohtu seisukohaga, et selles asjas tulnuks kaebajal vaidlustada vangla otsus tühistamiskaebusega ja see oleks asjaolusid arvestades olnud isiku õiguste kaitseks tõhusam vahend. Seega tuleb halduskohtul lahendada vangla otsuse peale esitatud tuvastamiskaebus sisuliselt. 8.2. Kolleegiumi arvates esitas kaebaja halduskohtule tuvastamiskaebuse vangla kahe erineva toimingu peale, millest ühega ei võimaldatud kaebajale lühiajalist kokkusaamist vaheseinata ruumis ning teisega ei tagatud kaebajale võimalust suhelda lühiajalisel kokkusaamisel vaheseinaga ruumis mõlema õega korraga. 8.3. Kohtud on võtnud selge seisukoha vangla selle toimingu peale esitatud tuvastamiskaebuse kohta, millega vangla ei võimaldanud kaebajale lühiajalist kokkusaamist vaheseinata ruumis. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et eelnimetatud nõue on hõlmatud vangla otsuse peale esitatud kaebusega ja selle toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ei saa eraldi nõuet esitada. Nimetatud toimingu peale esitatud tuvastamiskaebus tuleb jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 koosmõjus § 121 lg 2 p-ga alusel läbi vaatamata. 8.4. Kolleegiumi hinnangul on kohtud jätnud alusetult läbi vaatamata aga kaebaja nõude tunnistada õigusvastaseks vangla toiming, millega ei võimaldatud kokkusaamisel vaheseinaga ruumis kaebajal suhelda õdedega korraga, vaid üksnes kordamööda. See nõue ei ole hõlmatud vangla otsuse peale esitatud kaebusega, vaid tegemist on iseseisva lühiajalist kokkusaamist puudutava vangla toimingu vaidlustamisega. See nõue tuleb halduskohtul asja menetledes läbi vaadata. 8.5. Ringkonnakohus on märkinud, et vaheseinata ruumis kokkusaamise võimaldamata jätmine riivas ja võis rikkuda kaebaja suhtlust pereliikmetega, mis on põhiseaduse §-de 26 ja 27 kaitsealas. Kolleegiumi arvates on kaebaja õigus lühiajalisele kokkusaamisele PS § 26 kaitsealas. Kolleegium kahtleb ringkonnakohtu seisukohas, et R. Kalda kaitses kaebusega oma peresuhteid. PS §-ga 26 on sätestatud perekonnaja eraelu puutumatus. R. Kalda kaebus kaitseb kolleegiumi arvates eeskätt tema eraelu, mis võib olla põimunud tema perekonnasuhetega. Kinnipeetaval on õigus saada lühiajaliselt kokku lisaks perekonnaliikmetele ka sugulaste ja teise lähedaste inimestega. 8.6. Kolleegium peab vajalikuks selgitada kinnipeetava lühiajalise kokkusaamisega seonduvat. VangS §-st 23 ja § 24 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetaval on õigus lühiajalisele kokkusaamisele ja vangla on kinnipeetava taotluse alusel kohustatud korraldama lühiajalisi kokkusaamisi. VSkE § 31 lg 2 alusel on vanglal lai kaalumisruum lühiajalise kokkusaamise korraldamisel. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud tõlgendada VSkE § 31 lg-t 2 nii, et vanglal on eraldamist tingivate aluste ilmnemisel õigus eraldada kokkusaajad kokkusaamisruumis klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Vangla

5 ehituslik eripära ei saa olla eraldamisvajaduse piisavaks põhjenduseks. Selline tõlgendus tuleneb vangla sisekorraeeskirja 8. peatüki teistest sätetest ja on kooskõlas EIK praktikaga (EIK 31. mai 2011. a otsus asjas Bogusław Krawczak vs. Poola ja 23. veebruari 2012. a otsus asjas Trosin vs. Ukraina). 9. Kaebaja esitas kohtule täiendavad seisukohad, mis on kokkuvõtlikult järgmised. 9.1. Kaebaja soovib edaspidi esitada kahjunõude taotluse Viru Vanglale. Samuti on preventiivne eesmärk vältida edaspidi analoogsetes asjades õigusrikkumiste kordumist. Tuvastamiskaebuse rahuldamine võib anda kaebajale selge eelise ja sunnib vastustajat viima oma halduspraktika kooskõlla PS §-dega 10, 14 ja 26; EIÕK art-ga 8 ja seda toetavate EIK lahenditega. 9.2. Vastustaja tõlgendab Riigikohtu määrust asjas nr 3-3-1-12-14 selliselt, et vangla käitumine vaheseinte kohaldamisel on õiguspärane ja seda kohaldatakse edaspidigi imperatiivselt kõikide Viru Vangla kinnipeetavate suhtes. 10. Vastustaja jääb eelnevate käesolevas asjas esitatud seisukohtade juurde. 27. augusti 2014. a vastuses teatas Viru Vangla, et alates 13. augustist 2014 on Viru Vanglas loodud võimalus suhelda lühiajalisel kokkusaamisel kahe külastajaga üheaegselt. See tähendab, et vangla paigaldas osadesse lühiajaliste kokkusaamise ruumidesse täiendavad telefonitorud (tl 134). KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 11. R. Kalda esitas kohtule kaebuse, milles palus: 1) tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 28. septembri 2012. a haldusakt nr 6-10/35880-1; 2) tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toiming, millega ei võimaldatud kaebajale 2. oktoobril 2012 lühiajalist kokkusaamist kahe õega vaheseinata ruumis; 3) tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toiming, millega ei võimaldatud 2. oktoobri 2012. a lühiajalisel kokkusaamisel suhelda kahe õega korraga nii, et õed oleksid mõlemad kuulnud kaebajat eraldi sisetelefonidest ning kaebaja oleks kuulnud õdesid üheaegselt (tl 9). 12. Riigikohtu 8. mai 2014. a määrusest asjas nr 3-3-1-12-14 tulenevalt tuleb halduskohtul lahendada tuvastamiskaebus vangla toimingu peale, millega ei tagatud kaebajale võimalust suhelda lühiajalisel kokkusaamisel vaheseinaga ruumis mõlema õega korraga (määruse p 12). R. Kalda tuvastamiskaebuse vangla toimingu peale, millega ei võimaldatud kaebajale lühiajalist kokkusaamist vaheseinata ruumis, jättis Riigikohus läbi vaatamata (määruse resolutsiooni p 3 esimene lause), kuna eelnimetatud nõue on hõlmatud vangla otsuse peale esitatud kaebusega ja selle toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ei saa eraldi nõuet esitada (määruse p 11). Seega tuleb kohtul lahendada tuvastamiskaebus Viru Vangla 28. septembri 2012. a otsuse nr 6-10/35880-1 peale ja vangla toimingu peale, millega ei tagatud kaebajale võimalust suhelda lühiajalisel kokkusaamisel vaheseinaga ruumis mõlema õega korraga. 13. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 24 lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Kinnipeetavale võimaldatav lühiajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi. Kaugema eesmärgina peab vanglaväline suhtlemine aitama kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus. Seega on tegemist ka kinnipeetava vangistusseadusest tuleneva õigusega.

6 14. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on kaebaja õigus lühiajalisele kokkusaamisele PS § 26 kaitsealas (määruse p 13). R. Kalda kaebus kaitseb kolleegiumi arvates eeskätt tema eraelu, mis võib olla põimunud tema perekonnasuhetega. PS § 26 teise lause kohaselt ei tohi riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kellegi perekonnaega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonnaja eraellu ning riigivõimul on kohustus tagada perekonnaja eraelu puutumatus. Riigikohtu halduskolleegium on sellega seoses leidnud, et pereliikmetel on õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (13. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-45-05, p 16). Seega tähendab PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 4. aprilli 2011. a otsus nr 3-4-1-9-10, p 43). PS §-s 26 sätestatu annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonnaja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. 15. VangS § 24 lg 2 sätestab, et lühiajalise kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi. Justiitsministri poolt 30. novembril 2000. a vastu võetud määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) 8. peatüki §-d 31-39 sätestavad lühiajaliste kokkusaamiste korra. Lühiajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all (VSkE § 31 lg 1). Kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas võib kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga (VSkE § 31 lg 2). Riigikohus selgitas, et vanglal on VSkE § 31 lg 2 alusel lai kaalumisruum lühiajalise kokkusaamise korraldamisel. Riigikohtu hinnangul on põhjendatud tõlgendada VSkE § 31 lg-t 2 nii, et vanglal on eraldamist tingivate aluste ilmnemisel õigus eraldada kokkusaajad kokkusaamisruumis klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Vangla ehituslik eripära ei saa olla eraldamisvajaduse piisavaks põhjenduseks (määruse p 14). Selline tõlgendus tuleneb vangla sisekorraeeskirja 8. peatüki teistest sätetest ja on kooskõlas EIK praktikaga (EIK 31. mai 2011. a otsus asjas Bogusław Krawczak vs. Poola ja 23. veebruari 2012. a otsus asjas Trosin vs. Ukraina). 16. R. Kalda esitas 26. septembril 2012 Viru Vanglale taotluse, milles palus võimaldada lühiajalist kokkusaamist kahe õega ilma vaheseinata ruumis, et kokkusaamisel osalejatel oleks võimalik vahetult ja korraga suhelda (tl 10). Viru Vangla jättis 28. septembri 2012. a otsusega nr 6-10/35880-1 taotluse rahuldamata (tl 11). 17. VSkE § 31 lg 2 on kaalutlusõigust ette nägev norm. Kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas võib kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. VangS § 11 sätestab, et vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi. HMS § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

7 haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. 18. Käesolevas asjas leidis vangla VSkE § 31 lg-le 2 tuginedes, et lühiajaline kokkusaamine toimub eraldatud klaasist vaheseinaga (tl 11). Vastustaja on viidanud haldusakti õiguslikule ja faktilisele alusele, kuid ainus kaalutlus, mille vastustaja otsuses esitas, oli ilma klaasita ruumide puudumine. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et vangla ehituslik eripära ei saa olla eraldamisvajaduse piisavaks põhjenduseks (määruse p 14). Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (Riigikohtu halduskolleegiumi 2. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1- 72-13, p 21). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 28. septembri 2012. a otsus nr 6-10/35880-1 on vastuolus HMS § 56 lg-s 3 sätestatud haldusakti vorminõuetega ja järelikult formaalselt õigusvastane. 19. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 29. novembri 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-12, et kohus võib diskretsioonilise haldusakti kontrollimisel teatud tingimustel arvestada haldusorgani poolt alles kohtumenetluse käigus esitatud põhjendusi. 20. Kohtu hinnagul ei ole vastustaja uusi kaalutlusi esitanud ka kohtumenetluse ajal. Vastustaja on kohtumenetluses täpsustanud, et Viru Vanglas on juba ehituslikult vastavalt VSkE § 31 lg-le 2 kohandatud lühiajaliste kokkusaamiste ruumid. Tegemist on ruumidega, kus kinnipeetav ja kokkusaaja(d) on üksteisest eraldatud klaasseinaga ning isikud suhtlevad omavahel nimetatud ruumi paigaldatud telefoni teel (tl 26). Asjakohane ei ole ka vastustaja seisukoht, et ei kaebaja ega L. Rüütel ole tõendanud seda, et L. Rüütel on kaebaja perekonna liige (tl 26). Kuivõrd lühiajalise kokkusaamise eesmärk kinnipeetava vanglavälise suhtluse tagamisel on võimaldada kinnipeetavale verbaalne suhtlus lähedaste inimeste ja teiste tuttavatega, siis ei ole kokkusaamisele lubatud isikute nimekiri rangelt piiritletud. Kinnipeetaval on õigus saada lühiajaliselt kokku lisaks perekonnaliikmetele ka sugulaste ja teise lähedaste inimestega. 21. Kaebaja on vaidlustanud ka Viru Vangla toimingu, millega ei tagatud kaebajale võimalust suhelda lühiajalisel kokkusaamisel vaheseinaga ruumis mõlema õega korraga. R. Kalda taotleb Viru Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamist preventiivsel eesmärgil, et soodustada oma õiguste kaitset tulevikus ja vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust. Samuti on kaebajal kavatsus esitada hiljem hüvitamiskaebus. 22. VSkE § 31 lg 3 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse kokkusaamine korraga kuni kahe isikuga. Asja materjalidest nähtuvalt toimus 2. oktoobril 2012 lühiajaline kokkusaamine kaebaja ja tema kahe õega. Eelnevalt oli vastustaja kaebajale selgitanud, et „vastavalt võimalustele tuleks Teil rääkida õdedega ühe kaupa, samuti võib üks õde teisele rääkida hiljem, mis Te omavahel rääkisite.“ (tl 11). Vastustaja pole põhjendanud, miks lühiajalisel kokkusaamisel vaheseinaga ruumis, ei saanud kolm inimest korraga suhelda. 23. Kohus leiab, et olukorras, kus lühiajaline kokkusaamine toimus vaheseinaga ruumis, oli ebaproportsionaalne piirata kaebaja ja tema perekonnaliikmete suhtlust veel seeläbi, et üheaegselt ei olnud kolmel isikul korraga võimalik suhelda. Selline piirang ei soodusta kuidagi kinnipeetava kontakte perekonnaga ega aita kaasa kinnipeetava resotsialiseerumisele, eriti kui kinnipeetav on eelnevalt vanglale selgitanud, et ei ole nende õdedega, kellest üks elab Ameerika Ühendriikides, suhelnud juba kümme aastat. Seetõttu oli vaidlustatud toiming vastuolus HMS § 3 lg-ga 2, mis sätestab, et halduse toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi

8 suhtes. HMS § 107 lg 1 näeb ette, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega ja see võib piirata isiku õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. 24. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 28. septembri 2012. a otsus nr 6-10/35880-1 ja toiming, millega ei tagatud kaebajale võimalust suhelda lühiajalisel kokkusaamisel vaheseinaga ruumis mõlema õega korraga, on õigusvastased ning R. Kalda kaebus tuleb rahuldada. 25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 26. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1 esimene lause). 26. augustil 2014 esitas R. Kalda kohtule taotluse menetluskulu 4 eurot 20 senti Viru Vanglalt väljamõistmiseks. Kaebaja palub see kanda L. Kalda arvele EE342200221012449098 (tl 138). L. Kalda on 10. märtsil 2013 tasunud 4 eurot 20 senti määruskaebuse koopiate eest asjas nr 3-13-23 (maksekorraldus nr 1073, tl 68). Kohus leiab, et tegemist on vajalike ja põhjendatud menetluskuludega (HKMS § 109 lg 6). 27. Tartu Halduskohus rahuldas 17. jaanuari 2013. a määrusega R. Kalda menetlusabi taotluse ja vabastas ta 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest (tl-d 20-21). Tartu Halduskohus rahuldas 12. märtsi 2013. a määrusega R. Kalda menetlusabi taotluse ja vabastas ta määruskaebuselt 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest (tl-d 70-71). Riigikohus vabastas 29. jaanuari 2014. a määrusega R. Kalda 25 euro suuruse kautsjoni tasumisest määruskaebuse esitamisel (tl 96). HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna menetlusabi saaja oli vabastatud 30 euro ulatuses riigilõivu ja 25 euro ulatuses kautsjoni tasumisest, tuleks Viru Vanglalt riigituludesse välja mõista 55 eurot. Kohus ei pea mõistlikuks Viru Vanglalt kui riigiasutuselt menetluskulude riigituludesse väljamõistmist (HKMS § 108 lg 11).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm kohtunik