3-14-116/31 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-116 Otsuse kuupäev 22. september 2014 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Andrejs Adamenko kaebus Politseija Piirivalveameti vastu kahju hüvitamise nõudes summas 4000 eurot seoses Lõuna Prefektuuri Valga arestimajas 23.11.2013-31.12.2013 ebainimlikes tingimustes viibimisega Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Andrejs Adamenko Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Peeter Aleksašin Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. oktoober 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. Andrejs Adamenko viibis Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Valga arestikambris 23.11.2013-31.12.2013. A. Adamenko esitas 09.01.2014 Politseija Piirivalveametile (PPA) kahju hüvitamise taotluse seoses arestimaja ebainimlike tingimustega, mis jäeti PPA 31.01.2014 otsusega nt 2.3-2/14482-2 (tl 5) rahuldamata. 2. Tartu Vangla kinnipeetav Andrejs Adamenko esitas Tartu Halduskohtule 04.12.2014 hüvitamiskaebuse (tl 2-4, tõlge tl 8) Politsei-ja Piirivalveameti vastu, milles kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 4000 eurot seoses tema kinnipidamisega perioodil 23.11.2013-31.12.2013 Valga arestikambris inimväärikust alandavates tingimustes. 3. Tartu Halduskohtu 04.03.2014 määrusega (tl 19) vabastati kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt. Kaebuse põhjendused ja taotlus 4. Kaebaja on seisukohal, et Valga arestimaja tingimustega on rikutud kaebaja inimõigusi ning alandatud kaebaja inimväärikust. Kaebaja märgib, et viibides Valga arestimajas 38 päeva, ei

2

võimaldatud kaebajale kordagi jalutuskäiku värskes õhus, kuigi kaebaja oli suuliselt avaldanud selleks soovi. Kaebajale pakuti asenduseks teist kambrit jalutuskäikudeks, milles oli aken avatud. Kaebaja on arvamusel, et jalutuskäigud pidid toimuma jalutusboksis, mitte teises kambris ning sellega on rikutud Euroopa Liidu norme. Samuti olid kinnipidamistingimuste puudusteks kaebuse kohaselt privaatse tualettruumi ja tualettpoti puudumine kambris. Kambris puudusid tool ja laud ning kaebaja oli sunnitud sööma WC kõrval asuval voodil nagu loom. Kaebaja lisab, et pärast üldises pesemisruumis dušši kasutamist, tekkis tal jalaseen ning üldse olid arestimajas ebasanitaarsed tingimused. 5. Kaebaja esitas 06.05.2014 Tartu Halduskohtule taotluse, milles teatab, et PPA on rikkunud ka kinnipidamistingimusi seoses kambri suurusega. Kaebaja on seisukohal, et isiklik pind Valga arestimaja kambris oli alla 2,5 m2, mis ei vasta kehtestatud standarditele.

Vastustaja vastuväited

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 7. Vastustaja võtab õigeks, et Valga arestikambris jalutusboks puudub, kuid see on kompenseeritud võimalusega soovi korral viibida nn „värskeõhukambris“. 8. Vastustaja osutab, et jälgimise pidevuse tagamiseks puuduvadki arestimaja kambrites tualetti täielikult eraldavad vaheseinad. Jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks. 9. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et tulenevalt ASkE § 13 lg 1 sätestatust on kambrite sisustuse ainuke kohustuslik element ühevõi kahekordne voodi. Kõik ülejäänud kambri sisustuse elemendid võivad kambris olla võimaluse korral. 10. Vastustaja märgib, et kaebaja väidet nagu oleks tal pärast üldduši kasutamist tekkinud jalaseen, ei saa ta kommenteerida, sest kaebaja ei ole selle kohta arestikambris viibimise ajal ühtegi kaebust esitanud ning jalaseene tekkimine arestikambri üldduši kasutamise tõttu ei ole mingilgi moel tõendatud. 11. Seoses kaebaja väidetega kambri suurusega õiguste rikkumisest märgib vastustaja, et kambri suurus ja sisustuselemendid on tuvastatud õigesti. Kuna kaebaja väitel viibis ta kambris kahekesi, ületab ka sel juhul põrandapinna minimaalnõuet. Avaldusele lisatud kambri plaan tõendab WC eraldatust ülejäänud kambrist.

Kohtu seisukoht

12. Kaebaja heidab vastustajale ette jätkuva haldustoiminguga (kaebuse kohaselt 38 päeva jooksul nõuetele mittevastavas arestikambris hoidmisega) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. 13. Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitada seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Kaebaja nõue põhineb väidetaval süülisel väärikuse alandamisel ja tervise kahjustamisel. Vastuseks kaebajale märgib kohus, et kaebaja poolt taotletava hüvitisega tuleks seega luua olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on kaebaja

3

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud. 14. Poolte vahelise vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja poolt avalik-õiguslikus suhtes teostatud toiming, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, tuleb kaebus jätta rahuldamata. 15. Vaidlust ei saa olla selles, et ebainimlikult ei või ühtegi isikut kinni hoida. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral on mittevaralise kahju hüvitise aluse ja suuruse kindlaks tegemine väga tihedalt seotud kohtlemise kestusega. Arvestada tuleb nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3 3 1 38 13, p-d 21 ja 23). Lisaks tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju. (Riigikohtu halduskolleegiumi 6. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13 p 14). 16. Kaebaja on vaidlustanud tema kohtlemise perioodil 23.11.2013-31.12.2013, seega ca veerandi kuu võrra pikemalt kui ühe kalendrikuu jooksul. Vastustaja on möönnud, et kambri sisustus ja tingimused vastasid küll kehtivale siseriiklikule õigusele, kuid kaebaja on kambri tingimusi kirjeldanud adekvaatselt. Kohus nõustub vastustajaga kambri sisustuse vastavusest objektiivsele õigusele. 17. Puutuvalt kaebaja väidetavalt inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes hoidmise kestusega, märgib kohus, et olukorras kus mõnede arestikambrite tingimused ei vastanud vaidlusalusel perioodil täiel määral neile kinnipidamistingimustele, mis on Eesti kaasaegsetes Tartu ja Viru vanglates, tuleb tõdeda, et vastustaja on järginud kohtlemise kestuse osas Õiguskantsleri ja kohtute seisukohti. Nimelt on leitud, et piirduda tuleks umbes ühe kuu pikkuse kinnipidamise kestusega. Arvestades kinnipeetavate konvoeerimise tavapärast sagedust vanglate ja arestimajade vahel, on vastustaja kohtu hinnangul kinnipidamise kestuse osas kohtute varasemaid seisukohti järginud. Seega ei saa kaebaja kesiste tingimustega arestimajas hoidmise kestust eraldiseisvalt pidada inimväärikusele riivet avaldavaks. 18. Kohtupraktikas on reeglina kõige intensiivsemaks isiku põhiõigusi rikkuvaks peetud olukorda, kus arestimajas hoitaval isikul ei võimaldata viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. 19. Vastustaja nõustub kaebaja väitega, et Valga arestimajas puudus vaidlusalusel perioodil jalutushoov. Kaebaja peab nimetatud olukorda, kus jalutushoov on asendatud vabaõhukambriga vastuolus olevaks EL õigusega, millega vastustaja omakorda ei nõustu. Kuna kaebaja ei ole kirjeldanud kohtule esitatud pöördumistes, milles seisnes vabaõhukambri sisuline probleem, mis takistas vabas õhus viibimist kui sellist, siis lähtub kohus Õiguskantsleri kontrollkäigu tulemustest (tl 35-37), mille kohaselt on Õiguskantsler pidanud võimalikuks lugeda Valga vabaõhukambri tingimused vastavaks inimväärikuse maksiimile. Nimelt on ette teatamata toimunud kontrollkäigu käigus tuvastatud (tl 35p-36), et vabaõhukambril on aknad eemaldatud, millega on seal viibivatele isikutele tagatud õigus olla värskes õhus 1 tund ööpäevas. Arvestades asjaolu, et kaebajat hoiti Valga arestimajas astronoomilise sügise lõpus talve alguses, siis on kohus seisukohal, et arvestades sel aastaajal ruumides ja vabas õhus vailitsevat tavapärast temperatuuride erinevust, on kaebajale värskes õhus viibimise subjektiivne õigus tagatud ja kaebaja inimväärikust ei ole sel motiivil seega rikutud. Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja kirjeldatud trellid seinaavauses sel aastaajal üldteada olevalt avaldada pärssivat mõju värske õhu juurdepääsule vabaõhukambrisse ja seega kaebaja õigusele viibida vabas õhus.

4

20. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalusel perioodil kasutati Valga arestikambris ülejäänud kambrist täielikult eraldamata nn aasiatüüpi WC-d. Kaebaja on leidnud, et WC oli muust kambrist eraldamata ja ei taganud piisavalt privaatsust. Kohus nõustub vastustaja poolse osundamisega, et VangS §-de 90 lg 4 ja 156 lg 2 alusel peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Kohus märgib et kohtupraktikas ei ole aktsepteeritud nn aasia tüüpi kambrist eraldamata WC-de kasutamist arestikambrites ja on loetud taolised tingimused inimväärikust alandavateks. Käesoleval juhul on WC aga ülejäänud kambrist kaebaja omakäelise joonise kohaselt (tl 61, tõlge kirjetest skeemil tl 64) eraldatud ülejäänud kambrist osaliselt, vastava 1 meetrist pisut madalama ja väiksema pikkusega seinaga, millega on elementaarne eraldatus ülejäänud kambrist tagatud. Seetõttu ei loe kohus käesoleval juhul kaebust ka WC privaatsuse motiivil põhjendatuks. Arvestades kambri üldist pikkust ja laiust, ei ole tõendatud ka kaebaja väide kohustusest süüa otse WC kõrval. 21. Puutuvalt kaebaja nõudesse jalaseene saamise näol tervise kahjustamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõudesse, märgib kohus, et vastustaja süü kaebajale tervise kahjustamise läbi mittevaralise kahju tekitamises ei ole asjas kogutud tõenditega tõendatud. Kohtu poolt Tartu Vangla meditsiiniosakonda tehtud järele päringu vastusega ja Valga arestimajas koostatud esmase terviseseisundi hindamise aktiga (tl 43, 44) on tõendatud, et kaebaja on kurtnud jalanaha sügelemist juba Valga arestikambrisse paigutamisel. Seega ei ole tõendatud nahaseene teke vastustaja süül kaebaja Valgas kinnipidamise ajal. Kuna kaebaja ei väida, et vastustaja ei väljastanud kaebaja nõudmisel jalaseent ravivat salvi ja kaebaja sai selle alles vanglasse üleviimisel, siis ei ole kaebaja nõue vastustaja vastu sel alusel ka tõendatud. Tõendamist on leidnud, et kaebaja nahk sügeles juba enne arestimajja paigutamist ja seeninfektsiooni sarnane lööve on alles vanglasse saabumisel tuvastatud ja ka ravitud. Kohtul ei ole mingit alust eelduseks, et kaebaja poolt jalanahal seeninfektsiooni kahtlusega vastustaja poole pöördumisel, ei oleks vastustaja koheselt ravisalvi kaebajale väljastanud sarnaselt vangla meditsiiniteenistusega. 22. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja omakäelise skeemi (tl 61) kohaselt oli kaebaja kambri suuruseks 7,77 m2 ning et kaebaja kambris viibis vaidlusalusel perioodil 2 kinnipeetavat. Vastuseks kahjunõudele seoses liiga väikese isikliku pinnaga, märgib kohus, et kambri pinnast tuleb maha arvata ca 1,5 m2 WC alla jäävat pinda ja mööblialune pind maha arvamisele ei kuulu, pärast mida on kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana üle 3 m2 isiklikku ruumi. Kohus märgib seetõttu vastuseks kaebajale, et EIK on pidanud ainult alla 3 m2 jäävat isiklikku ruumi iseenesest EIÕK artiklist 3 tulenevat piinamiskeeldu rikkuvaks. Seega ei laiene käesolevale kaasusele nt EIK asjas Tunis vs Eesti (2013) p-des 43-49 väljendatud seisukohad kus kinnipeetaval oli isiklikku ruumi ca 2,5 m2 ja mis tingis mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni. Seetõttu ei saa käesoleval juhul käsitada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastasena üksnes isikliku ruumi vähesuse tõttu, sest kaebaja kasutas vaidlusalusel perioodil üle 3 m2 suurust isiklikku ruumi. 23. Neil asjaoludel puudub alus kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmiseks RVastS § 9 lg 1 alusel ja kaebus jääb rahuldamata. 24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu jääb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kaebaja kanda. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik