4-13-7827/28 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

17. september 2014, Tallinn Väärteoasja number 4-13-7827 Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Sten Lind ja Andres Parmas Kohtuistungi sekretär Liina Kaev Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 10.september 2014, Tallinn Väärteoasi

V.N-i väärteoasi kohaliku omavalistuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 672 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 09. mai 2014 aasta otsus

Apellatsiooni esitaja

V.N-i kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase Istungil osalenud isikud

RESOLUTSIOON

V.N ( ik: XXX, elukoht:

XXXXXXXX XXX X, XXXXX XXXX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXX. Vandeadvokaat Olev Kuklase

1. Jätta Harju Maakohtu 09. mai 2014 aasta otsus väärteoasjas nr 4-13-7827 muutmata.

2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Ida politseijaoskonna ametniku koostatud väärteoprotokolli kohaselt seisnes V.N-ile esitatud väärteoetteheide selles, et 08.10.2013. a kell 13:11 aadressil Nelgi tee 1 Viimsi vald Harjumaa

Viimsi Vallavalitsuse juures seisva V.N-i kasutuses olev sõiduauto Mitsubishi Pajero, reg. nr-ga XXXXXX tagaklaasile oli paigaldatud tunnuslause, mille oranži värvi põhjal oli parempoolses servas punase äär ja valge taustaga ringis musta värvi pardi kujutis ning vasakul kiri „Ära pane parti“. Tunnuslause oli nähtav sõiduautost väljapoole ning kuna seda oli eelnevalt, s.o 09.09.2013. a kasutatud valimisliidu „Parteivaba Viimsi“ valimisloosungil ja hiljem valimisliitu reklaamivas voldikus, siis on see otseselt seostatav valimisliiduga „Parteivaba Viimsi“. Eelkirjeldatuga rikuti poliitilisele välireklaamile kehtestatud piiranguid ja reklaamiti valimisliitu „Parteivaba Viimsi“ poliitilise välireklaami keelu ajal. Sellise tegevusega rikkus V.N kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (edaspidi: KOVVS) §-s 61 sätestatut ning pani väärteoetteheite kohaselt toime KOVVS § 672 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. Harju Maakohus tunnistas V.N-i (i.k. XXX) KOVVS § 67

2 lg 1 järgi

kvalifitseeritud väärteo toimepanemises süüdi ja mõistis talle karistuseks rahatrahvi 30 (kolmkümmend) trahviühikut, s.o 120 (ükssada kakskümmend) eurot.

Kohus leidis, et V.N on toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav KOVVS § 672 lg 1 järgi.

APELLATSIOON:

3. Apellant ei nõustu Harju Maakohtu otsusega ning leiab, et kohus on kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust.

3.1. Kohus on rikkunud V™S § 110 lg-t 1 toetudes tõenditele, mida tegelikkuses kohtuistungil vahetult ei uuritud. Sellisteks tõenditeks on AM’i kontaktandmed, tema teenistussuhe ja tegevus, mida on käsitletud kohtuotsuse punktis 8. Kohtuistungil ei uuritud kohtu poolt viidatud veebilehekülgi ega tuvastatud kohtuotsuses loetletud isikute KT’e, MN, LT’i ning AS ametikohti.

3.2. Kohus on ekslikult leidnud, et apellant süüdistas AM’i valimisplakati kleebise kleepimises apellandi autole.

3.3. Kohus on ebaõigesti leidnud, nagu oleks tõendatud, et V.N-i ainukasutuses oli sõiduauto Mitsubishi Pajero reg. nr-ga XXXXXX. Kohtuistungi protokollist on selgelt näha, et V.N on välistanud selle et tema antud sõidukit sellel päeval kasutas ja on selgesõnaliselt viidanud et tõenäoliselt kasutas vaidlusalusel päeval – ajal antud autot tema poeg või poja elukaaslane või keegi poja lähedastest. Antud juhul vaatamata V.N-i viidetele, et tema antud valimisreklaamiga autot ei kasutanud tol päeval, ei ole politsei või kohus ära tõendanud või astunud samme kontrollimaks, kes vaidlusalusel päeval vaidlusalust sõiduautot kasutas ja on lubamatult ning süütusepresumptsiooni eirates oletuslikult omistanud süü V.N-ile. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et väärteoasjas ei ole välja selgitatud väärteoasja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning et väärteoasja uurimine ei ole toimunud igakülgselt ning väärteomenetluse seadusega kooskõlas olles, millest tulenevalt on Harju Maakohus rikkunud V™S § 31 lg-t 2.

3.3. Apellant on arvamusel, et kohus on kohtuotsuse punktis 10 ebaõigesti tuvastanud, et sõnad „ Ära pane parti“ on käsitletav poliitilise välireklaamina. Apellant leiab, et sõnad „ Ära pane parti“ konteksti väliselt ei seostu üldse ühegi erakonnaga ning ei ole käsitletavad mingisuguse valimisreklaamina ning kohtu vastupidine seisukoht selles osas on ebaõige. Süüdistusfunktsiooni kandev menetlusosaline pole soovinud või püüdnud üldse välja selgitada kas tegemist on valimisreklaamiga või suvalise plakatiga ja seda kas õiguslikult on just taoline valimisreklaam käsitletav valimisreklaamina ja kas see on siis ka valimisliidu „Parteivaba Viimsi“ või V.N poolt vastavalt registreeritud. Eelkõige aga peaks väga selgelt olema õiguslikult seostatav see, kuidas vaidlusalune – väidetav valimisreklaam on seostatav V.N-iga jne. Ka kohus pole, vaatamata apellandi ja tema kaitsja sellekohastele menetluses esitatud vastuväidetele sh. kirjalikele vastuväidetele sellele tähelepanu pööranud ja seetõttu on kohus teinud eksliku kohtulahendi.

Antud väärteoasjas puuduvad andmed, et Valimisliit „Parteivaba Viimsi“ kelle valimisreklaamiga väidetavalt tegemist oli või siis V.N oleks taotlenud reklaamiluba taolisele välireklaamile, nagu seda on kirjeldatud kohtuotsuse punktis 10.

Apellant on arvamusel, et ei saa süüdistada V.N-i ja ei ole ju võimalik seostada valimisliiduga seotud välireklaami, mida valimisliit ise ei ole enda reklaamiks registreerinud.

Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada milliste õiguslikult korrektsete andmete põhjal on kohus otsuses V.N-i süüdi tunnistades taolisele järeldustele jõudnud.

3.4. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuses sisaldub kaks vastandlikku seisukohta. Ühest küljest on kohus asunud seisukohale, et põhiseaduse riivet ei eksisteeri, kuna sõnad „ Ära pane parti“ reklaamivad üksnes valimisliitu. Teisalt on aga kohus leidnud, et nimetatud sõnade ja voldiku näol, kus antud fraas tuleneb on tegemist nii valimisliidu kui kandideeriva isiku V.N-i valimisreklaamiga. Lisaks eelviidatule jääb apellant ka seisukohale, et endiselt on vajalik kontrollida ka seda , kas KOVVS §-s 61 keeld, mis ei luba võimalikku valimisreklaami paigutada kodanike isiklikele esemetele või ka isiklikus kasutuses olevatele esemetele kohaliku omavalitsuse valimiste ajal, riivab nii tema kui teiste kodanike põhiõigusi ning kas KOVVS §-s 61 on vastuolus põhiseadusega ja palun seda Ringkonnakohtul teha.

3.5. Kohtuotsusest tuleneb, et kohus on asunud seisukohale, et V.N oleks pidanud tõendama, kes tema pereliikmetest vaidlusalusel päeval autot kasutas. Apellant on arvamusel, et tegemist on süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisega.

Apellant on andnud nende isikute nimed, kes tõenäoliselt kasutasid ja kellel oli reaalne võimalus tol päeval vaidlusalust sõidukit kasutada. Seega on loodud võimalused kontrollimaks apellandi sõnu.

3.6. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse punkt 11.2, milles kohus käsitleb V.N-i ütlusi on kontekstist välja rebitud ning kohus on apellandi antud ütlusi valesti tõlgendanud Kohus on . eksinud väites, et V.N valimiskleebist märgates, seda koheselt ei eemaldanud. On vastuoluline ja ekslik ka kohtu sellekohane väide, et V.N tulenevalt oma kogemusest peaks teadma mis on valimisreklaam ja mis mitte. Kohus jätab sellejuures arvestamata kohtus uuritud tõendid, mille kohaselt V.N on ise aktiivselt jälginud keelatud avaliku valimisreklaami tegevust. Apellant leiab, et kohus oleks antud juhul pidanud arvesse võtma ka seda, et kohe peale taolise avalduse esitamist, kui apellant sai 07.10.2013.a. politseist vastuse, millega väärteoasja ei algatatud, pandi järgmisel päeval

08.10.2013 apellandiga kaudselt seostatavale autole valimistega seostatav kleebis. Apellant on arvamusel, et need kaks asja on omavahel otseselt seotud ning kohus oleks arvesse pidanud võtma seda, et väga tõenäoliselt oli antud kleebise panijaks just nimelt keegi vastaserakonnaga seotud isik, keda apellandi esitatud kaebus politseisse häiris. Kuid kohtuotsusest nähtuvalt apellandi sellekohaseid selgitusi kohus arvestanud ei ole ja on neid pidanud põhjendamatult ebausutavateks, samas ei ole ka kohus V.N-i sellekohaseid vastuväiteid ümber lükanud.

Apellandi arvates on antud olukorra V.N-i vastu kasutamine suhteliselt küüniline ja lubamatu ning apellant on olemasolevate tõendite pinnalt veendunud, et vaidlusalune kleebis paigutati V.N-iga kaudselt seostatavale autole kättemaksuks tema poolt politseisse esitatud kaebusele.

Eeltoodust tulenevalt ja lähtuvalt V™S § 147 lg 1 p –st 4 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 09.05.2014 kohtuotsus väärteoasjas nr. 4-13-7827 ja teha uus otsus, millega lõpetada väärteomenetlus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

4. Menetlusalune isik toetab kaitsja poolt koostatud apellatsiooni. Kaitsja-apellant toetab esitatud apellatsiooni täies mahus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, esitatud apellatsiooni toodud väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

6. V™S § 110 p 1 rikkumise osas on apellant leidnud, et otsuses ära toodud AM kontaktandmed, teenistussuhe ja tegevus ei põhine kohtuistungil uuritud tõenditel. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega. AM on maakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud ning viidatud kohtuotsuse p-s 8 kajastatud isikuandmed tulenevad tema poolt antud ütlustest. Kohtuistungil tunnistaja poolt antud ütlused on kohtuistungil tõendina vahetult uuritud.

Samuti on kaitsja leidnud, et kohtuistungil ei uuritud kohtu poolt viidatud veebilehekülgi. Kolleegium leiab, et kohtuistungi protokollist tõepoolest ei tulene, et istungil oleks käsitatud avalikult kättesaadavaid veebilehti tõenditena, kuid ka nendega arvestamata jätmine kohtu järeldusi tunnistajana ülekuulatud AMu ütluste usaldusväärsuse osas kahtluse alla ei sea. Maakohus on tunnistaja ütluste usaldusväärsust põhjendanud ning on leidnud, et puudub alus arvata, et tunnistaja annab kohtuistungil ebaõigeid ütlusi väärteomaterjalide juures oleva foto tegemise asjaolude kohta. Kohtuistungil on avaldatud teatis väärteomenetluse alustamise kohta, millest nähtuvalt on 09.10.2013 aastal registreeritud teade, 08.10. 2013 tuvastatud poliitilisest välireklaamist. Vahetult kohtuistungil on uuritud ka väärteoprotokollile lisatud foto, mis on KrMS § 148 lg-s 1 ja V™S § 31 lg-s 1 sätestatu kohaselt tõendusteabe täiendava talletamise moodus. Asjaolu, et kohus on põhistanud tunnistaja usaldusväärsust ka läbi menetlusaluse isiku poolt antud ütluste poliitilise vastasleeri poolt tõendite fabritseerimise võimalikkusest, pole antud juhul käsitatav menetlusaluse isiku poolt antud ütluste eksliku tõlgendamisega. Apellant kinnitab ise, et V.N-i arvates on plakati paneku näol tegemist vastaserakonna kättemaksuga. Kuna AM kuulus samuti vastaserakonda siis kohus nimetatud väidet tõendiallika usaldusväärsusele hinnangu andmisel ka analüüsis.

7. Apellandi poolt tõstatatud võrdse kohtlemise põhimõtte osas kolleegium märgib, et V™S § 87 kehtestab väärteo arutamise piirid. Seaduse kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes. Kohus ei saa isegi kattuvate asjaolude korral tagada konkreetse väärteoasja lahendamisega võrdset olukorda väidetavatele sarnastel tehioludel süüteo toime pannud isikutele. Seaduse järgi ei ole asjaolu, et kedagi kuskil ei ole samasuguse teo eest vastutusele võetud, menetlusaluse isiku suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise ega ka menetluse lõpetamise aluseks.

8. Apellant on leidnud, et kohus on rikkunud VTMS § 31 lg 2 ja § 123 lg 2 sätteid, kuna ei ole välja selgitanud kes konkreetselt vaidlusalusel ajahetkel antud sõiduautot kasutas. Samadel alustel on apellant viidanud süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisele. Kolleegium nimetatud etteheidetega ei nõustu. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus tõlgendama süüdistatava kasuks üksnes sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik, ning V™S § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses.

Kohtuistungil (t.lk.33-35) V.N-i poolt antud ütlusi on kohus hinnanud ning kolleegium peab vaid vajalikuks märkida, et viimase kinnitusel on tehtud pildil tema numbrimärgiga auto. Auto kuulub naisele, kasutajaid on rohkem. Ta ei ole kindel, aga arvab, et tema ei ole sellel päeval selle autoga sõitnud. Tuvastatud on, et väärteoprotokollis kajastatud sildiga varustatud sõiduauto oli pargitud samal päeval Viimsi vallavalitsuse hoone juurde parklasse. Kaitsja väide, nagu oleks V.N rääkinud nimetatud auto kasutamisest mingil teisel ajal või päeval, menetlusaluse isiku ütlustest ei nähtu. V.N on märkinud, et pildil olevat autot kasutas tema arvates poeg.

Nimetatud ütluste ja viite alusel on kohtuvälise menetleja esindaja palunud avaldada poja andmed ning taotlenud viimase kohtuistungile kutsumist. Sellekohase taotluse on kohus rahuldanud. Apellandi väide sellest, et V.N on konkreetselt välja toonud isikud, kelle kasutuses auto vaidlusalusel päeval oli, kuid vaatamata sellele pole kohus ega kohtuväline menetleja astunud samme tema väite kontrollimiseks, on vastuolus protokollis kajastatuga ning seega ebaõige. V.N on nimetatud päeval auto kasutajana konkretiseerinud vaid poega, pole aga avaldanud ühegi teise isiku andmeid.

Maakohus on asja arutamise edasi lükanud, kutsudes välja V.N-i poja, MS, kuid tunnistaja on keeldunud ütluste andmisest, kuna on leidnud, et tema ütlusi kasutatakse isa vastu(t.lk. 40). Kolleegium leiab, et sel juhul pole alust rääkida süütuse presumptsiooni ega ka väärteoasja igakülgse uurimise rikkumisest. Maakohtul ei tekkinud kahtlusi selles, et 08.10. 2013 aastal kasutas väärteoprotokollis nimetatud sõiduautot V.N ning et just viimase poolt oli paigutatud sõiduautole ka väärteoprotokollis kajastatud tunnuslause.

9. Vaidlustatud ei ole maakohtu järeldust, et 2013 aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel algas aktiivse valimisagitatsiooni aeg, millal oli KOVVS § 61 kohaselt keelatud poliitiline välireklaam, 16.09.2013 ja lõppes valimistega 20.10.2013. Väärteoprotokollis ära näidatud 08.10.2013 aasta kell 13.11 oli seega ajaks, mil poliitiline välireklaam oli keelatud.

10. Kaitsja on vaidlustanud maakohtu järeldust, et sõnad „Ära pane parti“ on käsitatav poliitilise välireklaamina. Kaitsja seisukohalt saab valimisliidu välireklaamina käsitada vaid vastavalt sellena registreeritud reklaami, muul juhul võib olla tegemist suvalise plakatiga.

Kolleegium sellise KOVVS § 61

kitsendava tõlgendamisega ei nõustu. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse V.N-ile ette, et tema kasutuses oleva sõiduauto tagaklaasil oli paigaldatud tunnuslause „ Ära pane parti“, mis oli nähtav sõiduautost väljapoole ning mis oli kasutuses valimisliidu „Parteivaba Viimsi“ valimisloosungil ja valimisliitu reklaamivatel voldikutel. Vastavalt tuvastatule ja ka V.N-i enda ütlustele oli auto tagaklaasil olev silt selgelt väljapoole nähtav ning küllaltki suurt osa autoklaasi kattev.

Viidates Riigikohtu lahendis 3-4-1-27-05 sedastatule on maakohus leidnud, et tegemist on KOVVS § 61 mõttes muu poliitilise välireklaamiga. Kaitsja seisukoht, et sellena saab käsitada vaid registreeritud reklaami ei tulene KOVVS § 61 sõnastusest ega ühestki Riigikohtu lahendist, kus on käsitatud nimetatud seaduse kohaldamise küsimust. Kaitsja viited Viimsi valla reklaammäärusele pole antud juhul asjakohased kuna ei sisusta KOVVS § 61 ettenähtud muud poliitilist välireklaami. Maakohus on juba analüüsinud nii materjalide juurde lisatud 08.10.2013 aastal tehtud fotol nähtavat reklaamloosungit kui ka valimisliidu reklaamvoldikuid. Maakohus on piisava selgusega põhistanud järeldust, et tunnuslause „Ära pane parti“, mis selgelt nähtub valimisliidu

„Parteivaba Viimsi“ reklaamvoldikutel, on seostatav nimetatud valimisliiduga ja viimase reklaamimisega ning apellandi väited vahetult uuritud tõenditel tuginevat järeldust vähimalgi määral ei kummuta.

Meelevaldne on apellandi seisukoht otsuse vastuolulisusest väärteoasjas sisalduvatele voldikutele antud hinnangu osas. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole väljunud väärteoprotokollis V.N-ile etteheidetava teo raamidest. Vastupidiselt on kohus rõhutanud, et tegemist on valimisliitu reklaamiva poliitilise välireklaamiga mitte üksikkandidaadi V.N-i reklaamiga. Asjaolu, et maakohus on valimisliidu „Parteivaba Viimsi“ ja sõiduauto tagaklaasil oleva sildi „Ära pane parti“ seostamisel tuginenud ka asjaolule, et sama lause on ka valimisliidu voldikul, kus on ära toodud ühe kandidaadina ka V.N

, ei anna alust teha järeldust nagu maakohus oleks leidnud, et tegemist on üksikkandidaadi V.N-i reklaamiga vaid näitab isiku seotust valimisliiduga.

11. Maakohus on juba lahanud kaitsja poolt tõstatud KOVVS § 61 ettenähtud keelu põhiseadusele vastavust. Viidatud on asjakohastele Riigikohtu lahenditele, kus on juba vastav küsimus lahendanud. Nimelt on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-69-11 selgitanud, millistel juhtudel võib üldse tõusetuda küsimus kõneksoleva keelu osalisest põhiseadusvastasusest.

Põhistus millises osas on kaheldav KOVVS § 61 sätestatud poliitilise välireklaami keelu põhiseaduspärasus on maakohtu otsuses juba esitatud ja kolleegium nõustub kohtuga, et käeolevas menetluses tuvastatud süüteo tehiolud on erinevad nendest, millistel juhtudel Riigikohus ei välista veelkordset normikontrolli põhiseadusjärelevalve menetluses.

Nagu on maakohus juba tuvastanud, oli reklaamlause paigaldatud küll V.N-i kasutuses olevale sõiduautole, kuid klaasile kleebitud tunnuslause on otseselt seostatav valimisliiduga ning sellel puudus igasugune viide valimisliidu kandidaadile.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud väärteoasja raames puudub alus tunnistada KOVVS § 61 põhiseadusega vastuolus olevaks.

12. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohus on tõendatud asjaoludele tuginedes nõuetekohaselt argumenteerinud, miks ta leiab, et KOVVS § 61 sätestatud keelu rikkumine on tuvastatav, et tegu on õigesti kvalifitseeritud KOVVS § 672 lg 1 järgi ning et selle väärteo on õigusvastaselt ja süüliselt toime pannud V.N. Maakohus on ära näidanud, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Samuti on kohtu otsus piisavalt põhistatud – kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale hästi jälgitav ning viidatud on asjakohastele seaduse sätetele ja Riigikohtu seisukohtadele. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p 1, §154 lg 4 p 1, § 154 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09. mai 2014 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Ivi Kesküla Sten Lind Andres Parmas (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)