3-14-51446/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

23. september 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51446

Haldusasi

Eduard Pavljutšenko kaebus Viru Vangla

30.05.2014. a käskkirja nr 6-1/820-KP

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.08.2014. a määrus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Eduard Pavljutšenko määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Eduard Pavljutšenko

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.08.2014. a määrus

muutmata.

Edasikaebamise kord

Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 03.12.2013. a käskkirja nr 6.-1/1699 alusel kohaldati kinnipeetav

E. Pavljutšenko suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist,

kehakultuuriga tegelemise keelamist ja ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist.

Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati seoses 30.11.2013 toime pandud ründega

vanglateenistuse ametniku suhtes ja samalaadse ettearvamatu vägivaldse käitumise

ja raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

2. Viru Vangla pikendas 30.05.2014. a käskkirjaga nr 6-1/820-KP täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist. Käskkirja kohaselt ei saa vangla aktsepteerida

kinnipeetava poolset rünnakut ametniku vastu, arvestades seda, et kinnipeetav ei ole

kuue kuu möödumisel oma suhtumist muutnud. Nimelt on kaebaja 14.05.2014

keeldunud vanglaametniku korraldusele allumast ning sel alusel algatati ka

distsiplinaarmenetlus. Teiseks selgus 29.05.2014 läbi viidud vestlusel, et E.

Pavljutšenko hinnangul on nii 30.11.2013 kui 14.05.2014 toimunud intsidentide

põhjuseks vanglaametnike provokatsioon. Kinnipeetav leidis, et kui valvurite

provotseeriv käitumine jätkub, siis ei vastuta ta oma tegude eest ka tulevikus.

3. E. Pavljutšenko vaie 30.05.2014. a käskkirja tühistamiseks jäeti Viru Vangla

07.07.2014. a vaideotsusega rahuldamata.

4. E. Pavljutšenko esitas 08.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla

30.05.2014. a käskkirja tühistamiseks. Kaebaja esitas ka esialgse õiguskaitse

taotluse käskkirja täitmise peatamiseks.

5. Tartu Halduskohus jättis 04.08.2014. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

Määruse kohaselt saab kohus vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 249 lg-tele 1 ja 2 rakendada esialgse õiguskaitse vahendeid, kui vastasel

juhul võib kaebuse esitaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt

raskendatuks või võimatuks. Kaebuse rahuldamise korral muutub täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise käskkiri automaatselt kehtetuks ja

kohtuotsust ei ole vaja eraldi toimingutega täita. Seega on kaebajale positiivse

kohtuotsuse täitmine igal juhul tagatud ja see esialgse õiguskaitse kohaldamise alus

arvesse tulla ei saa. Kohtupraktikas kohaldatakse esialgset õiguskaitset ka selleks, et

vältida kaebaja õiguste olulist või pöördumatut kahjustumist kohtumenetluse ajal ning

seejuures on silmas peetud tagajärgi, mille kõrvaldamine pole pärast kohtuotsuse

jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Kaebusest ei nähtu, millised pöördumatud

tagajärjed käskkirja kehtivus kaebajale kaasa tooks. Asjaolu, et kohaldatud

julgeolekuabinõusid ei saa enam tagasi täita, pole taotluse rahuldamiseks piisav, sest

käskkirja tühistamise korral on kaebajal võimalik taotleda tekitatud kahju hüvitamist.

Samas võib käskkirja täitmise peatamine suure tõenäosusega kaasa tuua hoopis

olukorra, kus nii vangla kui seal viibivate mistahes isikute elu, tervis ja julgeolek

satuvad ohtu, sest käskkirjas kirjeldatust nähtuvalt on kaebaja oma käitumisega

sellist võimalust üles näidanud. HKMS § 249 lg 3 kohustab esialgse õiguskaitse

kohaldamisel hindama kaebuse perspektiive ja arvestama avaliku huvi ja kolmandate

isikute õigustega. Kaebaja väited ei luba eeldada, et sellel oleks erilisi edulootusi,

sest vaidlustatud käskkiri on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt, mille kohtuliku

kontrollimise võimalused on piiratud. Lisaks on olemas kaalukas avalik ja kolmandate

isikute huvi selleks, et teistele vanglas viibivatele kinnipeetavatele ja muudele

isikutele oma käitumise tõttu ohtu kujutav kinnipeetav ei omaks võimalust nendega

kokkupuutumiseks ainuüksi seetõttu, et ta on vastavaid võimalusi piirava haldusakti

vaidlustanud ja kaebuse juurde ka esialgse õiguskaitse taotluse esitanud. Miski

kohtule esitatust ei kinnita, et kaebajale antud hinnang on väär ning et puudusid

üldse alused ennetavat laadi julgeolekumeetmete jätkuvaks kohaldamiseks. Eeltoodu

kohaselt puuduvad piisavad põhjendused veenmaks, et kaebaja õigused võiks

kohtumenetluse ajal pöördumatult või vähemalt olulisel määral kahjustatud saada

ning selle vältimine kaalub üles huvi vangla avaliku korra ja julgeoleku ning seal

viibivate isikute elu ja tervise kaitsele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. E. Pavljutšenko 19.08.2014. a määruskaebuses palutakse Tartu Halduskohtu

04.08.2014. a määrus tühistada ning esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada.

Määruskaebuse põhjendused:

6.1. Kaebaja on juba 9 kuud täielikus isolatsioonis viibinud ning see kahjustab tema

vaimset ja füüsilist tervist. Kaebaja ei saa tegeleda mitte millegi positiivsega.

Kaebuse rahuldamine võib küll käskkirja tühistada, kuid käskkirja täitmine tuleb

siiski peatada, sest täielikus isolatsioonis viibimisega kahjustub kaebaja tervis ning

õigusi piiratakse väga intensiivselt. Seda ei ole võimalik hiljem positiivse

kohtuotsusega olematuks muuta.

6.2. Esimene, s.o 03.12.2013. a käskkiri, oli põhjendatud, et kontrollida 30.11.2013

toimunu asjaolusid ja tagada üldine julgeolek. Vaidlustatud käskkiri on aga selgelt

kaalutlusvigane ja ebaproportsionaalne. Kaebajal puuduvad varasemad intsidendid

seoses vägivallaga ning alates 03.12.2013 julgeolekuabinõude kohaldamisega on

kaebaja käitumine olnud nõuetekohane.

6.3. Hilisem kahju hüvitamise taotluse esitamise võimalus ei ole piisav alus esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmiseks. Tuleks säästa riigi raha. Esialgse

õiguskaitse vajaduse puudumisega ei ole tegemist siis, kui kohtuvaidlus on näiteks

oma olemuselt vähese tähtsusega või kui esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamata

jätmisega kaasnevaid tagajärgi on võimalik kaebajale hüvitada rahaliselt (RKHKm nr

3-3-1-67-01 ja 3-3-1-10-06).

7. Viru Vangla 12.09.2014. a vastuses palutakse määruskaebus

rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on Tartu Halduskohtu määruses

põhjalikult käsitletud, miks ei ole kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust

võimalik rahuldada ning vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega.

Vaidlustatud käskkirjast nähtub kaebaja tegu, mille alusel on tema suhtes

kehtestatud täiendavaid julgeolekumeetmeid, ning samuti kaalutlused, miks

vangla peab kaebajast tulenevat jätkuvat ohtu vangla julgeolekule reaalseks.

Vastustaja märgib, et esialgse õiguskaitsega soovib kaebaja, et kohus

sisuliselt rahuldaks tema kaebuse täies mahus juba esialgse õiguskaitse

raames, mis ei saa aga olla esialgse õiguskaitse eesmärk. Täiendavate

julgeolekumeetmete olemus on selline, mille täitmist ei ole võimalik edasi

lükata. Tegemist ei ole karistusliku meetmega minevikus toimunud rikkumise

eest, vaid reaalajas tehtava ohuprognoosiga, mis on suunatud tulevikku

alates prognoosi tegemisest ning mille eesmärk on hoida ära tulevikus

tekkida võivat suuremat kahju kui seda on konkreetsele kinnipeetavale

täiendavate piirangute seadmises seisnev võimaliku õiguste riivega kaasnev

kahju. Esialgse õiguskaitse korras selliste kohaldatavate meetmete

edasilükkamine tähendaks seega sisulist otsustust, et kohaldatud meetmed

ei olnud asjakohased, ehk siis tegu oleks kaebuse sisulise lahendamisega

esialgse õiguskaitse raames.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Tartu

Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus

tuleb jätta rahuldamata.

9. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb eristada esialgse õiguskaitse

taotluse lubatavuse hindamist ning taotluse sisulist lahendamist.

10. Esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eelduseks on esialgse õiguskaitse

vajaduse esinemine kaebajal. See tähendab, et kui esialgse õiguskaitse vajadus

puudub, jätab kohus taotluse üldse läbi vaatamata ega lahenda seda sisuliselt.

Esialgse õiguskaitse vajaduse sisustajaks on HKMS § 249 lg 1, mille kohaselt kohus

teeb määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja

õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

Halduskohus on leidnud, et positiivse kohtuotsuse täitmine on kaebajale igatahes

tagatud ning see esialgse õiguskaitse kohaldamise alus arvesse tulla ei saa.

Ringkonnakohus leiab, et positiivse kohtuotsuse täitmise võimalikkus ei välista

praegusel juhul esialgse õiguskaitse taotluse lubatavust, sest nagu halduskohus ja

kaebaja on õigesti märkinud, ei ole vaidlusalust haldusakti võimalik tagasi täita ega

täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist olematuks muuta.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vaidlustatud haldusakt piirab tema õigusi

ning piirangud võivad nii vaimselt kui füüsiliselt koormavad olla. Isegi juhul, kui

leitakse, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane ja kaebaja nõuaks õigusvastaste

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eest kahjuhüvitist, siis asjaolu, et

kaebajale on võimalik haldusakti tagajärjed rahaliselt hüvitada, ei tähenda esialgse

õiguskaitse vajaduse puudumist (vt RKHKm 21.12.2001 nr 3-3-1-67-01 ja RKHKm

09.02.2006 nr 3-3-1-10-06). Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kaebajal esineb

esialgse õiguskaitse vajadus, tema esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav ja see tuli

sisuliselt lahendada, mida halduskohus ka tegi.

11. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse

tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive

ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et E. Pavljutšenko esitatud kaebuse

rahuldamine on vähetõenäoline ega peatu pikemalt kaebuse perspektiivil, kuna

käesolevas asjas on selge, et taotlus tuleb jätta rahuldamata avaliku huvi ja

kolmandate isikute õiguste kaitsmise eesmärgil. Halduskohtul on õigus, et

vaidlustatud haldusakti täitmise peatamine võib suure tõenäosusega tuua kaasa

olukorra, kus vangla julgeolek ning seal viibivate isikute elu ja tervis satuvad ohtu,

sest käskkirjast nähtuvalt on kaebaja oma käitumisega sellist võimalust üles

näidanud. Tallinna Halduskohus on 10.07.2013. a määruses haldusasjas nr 3-13-

1452 lahendanud esialgse õiguskaitse taotlust üsna sarnastel asjaoludel, kus

kinnipeetav vaidlustas tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ning

taotles sealjuures ka esialgset õiguskaitset. Täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldati kinnipeetava suhtes raske õigusrikkumise ärahoidmiseks eelkõige

ennetava meetmena. Halduskohus leidis, et selles olukorras oleks esialgse

õiguskaitse kohaldamine võinud tuua kaasa olukorra, kus ennetava meetme

kohaldamise aluseks olnud põhjendatud kahtlus reaalselt raske õigusrikkumise näol

aset leiab (p 14). Seega kaalus avalik huvi üles kinnipeetava huvi haldusakti täitmise

peatamiseks. Tallinna Ringkonnakohus nõustus 12.08.2013. a määruses

halduskohtuga. Ringkonnakohus leiab, et need seisukohad on rakendatavad ka

käesoleval juhul, kuna kaebaja suhtes kohaldatakse ennetavaid meetmeid teiste

isikute elu ja tervise huvides ning edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise

ennetamiseks. Kui kohus kohaldaks esialgset õiguskaitset, satuks ohtu määramata

hulga isikute elu ja tervis, samas kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel on

piiratud vaid kaebaja õigused. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa riskida

suurema hulga isikute õiguste rikkumisega. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et

kaebajale on 15 korral määratud distsiplinaarkaristus allumatuse eest. Samuti on

kaebaja väljendanud seisukohta, et ta ei vastuta oma tegude eest ka tulevikus.

Seega arvestades, et kaebaja on üles näidanud allumatust ning isegi vägivalda, ja

seisukohta, et ta ei vastuta oma tegude eest ka tulevikus, on olemas piisav

tõenäosus, et kaebaja ründab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

lõpetamisel teisi isikuid, eelkõige ametnikke, uuesti. Sealjuures asjaolu, et kaebaja

on alates täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest käitunud nõuetekohaselt,

kohtu hinnangut ei muuda, kuna kaebajal on piiratud tingimustes väiksemad

võimalused rikkumiste toimepanemiseks ning see ei tähenda, et ta endast

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisel teistele ohtu ei kujutaks.

12. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

04.08.2014. a määrus muutmata.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/