1-14-5917/16 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (3)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. september 2014. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-14-5917 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 28.07.2014. a otsus Kriminaalasi G.V süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja Kaitsja Süüdistatav G.V

Isikukood XXX; elukoht XXXXXXX XX-X XXXXXXX XXXXXX XXXXX XXXXXXX; Eesti Vabariigi kodanik; XXXXXXXXXXXXX; emakeeleesti keel; töökoht puudub; kriminaalkorras varem karistatud:

1) Harju Maakohtu 20.09.2011 otsusega KarS § 200

lg 2 p 4,8, § 199 lg 2 p 7-§ 22 lg 3 järgi vangistusega 3 aastat 8 kuud tingimisi, millest koheselt ärakandmisele 8

kuud ning 3 aastat jäeti tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat (katseaja lõpp 19.09.2014)

2) Harju Maakohtu 24.05.2013 otsusega KarS § 274

lg 1 järgi rahalise karistusega 194 päevamäära, summas 620,80 eurot Tõkend: vahistamine alates 28.02.2014, kahtlustatavana kinni peetud 26.02.2014

Kaitsja Kadi Mägi Prokurör Kairi Kaldoja

Resolutsioon

Jätta süüdistatava G.V kaitsja Kadi Mägi apellatsioon läbi vaatamata. Edasikaebamise kord

2 (3)

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 28.07.2014. a otsusega mõisteti G.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi ja teda karistati 6-kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus

mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, s.o 4 kuuni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati

mõistetud karistust Harju Maakohtu 20.09.2011 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 4 kuud vangistust.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G.V kaitsja, kes palub tühistada Harju Maakohtu 28.07.2014 otsus G.V-le mõistetud karistuse osas ja mõista talle kergem karistus. Kaitsja märgib, et kuigi vastavalt statsionaarses kohtupsühhiaatrilises ekspertiisiaktis nr 20-

2014 antud arvamusele ei esine G.V psühhootilisi häireid, mis mõjutaksid tema käitumist, on tema intellektuaalne tase normist nõrgem, olles kerge vaimse alaarengu tasemel.

Tema käitumisi ja toimetulekut on mõjutanud samuti erinevate sõltuvust tekitavate kesknärvisüsteemi kahjustavat toimet omavate ainete tarbimine (alkohol, lenduvad lahustid).

Ekspert on tuvastanud, et G.V esineb püsimatust, impulsiivset ja düssotsiaalset käitumist. Intellektipuudest lähtuvalt ei ole ta alati suuteline oma tegusid, käitumist ja selle

tagajärgi asjakohaselt hindama. Temal saab diagnoosida kerget vaimset alaarengut, olulise käitumishäirega ja sõltuvust alkoholist. Ekspert on jõudnud seisukohale, et G.V võime aru saada oma teo keelatusest ja vastavalt oma käitumist juhtida oli 26.02.2014 kuriteo toimepanemisel oluliselt piiratud.

Eelnevat arvesse võttes leiab kaitsja, et kuigi G.V on eksperdi arvamuse kohaselt võimeline oma psüühilise seisundi poolest kandma karistust ning ei vaja sundravi kohaldamist, ei ole pikaajaline vangistus tema üldist tervislikku seisundit arvestades mõistlik ega otstarbekas.

Maakohtu istungi ajaks oli G.V vahi all viibinud juba 5 kuud. Kaitsja leiab, et G.V eelvangistuse võiks ümber arvutada rahaliseks karistuseks ning lugeda see karistus kantuks. Sellisel juhul saaks G.V jätkata oma eelmise karistuse kandmist tingimisi ning täita katseaja kontrollnõudeid. Apellant lisab, et G.V on kindel elukoht. Ta elab koos oma elukaaslase, 6 aastase poja ja oma emaga. Vahi alla viibimise ajal sündis perre ka tütar. Vabanedes oleks tal võimalus ka tööd saada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

Apellandi taotlus kergendada G.V karistust tugineb sellele, et G.V süüdivus oli piiratud. Maakohus on aga mõistetud karistust põhistades otsuses märkinud, et võtab arvesse

süüdistatava tervislikku seisundit, viidates seejuures G.V piiratud süüdivusele.

Maakohtu mõistetud vangistus on sanktsiooni alammäära lähedane ning, arvestades, et G.V mõisteti süüdi kahes varguse katses, on tegemist tavalist kohtupraktikat arvestades pigem leebe karistusega. Seega on maakohus võtnud otsuse tegemisel apellatsioonis viidatud asjaolu nõuetekohaselt arvesse.

3 (3)

Maakohus on põhjendanud ka seda, miks ta peab vajalikuks karistada G.V just

vangistusega. Kohus, et rahalise karistuse kohaldamise välistab süstemaatiline varavastaste

kuritegude toimepanemine. Kohus lisas, et tal puudub veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses viibides hoiduda uute süütegude toimepanemisest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu taoline kõhklus asjakohane ja põhjendatud. Nagu maakohtu otsuses välja toodud, pani G.V kuriteod toime katseajal – teda karistati 2011. aastal röövimisi toimepanemise eest 3-aastase vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata jätmata. Ka enne käesoleva menetluse esemeks olevaid varguse katseid pani ta toime kuriteo – 2013. aastal karistati teda

rahalise karistusega. Lisaks on teda karistatud varavastase süüteo toimepanemise eest väärteokorras. Seoses kaitsja argumentidega selle kohta, et G.V on olemas kindel elukoht ja perekond ning vabaduses oleks tal võimalik saada tööd, nendib ringkonnakohus, et elukoha ning pere

olemasolu ei ole takistanud G.V kuritegude toimepanemist, väide võimaliku töö leidmise kohta on aga paljasõnaline.

4. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel

arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada.

Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 lg-st 2 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Sten Lind

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla