3-11-1913/76 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 16.09.2014, Tartu Haldusasja number 3-11-1913 (liidetud haldusasjad 3-11-1913 ja 3-12-1025) Haldusasi Lembit Lillemetsa (Lillemets) kaebus Jõgeva maavanema 06.04.2011. a korralduste nr 205, 206, 208 ja 210 tühistamiseks, Jõgeva Vallavolikogu 19.04.2012. a otsuste nr 14 ja 15 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Jõgeva Vallavolikogule kohustava ettekirjutuse tegemiseks ning Harry Kuusiku (Kuusik) kaebus Jõgeva Vallavolikogule kohustava ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.04.2013. a otsus haldusasjas nr 3-11-1913 ja Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsus haldusasjas nr 3-12-1025 Menetluse alus ringkonnakohtus Lembit Lillemetsa apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 30.04.2013. a otsuse peale ja AS-i Perevara apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsuse peale Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja I Lembit Lillemets Nõustaja Agu Rillo Kaebaja II Harry Kuusik Vastustaja I Jõgeva Maavalitsus Vastustaja II Jõgeva Vallavolikogu Kolmas isik AS Perevara Esindaja v. adv. Karl Haavasalu Kaasatud haldusorgan Maa-amet RESOLUTSIOON 1. Jätta Lembit Lillemetsa apellatsioonkaebusTartu Halduskohtu 30.04.2013. a otsuse peale rahuldamata. 2. Jätta AS-i Perevara apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsuse peale rahuldamata. 3. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda. 4. Liita käesoleva asja materjalide juurde haldusasjas nr 3-10-1261 registreeritud kaebaja 20.05.2012. a taotlus.

2

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 16.10.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. FIE Lembit Lillemets esitas Jõgeva Vallavolikogule taotluse tunnistada ta vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saamise õigust omavaks isikuks maatükkide nr 129 (XXXXX ), 130 (XXXXXXXXXX ), 131 (XXXXXXX ) ja 132 (XXXXXXX ) suhtes. Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010. a otsustega nr 30, 31, 32 ja 33 jäeti XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX maatükkide osas vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saaja kindlaks määramata.

2. FIE Harry Kuusik esitas Jõgeva Vallavolikogule taotluse tunnistada ta vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saamise õigust omavaks isikuks maatükkide nr 134 (XXXXXXX ) ja 240 (XXXXXXXXXX ) suhtes. Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010. a otsustega nr 34 ja 36 jäeti XXXXXXX ja XXXXXXXXXX maatükkide osas vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saaja kindlaks määramata.

3. L. Lillemets esitas halduskohtule kaebuse Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010. a otsuste nr 30, 31, 32 ja 33 tühistamiseks ning H. Kuusik Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010. a otsuste nr 34 ja 36 tühistamiseks (haldusasi nr 3-10-1261). 29.10.2010 tegi Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-10-1261 otsuse, millega rahuldas kaebused, tunnistas Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010. a otsused nr 30, 31, 32, 33, 34 ja 36 õigusvastaseks ning tegi Jõgeva Vallavolikogule ettekirjutuse vaadata XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX , XXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXXXXX maatükkide kasutusvaldusse andmine uuesti läbi.

4. Jõgeva maavanema 06.04.2011. a korraldustega nr 205, 206, 208 ja 210 anti XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX katastriüksused ajutiseks kasutamiseks AS-ile Perevara. Korraldustes on märgitud, et maa ajutisse kasutusse saamise õigust omavaks isikuks on ainsana vastava avalduse esitanud AS Perevara ning maa ajutise kasutamise õigus tekib sellekohase lepingu sõlmimisest lepingus määratud ajal ja tingimustel. 13.04.2011 sõlmiti XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX maaüksuste osas AS-ga Perevara maa ajutise kasutamise lepingud (3-11-1913, I kd, tl 84−91) tähtajaga 2 aastat arvates lepingu sõlmimisest. Seega oli lepingute lõppemise tähtajaks 12.04.2013. Halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-10-1261 ei olnud korralduste tegemise ega lepingute sõlmimise ajal jõustunud ning kaebaja poolt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saamiseks esitatud taotlused olid lahendamata.

5. Tartu Halduskohtu kohtuotsus haldusasjas nr 3-10-1261 jõustus Tartu Ringkonnakohtu otsusega 20.01.2012. 19.04.2012 tegi Jõgeva Vallavolikogu XXXXX , XXXXXXXXXX ja XXXXXXX maatükkide kasutusvalduse suhtes uued otsused nr 13, 14 ja 15, milles andis kasutusvalduse saamise õiguse AS-le Perevara. Volikogu otsustas, et XXXXXXX ja XXXXXXX maatükkide osas otsust ei tehta. 16.05.2012 tegi Jõgeva maavanem Jõgeva Vallavolikogule ettepaneku tunnistada Jõgeva Vallavolikogu 19.04.2012. a otsused kehtetuks. 24.05.2012 võttis Jõgeva Vallavolikogu vastu otsuse nr 20, millega tunnistas kehtetuks otsuse nr 13; otsuse nr 21, millega tunnistas kehtetuks otsuse nr 14; ja otsuse nr 22, millega tunnistas kehtetuks otsuse nr 15.

Menetlus haldusasjas nr 3-11-1913

3

6. 29.07.2011 esitas L. Lillemets Tartu Halduskohtule kaebuse Jõgeva maavanema 06.04.2011. a korralduste nr 205, 206, 208 ja 210 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole vaidlustatavad haldusaktid õiguspärased, kuna nimetatud katastriüksuste näol on tegemist vaba põllumajandusmaaga ning nende osas on pooleli kasutusvalduse seadmise menetlus. Jõgeva maavanem ei ole korralduste andmisel õiguspäraselt teostanud kaalutlusõigust ning on jätnud kaebaja, kes oli esitanud taotluse nimetatud maaüksuste kasutusvaldusse saamiseks, õigusvastaselt kolmanda isikuna haldusmenetlusse kaasamata. Vaidlustatud korraldused ei sisalda argumentatsiooni, mille põhjal maavanem korraldused andnud on. Puuduvad viited, milliseid dokumente on menetluse käigus kogutud ning milliseid järeldusi on tehtud kogutud dokumentide alusel. Halduskohtus toimunud kohtuistungil esitas L. Lillemets alternatiivnõudena haldusaktide tühisuse ja haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise nõude. Preventiivne huvi seisneb kaebaja sõnul huvis saada maatükid enda kasutusvaldusse.

7. Tartu Halduskohus jättis 30.04.2013. a otsusega haldusasjas nr 3-11-1913 L. Lillemetsa kaebuse rahuldamata. Kaebus haldusaktide tühistamise nõudes on muutunud ainetuks, kuna kohtuotsuse kuulutamise ajaks on haldusaktid täidetud. Samuti puudub õiguslik alus haldusaktide tühisuse tuvastamiseks. Haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel ei ole seost maatükkide kasutusvaldusse saamise õigusega. Kaebaja saab oma õigusi, mis puudutab maatükkide kasutusvaldusse saamist, realiseerida haldusasja nr 3-12-1025 raames põllumaatükkide nr 129, 130, 131 ja 132 kasutusvaldusse saamise vaidluses. Vaba põllumajandusmaana väljaselgitatud maaüksuste ajutiseks kasutamiseks andmine ei riku vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saamist taotleva isiku õigusi. Maareformi seaduse muutmise seaduse § 24 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 06.06.2007. a määruse nr 169 „„Maareformi seaduse” § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord“ (Määrus nr 169) § 4 lg 3 p-s 2 sätestatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise piirang kestab alates maareformi seaduse (MaaRS) § 233 lg 1 alusel vaba põllumajandusmaa väljaselgitamisest kuni vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saamiseks taotluste esitamise tähtaja lõpuni. Maavanem ei pidanud kaasama kaebajat menetlusse ega pidanud andma kaebajale võimalusi endapoolseteks selgitusteks, kuna kaebaja ei olnud maa ajutisse kasutusse saamiseks taotlust esitanud. Kaevatavad haldusaktid on motiveeritud, haldusaktid on selged ja üheselt mõistetavad, haldusaktides on välja toodud nii faktilised kui õiguslikud alused ning asjaolud, millest haldusorgan on haldusaktide andmisel lähtunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 30.04.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tervikuna tühistada. Vaidlustatud haldusaktide mõju kaebajale on jätkuv. Kolmas isik jätkab maatükkide kasutamist ning Jõgeva maavalitsuse 10.05.2013. a otsusega keeldus maavanem antud maatükkide kaebajale kasutusse andmisest. Alternatiivselt palub kaebaja tuvastada vaidlustatud korralduste õigusvastasuse. Haldusasjast nr 3-12-1025 nähtub otsene mõju, mida vaidlustatud Jõgeva maavanema korraldused on kaebaja õigustele avaldanud. Halduskohus ei analüüsinud seda, kas vaidlustatud korraldused olid õigusvastased. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus oleks pidanud õigusvastasuse kindlaks tegema haldusaktide andmise aja, mitte kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Jättes tegemata sisulise otsuse kaebuse nõude kohta, rikkus halduskohus menetlusõigust.

9. Jõgeva Maavalitsus palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

4 Alusetud on L. Lillemetsa väited selle kohta, et vaidlustatud haldusaktide mõju on jätkuv. Maavanem ei rahuldanud kaebaja ja kolmanda isiku taotlusi vaidlusaluste maatükkide ajutiseks kasutamiseks saamiseks, kuna nende maatükkide kasutusvaldusse saamiseks esitatud taotluste suhtes ei olnud maa kasutusse saamiseks taotluste esitamise ajal ega ole ka praegu kehtivat vallavolikogu otsust vaba põllumajandusmaa maatükkide kasutusvaldusse saamise õigust omava isiku kindlaksmääramiseks ning maatükkide kasutusõiguse osas on kohtuvaidlused lõppemata. Vaidlustatud korraldused ei anna pärast nende alusel sõlmitud lepingute lõppemist kellelegi õigust ega eelistust nimetatud maatükkide ükskõik millises vormis kasutusse saamiseks, seega on vaidlustatud haldusaktide mõju lepingute lõppemisega lõppenud. Asjaolu, et ükski taotlejatest ei kasutanud taotletavaid maatükke sel ajal õiguslikul alusel, kuid maatükkide tegelik kasutaja oli AS Perevara, nähtub Jõgeva Vallavolikogu poolt XXXXX ja XXXXXXXXXX maaüksuste kohta 29.04.2010 tehtud otsustest.

10. AS Perevara palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolmas isik on jätkuvalt seisukohal, et XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX katastriüksusi ei olen enam võimalik kasutusvaldusse anda.

Menetlus haldusasjas nr 3-12-1025

11. 20.05.2012 esitas L. Lillemets Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles tuvastada Jõgeva Vallavolikogu 19.04.2012. a otsuste nr 14 ja 15 õigusvastasus ja kohustada Jõgeva Vallavolikogu tegema antud küsimuses uut otsust. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-12-1025. - L. Lillemets on kaebuses seisukohal, et vaidlustatud otsuste näol on ainuüksi diskretsiooni valesti kohaldamise tõttu tegemist õigusvastaste otsustega. Kaebaja nõustub Jõgeva maavanema seisukohaga, et peale kasutusvaldusse saamise avalduse esitamise tähtaja möödumist toimunud muudatused (nt ajutise kasutuse lepingu sõlmimine ja piirneva maatüki omandamine) ei ole relevantsed kaalutlusargumendid. Kaebaja hinnangul võib olla eksitav vaidlustatud otsuse nr 14 resolutsioonis märgitu, nagu oleks AS Perevara XXXXX maaüksuse piirinaaber. Väidetavalt kuulub AS-le Perevara XXXX maaüksus, katastritunnusega XXXXXXXXXXXXX , kuid vastavalt Maa-ameti avalikule maainfo teenusele puuduvad antud katastriüksusel kokkupuutepunktid XXXXX maaüksusega. L. Lillemets leiab, et MaaRS § 23³ lõikes 5¹ sätestatud tähtaeg määrab haldusorganile menetlustähtaja, mille möödalaskmine haldusorgani poolt toob õigustatud isikule kaasa subjektiivse õiguse nõuda õigusvastase viivitusega kaasnevate järelmite kõrvaldamist haldusorgani poolt, sh nt rahatrahvi kohaldamist ning uue täitmise tähtaja määramist. Juhul, kui viidatud kolmekuuline piirang välistaks absoluutselt haldusorgani poolt uue otsuse vastuvõtmise, oleks tegemist põhiseadusevastase regulatsiooniga ning sel juhul taotleb kaebaja antud piirangu kohaldamata jätmist. Tuvastamisnõude põhjendatud huvina nimetab kaebaja tulevikus võimaliku hüvitamisnõude esitamise soovi.

12. 21.05.2012 esitas H. Kuusik Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus teha Jõgeva Vallavolikogule kohustava ettekirjutuse uue otsuse tegemiseks, tunnistades teda XXXXXXX katastriüksuse kasutusvaldusse saamise õigust omavaks isikuks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-12-1030. H. Kuusik märgib, et Jõgeva Vallavolikogu on ajutise kasutamise lepinguga andnud XXXXXXX maatüki alates 13.04.2011 kaheks aastaks kasutamiseks AS-le Perevara, ootamata ära Tartu Ringkonnakohtu otsust haldusasjas nr 3-10-1261 ning luues sellega olukorra, kus AS Perevara muutus selle maatüki õiguslikuks kasutajaks. 13. Tartu Halduskohtu 22.05.2012. a määrusega liideti L. Lillemetsa 20.05.2012. a kaebus ja H. Kuusiku 21.05.2012. a kaebus ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-12-1025.

5 14. Tartu Halduskohus rahuldas 15.11.2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-1025 L. Lillemetsa ja H. Kuusiku kaebused ja tegi Jõgeva Vallavolikogule ettekirjutused kinnitada mõistliku aja jooksul L. Lillemets kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks vabade põllumaatükkide nr 129, 130, 131 ja 132 osas ning H. Kuusik kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks vaba põllumaatüki nr 134 osas. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja menetlustoiming on maatükkide nr 131 (XXXXXXX) ja nr 132 (XXXXXXX ) osas otseses vastuolus apellatsioonikohtu poolt haldusasjas nr 3-10- 1261 tuvastatuga ja samuti MaaRS § 233 lg-ga 6. Otsustes puuduvad igasugused motiivid ning üksnes hääletamine volikogu poolt ei saa olla kaalutlusõiguse teostamine. Vastustaja ei ole täitnud kehtivast õigusest tulenevat kohustust mitme isiku puhul kindlaks määrata nende vaheline eelistus ja kohustust esitada eelistus maavanemale kasutusvaldusse andmise otsustamiseks. Vastustaja õigusvastaste menetlustoimingute tagajärjel ei ole maavanem seetõttu saanud langetada kehtivast õigusest tulenevat otsustust vabade maatükkide kasutusvaldusse andmiseks vaidlusaluste maatükkide osas. Maatükkide nr 129 (XXXXX ), nr 130 (XXXXXXXXXX ) ja nr 134 (XXXXXXX ) puhul on vastustaja nii Jõgeva maavanema kui vastustaja enda hinnangul menetlustoimingute tegemisel lähtunud lubamatutest kaalutlustest. MaarS § 233 lõike 51 teises lauses sätestatud tähtaja eesmärgiks koostoimes MaarS § 233 lg-ga 6 on tagada maareformi lõpuleviimine, arvestades esialgse otsuse tegemise aegseid faktilisi asjaolusid ning vaba põllumajandusmaa efektiivset kasutamist isikute poolt, kellel oli selleks õigus vastavalt seadusele, mistõttu ei ole halduskohtu arvates tegemist õigust lõpetava tähtajaga, vaid nn ebatõelise menetlustähtajaga. Antud juhul on kaasuse asjaolud ilmselged ning vastustajale tuleb teha definitiivne (haldusorgani tegevust lõplikult kindlaks määrav) kohustamisotsus. Vastustaja diskretsioon on käesolevas asjas redutseeritud nullini. L. Lillemetsa esitatud tuvastamiskaebus on hõlmatud kohustamiskaebusega, mistõttu ei ole otsuste eraldiseisev õigusvastasuse tuvastamine vajalik. Liiatigi on vastustaja otsused ise kehtetuks tunnistanud kui õigusvastased.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

15. AS Perevara esitas Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada kohtuotsuse täies ulatuses ning teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Halduskohus on oluliselt rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 1 teist lauset, tehes otsuse nõude osas, mida kohtule ei olnud esitatud. L. Lillemets on haldusasja nr 3-12-1025 raames palunud Jõgeva Vallavolikogu kohustamist kasutusvaldusse andmise küsimuse uueks otsustamiseks XXXXX ning XXXXXXXXXX maatükkide osas. Halduskohus on seevastu kohtuotsuses teinud Jõgeva Vallavolikogule ettekirjutuse kinnitada L. Lillemets kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks ka põllumaatükkide nr 131 ja 132 osas. Halduskohus on rikkunud HKMS § 41 lg 1 teist lauset ka sellega, et kohustas kohtuotsusega Jõgeva Vallavolikogu kinnitama L. Lillemetsa kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks, kuigi kaebuses taotles L. Lillemets Jõgeva Vallavolikogu kohustamist uue otsuse tegemiseks vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse saaja eelistamise osas. Halduskohus on jätnud otsuses lahendamata H. Kuusiku ja L. Lillemetsa poolt esitatud Jõgeva Vallavolikogu 19.04.2012. a otsuste nr 13, 14 ja 15 õigusvastasuse tuvastamise nõude, rikkudes sellega HKMS § 158 lg 1 teises lauses sätestatut. Samuti on halduskohus ebaõigesti kohaldanud MaaRS § 23³ lg-t 5¹. Apellant ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et Jõgeva Vallavolikogu diskretsioon on redutseeritud nullini. Olukorras, kus ühte maatükki soovib kasutusvaldusse saada mitu isikut, kes omavahel kokkulepet ei saavuta, on kohaliku omavalitsuse volikogul maavanemale ettepaneku tegemisel suur kaalutlusõigus.

6 16. H. Kuusik märgib apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et on vaidlusalust maad taotlenud enda kasutusvaldusse alates 2004. aastast ning vajab seda maad enda poolt haritava pinna suurendamiseks.

17. Maa-Amet on apellatsioonkaebusele esitatud vastuses seisukohal, et apellatsioonkaebus on alusetu ja see tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata. MaaRS § 233 lõikes 51 sätestatud tähtaeg teenib maareformi kiirema lõpule viimise eesmärki. Kuna aga seadusandjal ei olnud võimalik ette näha, mitmel korral vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja kinnitamise otsus halduskohtus vaidlustatakse, tuleb normi rakendamisel eelkõige lähtuda selle kaitsealast. Sellest tulenevalt peab vallavolikogu pärast iga vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja kinnitamise otsuse tühistamist või õigusvastaseks tunnistamist võtma vastu uue haldusakti kolme kuu jooksul pärast kohtulahendi jõustumist.

18. L. Lillemets vaidleb kohtule esitatud vastuses AS Perevara apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsuse haldusasjas nr 3-12-1025 muutmata. MaaRS § 233 lg-t 51 tuleks tõlgendada nii normi mõtte kui ka põhiseaduslike väärtuste kontekstis. Kaebaja hinnangul on halduskohus õigesti käsitlenud MaaRS § 233 lg-s 51 sätestatud tähtaega kui ebatõelist menetlustähtaega, mille järgimata jätmine haldusorgani poolt ei lõpetanud vastustaja subjektiivset õigust. Eksitav on apellandi väide, nagu oleks maatükkidest 131 ja 132 esmakordselt juttu tehtud alles kohtuotsuses. L. Lillemets on üheaegselt esitanud kaebuse nii selle peale, et vallavolikogu tegi maatükkide 129 ja 130 osas õigusvastase otsuse, kui ka selle peale, et maatükkide 131 ja 132 osas jäi otsus vastu võtmata. Maatükkide 131 ja 132 osas otsuse vastu võtmata jätmise osas esitatud taotlus on esitatud haldusasja 3-10-1261 numbriga. See minetus ei saanud aga kaasa tuua ebaõiget kohtuotsust. Ka Jõgeva vallavolikogu ning Maa-amet on kohtule esitatud seisukohtades käsitlenud kõikide maaüksustega seonduvat. Seega ei saanud apellandile tulla üllatusena, et vastustaja on taotlenud kõigi nelja maaüksuse - 129, 130, 131 ja 132, osas vallavolikogu kohustamist uue otsuse tegemiseks. Halduskohus on õigesti kohustanud vallavolikogu uue otsuse tegemisel eelistama L. Lillemetsa. Asjas kogutud tõenditest (vallavolikogu maa, heakorra, planeeringu ja keskkonnakomisjoni 11.04.2012. a protokollid (tl 52jj), vallavolikogu istungiprotokoll (tl 42-46) nähtuvalt on Jõgeva Vallavolikogu kõik vajalikud kaalutlused teinud, kohus hindas need asjakohasteks ning paratamatu järeldusena saab vallavolikogu uued otsused vastu võtta ainult sellisel kujul, et ta eelistab kasutusvalduse saajana vastustajat, sest uus kaalutlus saakski viia ainult sellise tulemuseni. Vastuvõetud otsuste õigusvastasus väljendus ainult vallavolikogu istungil hääletamisega ära muudetud otsuste resolutiivosades. - Vastustaja ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks halduskohus jätnud läbi vaatamata tuvastamiskaebuse. Kohus on tuvastamisnõuet lahendanud ning õigesti leidnud, et kuna kohustamisnõue on rahuldatud, siis on sisuliselt rahuldatud ka tuvastamisnõue.

19. Jõgeva Vallavolikogu nõustub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses apellatsioonkaebuse seisukohtadega. Halduskohus on teinud otsuse nõude osas, mida L. Lillemets ei ole käesoleva haldusasja raames esitanud, so kohustamisnõude osas seoses maatükkidega nr 131 ja 132. Samuti on halduskohus ebaõigesti kohustanud vallavolikogu kinnitama L. Lillemetsa kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks. Antud juhul on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse andmine nurjunud ning XXXXXXX , XXXXX ja XXXXXXXXXX maaüksuste kui vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse andmise menetluse tuleb lugeda lõppenuks.

20. Tartu Ringkonnakohus liitis 11.06.2013. a määrusega haldusasjad nr 3-12-1025 ja nr 3-11-1913 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-11-1913.

7

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

21. Ringkonnakohus lahendab esmalt Tartu Halduskohtu 30.04.2013. a otsuse peale haldusasjas nr 3-11-1913 esitatud apellatsioonkaebuse, andes hinnangu Jõgeva maavanema 06.04.2011. a korralduste nr 205, 206, 208 ja 210 õiguspärasusele XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX maatükkide ajutisse kasutusse andmisel AS-le Perevara (I). Seejärel lahendab kohus Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsuse peale haldusasjas nr 3-12- 1025 esitatud apellatsioonkaebuse, käsitledes Jõgeva Vallavolikogu poolt XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX maatükkide kasutusvaldusse andmiseks maavanemale ettepaneku tegemisega seonduvaid asjaolusid (II).

I

22. Ringkonnakohus leiab, et L. Lillemetsa apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 30.04.2013. a otsuse peale haldusasjas nr 3-11-1913 tuleb jätta rahuldamata.

23. Jõgeva maavanem andis 06.04.2011. a korraldustega nr 205, 206, 208 ja 210 XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX katastriüksused ajutiseks kasutamiseks AS-ile Perevara. Korralduste alusel sõlmiti AS Perevara ja Eesti Vabariigi vahel maa ajutise kasutamise lepingud (3-11-1913, I kd, tl 84−91), mis kehtisid perioodil 13.04.2011 kuni 12.04.2013. Vaidlus puudub selles, et eelnimetatud maavanema korralduste andmise ning ajutise kasutamise lepingute sõlmimise ajaks oli samade maatükkide osas alanud kasutusvaldusse andmise menetlus, mille raames vastu võetud otsuste õiguspärasuse üle käis parajasti kohtuvaidlus haldusasjas nr 3-10-1261. Seega oli XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX maaüksuste näol tegemist MaaRS §-le 233 vastava vaba põllumajandusmaaga. Määruse nr 169 § 4 lg 3 p 2 järgi ei saa maad selle määruse alusel ajutiseks kasutamiseks anda, kui taotletav maa on kohaliku omavalitsuse poolt MaaRS § 233 alusel välja selgitatud vaba põllumajandusmaana. Seega ei saanud nendel maaüksustel asuvat maad 2011. aastal ajutiseks kasutamiseks enam anda, kuna maa oli välja selgitatud vaba põllumajandusmaana, mistõttu esines Määruse nr 169 § 4 lg 3 p-s 2 sätestatud keeld maa ajutiseks kasutamiseks andmiseks.

24. L. Lillemets on pöördunud halduskohtusse Jõgeva maavanema 06.04.2011. a korralduste nr 205, 206, 208 ja 210 tühistamise nõudega. Pärast seda, kui halduskohus juhtis kohtuistungil kaebaja tähelepanu asjaolule, et halduskohtul tuleb teha otsus olukorras, kus vaidlustatud korralduste alusel sõlmitud ajutise kasutamise lepingud on lõppenud, avaldas kaebaja soovi täiendada kaebust alternatiivse õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Ringkonnakohus leiab, et sellisel juhul ei ole tegemist üleminekuga tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele, vaid olukorraga, kus kaebust on täiendatud alternatiivse tuvastamisnõudega. Ka kohtuistungil märkis kaebaja, et soovib endiselt ka haldusaktide tühistamist. Kaebuse muutmine on toimunud selleks HKMS § 49 lg-s 1 ette nähtud aja jooksul, so antud juhul kohtuistungil enne kohtuvaidlusi, mistõttu on halduskohus õigesti menetlenud nii tühistamiskaebust kui ka alternatiivselt esitatud tuvastamiskaebust korralduste õigusvastasuse ning tühisuse tuvastamiseks.

25. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et olukorras, kus AS-ga Perevara sõlmitud ajutise kasutamise lepingud on lõppenud, ei ole kohtul võimalik maavanema korraldusi nr 205, 206, 208 ja 210 enam tühistada. Nimetatud maavanema korraldustega on AS-le Perevara antud õigus kasutada XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX maaüksustel asuvat

8 maad 2 aasta jooksul korralduste andmisest. AS-ga Perevara on korralduste alusel ajutise kasutamise lepingud sõlmitud ning nende lepingute kehtivus lõppes 12.04.2013. Eelnevast tulenevalt on haldusaktid juba täidetud, kuna nendes ette nähtud kasutusvaldusse andmise aeg AS-le Perevara on möödunud. Neid haldusakte ei ole võimalik enam tagasi täita. Seega on nende haldusaktide igasugune mõju kaebajale lõppenud ja nende tühistamine pole enam võimalik.

26. Tuvastamiskaebuse alternatiivsel esitamisel on L. Lillemets põhjendatud huvina märkinud selle, et maavanema korralduste õigusvastasuse tuvastamine aitab kaasa XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX maaüksuste tema poolt kasutusvaldusse saamisele. Ringkonnakohus eeltoodud seisukohaga ei nõustu ning leiab, et kaebaja poolt välja toodud põhjendused ei anna talle õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks HKMS § 38 lg 4 järgi. Asjaolu, et XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX maaüksused, mille suhtes on pooleli maade kasutusvaldusse andmise menetlus, olid perioodil 13.04.2011 kuni 12.04.2013 AS Perevara ajutises kasutuses, ei oma kaalu enne ajutise kasutamise lepingute sõlmimist esitatud kasutusvaldusse andmise taotluste lahendamisel Jõgeva Vallavolikogu poolt. Haldusorganile taotluse esitamisega alanud haldusmenetluses tuleb haldusorganil taotluse lahendamisel arvesse võtta taotluse esitamise ajal esinenud faktilisi asjaolusid. Seega omab kasutusvaldusse andmise küsimuse lahendamisel tähtsust üksnes maa kasutamiseks õigusliku aluse olemasolu taotluse esitamise ajal. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et AS- ga Perevara sõlmitud lepingud ei andnud talle õiguslikku alust XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX maaüksuste kasutamiseks, sest need lepingud olid seadusest tuleneva keeluga vastuolus ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 87 kohaselt tühised. Kohus ei saa kaebuse lubatavuse hindamisel võtta arvesse haldusorgani võimalikku õigusvastast käitumist, so kaalutlusotsustuse tegemisel lubamatu asjaoluga arvestamist, seda isegi juhul, kui antud juhul on haldusorgan seda 19.04.2012. a otsustega nr 14 ja 15 teinud. Halduskohus on õigesti märkinud, et nimetatud vallavolikogu otsused kehtisid 19.04.2012 kuni 24.05.2012, mis on lühike periood, mil tema õigused võisid olla rikutud. Samas on käesoleva haldusasja juurde liidetud ka L. Lillemetsa kaebus nende samade otsuste, so toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks koos kohustamiskaebusega maatükkide kasutusvaldusse andmise küsimuse uueks otsustamiseks.

27. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal käesolevas asjas põhjendatud huvi maavanema 06.04.2011. a korralduste nr 205, 206, 208 ja 210 õigusvastasuse tuvastamiseks, mistõttu tuleb tuvastamiskaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega vaidlustatud korralduste tühisuse tuvastamiseks aluste puudumise osas.

II

28. Vabade põllumaatükkide kasutusvaldusse andmise vaidluses ei ole pooled ühel meelel selles, kas MaaRS § 23³ lg-s 5¹ sätestatud tähtaegade näol on tegemist õigust lõpetavate tähtaegadega või mitte. Halduskohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et tegemist ei ole õigust lõpetavate tähtaegadega, vaid nn ebatõeliste menetlustähtaegadega ning MaaRS § 233 lg 51 alusel säilib isikul subjektiivne õigus nõuda seaduspärase ja õiglaselt kaalutletud otsuse tegemist ka pärast seaduses sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja kinnitamise otsuse tegemise tähtaega olukorras, kus vastustaja on sisuliselt diskretsiooni kuritarvitanud, õigustades seda kollegiaalorgani hääletamistulemusega. Halduskohtu käsitlust on toetanud ka Riigikohtu halduskolleegium, kes on haldusasjas nr 3-3-1-73-13 väljendanud järgmist seisukohta: „Seadus ei reguleeri erinormidega olukorda, kus kohus tunnistab õigusvastaseks pärast 01.05.2010 tehtud volikogu otsuse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saaja kohta ettepaneku tegemiseks. Kolleegium selgitab, et ka volikogu 30.06.2011. a otsuse õigusvastaseks tunnistamise korral

9 tuleb analoogia korras juhinduda MaaRS § 233 lg 51 teisest lausest. MaaRS § 233 lg 51 eesmärk ei ole välistada maa kasutusse andmine olukorras, kus kohus tühistab pärast 01.05.2010 volikogu otsuse maa kasutusvaldusse andmise ettepaneku tegemiseks.“ (vt RKHKo 19.03.2014, nr 3-3-1-37-13, p 22) Lähtuvalt eelnimetatud Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast tuleb ka käesolevas asjas, kus volikogu poolt on otsused maa kasutusvaldusse andmise ettepaneku tegemiseks sisuliselt tegemata, jaatada võimalust volikogu kohustamiseks maavanemale vastavate ettepanekute tegemiseks. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et L. Lillemetsa ja H. Kuusiku kaebused Jõgeva Vallavolikogu kohustamiseks XXXXX , XXXXXXXXXX , XXXXXXX , XXXXXXX ja XXXXXXX maaüksuste kasutusvaldusse andmise küsimuse uueks lahendamiseks tuleb rahuldada.

29. MaaRS § 233 lg 6 neljas ja viies lause sätestavad: „Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat.“ Riigikohus on rõhutanud, et maa kasutusvaldusse andmisel on oluline järgida MaaRS § 233 lg-s 6 sätestatud kriteeriume, mis peavad olema vallavolikogu tehtava diskretsiooni iseloomuga menetlustoimingu sisuliseks aluseks (vt RKHKo 19.03.2014, nr 3-3-1-73-13; RKHKo 21.06.2010, nr 3-3-1-39-10). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et antud juhul on käesoleva haldusasja materjalide ning haldusasjas nr 3-10-1261 toimunud menetluse pinnalt õigustatud asuda seisukohale, et Jõgeva Vallavolikogul olev kaalutlusõigus maatükkide nr 129, 130, 131, 132 ja 134 kasutusvaldusse andmiseks esitatud taotluse lahendamisel on sedavõrd ahenenud, et asjaoludest lähtuvalt on vallavolikogul MaaRS § 233 lg 6 kohaselt võimalik lahendada need taotlused üksnes ühel võimalikul viisil. Vaba põllumaatükk nr 134 piirneb H. Kuusiku omandis olevate kinnistutega Teeveere ja Sambla. Seega on H. Kuusiku puhul tegemist ainsa taotlejaga, kelle maaomandiga kasutusvaldusse taotletav vaba põllumaatükk nr 134 piirneb ning kelle suhtes peab Jõgeva Vallavolikogu vaba põllumaatüki nr 134 osas rakendama MaaRS § 23³ lõike 6 viiendas lauses sätestatud eelistust ning kinnitama H. Kuusiku nimekirja vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajana. Et kasutusvaldusse taotletavad maatükid nr 129, 130, 131 ja 132 ei piirne ühegi taotleja maaomandiga ning ükski taotlejatest ei kasuta nimetatud maad õiguslikul alusel, siis saab vallavolikogu otsustamisel eelistada ainult FIE-t. Vabade põllumaatükkide nr 129, 130, 131 ja 132 kasutusvaldusse taotleja L. Lillemetsa puhul on tegemist ainsa taotlejaga, kes on FIE ning kelle suhtes oleks Jõgeva Vallavolikogu pidanud rakendama MaaRS § 23³ lõike 6 viiendas lauses sätestatud eelistust ning kinnitama L. Lillemetsa nimekirja vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajana. Seega on Jõgeva Vallavolikogul õigus eelistada FIE Lembit Lillemetsa ja kinnitada ta kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks vabade põllumaatükkide nr 129, nr 130, nr 131 ja nr 132 osas.

30. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 5 võib kohus juhul, kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Ka õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et juhul, kui ainuke õiguspärane lahendus uuel läbivaatamisel saaks kaalutlusõiguse ahenemise tõttu olla taotletava haldusakti väljaandmine, tuleb menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt kõne alla ka kohtu poolt siduva ettekirjutuse tegemine haldusakti andmiseks (vt. A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu Ülikooli kirjastus. Tartu, 2004, lk 285). Seega on kaalutlusõiguse ahenemise korral kohtutel lubatud jõulisemalt kaalutlusõiguse teostamisse sekkuda. Antud juhul õigustab ringkonnakohtu hinnangul

10 kohtupoolset jõulisemat sekkumist ka asjaolu, et haldusorgan on eelnevalt jätnud täitmata halduskohtu otsuse, millega teda kohustati samade maatükkide kasutusvaldusse andmine uuesti läbi vaatama.

31. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et definitiivse ettekirjutuse tegemine on välistatud, kuna kaebaja ei ole seda otseselt taotlenud. Halduskohtul on kohustamiskaebust rahuldades võimalik sõltuvalt õiguslikust raamistikust ja tuvastatud asjaoludest, kuid sõltumata kaebaja poolt väljendatud soovist ise valida, kas teha konkreetne ettekirjutus või kohustada haldusasutust haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti kaaluma (vt K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2013, lk 172). Seega ei ole halduskohus nõude piire ületanud. Samuti ei ole halduskohus jätnud kohtuotsuses lahendamata otsuste nr 14 ja 15 õigusvastasuse tuvastamise nõuded, kuna lahendas need koos kohustamise nõuetega, mis hõlmavad endas õigusvastasuse tuvastamise nõudeid.

32. Ringkonnakohus ei nõustu AS-i Perevara poolt apellatsioonkaebuses osutatuga, et halduskohus on haldusasjas nr 3-12-1025 otsuse tegemisel ületanud kaebuse piire, kohustades Jõgeva Vallavolikogu kinnitama L. Lillemetsa kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks lisaks otsustes nr 14 ja 15 käsitletud XXXXX (maatükk nr 129) ja XXXXXXXXXX (maatükk nr 130) põllumaatükkide osas ka XXXXXXX (maatükk nr 131) ja XXXXXXX (maatükk nr 132) osas. Kohustamisnõuded XXXXXXX ja XXXXXXX maatükkide osas vallavolikogu kohustamiseks kasutusvaldusse andmise küsimuse lahendamiseks on kaebaja esitanud koos kaebusega kohtule edastatud avalduses vastustajale trahvi määramiseks kohtuotsuse täitmata jätmise eest. Tulenevalt HKMS § 2 lg 4 teisest lausest tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohtus valitsevast uurimispõhimõttest tuleneb aga kohtu kohustus selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt RKHKm 25.11.2010, nr 3-3-1-77-10, p 11 ja selles viidatud lahendid).

33. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on käesoleva asja lahendamisel õigesti tõlgendanud kaebaja tahet kohustada vastustajat kasutusvaldusse andmise küsimuse lahendamiseks ka XXXXXXX ja XXXXXXX maatükkide osas, hoolimata sellest, et neid maatükke puudutavad taotlused on kaebaja esitanud haldusasja 3-10-1261 numbrit kandvas dokumendis. Vaidlus puudub selles, et vastavad taotlused on kaebaja poolt kohtule esitatud. Ringkonnakohus möönab, et menetlus nende taotluste osas ei ole läbini nõuetekohane, alustades sellest, et toimikust puudub vastavaid taotlusi sisaldav menetlusdokument. Samas ei ole halduskohtu poolt kaebuse menetlusse võtmise kohta tehtud määrusest (kd 3-12-1025, tl 28) nähtuvalt välistatud, et kohus on kaebuse menetlusse võtnud ka XXXXXXX ja XXXXXXX maatükkide osas kohustava ettekirjutuse tegemiseks. Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et halduskohtu poolt toime pandud menetlusnormide rikkumised ei ole olnud sedavõrd kaalukad, et need tooksid kaasa halduskohtu otsuse tühistamise HKMS § 199 alusel. Ringkonnakohus peab antud juhul võimalikuks liita haldusasja 3-10-1261 numbrit kandev kaebaja 20.05.2012. a taotlus ise käesoleva haldusasja materjalide juurde.

34. Eeltoodust tulenevalt tuleb AS-i Perevara apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 15.11.2012. a otsuse peale rahuldada osaliselt, muutes halduskohtu otsuse resolutsiooni kohustavate ettekirjutuste osas. L. Lillemetsa apellatsioonkaebus Tatu Halduskohtu 30.04.2013. a otsuse peale tuleb jätta rahuldamata.

35. Menetlusosalised ei ole taotlenud ringkonnakohtult menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

11

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene Maili Lokk Agu Timmi