3-14-52084/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-14-52084

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht

16. september 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-52084 Haldusasi EELK Tallina Toompea Kaarli Koguduse, OÜ Lastekeskus Midrimaailm ja AS Fleksont kaebus Tallinna Haridusameti 25. juuni 2014 käskkirjade nr 1.- 2/397 ja 1.-2/393 tühisuse tuvastamise või tühistamise nõuetes.

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja: EELK Tallinna Toompea Kaarli Kogudus Kaebaja: OÜ Lastekeskus Midrimaailm Kaebaja: AS Fleksont Kaebajate esindaja: v-adv Anto Variku

RESOLUTSIOON

1. Tagastada EELK Tallinna Toompea Kaarli Koguduse, OÜ Lastekeskus Midrimaailm ja AS Fleksont kaebus.

2. Jätta EELK Tallinna Toompea Kaarli Koguduse, OÜ Lastekeskus Midrimaailm ja AS Fleksont esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Saata määrus kaebajate esindajale.

Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse punktile 1 (kaebuse tagastamine) võib menetlusosaline esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HkMS § 121 lg 4, § 203). Käesoleva määruse punktile 2 (esialgne õiguskaitse) võib menetlusosaline esitada kaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Tallinna Ringkonnakohtule. (HkMS § 252 lg 7, § 203)

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. 15. septembril 2014 saabus Tallinna Halduskohtule EELK Tallinna Toompea Kaarli Kogudus, OÜ Lastekeskus Midrimaailm ning AS-i Fleksont kaebus, milles taotletakse Tallinna Haridusameti 25. juuni 2014 käskkirjade nr 1.-2/397 ja 1.-2/393 tühisuse tuvastamist või tühistamist. Kõnealuste käskkirjadega on haridusamet kinnitanud eralasteasutuse tegevuse toetuse taotluse vormi ning vanema esitatava eralasteasutuse tegevuse toetuse maksmise avalduse vormi. Nende vormide kinnitamise alusena on käskkirjades märgitud Tallinna Linnavolikogu 12. juuni 2014 määruse nr 20 "Koolieelsete eralasteasutuste toetamise kord" § 6 lg 6 punktid 1 ja 2.

2. Leian, et kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Selle sätte kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Isiku kaebeõigus on defineeritud HkMS §-des 44 ja 45. HkMS § 44 lg 1 kohaselt saab isik halduskohtusse pöörduda oma õiguste kaitseks. See tähendab seda, et halduskohtus ei saa vaidlustada haldusakte ega toiminguid, mis isiku õigusi rikkuda ei saa. Ka tuvastamiskaebuse (sh. haldusakti tühisuse tuvastamise nõude) esitamise eelduseks on HkMS § 45 lõikest 2 tulenevalt see, et haldusakti või toimingu tuvastamine on vajalik isiku õiguste kaitseks. Käesolevas asjas soovivad kaebajad vaidlustada Tallinna Haridusameti käskkirju, millega on kinnitatud kaks dokumendivormi. Nende käskkirjadega (ega nende vormidega) ei tekitata, muudeta ega lõpetata ühtki kaebajate subjektiivset õigust. Asjaolu, et haridusamet on sellised vormid kehtestanud ei määra iseenesest kuidagi ära seda, kas või kui suures ulatuses on eralasteasutuse käitajatest kaebajatel õigus saada Tallinna linnalt toetusi.

3. Arusaadavalt on kaebajad püüdnud neid käskkirju vaidlustades asuda tegelikult vaidlustama neile ebasoodsat õiguse üldakti, linnavolikogu 12. juuni 2014 korralduse teatud norme. Isiku poolt üldakti vaidlustamine kohtus on võimalik vaid põhiseaduslikkuse järelevalve kaudu, st. taotledes oma asja lahendamisel mingi asjassepuutuva normi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja kohaldamata jätmist. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohtuasja lahendamisel normi põhiseadusvastasuse tõttu selle kohaldamata jätmine on õigustatud vaid normi asjassepuutuvuse korral. Asjassepuutuvus tähendab seda, et kohtuasi tuleks normi kehtivuse korral lahendada teisiti kui mittekehtivuse korral. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebuses viidatud linnavolikogu 12. juuni 2014 normid ei ole asjassepuutuvad, sest selline kaebus tuleks igal juhul rahuldamata jätta põhjusel, et kaebusega vaidlustatud haldusaktid ei saa rikkuda kaebajate subjektiivseid õigusi.

4. Kaebajate subjektiivseid õigusi võib rikkuda pädeva haldusorgani otsus, millega keeldutakse kaebajate soovitus ulatuses toetuse määramisest või millega määrataks toetust vähem, kui kaebajad õigustatuks peavad. Kui sellised otsused on tehtud, on kaebajatel võimalik need vaidlustada. Ainuüksi see, et taotluse vormis nõutakse andmeid asjaolude kohta, mis kaebajate hinnangul ei tohiks toetuse määramisel olulised olla ega toetuse saamist mõjutada, ei anna alust väita, et vormi kehtestamine rikub kaebajate õigusi. Kui kaebajad on seisukohal, et neil on, vaatamata linnavolikogu 12. juuni 2014 määruses sätestatule, õigus saada linnalt toetusi mingisuguses suuremas mahus, peavad nad vastava taotluse esitama ning kui see rahuldamata jäetakse, vaidlustama vastava otsuse. Kui kaebajad leiavad, et haridusameti kehtestatud vormil nõutakse andmeid toetuse määramise seisukohast mittevajalike asjaolude kohta, võivad nad vastavad andmed esitamata jätta. Juhul kui nad leiavad, et soovitud toetust ei ole võimalik kehtestatud vormil taotleda, võivad nad esitada taotluse vabas vormis. Ka sellise taotluse peab pädev organ läbi vaatama, vajadusel nõudma puuduste kõrvaldamist ning lõpuks tegema selle kohta mingisuguse otsuse. See otsus, olgu siis taotluse rahuldamata jätmise kohta või taotluse läbi vaatamata jätmise kohta, võib rikkuda toetusi taotlenud kaebajate õigusi ning sellist otsust saaks kohtus vaidlustada, muuhulgas motiivil, et haldusorgan on toetuse määramisel või määramisest keeldumisel tuginenud põhiseadusega vastuolus olevatele normidele. Küll aga ei riku kaebajate õigusi iseenesest see, et haridusamet on sellised vormid kinnitanud.

5. Kaebajad on taotlenud ka esialgse õiguskaitse kohaldamist ning vaidlustatud käskkirjade täitmise peatamist. Antud juhul on kaebus ilmselgelt perspektiivitu ning seetõttu tuleb rahuldamata jätta ka esialgse õiguskaitse taotlus. Lisaks puudub kaebajatel ka esialgse õiguskaitse vajadus, kõnealuste vormide kinnitamine ei takista neil esitada taotlust oma soovitud toetuse saamiseks. Kaebajate seisukoht, nagu muudaks taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamine ainetuks linnavolikogu 12. juuni 2014 määruse nr 20 § 4 lg 2 punkti 3 rakendamise, on väär. Eelviidatud sättes kehtestatakse toetuse maksmise alusena asjaolu, et lapsevanem on taotlenud lapse vastuvõttu kolme munitsipaallasteasutusse. Kaebajate poolt vaidlustatud käskkirjade täitmise peatamine ei muuda linnavolikogu määruse § 4 lg 2 punkti 3 kehtivust. Isegi juhul, kui keelata linna organitel vaidlusaluste käskkirjadega kinnitatud vormide kasutamine, ei võtaks see pädevalt organilt kuidagi õigust koguda enne konkreetse toetuse määramise otsustamist tõendeid linnavolikogu määruse § 4 lg 2 punktis 3 sätestatud asjaolu esinemise kohta.

6. Märgin täiendavalt, et kaebajad on kaebuse esitamisel tasunud 15 euro suuruse riigilõivu. HkMS § 104 lg 1 kolmandas lauses on sätestatud, et mitme isiku ühise kaebuse korral tasub riigilõivu iga isik seaduses ettenähtud kogu summa ulatuses. Seetõttu pidanuks iga kaebaja tasuma antud juhul riigilõivuseaduse § 571 lõigetest 1 ja 6 tulenevalt 15 eurot riigilõivu kaebuse ning 15 eurot riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluse esitamiselt, seega kokku 3x(15+15)=90 eurot. Leian siiski, enne kaebuse tagastamist ei ole otstarbekas hakata täiendava riigilõivu tasumist nõudma. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik