3-14-51058/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51058 Otsuse kuupäev

18. september 2014 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Denis Harri kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamine kirjalik menetlus Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Denis Harri Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 20. oktoober 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. Denis Harri viibis 2012. aasta märtsist kuni 2013. aasta jaanuarini Tallinna Vanglas. Sel perioodil ei võimaldatud talle pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega, kuna ta oli vahistatu, kuigi kriminaalmenetluslikke suhtlemispiiranguid talle sel ajal ei kehtinud.

2. 25.03.2014 registreeriti Tallinna Vanglas D. Harri kahju hüvitamise taotlus, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist õiglases summas, kuna ta ei saanud 2012. aasta märtsist alates vahistatuna pikaajalisi kokkusaamisi, kuigi ta soovis veeta aega koos perega, eelkõige vanaisaga. Vanaisa oli haigestunud vähki ning soovis temaga kokku saada. 2012. aasta suvel vanaisa suri.

3. 06.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse D. Harri kaebus, milles ta soovib kahju hüvitamise taotlusega analoogilistel põhjendustel õiglast hüvitist, kuna 2012. aasta märtsist kuni 2013. aasta jaanuarini ei võimaldanud Tallinna Vangla talle pikaajalisi kokkusaamisi. Ta selgitab, et ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusele vastust saanud.

4. Tartu Halduskohus esitas 02.07.2014 Tallinna Vanglale halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 58 alusel kohtunõude, milles palus teavet D. Harri kohtueelse menetluse läbimise kohta. Samal päeval esitas Tartu Halduskohus kohtunõude ka Tartu Vanglale D. Harri vanglasisese isikuarve väljavõtte väljastamiseks.

5. 03.07.2014 vastuses edastas Tallinna Vangla D. Harri 25.03.2014 registreeritud kahju hüvitamise taotluse ning teatas, et töömahu tõttu pole seda veel lahendatud. Samal päeval edastas Tartu Vangla D. Harri vanglasisese isikuarve väljavõtte.

6. Oma 03.07.2014 määrusega vabastas Tartu Halduskohus D. Harri riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse.

7. Tallinna Vangla palub oma 17.07.2014 vastuses kaebusele jätta see rahuldamata, kuna D. Harrit on vahistatuna koheldud õiguspäraselt.

8. Tartu Halduskohus määras oma 17.07.2014 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 19.08.2014.

9. 19.08.2014 saabus Tartu Halduskohtusse D. Harri seisukoht Tallinna Vangla 17.07.2014 kirjaliku vastuse kohta.

Kaebuse põhjendused

10. Oma kaebuses selgitab D. Harri, et oli kohtueelse kinnipidamise ajal analoogilises olukorras vabaduskaotuslikku karistust kandvate isikutega, kuid teda koheldi erinevalt ning see on tema hinnangul vastuolus Euroopa vanglareeglistikuga. Ta selgitab, et on viibinud alates 2011. aasta jaanuarist erinevates kinnipidamisasutustes ning tema suhtes kohaldati algusest peale suhtlemispiiranguid. 2012. aasta märtsis need aga tühistati. Pärast seda pöördus ta inspektorkontaktisiku poole taotledes pikaajalist kokkusaamist oma pereliikmetega, põhjendades seda eelkõige sellega, et vanaisa on pea 85 aasta vanune ja haigestus vähki. Sellest aga keelduti viidates vangistusseaduse (VangS) § 94 lõikele 1. D. Harri märgib, et lugedes siseriiklikku seadust pidas ta sel hetkel kirjaliku taotluse esitamist ebaotstarbekaks.

11. Kontaktisik soovitas talle lühiajalist kokkusaamist, kuid vanaisa ei pidanud seda mõistlikuks, kuna tal on vähe elada jäänud ning läbi klaasi ja telefoni 1-tunnine vestlus on ebakohane isiklike asjade arutamiseks olukorras, kus kokkusaamine võib osutuda viimaseks. Vanaisa suri mais või juunis 2012. D. Harri on seisukohal, et Tallinna Vangla on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikleid 8 ja 14. Ta nõuab õiglast hüvitist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 alusel, kuna tema eraelu puutumatust on rikutud.

12. Oma 19.08.2014 Tartu Halduskohtusse saabunud kirjalikes seisukohtades märgib D. Harri vastuseks Tallinna Vanglale, et ta ei esitanud kirjalikku taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks, kuna suuliselt kontaktisikute poole pöördudes juhiti tema tähelepanu VangS § 94 lõikele 1, mistõttu ta pidas kirjalikku taotlust ebaotstarbekaks. Oma õiguste rikkumisest sai ta aru alles hiljem. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tugines oma 09.07.2013 otsuses asjas Varnas vs Leedu (nr 42615/06) Euroopa Vanglareeglistikule, mille kohaselt tuleb kohtueelse menetluse ajaks kinnipeetud isikutele tagada kohtumised lähedastega samadel alustel kui

vabaduskaotuslikku karistust kandvatele isikutele. Nimetatud asjas tuvastati EIÕK artiklite 8 ja

14 rikkumised.

13. Seoses vanaisa surmaga märgib D. Harri, et talle teatati vanaisa surmast luugi kaudu olukorras, kus kambris viibis veel viis isikut ning ta vajas uudisest pahviks lööduna privaatsust, mida talle ei võimaldatud. Seetõttu ei saanud ta helistada olukorras, kus viis vahistatut kuulavad pealt, mida ta räägib. Kuna Tallinna Vangla seda ei võimaldanud, loobus ta helistamast. Väljaviimist ei taotlenud ta aga seetõttu, et viibimine käeraudades koos vanglaametnikega oma suguvõsa juures oleks olnud inimväärikust alandav.

Vastustaja vastuväited

14. Tallinna Vangla selgitab oma kirjalikus vastuses kaebusele, et VangS § 94 lg 1 näeb vahistatutele ette üksnes lühiajalised kokkusaamised. Samuti ei pöördunud kaebaja kordagi 2012. aasta märtsist kuni 2013. aasta jaanuarini Tallinna Vangla poole pikaajaliste kokkusaamiste küsimuses ning ei esitanud seega ka taotlust pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Vastustaja selgitab, et tulenevalt VangS § 11 lõikest 4 tuleb vanglas taotlused haldusmenetluse algatamiseks esitada kirjalikult.

15. Vastustaja märgib, et 08.06.2012 teavitati kaebajat tema vanaisa surmast ja 10.06.2012 toimuvatest matustest ning anti talle võimalus helistada, et asjaolusid täpsustada, kuid ta loobus sellest. Samuti ei taotlenud ta VangS § 99 lõikes 1 sätestatud lühiajalist väljaviimist matustele. Tallinna Vangla järeldab sellest, et väited pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisest tekkinud kannatustest on otsitud.

16. Tallinna Vangla märgib, et Riigikohus on oma 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10 analüüsinud VangS § 94 lõike 1 põhiseaduspärasust ning leidnud, et pikaajalise kokkusaamise keeld vahistatutele ei ole põhiseadusevastane. Põhiseadusega kooskõlas oleva piiranguga ei saa aga kaasneda mittevaralise kahju tekkimine. Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus oma 04.07.2007 otsuse asjas Dickson vs Ühendkuningriik (nr 44362/04) punktis 81 märkinud, et ei tõlgenda konventsiooni nii, et see paneks liikmesriikidele kohustuse võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi. Riigikohus on oma 05.02.2009 määruse asjas nr 3-3-1-95-08 punktis 9 asunud seisukohale, et Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole õiguslikult siduvad.

Kohtu seisukoht

17. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei pöördunud vastustaja poole kirjalikult taotledes pikaajalist kokkusaamist, olles vahistatu staatuses. VangS § 25 lg 1 kohaselt võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi kinnipeetavatele. VangS § 94 lõike 1 kohaselt võimaldatakse vahistatutele lühiajalisi kokkusaamisi. Alates 01.01.2013 kehtiva VangS § 94 lõike 5 kohaselt vahistatule ei kohaldata VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. Samas kehtis pikaajalise kokkusaamise keeld vahistatutele ka enne 01.01.2013, mil see tulenes VangS § 94 lõikest 1 (vt Riigikohtu 04.04.2011 otsuse asjas nr 3-4-1-9-10 p 30). Eelnimetatud Riigikohtu otsuse punktis 50 on selgitatud, et selle piirangu eesmärgiks on selgitada välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada õigusemõistmine. Samuti on õigusemõistmise huviks vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist.

18. Riigikohus on oma 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10 leidnud, et pikaajalise kokkusaamise keeld vahistatule ei ole põhiseadusevastane ja VangS § 94 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega. VangS § 94 lg 1 näeb vahistatule ette üksnes lühiajalised kokkusaamised, mida kaeabaja ei ole taotlenud. Põhiseadusega kooskõlas oleva piiranguga ei saa kaasneda mittevaralise kahju tekkimine ja kaebus ei kuulu rahuldamisele, sest vastustaja toiming on õiguspärane.

19. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma 04.12.2007 otsuse asjas Dickson vs Ühendkuningriik (nr 44362/04) punktis 81 märkinud, et ei tõlgenda konventsiooni nii, et see paneks liikmesriikidele kohustuse võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi. Kuna Riigikohus on leidnud, et vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on kooskõlas põhiseadusega, siis on välistatud, et kokkusaamiste mittevõimaldamistega oleks rikutud kaebuse esitaja õigusi ja vabadusi ja seda eriti olukorras, kus kaebaja ei ole vangla poole vastavasisulise taotlusega üldse pöördunudki. Seega on välistatud kaebuse esitajale kahju tekkimine. Kaebaja ei ole kasutanud võimalust lühiajaliseks kokkusaamiseks ja vahistatu lühiajalise väljaviimise võimalust ja seega ta ei ole kasutanud võimalust pereliikmetega kokkusaamiseks ja peresuhete säilimiseks. Kaebaja selgitused, miks ta ei ole kasutanud seadustega antud võimalust perega suhtlemiseks, kohtu arvates on paljasõnalised ja otsitud.

20. Kohus leiab, et kaebaja viide 09.07.2013 otsusele asjas Varnas vs Leedu (nr 42615/06) ei ole selles asjas rakendatav, sest nimetatud asjas kaebaja oli mitmete aastate kestel kinnipeetav kohtueelse menetluse ajaks. EIK leidis, et kinnipeetud isikule piirangute kehtestamine kokkusaamiseks lähedastega ei ole iseenesest artikli 8 rikkumine. Riikidel on avar hindamisruum karistuspoliitika valdkonnas. EIK on konventsiooni artiklit 8 kohaldades mitmes asjades leidnud, et sellest ei tulene kinnipeetavatele (nii vahistatutele kui ka vangistatutele) pikaajalise kokkusaamise õigus. Käesolevas asjas kaebaja oli peale kriminaalmenetluslike suhtlemispiirangute tühistamist vahistatu staatuses alla aasta.

21. VangS § 11 lõikest 4 tuleb vanglas taotlused haldusmenetluse algatamiseks esitada kirjalikult. VangS § 94 lg 4 kohaselt vahistatu lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades ja VsKE § 32 lg 1 kohaselt kokkusaamine toimub kinnipeetava või kokkusaaja kirjaliku taotluse alusel. Sama määruse § 40 kohaselt kohaldatakse pikaajalisele kokkusaamisele 8. peatüki sätteid, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi. Sama määruse § 42 lg 1 kohaselt esitab pikaajalise kokkusaamise taotluse kinnipeetav. Analüüsides ülalmainitud sätteid kohus teeb järelduse, et kaebaja pidi igal juhul esitama taotluse kokkusaamise kohta kirjalikult ja kui kaebaja ei ole seda teinud, ei ole Tallinna Vangla saanud ka pikaajalist kokkusaamist lubada ega sellest keelduda. Ka sellel põhjusel ei kuulu kaebus rahuldamisele, kuna sisuliselt puudub haldusorgani tegevus, mille õiguspärasust kontrollida.

22. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova Kohtunik