2-14-54249/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 17.09.2014, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-54249 Tsiviilasi AS-i Rentacar avaldus OÜ Hexanor pankroti väljakuulutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 08.08.2014 määrus menetluse lõpetamiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Hexanor määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja/võlausaldaja AS Rentacar (registrikood 10303546, asukoht Karja 27, Haapsalu), esindaja Janek Alvela

Puudutatud isik/võlgnik OÜ Hexanor (registrikood 11156277, asukoht Masina 20, Tallinn), esindaja v/adv Janno Kuusk Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 08.08.2014 määrus jätta muutmata, määruskaebus jätta rahuldamata. 2. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta kaebuse esitaja kanda. 3. Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest.

Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

2

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja maakohtu määrus 1. 10.07.2014 esitas AS Rentacar (avaldaja) maakohtule avalduse OÜ Hexanor (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Nõue tulenes võlgniku poolt garantii andmisest avaldaja kasuks ning võlgniku võlgnevus pankrotiavalduse esitamise seisuga oli 9879.74 eurot. Võlgnik ei olnud vaatamata pankrotihoiatusele võlgnevust tasunud.

2. Võlgnik esitas pankrotiavaldusele vastuväite, leides, et avaldus on esitatud pahatahtlikult eesmärgiga kahjustada võlgniku majandustegevust. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Avaldaja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Võlgnik on avaldaja nõude täitnud.

3. Eelistungil loobus avaldaja pankrotiavaldusest eeldusel, et võlgniku poolt tasutud raha on laekunud. Menetluskulud palus avaldaja jätta võlgniku kanda, kuna võlgnevus tasuti üks päev enne istungit. Võlgnik palus menetluskulud jätta avaldaja kanda, kuna pankrotiavalduse esitamisel ei ole võlausaldaja käitunud heauskselt.

4. Kohus andis avaldajale aega raha laekumise kontrollimiseks ning palus teda teavitada, kui raha ei ole laekunud. Raha mittelaekumise kohta ei ole kohtule andmeid saabunud. Seetõttu on võimalik lahendada pankrotiavaldusest loobumise taotlus.

5. Maakohus võttis 08.08.2014 määrusega vastu pankrotiavaldusest loobumise, lõpetas tsiviilasjas menetluse, jättis menetluskulud võlgniku kanda ning mõistis võlgnikult avaldajale välja menetluskulud 150 eurot. Pankrotiavaldus esitati 10.07.2014. Võlgnik tasus võla 05.08.2014, seega pärast pankrotiavalduse esitamist. Kohus ei ole tuvastanud avaldaja käitumises pahausksust. Kohtu hinnangul ei saa avaldajale ette heita, et ta hagi asemel esitas pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse esitamine on avaldaja õigus ning tema seadusest tulenev õiguskaitse viis. Kohase õiguskaitse viisi valib isik ise. Käesoleval juhul oli faktiks see, et võlgnik oli avaldajale võlgu. Seetõttu pidi võlgnikule olema ettenähtav ka võimalus, et tema vastu võidakse pankrotiavaldus esitada. Avaldaja viitas sellele pankrotihoiatuses. Seetõttu leidis kohus, et TsMS § 168 lõike 5 alusel jäävad menetluskulud võlgniku kanda. Menetluskuludeks on antud juhul pool pankrotiavalduselt tasutavast riigilõivust, so 150 eurot. Teisi menetluskulusid võlausaldajal ei olnud. TsMS § 1741 lõike 1 järgi mõistis kohus menetluskulud võlgnikult käesoleva määrusega välja.

Määruskaebus ja asja edasine menetlus 6. 22.08.2014 esitatud määruskaebuses palub võlgnik tühistada maakohtu määruse menetluskulude jaotamise osas ja teha selles osas uus määrus, millega jätta menetluskulud avaldaja kanda.

7. Pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lõike 2 esimese lause järgi on PankrS eriseadus TsMS-i suhtes ning kui PankrS sätestab eriregulatsiooni, tuleb sellest juhinduda. Võlgniku hinnangul on selliseks eriregulatsiooniks PankrS § 15 lõige 6, mille järgi peab menetluskulud kandma võlausaldaja. Käesolevas asjas ei nimetanud kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit. Võlgnik tasus avaldaja nõude viimase pahatahtlikust käitumisest tulenevalt. Avaldaja ei jätnud võlgnikule võimalust nõude sisu selgitada ja keeldus võlgniku küsimustele vastamast. Selle asemel, et võlgniku

3

palvele vastata või vaielda nõude olemasolu üle hagimenetluses, esitas avaldaja pahatahtlikult pankrotiavalduse. Viimase esitamiseks puudus mõistlik põhjus ka seetõttu, et tegelikkuses ei olnud avaldaja maksejõuetu ja talle kuulub Tallinnas ärikinnisvara, mille väärtus ületab hoomatavalt avaldaja nõuet. Eeltoodust tulenevalt oli avaldaja pankrotiavaldus pahatahtlik ja ilmselgelt põhjendamatu ning võlgnik esitas oma põhjendatud vastuväited nõudele. Käesoleva kohtuasjaga sarnastes vaidlustes on kohtud reeglina kohaldanud PankrS § 15 lõiget 6 ja jätnud menetluskulud võlausaldaja kanda. Nt 17.02.2014 määruses tsiviilasjas nr 2-13-60761 lõpetas maakohus menetluse, kuna võlgnik esitas võlausaldaja nõudele sisulise vastuväite ning kohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lõikest 6 tulenevalt võlausaldaja kanda. Ka käesoleval juhul olid võlgnikul nõudele sisulised vastuväited, kuid kahju ärahoidmiseks oli ta sunnitud nõutava summa tasuma. Sarnaselt on maakohtud PankrS § 15 lõiget 6 kohaldanud ka tsiviilasjas nr 2-13-54062 jm vaidlustes.

8. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 10. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 08.08.2014 määrus on õige ja määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.

11. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist. Kaebuses on õigesti märgitud, et PankrS on eriseadus TsMS-i suhtes, kuid PankrS ei sisalda erisätteid menetluskulude jaotamiseks pankrotiavaldusest loobumise korral. Seega on maakohus õigesti kohaldanud menetluskulude jaotamisel TsMS § 168 lõiget 5. Kuna avaldaja loobus pankrotiavaldusest, ei ole põhjendatud lähtuda PankrS § 15 lõikest 6. Antud menetluses ei ole kohus teinud otsustust ajutise halduri nimetamise või nimetamata jätmise kohta. PankrS § 15 lõige 6 oleks kohaldatav juhul, kui avaldaja ei oleks hoolimata võla tasumisest pankrotiavaldusest loobunud ning kohus oleks seejärel jätnud ajutise halduri nimetamata. Määruskaebuses toodud viited sarnastele vaidlustele teistes tsiviilasjades ei ole asjakohased, kuna neis on kohus nimelt otsustanud jätta ajutise halduri nimetamata ja menetluse lõpetanud, mistõttu on jäänud ka menetluskulud avaldaja kanda.

Ülle Jänes Indrek Parrest

Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud /allkirjastatud /allkirjastatud digitaalselt/ digitaalselt/ digitaalselt/