3-13-2229/12 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

19. september 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-2229

Haldusasi A.H.e kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri 26.08.2013 otsuse nr 4.2-1/12422-2 ning Politseija Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna 24.09.2013 vaideotsuse nr 4.2-1/12422-4 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja A.H. vastustaja Politseija Piirivalveamet esindaja Sandra Raudsepp

RESOLUTSIOON 1. Jätta A.H.e kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 19.09.2014. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. 06.04.2013 kella 23.30 paiku pidas Harjumaal Nissi vallas Riisipere-Viruküla 4 km politseipatrull kinni A.H.e (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) juhitud sõiduauto Toyota Land Cruiser, mille tagaistmel oli püssikotti panemata laetud relv. Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Lääne-Harju politseijaoskonna poolt 01.07.2013 koostatud kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 10220912128086 karistati kaebajat relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 50 lg-s 2 sätestatud relva ja laskemoona kandmise nõuete rikkumise eest RelvS § 891 lg 1 alusel (relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või arvestuse või registreerimise korra rikkumine) rahatrahviga /tl 10-12/. Otsus jõustus edasi kaebamata 17.07.2013.

2. Politseija Piirivalveamet (edaspidi ka PPA või vastustaja) tegi 26.08.2013 „Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse“ nr 4.2-1/12422-2 (edaspidi ka Otsus), millega tunnistati kehtetuks A.H.ele väljastatud relvaluba nr RL745718 ja Euroopa tulirelvapass nr EP002894 /tl 16/.

3. Kaebaja esitas 08.09.2013 PPA-le Otsuse tühistamiseks vaide, mille PPA 24.09.2013 vaideotsusega nr 4.2-1/12422-4 (edaspidi Vaideotsus, koos Otsusega ka vaidlustatud otsused) jättis haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 85 p 4 alusel rahuldamata /tl 17-21/.

4. 21.10.2013 esitas A.H. Tallinna halduskohtule kaebuse PPA Põhja prefektuuri 26.08.2013 otsuse nr 4.2-1/12422-2 ning PPA korrakaitseosakonna 24.09.2013 vaideotsuse nr 4.2-1/12422-4 tühistamiseks /tl 1-9/.

5. Halduskohus 05.11.2013 määrusega võttis menetlusse /tl 25-26/ ja 07.02.2014 määrusega määras lahendada kirjalikus menetluses /tl 46/.

6. PPA esitas kohtule oma seisukohad kaebuse kohta 14.01.2014 /tl 41-44/. Pooled neile täiendavate seisukohtade esitamiseks antud tähtajal midagi täiendavat kohtule ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja A.H. leiab, et Otsuse ja Vaideotsusega rikutakse tema põhiseadusest (edaspidi PS) tulenevat õigust vabale eneseteostusele (PS § 19 lg 1) ning ne bis in idem põhimõtet ja sellest tulenevat õigust mitte olla sama teo eest teistkordselt karistatud (PS § 23 lg 3). Kaebajale üllatuslikult otsustas PPA peaaegu 5 kuud pärast esimest väärteootsust tunnistada Otsusega RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel kehtetuks kaebajale väljastatud relvaloa ja Euroopa tulirelva passi. Vaideotsuses PPA leidis, et kaebaja oleks pidanud vaidlustama esialgset väärteomenetluse käigus tehtud otsust, ning kaebajale selgitati, et prefektuur, tehes relvaloa omanike kohta haldusotsuseid, tugineb isiku karistusandmete saamisel karistusregistri andmetele ning RelvS § 36 lg 1 p 7 rakendamisel puudub politseil relvaloa omaja suhtes haldusotsuse langetamisel kaalutlusõigus, mistõttu kõigil väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona hoidmist, soetamist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusakti rikkuja relvaluba tuleb PPA-l kehtetuks tunnistada.

Kaebajale sai alles hiljem teadaolevaks fakt, et PPA ei olnud pädev antud olukorras kaebajale trahvi tegema, kuivõrd kaebaja tegeles nimetatud kuupäeval enne patrulli poolt kinnipidamist jahipidamisega ning liikus seejärel jahilt tulles oma sõidukiga kodu poole. Kaebusele lisatud jahist osavõtjate nimekiri ning suurulukiküttimise luba nr KU 42851 /tl 14-15/ kinnitavad, et kaebaja tegeles jahipidamisega. RelvS § 50 lg 6 alusel reguleerivad jahirelva kandmist jahil (sh jahile minnes ja jahilt tulles) jahiseadus (edaspidi JahiS) ja selle alusel antud õigusaktid.

JahiS § 32 alusel kehtestab ohutusnõuded jahipidamisel keskkonnaminister jahieeskirjaga, mistõttu kohaldusid kaebajale jahieeskirja §-st 7 tulenevad jahirelva transportimise ja käsitsemise nõuded kui eriseaduse nõuded, mitte RelvS sätted. Kaebaja ei vaidlusta fakti, et rikkus jahiohutuse nõudeid /tl 22-23/, küll aga märgib kaebaja, et JahiS § 63 lg 2 alusel on jahieeskirjast tulenevate nõuete rikkumisel, st ka antud juhul jahilt tulles ja jahirelva transportides nõudeid rikkudes, väärteo kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon, mistõttu ei olnud PPA-l pädevust kaebajale rahatrahvi määrata.

Kuna kaebaja tunnistas oma viga ega olnud varasemalt teadlik sellest, et PPA-l ei olnud pädevust talle sellises olukorras trahvi teha, ei vaidlustanud kaebaja nimetatud väärteootsust ning tasus talle määratud rahatrahvi täiel määral, millele järgnevalt väärteootsus jõustus. Kaebaja hinnangul tuleb vaidlustatud otsused tühistada. Vaidlustatud otsused rikuvad PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ja on vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, kuna Otsuse aluseks olnud RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 asjaolude ilmnemisel ei ole haldusorganile võimaldatud kaalutlusõigust konkreetse juhtumi asjaolude hindamiseks.

Riigikohtu praktikale tuginedes (nt RKPJKo 26.04.2011 otsus nr 3-4-1-2-11, RKPJKo 14.12.2010 otsuse nr 3-4-1-10-10) saab öelda, et vaba eneseteostuse viisiks on ka jahipidamine. Riigikohus on öelnud, et kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise (vt Riigikohtu 11.10.2001 otsuse nr 3-4-1-7-01 ja 26.03.2009 otsus nr 3-4-1-16-08). Relvaga on võimalik jahti pidada üksnes relvaloa olemasolul ning relvaloa puudumine välistab relvaga jahipidamise. Jahti võib pidada ainult kindlate seaduses nimetatud relvadega.

JahiS § 39 lg 1 p-d 1 ja 2 sätestavad, et tulirelvadest on lubatud jahipidamisvahendid silevõi vintraudne või kombineeritud tulirelv, välja arvatud täisautomaatrelv, ning poolautomaatrelv, mille salve mahub kuni kaks padrunit. Tulirelv peab JahiS § 39 lg 2 alusel olema tunnistatud jahirelvaks relvaseaduses sätestatud korras. Jahitulirelv on jahipidamiseks ettenähtud kergesti lülitatava kaitseriiviga sileraudne, vintraudne ja kombineeritud püss, püstol ning revolver. Puudub vaidlus asjaolus, et kaebajale kuuluvad relvad on kõik tunnistatud jahirelvadeks.

Kuna vaidlustatud otsuste tõttu puudub kaebajal edaspidi võimalus jahipidamiseks, riivab see kaebaja PS-st tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Kaebuse esitaja möönab, et relvaloa kehtetuks tunnistamine kannab eesmärki ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele. Seetõttu on kehtestatud piirang relvaloa kehtetuks tunnistamise näol eesmärgi saavutamiseks sobiv ja ka vajalik. Samas on kaebaja relvaloa kohustuslikus korras kehtetuks tunnistamine kaebaja hinnangul ebamõõdukas abinõu. Inimese elu ja tervis on küll olulisemad kaitstavad õigushüved, kuid lisaks nendele kaitstakse karistusõigusega veel muid õigushüvesid, mille seotus inimese elu ja tervisega on minimaalne või puudub.

Sellele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus otsuse nr 3-4-1-16-08 p-s 34. Mõõdukust hinnates tuleb piirangu eesmärgi tähtsuse puhul arvestada ka seda, kui tõenäoline on kaitstavate õigushüvede kahjustamine ka edaspidi. See tõenäosus sõltub suuresti relva võimaliku kasutaja isikust. Kuigi antud olukorras karistati kaebajat väärteomenetluse korras relva transportimise ohutusnõuete rikkumise eest, ei tähenda see fakt iseenesest seda, et isik ohustab teiste isikute elu ja tervist ning et kaebaja kujutaks endast teistele edaspidi ohtu.

Kaebaja on väljendanud oma kahetsust teo toimepanemisel ning selgitanud, miks ta antud juhul ohutusnõudeid rikkus. Ohu tõenäosus teiste inimeste elule ja tervisele oleks märgatavalt suurem isiku puhul, kes on toime pannud kuriteo ning olnud vägivaldne või muul viisil teistele ohtlik. Selliseid isiksuseomadusi kaebajale omistada aga ei saa ning puudub mõistlik alus arvata, et kaebaja, keda riik on enne usaldanud relva omama, muutuks edaspidi igal juhul ebausaldusväärseks ning teiste inimeste elule ja tervisele ohtlikuks. Pole võimalik väita, et kaebaja paneks relva kasutades toime edasisi õigusvastaseid tegusid.

Kaebaja märgib, et ka kriminaalkorras karistatud isikute puhul on teatud juhtudel tunnistatud põhiseadusevastaseks olukord, kus neilt võetakse relvaluba ilma kaalutlusõiguseta ära, kuid kriminaalkuritegu on kaebaja hinnangul oluliselt raskemakaaluline kui väärtegu. Kuna vaidlustatud otsused võtavad kaebuse esitajalt täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks, piirab see intensiivselt tema PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. Seetõttu peab kaebaja hinnangul olema haldusorganil, kelle pädevusse kuulub relvaloa kehtetuks tunnistamine, olema õigus ja võimalus arvestada karistatud isiku isiksuseomadusi ning konkreetse juhtumi asjaolusid, sh ka eelnevalt läbi viidud väärteomenetluse asjaolusid.

Samuti peab kaebaja hinnangul olema haldusorganil võimalik arvestada süüteo liigiga (st kas isikut on karistatud väärteo või kuriteo eest) ning kaaluda süüteo laadi ja ohtlikkust. Kahtlus, et relva valdamine tekitab ohu uute õigusvastaste tegude toimepanemiseks relva kasutamiseks võib eelkõige olla seostatav tahtlikult toime pandud kuritegudega, mille koosseisuliseks tunnuseks on vägivalla kasutamine. Oluline on ka RelvS ja karistusseadustiku (edaspidi KarS) võrdlus. KarS § 51, milles sätestatakse füüsilisele isikule süüteo eest kohaldatava lisakaristusena relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine, on kohaldatav üksnes kuritegude puhul.

Lisakaristuse kohaldamise võimalus on sätestatud kohtu kaalutlusõigusena. Erinevalt relvaseaduses kehtestatust ei ole sättes nimetatud väärtegusid. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kaebaja hinnangul teiste inimeste elu ja tervise kaitsmise eesmärgil rakendatav abinõu relvaloa kohustuslikult kehtetuks tunnistamise näol mõõdukas lähtudes vaid faktist, et isikut on väärteomenetluse korras karistatud, kusjuures antud olukorras tuleb kaebaja hinnangul arvestada ka faktiga, et väärteomenetlus viidi läbi selleks mittepädeva asutuse poolt.

Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et juhul kui kaebaja oleks jahirelva ohutusnõuete rikkumise eest karistuse määranud selleks pädev asutus ehk Keskkonnainspektsioon, oleks sellega kaasnev võimalik karistus olnud rikkumise ajal kehtinud JahiS § 31 lg 2 alusel jahitunnistuse kehtivuse peatamine, mitte relvaloa kehtetuks tunnistamine. Seega leiab kaebaja, et olenemata väärteootsuse jõustumisest peaks lisaks eeltoodule haldusorganil olema võimalik antud juhul arvestada ka läbi viidud väärteomenetluse vigadega, st asjaoluga, et politsei on kaebajale karistust määrates rikkunud seadusest tulenevat väärteomenetlemise korda.

Relvaloa kehtetuks tunnistamine määramatuks ajaks ilma kaalutlusõiguseta piirab oluliselt rohkem kaebaja vaba eneseteostuse õigust kui jahitunnistuse kehtivuse peatamine, mis oleks olnud võimalik lisakaristus jahiohutusnõuete rikkumise eest. Kaebaja rõhutab, et jahitunnistuse peatamisel on Keskkonnainspektsioonil kaalutlusõigus, kuna JahiSe § 31 lg 2 sätestab, et jahitunnistuse andja võib peatada jahitunnistuse kehtivuse. Samas sätestatakse ka võimaliku maksimaalse kehtivuse peatamise tähtajaks kolm aastat, kuid antud olukorras tunnistatakse relvaluba alaliselt kehtetuks, kusjuures KarS § 51 alusel on lisakaristus relva omamise õiguse äravõtmise näol võimalik kehtestada kuni viieks aastaks ja sedagi kohtu kaalutlusõiguse alusel.

Eeltoodust tulenevalt taotleb kaebaja RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 põhiseadusevastaseks tunnistamist osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada süüteo liiki, raskusastet ja ohtlikkust, karistatud isiku isiksuseomadusi ning läbi viidud väärteomenetluses tähtsust omavaid asjaolusid, sh vigu, mille vältimisel oleks olukord kaebaja jaoks olnud oluliselt teistsugune. Eelnimetatud normide alusel antud otsustega on kaebajale põhjustatud väga intensiivne õiguste piirang. Soetamisloa ja relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab isiku vaba eneseteostust viisil, mis võtab isikult täielikult ära võimaluse kasutada relva jahipidamiseks kuni võimaliku uue loa saamiseni, kusjuures uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist karistusregistrist eeldab loa taotlemist, millega kaasneb isiku jaoks ajaja rahakulu.

Kuigi isik on toime pannud väärteo ja rikkunud kehtivat õiguskorda, ei ole väärteo toimepanemine kaebaja hinnangul ühiskonnas nii eriliselt taunitav kui kuritegu, kuid näitab siiski isiku suhtumist õiguskorda. Antud juhul on kaebaja saanud aru oma teo õigusvastasusest ning seda näitab ka jõustunud väärteomenetluse otsus, mida kaebaja oma viga tunnistades ei vaidlustanud. Samas on siiski põhiseadusevastane olukord, kus ei ole võimalik hinnata toime pandud süüteo liiki, raskusastet ega ohtlikkust, samuti karistatud isiku isiksuseomadusi, kuna karistamise fakt iseenesest ei tähenda, et isik oleks ka edaspidi relva kasutades alati ohtlik.

Kaebaja leiab, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada isiku ja tema toimepandud teo ja tema suhtes läbi viidud menetluse asjaoludega. Eeltoodut arvestades leiab kaebaja, et isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine kaalutlusõigust välistades ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks ning põhiseadusevastane on olukord, kus haldusorganil puudub otsust tehes kaalutlusõigus. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused ja RelvS § 36 lg 1 p 7 ning § 43 lg 3 p 2 rikuvad PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet ja sellest tulenevat õigust mitte olla sama teo eest teistkordselt karistatud.

Kaebajat oli juba enne relvaloa kehtetuks tunnistamise otsust väärteomenetluse korras relva transportimise ohutusnõuete rikkumise eest karistatud, mistõttu leiab kaebaja, et viidatud RelvS sätted riivavad ebaproportsionaalselt PS § 23 lg-s 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu ja on seetõttu vastuolus PS-ga. Kaebaja märgib, et KarS võimaldab küll füüsilise isiku toime pandud süütegude eest määrata lisakaristusi, kuid KarS §

51 kohase on relva omamise õigus võimalik ära võtta üksnes kuriteo toime pannud isikult. Kaebaja hinnangul on relvaloa kehtetuks tunnistamisel sisuliselt karistusele omased tunnused. Relvaseaduse regulatsioonist tulenevalt toob üks ja sama väärtegu kaasa kahe sanktsiooni kohaldamise, mistõttu on relvaloa kehtetuks tunnistamisel lisakaristuse iseloom. Relvaloa kehtetuks tunnistamine on kaebaja hinnangul tõlgendatav materiaalse karistusena. Kaebaja hinnangul on antud juhul tema poolt toime pandud rikkumisega kaasnevad tagajärjed olnud ebaselged ning seetõttu vastuolus ka PS § 13 lg-s 3 sisalduva õigusselguse põhimõttega.

Kuna esialgse rahatrahvi määramise otsuse ning relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse andmise vahel oli peaaegu 5 kuud, ei osanud kaebaja täiendavate mõjutusvahendite kohaldamist oodata. Antud olukorras ei olnud kaebajal seega subjektiivset õigust eeldada, et teda karistatakse sama teo eest uuesti. Kaebajal on antud juhul tekkinud sisetunne, et teda ei kaitsta riigi omavoli eest, kuna talle on määratud kaks karistust, mille määramise vaheline ajaperiood oli äärmiselt pikk. Eelnimetatud ajalisest intervallist tingituna ei tekkinud kaebajal varem kahtlust selles osas, et tema suhtes viidi väärteomenetlus läbi selleks mittepädeva isiku poolt või et nimetatud otsusega võiks kaasneda ka lisakaristus.

Seega ei olnud kaebajal võimalik hiljem väärteomenetluse käigus tehtud otsust vaidlustada, kuna selleks ette nähtud tähtaeg oli möödas. Lisaks on kaebaja hinnangul ka pärast väärteomenetluse otsust tema kohta karistusregistrisse andmete kandmine sisuliselt lisakaristuse iseloomuga. RelvS § 1 lg 11 alusel kohaldatakse ka relvaseaduses ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades RelvS-s sätestatud erisusi, seega tuleb ka RelvS alusel läbi viidavas menetluses arvestada hea halduse põhimõtetega, mis sisaldavad endas muu hulgas ka põhimõtet, et puudutatud isikule peab olema teada tema suhtes toimuv menetlus ning tagatud võimalus esitada mõistliku aja jooksul argumente ja väiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.

Antud juhul ei olnud kaebaja isegi teadlik relvalubade kehtetuks tunnistamise menetlusest, kuna RelvS § 891 lg 1, mille alusel kaebajale trahvi tehti, ei viita relva käitlemise nõuete rikkumisel lisakaristuse võimalusele ega RelvS § 36 lg 1 p-le 7 ega § 43 lg 3 p-le 2, mille alusel kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistati. Kaebaja hinnangul sisaldub hea halduse põhimõtetes ka mõistliku menetlusaja põhimõte, mida arvestades kaebaja suhtes tehtud kahe otsuse ajalist intervalli ei ole järgitud. Kaebaja taotleb eeltoodu alusel RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 PS vastaseks tunnistamist, kuna relvaloa kehtetuks tunnistamisel on karistusele iseloomulik repressiooni eesmärk, mis ei erine KarS §-s 51 sätestatud lisakaristusest.

Arvestamata ei saa jätta ka sanktsiooni rangust (relvaloa kehtetuks tunnistamisel ei ole ajalist piirangut) ja sanktsiooni määramise ja teo toimepanemise ajalist intervalli. Ohutusnõuete rikkumise ja relvaloa kehtetuks tunnistamise vahel on ulatuslik ajaline vahe, mille kestel võis kaebaja jahirelva kasutada, kusjuures sel perioodil ei ole kaebajat rohkem ohutusnõuete rikkumises süüdistatud. Kaebaja hinnangul on oluline ka asjaolu, et tal ei tekkinud ootust, et tema suhtes võidakse määrata ka teine karistus, kuna relvaseaduse § 891 lg 1, mille alusel kaebajale trahvi tehti, ei viita lisakaristuse võimalusele ega RelvS § 36 lg 1 p-le 7 ega § 43 lg 3 p-le 2.

Samuti ei osanud kaebaja oodata lisakaristust tulenevalt kahe otsuse vahelisest viiekuulisest ajalisest intervallist. Seega rikutakse kaebaja hinnangul eelnimetatud sätete alusel relvaloa kehtetuks tunnistamisel ne bis in idem põhimõtet ja sellest tulenevat õigust mitte olla sama teo eest teistkordselt karistatud.

Vastustaja Politseija Piirivalveamet vaidleb kaebusele vastu täies ulatuses ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja on esitatud kaebuses toonud välja asjaolu, et PPA-l puudus õigus teha trahvi olukorras, kus rikutud on jahieeskirjast tulenevaid nõudeid. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) § 199 lg-le 1 jõustub kohtuvälises menetluses tehtud otsus, kui selle peale ei ole kaebust esitatud ja kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Kuna kaebaja ei vaidlustanud määratud karistust, jõustus väärteootsus ning selle üle vaidlust ei ole.

Kõik väärteoasjades tehtud otsused kajastuvad karistusregistris sõltumata otsuse tegijast. Seega isegi, kui kaebaja suhtes oleks sama rikkumise eest karistuse määranud Keskkonnainspektsioon, ei oleks lõpptulemus erinenud kuidagi käesolevast. Relvaloa omanike kohta haldusotsuseid tehes tugineb prefektuur isiku karistusandmete saamisel karistusregistri andmetele. Eelnimetatud registri andmetel on kaebaja suhtes jõustunud RelvS § 891 lg-s 1 kvalifitseeritud karistus, mis seisnes RelvS § 50 lg-s 2 sätestatud normi rikkumises. RelvS § 36 lg 1 p 7 rakendamisel puudub PPA-l relvaloa omaja suhtes haldusotsuse langetamisel kaalutluse (diskretsiooni) õigus ning seega kõigi väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusakti rikkuja relvaluba tuleb PPA-l kehtetuks tunnistada.

Nimetatud säte on imperatiivse iseloomuga, kohustades asjaolude ilmnemisel haldusasutust tegutsema ehk tunnistama relvaluba kehtetuks. Haldusorgan ei saa jätta mõnda seadust või selle osa kohaldamata oma parimal äranägemisel ja seda põhjusel, et kehtiv seadus ei pruugi vastata kaasaja nõuetele või relvaloa omajate ootustele. Seega ei olnud ametnikul õigust kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamist või selle säilitamist. Lisaks eeltoodule ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamise näol tegemist isikule pöördumatu olukorraga. Kui kaebuse esitaja poolt on väärteokaristus kantud ja kaebaja andmed on karistusregistrist kustutatud, on tal õigus taotleda relvaluba, arvestades seejuures RelvS-s kehtestatud nõuetega.

Relvaloa omamise õigus ei ole inimese absoluutne põhiõigus, kuna seda saab seadusest tulenevalt ja sellega kooskõlas piirata. Vastustaja seisukohalt on põhjendatud seadusest tulenev nõue, mille kohaselt tunnistatakse kehtetuks relvaluba isikul, kes on rikkunud relva või laskemoona käitlemise nõudeid, kuna ta võib kehtivat relvaluba omades kujutada ohtu enese ja teiste tervisele. Relvade puhul on tegemist kõrgendatud ohu allikatega, mis vajavad kõrgendatud turvameetmete kohaldamist ning nende soetamine, omamine, hoidmine jms peab olema rangelt kooskõlas seaduse ja selle alamalseisvate õigusaktide nõuetega.

Kuigi rikkumine ise ei eelda tagajärge – lasu sooritamist, vigastuse või kahju tekkimist, kirjeldab eeltoodud tegu isiku suhtumist õiguskorda või suutmatust järgida kehtivaid reegleid. Nii nagu sõiduki juht peab tundma liikluseeskirja ja liiklusseadust, peab relvaloa omaja tundma RelvS-t ning kõikide eelduste kohaselt oli kaebaja teadlik relva hoidmisega kaasnevatest tingimustest, kuid ta ei pidanud neist kinni. Hoides laetud relva auto tagaistmel, püssikoti peal, tekitas kaebaja olukorra, kus relv oli teistele isikutele kergesti kättesaadav.

Kaebaja toob välja RelvS ja KarS võrdluse vajalikkuse. KarS § 51 kohaselt võib kohus võtta süüdimõistetult kuni viieks aastaks relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteo eest. Lisakaristuse võimalus on sätestatud kohtu kaalutlusõigusena ning vaadeldud ei ole väärtegusid. RelvS § 43 lg 3 p 2 kohaselt peatab PPA relvaloa kehtivuse juhul, kui loa omaja ei vasta enam RelvS-s kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 1-7 nimetatud asjaolu.

Seega ei ole trahvile järgnenud relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse puhul tegemist mitte kahe erineva karistusega, vaid meetmega, mille rakendamine on põhjendatud üldsuse ohtuse tagamiseks, mille alus tuleneb RelvaS-st, jätmata haldusorganile võimalust omapoolse kaalutlusotsuse tegemiseks. Seega on PPA tegutsenud seadusest tulenevate nõuete alusel, kohaldades tekkinud olukorra reguleerimiseks kehtestatud sätteid.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtuvalt A.H. on vaidlustanud PPA 26.08.2013 tehtud relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse kokkuvõtlikult põhjusel, et Otsus ei vasta HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele. Kaebaja hinnangul on vastustaja Otsuse tegemisel rakendanud ebaõigesti kaalutlusõigust ja on seetõttu jõudnud ka ebaõige ja ebaproportsionaalse lõpptulemuseni, ning samuti on vastustaja jätnud kaebajale tagamata ärakuulamisõiguse. Põhimõtteliselt samadel põhjustel on kaebaja arvates õigusvastane ka Vaideotsus, millega Otsus jõusse jäeti. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsustega põhjendamatult piiratakse tema PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust ning rikutakse §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet ja § 23 lg-st 3 ne bis in idem põhimõtet. Lisaks leiab kaebaja, et RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 on PS vastased.

2. PPA oma vastuväidetest nähtuvalt ühegi kaebaja etteheitega Otsusele ei nõustu. Ehkki vastustaja ei ole esitanud oma argumenteeritud seisukohta A.H.e taotlusele jätta kohaldamata ülalviidatud RelvS sätted ja tunnistada need PS vastaseks, saab PPA vastusest kaebusele järeldada, et vastustaja hinnangul on RelvS sätted kooskõlas PS-ga ning Otsus ja Vaideotsus on õiguspärased, mistõttu nende tühistamiseks puudub alus.

3. Kohus, hinnanud asjakohaseid õigusnorme ja sellekohast kohtupraktikat, vaidlustatud otsuseid, poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab samuti kokkuvõtlikult, et Otsus ja Vaideotsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärased haldusaktid, mistõttu need ei saa rikkuda ega ebaproportsionaalselt piirata mingeid kaebaja õigusi. A.H.e kaebus on alusetu ja see tuleb jätta rahuldamata. Sealjuures kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega ja põhistab oma eeltoodud lõppjäreldust täiendavalt alljärgnevalt.

4. Kaevatud Otsus on tehtud RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel. Vastavalt RelvS § 43 lg 3 p-le 2 Politseija Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu

Sama seaduse § 36 lg 1 p 7 kohaselt soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Sama paragrahvi lg 2 täpsustab, et selle paragrahvi lõike 1 p-des 6, 7, 11, 111 ja 14 sätestatud keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt. Kohus märgib, et tegemist on imperatiivsete normidega, mis ei võimalda haldusorganile diskretsiooni. Samas lükkab RelvS § 36 lg 2 põhimõtteliselt ümber kaebaja väite, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel ei ole ajalist piirangut – pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist on isikul uuesti õigus taotleda/saada relvaluba. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et 01.07.2013 koostatud kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 10220912128086 karistati kaebajat RelvS § 891 lg 1 alusel, mis näeb ette karistuse relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise, üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise muude nõuete või arvestuse või registreerimise korra rikkumise eest, rahatrahviga. Rahatrahv määrati konkreetselt selle eest, et kaebaja juhtis mootorsõidukit, mille tagaistmel oli tulirelv, milles oli padrun padrunipesas. Samuti ei ole vaieldav, et nimetatud Otsus on jõustunud ja kaebaja karistusandmed ei olnud Otsuse tegemise ajaks kustutatud karistusregistrist. Järelikult oli PPA- l seaduslik alus A.H.ele väljastatud relvaloa ja Euroopa tulirelvapassi kehtetuks tunnistamiseks.

5. Kohus leiab, et tähtsust ei oma, mis põhjusel kaebaja jättis väärteoasjas tehtud otsuse vaidlustamata – teadmatusest, rikkumise toimepanemise mööndusest vms. Käesolevas asjas ei saa halduskohus hakata hindama, kas nimetatud kiirmenetluse otsuse tegi selleks pädev isik või mitte – see pole tulenevalt VTMS-st halduskohtu pädevuses. Liiatigi on kaebaja ise tunnistanud „oma viga“ – seda, et ta rikkus jahiohutuse (relva transportimise) nõudeid. Kuna kiirmenetluse otsuse andmine selleks mittepädeva organi poolt (tühisus HMS § 63 lg 2 p 3 mõttes) ei ole seaduses ettenähtud korras tuvastatud ja tegemist on kehtiva otsusega, siis ei saa halduskohus seda väidetavat õigusvastasust kuidagi käesoleva kohtulahendi tegemisel arvestada, nagu kaebaja soovib.

6. Kohtule jäävad täiesti arusaamatuks kaebaja väited, mille kohaselt talle üllatuslikult otsustas PPA tunnistada Otsusega kehtetuks kaebajale väljastatud relvaloa ja Euroopa tulirelva passi ning „Kuna esialgse rahatrahvi määramise otsuse ning relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse andmise vahel oli peaaegu 5 kuud, ei osanud kaebaja täiendavate mõjutusvahendite kohaldamist oodata“. Ebaselgeks jääb ka väidetav vastuolu PS § 13 lg-s 3 sisalduva õigusselguse põhimõttega. Asja materjalidest nähtuvalt kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 10220912128086 koostati 01.07.2013 ja see jõustus pärast 10päevase edasikaebamistähtaja möödumist 17.07.2013 (kuna kaebust ei esitatud). Kaevatud Otsus tehti aga 26.08.2013 ehk veidi enam kui kuu aja pärast väärteootsuse jõustumisest. Seega on kaebaja „sisetunne, et teda ei kaitsta riigi omavoli eest“, petlik ja arvamus, et talle on määratud kaks karistust, mille määramise vaheline ajaperiood oli äärmiselt pikk, ilmselgelt põhjendamatu. Isik, kes omab relvaluba ja käitleb relva, peab olema teadlik muu hulgas RelvS kui vastava valdkonna olulisima seaduse regulatsioonidest ja ainuüksi seetõttu ei saanud Otsuse tegemine tulla talle üllatuslikult.

7. Kohus ei nõustu ka A.H.e väitega, et teda on karistatud sama teo eest uuesti ja see on vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõttega. Kaebaja on nimetatud põhimõtet valesti mõistnud ja käsitlenud seda lahus PS sama paragrahvi eelmistest lõigetest.

PS § 23 lg 3 kohaselt kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Tõepoolest, vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p-le 5 kriminaalmenetlust ei alustata, kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus sama seadustiku §-s 200 sätestatud alusel. Samas PS-st ega ühestki teisest seadussättest ei tulene, et sama tegu, mis on karistatav KarS või VTMS sätete alusel, ei või tuua kaasa muud vastutust, sh haldusmeetmete rakendamist. Nt on avaliku teenistuse seaduse § 75 lg-s 9 on sõnaselgelt sätestatud, et kui teenistuskohustuse rikkumine pannakse toime teoga, mille eest ametnikule võidakse määrata kriminaalkaristus või karistus väärteo eest või mille eest võidakse mõista ametnikult välja kahjuhüvitis, ei välista see ametnikule sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. Ka vastavalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-le 10 töötaja võtmine haldus-, kriminaalvõi materiaalsele vastutusele ei takista sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. Relvaloa kehtetuks tunnistamine põhjusel, et isik ei vasta enam relvaloa saamise tingimustele, ei ole aga isegi mitte muud liiki karistus (lisakaristus), vaid haldusmeede. Seetõttu on asjakohatud ka kaebaja arutlused RelvS ja KarS § 51 võrdlemisest.

8. Halduskohus ei jaga kaebaja seisukohta, et RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 on PS vastased, kuna relvaloa kehtetuks tunnistamisel on karistusele iseloomulik repressiooni eesmärk, mis ei erine KarS §-s 51 sätestatud lisakaristusest, ning sätted ei võimalda haldusorganile kaalutlusõigust konkreetse juhtumi asjaolude hindamiseks. Kõnealuste sätete karistusliku iseloomu osas on kohus võtnud seisukoha juba eelmises punktis ja sellel rohkem ei peatu. Mis puutub asjaolusse, et nimetatud sätted ei võimalda kaalutlusõigust, siis ka see ei tee neid õigusnorme veel PS vastaseks. Selles väljendub seadusandja tahe, kas midagi on sätestatud imperatiivselt või on antud seaduse rakendajale valikuvõimalus. Pole vaieldav, et üheks vaba eneseteostuse viisiks on ka jahipidamine, kuid oluline on sealjuures see, et jahipidamine ei ole mingi põhiõigus ega ei eelda ka alati relva kandmist ja kasutamist. Kuna relvaloa kehtetuks tunnistamine kannab eesmärki ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele ning isik ei kaota relva omamise/kasutamise õigust igavesti, siis on vaidlusaluste normidega kehtestatud piirang relvaloa kehtetuks tunnistamise näol eesmärgi saavutamiseks kohtu hinnangul sobiv, vajalik ja ka mõõdukas abinõu. Kaebaja viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendid, millega RelvS teatud sätted on tunnistatud PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles need ei võimalda relvaloa andmisel/vahetamisel/kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, ei ole käesoleval juhul asjakohased. Nimetatud lahendeid seob asjaolu, et isikud olid küll kas kriminaalasjas kahtlustatavaks, süüdistatavaks või süüdi tunnistatud, kuid KarS järgi kvalifitseeritavad süüteod ei seondunud kuidagi relvadega ega ohuga elule või tervisele ja seetõttu pidas kohus ebaproportsionaalseks olukorda, et haldusorganil puudus kaalutlusõigus. Antud juhul on kaebajat karistatud aga väärteomenetluse korras otseselt relvade käitlemise nõuete rikkumise eest ja seetõttu on igati põhjendatud imperatiivne sätestamine, et sellisele isikule relvaluba ei anta ja olemasolev relvaluba tunnistatakse kehtetuks. Seega on riive kaebaja põhiseaduslikele õigustele proportsionaalne. Lisaks, isegi, kui niisugune diskretsioon oleks, ei näe kohus A.H.e puhul ühtki kaalukat positiivset asjaolu, mis välistaks meetme kohaldamise.

9. Mis puutub kaebaja seisukohta, et Otsus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele ka seetõttu, et kaebaja on jäetud haldusmenetluses enne tema kahjuks tehtud Otsust ära kuulamata, siis selles osas märgib kohus järgmist.

RelvS § 1 lg-st 11 tuleneb tõepoolest, et selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades RelvS erisusi. HMS § 40 lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et ka enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Samas ilmneb HMS § 40 lg-st 3, et nimetatud kohustus ei ole absoluutne. Kohus märgib, et RelvS-st (asjassepuutuvatest sätetest) ei nähtu erisusi HMS § 40 kohaldamata jätmiseks ning PPA ei ole ümber lükanud A.H.e väidet ärakuulamisõiguse rikkumisest ega esitanud selles osas ka mingeid omapoolseid selgitusi. Samas tulenevalt HMS §-st 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui see ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohtu praktika kohaselt üldiselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10). Põhimõtteliselt analoogselt on kõrgeim kohus käsitlenud ka haldusakti motiveerimispuudusi. Teisalt on Riigikohus mitmetes lahendites väljendanud seisukohta, et erandjuhtudel on võimalik jätta põhjendamispuudustega haldusakt tühistamata, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-29-12 (p 19), 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p-d 13 ja 23), 3-3-1-49-

08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)). Kohus leiab, et sama põhimõte on teatud juhtudel kohaldatav ka ärakuulamisõiguse rikkumise puhul. Kohus on käesoleva kaasuse puhul seisukohal, et kuigi PPA ei ole andnud kaebajale võimalust enne Otsuse tegemist esitada asja kohta oma arvamust ja/või vastuväited ega ole toonud välja ka seaduslikku alust selle nõude eiramiseks, ei ole see rikkumine saanud viia asjas ebaõige otsuse tegemiseni. Kohus ei näe, et ka võimalike vastuväidete esitamise korral oleks vastustaja teinud või saanuks teha teistsuguse otsuse. Nagu ilmneb A.H.e vaidest ja kohtukaebusest, ei ole kaebaja isegi neis suutnud põhistada, et relvaloa kehtetuks tunnistamine oli/on õigusvastane ning kaebaja õigusi erakordselt ja ebaproportsionaalselt piirav. Seda kinnitab nii vaide kui ka kaebuse rahuldamata jätmine. Seega olukorras, kus PPA-l tuli juhinduda olemasolevatest faktilistest asjaoludest ja imperatiivsetest õigusnormidest, puudub kohtul alus eeldada, et vastuväidetes PPA kavandatavale otsusele oleks kaebaja oleks toonud seal esile midagi niisugust, mis oleks sundinud vastustajat teisiti otsustama. Järelikult ei ole ärakuulamisõiguse rikkumine antud juhul mõjutanud asja otsustamist ja kuivõrd PPA võtaks Otsuse sel motiivil tühistamise korral vastu sama resolutsiooniga otsuse, siis ei pea kohus Otsust tühistama.

10. HMS § 87 lg 2 p 3 kohaselt kaebuse vaideotsuse peale võib kohtule esitada siis, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, st muul viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine. Kaebaja ei ole oma kaebuses välja toonud, kuidas (ega ka väitnud, et) Vaideotsus rikub tema õigusi muul viisil kui vaide täielik rahuldamata jätmine. Seega, kuna kohus on asunud seisukohale, et Otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus, siis laieneb nimetatud seisukoht ka Vaideotsusele ning A.H.e kaebus on tervikuna alusetu.

11. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta.

Et antud juhul jääb A.H.e kaebus rahuldamata ja PPA ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud, siis kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik