3-14-51461/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

23. september 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-51461 Haldusasi Jaak Reinomäe kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1280 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22.08.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Jaak Reinomäe määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Jaak Reinomägi Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.08.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Vahistatu J. Reinomägi esitas 10.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles 1280 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist Viru Vanglalt seoses valju heliga jalutusboksides. Kaebuse kohaselt on kaebajal sarnaluu murru tõttu pidevalt peavalud ning vali muusika jalutusboksides süvendab seda. Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, põhjendades enda taotlust maksejõuetusega.

2. Tartu Halduskohus jättis 22.08.2014. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 alusel rahuldamata (p 1). Kohus jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale 38,4 euro suuruse riigilõivu tasumiseks aega

15 päeva alates määruse ärakirja kättesaamisest. Määruse kohaselt tuleks kaebuselt vastavalt riigilõivuseaduse § 571 lg-le 2 tasuda riigilõiv kolm protsenti nõutava kahjuhüvitise summast ehk 38,4 eurot. Kaebaja taotles riigilõivu tasumisest vabastamist. HKMS § 112 lg 1 p 1 seab füüsilisele isikule menetlusabi andmisele piirangud, sätestades, et füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustusmaksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

Kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb Riigikohtu 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 järgi sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh lähedaste ühekordseid kandeid kinnipeetava kontole ning taotleja sissetulekust tuleb maha arvata rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi kinni peetavad summad, samuti elektriseadmete kasutamise kulud. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt olid kaebaja sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul (10.03.2014 - 09.07.2014) 170,24 eurot.

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud väljaminekuid, mida võiks sissetulekutest maha arvata, on olnud 2,39 eurot. Seega on HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 83,92 eurot, s.o (170,24-2,39)÷4×2. Kaebajat ei saa pidada käesolevas asjas maksejõuetuks ning tal tuleb tasuda riigilõiv 38,4 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3.

J. Reinomägi esitas 31.08.2014 Tartu Halduskohtu 22.08.2014. a määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse kohaselt ei tohtinuks halduskohus tema maksevõime hindamisel lähtuda Riigikohtu määrusest nr 3-7-1-3-61-12, kuna viidatud määruses käsitletakse kinnipeetavaid, kuid kaebaja on vahistatu. Seda, et kaebaja maksejõulisuse hindamisel ei tule sissetulekuna käsitada laekumisi lähedastelt, kinnitab Riigikohtu halduskolleegiumi 31.07.2014. a määrus nr 3-7-1-3-190-14, millega tunnistati kaebaja maksejõuetuks ning ta vabastati 25 euro suuruse kautsjoni tasumisest määruskaebuse esitamisel. Kuna vaidlustatud halduskohtu määrus on viidatud Riigikohtu määrusega vastuolus, tuleb halduskohtu määrus tühistada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

5. Kaebaja väitis määruskaebuses, et tema kui vahistatu puhul ei saa lähtuda Riigikohtu määrusest nr 3-7-1-3-61-12. Viidatud määruses on Riigikohus lahendanud kinnipeetava poolt Riigikohtule esitatud menetlusabi taotluse ning selles leidnud, et kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh menetluskulu).

Ringkonnakohtu hinnangul laienevad viidatud määruses esitatud seisukohad ka vahistatutele. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) §-le 2 on kinnipeetav selle seaduse tähenduses vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. VangS § 4 kohaselt on vahistatu selle seaduse tähenduses isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. VangS § 441 lg 1 alusel peetakse nii vangistuses kui eelvangistuses viibivate isikute rahaliste vahendite arvestamiseks andmekogu, mille eesmärk on muuhulgas tagada ülevaade kinnipeetavate ja vahistatute isikuarvele laekuvatest summadest ning pidada arvestust kinnipeetavate ja vahistatute vastu esitatud nõuete täitmise üle.

Sama sätte teise lõike järgi kantakse andmekogusse andmed isikuarvele kantud töötasu ja muude laekumiste kohta, andmed isikuarvelt maha arvatavate summade ja nõuete täitmise kohta ning andmed sisseostude sooritamise ja muude vanglas tarbitud teenuste kohta. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust kinnipeetavate ja vahistatute sissetulekuid erinevalt käsitada, kui nende mõlema rahaliste vahendite üle arvestuse pidamine käib ühtmoodi. Pole olemuslikku vahet selles, kas näiteks lähedane isik teeb ülekande kinnipeetava või vahistatu vanglasisesele isikuarvele, kuna laekumine kujutab endast mõlemal juhul rahalist vahendit, mida kinni peetaval isikul on võimalik kas täies ulatuses või osaliselt käsutada.

Seega halduskohus on õigesti kaebaja sissetulekuna arvestanud ühekordseid laekumisi tema vanglasisesele isikuarvele ning tema sissetulek asjakohasel perioodil oli 170,24 eurot.

6. Kaebaja sissetulekust mahaarvamiste tegemise osas jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, milliseid kaebaja väljaminekuid halduskohus mahaarvatavateks pidas. Halduskohus märkis määruses: „HKMS § 112 lg 1 p 1 nimetatud väljaminekuid, mida võiks sissetulekutest maha arvata on olnud summas 2 eurot 39 senti“. Halduskohus ei selgitanud, kuidas selline summa kujunes. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu J. Reinomäe isikukonto väljavõttelt ühtegi mahaarvatavat kulutust. Seega on kaebaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 85,12 eurot, s.o 170,24÷4×2, mis on isegi veidi kõrgem halduskohtu poolt arvutatust ning mis võimaldab kaebajalt ilmselgelt nõuda 38,4 euro suuruse riigilõivu tasumist.

7. Asjaolu, et Riigikohus on kaebaja teises haldusasjas (nr 3-13-2034) 31.07.2014. a määrusega vabastanud kautsjoni tasumisest, ei anna samuti määruskaebuse rahuldamiseks alust. Sellisel kautsjoni tasumisest vabastamise määrusel on tähendus ainult konkreetses haldusasjas. Pealegi ei lange kaebaja maksevõime hindamisel aluseks võetavad perioodid käesolevas haldusasjas ja haldusasjas nr 3-13-2034 kokku. Riigikohus ei ole kaebaja viidatud määruses märkinud, et vahistatu puhul ei tohiks sissetulekuna käsitada lähedaste ühekordseid kandeid vanglasisesele isikuarvele. Seega Riigikohtu määrus ei mõjuta järeldust, et käesolevas asjas ei ole vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 lubatud kaebajat riigilõivu tasumisest vabastada.

8. Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 22.08.2014. a määrus muutmata. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/