3-14-50724/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50724 Otsuse kuupäev 18.september 2014 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Valeri Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla 10.aprilli 2014 käskkirja nr 6-2/449 tühistamiseks. Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Valeri Jatsõšõn Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 20.10.2014. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla inspektor-kontaktisiku 10.04.2014 käskkirjaga nr 6-2/449 karistati kinnipeetav Valeri Jatsõšõni distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla kodukorra punktis 1.7.1 sätestatud nõude süülise rikkumise eest. Käskkirja kohaselt ähvardas V.Jatsõšõn 22.01.2014 kella 15.15 paiku süüdimõistetute eluhoone viiendas osakonnas trellukse juures rünnata kambrikaaslast. Tartu Vangla 30.04.2014 vaideotsusega nr 1-11/188-2 jäeti V.Jatsõšõni 22.04.2014 esitatud vaie käskkirja kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

Kaebuse esitaja põhjendused

2. Kaebaja märgib kaebuses, et jääb põhjendustes distsiplinaarja vaidemenetluses esitatud seisukohtade juurde. Lisaks märgib kaebaja, et distsiplinaarasja menetleja ei olnud tema suhtes objektiivne ja karistas teda ilma igasuguste tõenditeta. Ühe ametniku (Marina Ilumets) ütlusi ei saa pidada usaldusväärsemaks kui kolme kinnipeetava ütlusi. Ettekande koostanud

2 ametnikku Marina Ilumetsa ei saa pidada kuidagi usaldusväärsemaks, kuna tema suhtes on 24 kinnipeetava poolt esitatud Justiitsministeeriumile kollektiivne kaebus. Kaebaja oli nende 24 kinnipeetava seas, kes kaebuse esitas. Kaebaja ja tunnistajate ütlusi lihtsalt ei arvestatud. Distsiplinaarmenetluse protokolli ei ole kaebajale tutvustatud, kuigi vangla väidab vastupidist.

Menetluse käigus antud täiendavas kaebuse põhjenduses märgib V.Jatsõšõn, et tegemist oli tekkida võiva konflikti ärahoidmisega, mitte kambrikaaslase ründamisega. Tegemist oli taotlusega, et teda ei pandaks ühte kambrisse kokku kinnipeetav Silver Sokuga, kuna nad ei saa omavahel läbi. Juhul kui vangla seda teeb, käitub vangla teadlikult provokatiivselt, et kaebajat vaimselt terroriseerida ja provotseerida. Käskkirja ja vaide menetlemisel on tehtud palju vigu. Vaide läbivaatamine ei toimunud erapooletult, kuna sama isik, kes distsiplinaarmenetlust läbi viis (Toomas Ude), koostas/vastas ka vaide vastuse nr 1-11/188-2. Vaide vastusele kirjutas alla üksuse juht, kuigi vaie oli esitatud vangla direktorile. Erapoolikusele vihjab ka asjaolu, et nii Marina Ilumets (ettekande koostaja) kui ka Toomas Ude (menetleja) töötasid vaideotsusele alla kirjutanud üksuse juhi alluvuses.

Vastustaja vastuväited

3. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb vaideotsuses toodud selgituste ja põhjenduste juurde, lisades järgmist.

4. Tartu Vangla direktori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1. kohaselt on kinnipeetaval keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Kaebaja poolt (mitmel korral) öeldu, et kui teda „lahku“ ei paigutata, siis kaotab ta kannatuse ja ründab kambrikaaslast, on käsitatav ähvardava väljendi kasutamisena. Tartu Vangla kodukorra p-st 1.7.1. ei järeldu, et keelatud distsiplinaarsüüteo toimepanemiseks peaks tegu kindlasti ähvardamise tunnustele vastama. Kodukorravastase distsiplinaarsüüteo koosseis on täidetud juba ainuüksi ähvardava väljendi kasutamisega (väljaütlemise, kirjutamise vms). Sellest tulenevalt puudub nimetatud keelatud teo puhul ka vajadus kaaluda, kui tõenäoline on ähvardava väljendiga/ähvardavas väljendis kirjeldatu saabumine, tähtis on vaid sellise väljendi kasutamise fakt. Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid ning seda, et füüsiline rünne võib teise isiku elu ja tervist oluliselt kahjustada, on selge, et juba ründamise kui tegevuse nimetamine üheks võimalikuks tagajärjeks on käsitatav ähvardava väljendi kasutamisena. Eeltoodud põhjustel on käesoleval juhul distsiplinaarsüüteo koosseis täidetud.

5. Kohtule esitatud kaebuses väidab kaebaja, et menetleja ei olnud tema suhtes objektiivne ning karistas teda ilma igasuguste tõenditeta. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu ning toonitab, et mõnes eelnevas menetluses tehtud (menetlus-)viga ei tähenda ilmtingimata ning alati seda, et menetleja poleks objektiivne.

6. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et käesoleval juhul oli ametniku ütluste pidamine usaldusväärsemaks kui kaebaja ning intsidendi juures olnud kinnipeetavate ütlused, põhjendatud. Lisaks ei lähtutud distsiplinaarmenetluses ainult vanglateenistuse ametniku ütlustest, vaid kontrolliti ka kinnipeetavate väiteid ning muid tõendeid (nt videosalvestist).

3 Vastustaja hinnangul ei vähenda asjaolu, et kinnipeetavad on mõne vanglateenistuse ametniku kohta „kollektiivse kaebuse“ kirjutanud, ilmtingimata selle ametniku usaldusväärsust. Paljasõnaline väide ametniku poolt tehtavate „mitmesuguste vigade“ kohta ei tähenda, et ametniku ütlustega ei tohiks arvestada. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarkaristus on määratud õiguspäraselt ning vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus.

Kohtu seisukoht

7. V. Jatsõšõn on palunud tühistada käskkiri, millega määrati talle distsiplinaarkaristus Tartu Vangla kodukorra (TVKK) p. 1.7. 1 rikkumise eest. Käskkirja järgi seisnes rikkumine selles, et V. Jatsõšõn ähvardas 22.01.2014 kella 15.15 paiku süüdimõistetute eluhoones viiendas osakonnas trellukse juures rünnata kambrikaaslast. Distsiplinaarkaristusena on kaebajale määratud noomitus. Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarasja menetlemisel on rikutud menetlusnõudeid – talle ei ole tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli, samuti puuduvad tõendid, mis tõendaksid tema süüd. Kaebaja märgib, et ta ei ole kambrikaaslast ega kedagi ähvardanud, vaid tegemist oli tekkida võiva konflikti ärahoidmisega.

8. TVKK p 1.7.1 sätestab, et kinnipeetaval on keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargoone. Distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks on olnud vanglateenistuse ametnike M. Ilumetsa ja M. Tiku ettekanded nr 315 ja 315A (tlk.13 ja 14). Ettekannete järgi pöördus kinnipeetav V. Jatšõsõn valvur M. Tiku kaudu kontaktisiku M. Ilumetsa poole teatega sooviga koheselt kohtuda julgeolekutöötajaga, kuna tegemist pidi olema vangla julgeolekut ohustava olukorraga. V. Jatšõsõn oli kontaktisikule selgitanud, et probleemiks on tema sobimatus kambrikaaslase S. Sokuga, kuna iseloomud ei sobi ning et tema julgeolek on ohus ning et vangla käitub provokatiivselt. Kinnipeetav oli korduvalt kinnitanud, et kui teda ei paigutata lahku, siis kaotab ta kannatuse ja ründab kambrikaaslast. Valvur M. Tiku ettekande järgi M.Tikk ise V. Jatsõšõniga sisuliselt ei vestelnud ega kuulnud ka V. Jatsõšõni ja M. Ilumetsa vestlust pealt. Vanemvalvur M. Areni 29.01.2014 antud selgituste (tlk.15) järgi pöördus V. Jatsõšõn 22.01.2014 arvatavasti kella 15.00 paiku tema poole sooviga võtta ühendust julgeolekutöötajaga. V. Jatsõšõn teatas ka vanemvalvurile, et tegemist on vangla julgeolekuga, kuid probleemi kaebaja vanemvalvurile ei selgitanud. Seega on asja materjalide järgi ainsaks tõendiks, mis sai olla aluseks kaebaja süü tõendamisel kontaktisiku M. Ilumetsa ettekanne ja tema hilisemad selgitused.

9. Kohus on seisukohal, et asjas saab lugeda tõendatuks, et V. Jatsõšõn pani toime talle süüks pandud distsiplinaarüleastumise. Nagu märgitud, sätestab TVKK p 1.7.1, et kinnipeetaval on keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada ähvardavaid väljendeid. Kaebaja suhtles käskkirjas märgitud ajal vangla kolme erineva ametnikuga, ametnike ettekannetest nähtub, et mitte ühelgi korral ta ametnike endi suhtes ähvardavaid või muid väljendeid ei kasutanud. Kuid TVKK p 1.7.1. keelab üldse ähvardavate väljendite kasutamise, ähvardavad väljendid ei pea olema suunatud just suhtluspartneri vastu. Kaebaja poolt väljendatu, et kui teda lahku ei paigutata, siis ta ründab kambrikaaslast, on käsitatav ähvardava väljendi kasutamisena. Kontaktisik M. Ilumetsa poolt antud seletuse järgi pöördus kaebaja tema poole sooviga kohtuda vangla julgeolekutöötajaga ning ühe põhjusena, miks kaebaja soovis kiiresti julgeolekutöötajaga kohtuda, oli esitatud ka väide, et kui teda

4 praegusest kambrikaaslasest lahku ei paigutata, siis ta kaotab kannatuse ja ründab kambrikaaslast. Kohus nõustub vastustajaga, et arvestades asjaolusid, situatsiooni, võib juba teise isiku füüsilise jõuga ründamise kavatsuse kui tegevuse nimetamine olla käsitatav ähvardava väljendi kasutamisena. Tähtis on ähvardava väljendi kasutamine, selle teo koosseisu puhul ei ole vajalik arutleda, kas ja kui tõenäoliselt selline ähvardus täide viiakse. Kaebaja on varasemalt esitanud vangla julgeolekuosakonnale kirjaliku taotluse S.Sokuga ühte kambrisse mitte paigutamiseks (tlk.10). Selles avalduses on kaebaja märkinud, et on olemas konflikti oht, kuid selles kirjas pole kaebaja kedagi ähvardanud ega märkinud tagajärgi, kui tema taotlust ei rahuldata. Selle kirja järgselt ei ole ka kaebaja suhtes mingeid menetlusi alustatud.

10. Asja materjalide järgi saab üheselt järeldada, et ei V. Jatsõšõn, ega ka S. Sokk ei ole soovinud kambrikaaslased olla. Mõlemad on vanglale ka sellekohased avaldused, teinud, kusjuures S. Soku avaldus on 27.01.2014 ehk samal päeval kui avaldus vanglas registreeriti, ka rahuldanud. Seega soovisid mõlemad eraldi kambrisse paigutamist, kuid erinevus on selles, et kaebaja on S.Sokust eraldi kambrisse saamiseks kasutanud vangla ähvardamist, ehk tema käitumine ja ähvardamine võis olla ajendatud soovist mõjutada vanglaametnikke täitma tema taotlust ja teda ümberpaigutama talle sobilikuma kinnipeetavaga. Kui kaebaja ka ähvardust väljendades ise ähvarduse täideviimist reaalselt ei mõelnud, oli see siiski ähvardusena väljendatud. Kohus märgib, et Vangistusseadus ega ükski teine õigusakt ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust valida kambrit või kambrikaaslast.

11. Kohus ei pea õigeks kaebaja seisukohta, et tema süü ei ole tõendatud, ja et tõendina ei oleks tohtinud kasutada kontaktisiku M.Ilumetsa ettekannet ja tema selgitusi. Distsiplinaarmenetluses on vastustajal laialdane kaalutlusruum. Kohus on seisukohal, et vastustaja on distsiplinaarmenetluse käigus kogunud piisavaid tõendeid, mis annavad aluse kaebaja distsipliinirikkumises süüdi mõistmiseks. Distsiplinaarmenetluse protokolli järgi on arvesse võetud vanglaametnike seletusi, ettekandeid, kaebaja seletusi, videosalvestust, tunnistajate ütlusi ja seletusi. Distsiplinaarmenetluse protokolli järgi on analüüsitud kõiki kogutud tõendeid, sealhulgas ka intsidendi juures viibinud kinnipeetavate ütlusi. See, et menetlus ei ole viinud sellisele tulemusele, nagu oleks kaebaja soovinud, ei tähenda, et distsiplinaarmenetlus ei ole olnud läbiviidud nõuetekohaselt või et oleks puudunud piisavad tõendid kaebaja süüdi tunnistamiseks. Vastustaja on oma käskkirja aluseks olevas distsiplinaarmenetluse protokollis põhjalikult analüüsinud, miks ta peab kontaktisiku M. Ilumetsa ettekandes ja hilisemates seletustes esitatud fakte usaldusväärsemateks kui kaebaja ja mitme kaaskinnipeetava ütlusi. Kohus nõustub protokollis märgituga, et tunnistajate kirjalikud seletused on sõna-sõnalt sarnased, ja kuna tunnistajad asusid kaebajaga ühes osakonnas, oli neil võimalik ka tunnistustes eelnevalt kokku leppida. Kirjaliku tunnistuse on andnud kinnipeetav J. Laurits asjaolude kohta, mida menetleja väitel ei saanud ta kuulda, kuna videosalvestise järgi rääkis ta samal telefoniga ja viibis eemal. Asjaolust, et kontaktisiku M. Ilumetsa suhes on esitatud kinnipeetavate poolt kollektiivne kaebus ja et kaebuse esitajate hulgas on ka V.Jatsõšõn, ei saa teha koheselt järeldust, et M. Ilumets ei ole usaldusväärne või et ettekanne oleks koostatud kättemaksuks. Ükski tõend sellele ei viita.

12. VangS § 64 lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kaebajat on distsiplinaarmenetluse alustamisest teavitatud kirjalikult 29.01.2014, mille suhtes on kaebaja andnud ka oma allkirja (tlk.13). Distsiplinaarmenetluse protokolli on sama protokolli järgi kaebajale tutvustatud 08.04.2014,

5 protokollil on inspektor-kontaktisiku märge, et V.Jatsõšõn keeldus protokolli allkirjastamisest, kuid tutvus resolutiivosaga. Protokoll ise on koostatud inspektorkontaktisiku T.Ude poolt 18.02.2014. Tartu Vangalt saadud teate järgi, viibis V.Jatsõšõn ajavahemikul 18.02.2014 kuni 08.04.2014 Lõuna Prefektuuri Viljandi arestikambris (tlk.48). Seega on protokolli kaebajale tutvustatud koheselt peale arestimajast vanglasse tagasi tulekut ning kaebaja vastupidised väited on ebaõiged. VangS § 64 lg 41 võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tähtaja hulka ei arvata aega, kui kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas. Seega on vaidlustatud käskkiri välja antud tähtaega järgides.

13. Kaebaja leiab, et vaide läbivaatamisel on tehtud vigu, kuna sama isik, kes menetles distsiplinaarasja, on allkirjastanud ka vaideotsuse. Asja materjalidest nähtub, et vaidlusaluses distsiplinaarasjas on menetluse läbi viinud inspektor-kontaktisik Toomas Ude. Viimane on allkirjastanud ka 10.04.2014 käskkirja nr 6-2/449, millega on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus noomitus. Vaideotsuse on allkirjastanud üksuse juht P.Peemot. Kohus on seisukohal, et vastustaja poolt vaide läbivaatamisel ei ole vigu tehtud, nagu märgib kaebaja. Vangla sisekorraeeskirja § 17 loetleb vangistusseaduse sätted, mille osas on inspektor-kontaktisikul pädevus teha otsuseid. Selles loetelus on ka VangS § 64 lg 4, mis annab

seega inspektor-kontaktisikule distsiplinaarkaristuse määramise õiguse. Vangistusseaduse § 64 lg 4, mis sätestab vanglateenistuse pädevuse, ei keela samal isikul, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, määrata ka distsiplinaarkaristust. Samuti ei ole keelatud samal ametnikul läbi viia vaidemenetlust. Vaideotsuse on allkirjastanud üksuse juht, kes seega on sisuliselt vaideotsuse välja andnud isikuks. Asjaolu, kas ja kes eelnevates menetluses osalenud ametnikest töötab vaideotsuse välja andnud üksuse juhi alluvuses, ei anna alust järeldusele, et vaidemenetlus ei toimunud erapooletult. Vangla sisekorraeeskirja § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Seega oli üksuse juhil P.Peemotil õigus läbi vaadata sama üksuse koosseisus oleva kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaiet.

Arvestades eeltoodut jätab kohus V.Jatsõšõni kaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik